Rubriik: Erialad

3. juunil, kell 19.00, avatakse Tallinnas, Põhjala tehase Sepikoja galeriis (Marati 5), näitus “Tseremoonia vetikatele”. 

Näituse “Tseremoonia vetikatele” keskmes on veekeskkond ja selle hapra ökosüsteemi lahutamatuks osaks olevad vetikaliigid. Sidudes olemasoleva teadmise veeorganismidest disain-uurimusega, käsitleb näitus vetikaid hoolivalt ja austavalt, rituaale meenutavate žestide kaudu. Nii näitavad Islandi, Soome ja Eesti ülikoolide õpilased “Tseremoonial vetikatele” kohalikust kontekstist lähtuvaid töid, mis mõtisklevad inimese ja keskkonna sümbiootilisest koosmõjust – antropotsentristliku ajastu järgsest sümbiotseenist.

Näitus “Tseremoonia vetikatele” keskendub merevetika kui alakasutatud, ent suure majandusliku potentsiaaliga bioressurssi näitel sellele, millist teadlikku disainilähenemist see nõuab, eesmärgiga jõuda nii taastuva bioressursi väärindamisel põhinevate disainilahendusteni kui ka nende tööstus-skaalasse viimiseni.

Viimasel kümnendil on vetikaid uuritud võimaliku ressursina uute materjalide valmistamiseks. Vetikaid teatakse ka kui “rohelist kulda”, tuleviku biokütust ja loomsete valkude alternatiivi inimeste toidulaual. Et need kõrged ootused realiseeruks ka pikemas perspektiivis, vajame mõtteviisis radikaalset muutust, õppides salapärastest veemaailma toimimismehhanismidest ja erinevate liikide kooslustest, liikudes taastava, toetava ja toitva mudeli suunas.

Aalto Ülikooli professor ja multidistsiplinaarne disainer Julia Lohmann kirjutab: “Vetikatest saab rohkem kui lihtsalt ressurss, vaid ka meie meetod ja muusa”.

Merevees olevat suurt heterogeenset fotosünteesivõimelist organismide rühma – vetikaid peetakse suurima potentsiaalga kasutamata bioressursiks. Eesti Kunstiakadeemia Jätkusuutliku Disaini Labor DiMa on ühe fookusteemana kohalike vetikatega tegelenud alates 2015. aastast. Katsetatud on siinseid vetikaid toormaterjalina erinevate bioplastikute valmistamiseks, toitaineterikka toiduainena kui ka võimaliku reoveefiltreeriva biomassina.. Analüüsitud on Läänemere ökosüsteemi ja vetikate rolli selles tervikuna, kaasates eksperte ja ettevõtteid Eestist ja mujalt Põhjala-Balti regioonist.

Rainforests of the North

Näitusel osalevad tudengid ülikoolidest:
Aalto-Yliopisto
Aura Latva-Somppi, Élise Piquemal, Elsa Tölli, Nina Naveršnik, Zoë  Robertson, Vihar Kotecha

Listaháskóli Íslands

Arngrímur Guðmundsson, Birna Sísí Jóhannsdóttir, Bryndís Magnúsdóttir, Elín Dagný Kristinsdóttir, Emma Kristina A. Herrera, Helgi Jóhannsson, Jón Sölvi Walderhaug Eiríksson, Marsibil Sól Þ. Blöndal, Mekkín Guðmundsdóttir, Salóme Bregt Hollanders

Eesti Kunstiakadeemia

Cärol Ott, Indre Spitryte, Karl-Christoph Rebane, Karolin Kärm, Katarina Kruus, Kristiina Jeromans, Marion Laev 

Juhendajad:
Aalto-Yliopisto

Anna van der Lei, Julia Lohmann

ListahÁskóli Íslands

Tinna Gunnarsdottir, Rúna Thors, Lee Lorenzo Lynch, Agnar Jón Egilsson, Johanna Seelemann

Eesti Kunstiakadeemia

Annika Kaldoja, Kärt Ojavee

Näituse ekspositsiooni kujunduse ja ruumi tervikliku lahenduse disainisid EKA sisearhitektuuri II kursuse tudengid Elisabeth Perk ja Roger Matthias Laas. Kursust juhendasid Kaisa Sööti ja Aadam Kaarma juhendamisel.

Näitus on avatud 04.06–15.06.2022
E-R 10.00–17.00; L-P 12.00–17.00
Põhjala tehase Sepikoja galeriis (Marati 5)

Näitust toetavad Eesti Kultuurikapitali arhitektuuri sihtkapital ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu

3.06.- 28.06.2022

Neljapäeval, 2. juunil kell 18.00 avatakse HOP galeriis Karl Joonas Alamaa näitus “Õunapuu all. Hommage hoolele”.

Moekunstnik Karl Joonas Alamaa teos seob omavahel etnograafilise traditsiooni, Setomaalt pärit juured ja vanavanemalt lapselapsele pärandatud loo tingimusteta hoolest ning eneseohverdusest läbi emaliku prisma, toonitades hoole ja inimliku empaatia olulisust. 

Ta inspireerub etnograafiast tuntud „vaeslapse lugudest“, kus varakult ema kaotanud laps läheb õieehtes õunapuu alla oma rasket elusaatust kurtma. Õunapuu poetab lohutuseks õiehelmeid, vaeslaps aga pisaraid.

“Minu vanavanaemal oli üheksa last, kellest kolm lahkusid siit ilmast ome elu alguses. Mees oli alkohoolik ja vägivaldne. Sõja ajal põletasid taganevad sakslased nende Setomaal Kossolka külas asunud talu maha ning alles ei jäänud mitte midagi peale mõne aias kasvava õunapuu. Isa pandi kaheks aastaks vangi venna ristseteks puskari ajamise eest. Pere peamine toitja oli läinud ja ema sai vaid korra aastas palka. Et hoida elus oma kuut last oli ema sunnitud välja vahetama ja maha müüma kogu oma „hõpõkraami“ – seto naise uhkuse, kaitse ja jõu allika, oma hõberahad. Aegamööda pidi ta välja vahetama enda kaitse oma tolleks hetkeks elus oleva kuue lapse kaitse vastu, ära andma kõik materiaalse.” 

Vormiotsingute aluseks olid seto võimsad hõberahadega keed, mis teoses üheksariviliseks portselanist hõpõkraamiks kujunenud. Iga rivi sümboliseerib ühte last üheksast, lusikad aga sügavast vaesusest tulenenud tühja kõhtu ja lusikate sõlge meenutav vorm vaesuse peletamiseks viimases hädas ära vahetatud ja müüdud hõberahasid — seto naise uhkuse ja kaitse allikat. 

“Õunapuu all. Hommage hoolele” on füüsilise jäljeta mälestusele keha ja vormi andmine, tuues tähelepanu sellele, mis tõeliselt ja alati loeb – inimlik võime kuulata, hoolida ning mõista.

Karl Joonas Alamaa (sünd. 2000) on rätsepa taustaga Eesti Kunstiakadeemias moedisaini tudeeriv ja hetkel end kostüümikunsti alal Antwerpeni Kuninglikus Kunstiakadeemias täiendav kunstnik ja disainer.

Alamaa looming kätkeb endas lisaks mineviku uurimisele ka sotsiaalsete ja ühiskondlike konstruktsioonide lahkamist ja vaidlustamist, tegeledes sh soo, moe ja keha omavaheliste suhetega. Alamaa on Hõbenõel 2021 nominent.

Teos on sh eksponeeritud moelooja Piret Pupparti kureeritud videonäitusel “Tuleviku kaasavara”, ERMis, mis on vaadatav siin.

Näitusel kasutatud heliteos: Henryk Gorecki Sümfoonia nr 3 “Kurbade laulude sümfoonia” II ja III osa; esitavad: ERSO, sopran Mhairi Lawson, dirigent Andres Mustonen

Graafiline disain: Eliisabet Kuslap

Autor tänab: Lisette Sivard, Olivia Soans, Piret Puppart, Eesti Rahvuskultuuri Fond 

Näituseid HOP galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Piltide autor: Kristina Kuzemko

Tänavused arhitektuuri ja linnaplaneerimise magistritööde kaitsmised toimuvad 2. ja 3. juunil Eesti Kunstiakadeemias ruumis A501.

Tänavu kaitseb oma lõputööd erakordselt palju noori arhitekte – 23!

Kuulata-vaadata saab kohapeal ja ka  zoomi vahendusel

AJAKAVA

2. juuni

9.00-9.40 MARI POOM  “Elada linna taga. Alternatiivid valglinnastumisele ja võrgustikupõhine avalik ruum”. Juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann

9.40-10.20 MARKUS MAASING “Valglinnastunud mitte-kohast kompaktse kohani”. Juhendajad Andres Alver, Douglas Gordon, Eik Hermann

10.20-11.00 MIA MARTINA PEIL “Vesse – tööstusalast sidusaks linnaruumiks”. Juhendajad Martin Melioranski, Raul Kalvo, Eik Hermann

11.00 – 11.15 kohvipaus

11.15-11.55 MARIE ANETTE VEESAAR “Koolilähedane liikuvusruum Tallinnas Südalinna kooli näitel”. Juhendajad Martin Melioranski, Raul Kalvo, Eik Hermann

11.55-12.35 LAURA PINT “Elu Keldrimäel. Kasutamata ruumi võimalused”. Juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann

12.35-13.15 PATRICK BARBO “Romantika maitsestamine”. Juhendajad Martin Melioranski, Raul Kalvo, Eik Hermann

13.15 – 14.15 lõuna

14.15-14.55 JOANNA LÄTTEMÄGI “Valuoja kogukonnakeskus. Viljandi Lossimägede ja Ugala teatri vahelise ala aktiviseerimine olevate hoonete taaskasutuse kaudu”. Juhendajad Toomas Tammis, Tarmo Teedumäe, Eik Hermann

14.55-15.35 KARIN LAOS “Elamise ruum. Ettepanek”. Juhendajad Toomas Tammis, Tarmo Teedumäe, Eik Hermann

15.35-16.15 LAURA ROHTLAAN “KURU ruum: elamu moodullahendus”. Juhendajad Toomas Tammis, Tarmo Teedumäe, Eik Hermann

16.15 – 16.30 kohvipaus

16.30-17.10 GREGOR JÜRNA “Paik. Sihitud skaleeritavad muutused I-464 tüüpi suurpaneelelamu programmis”. Juhendajad Toomas Tammis, Tarmo Teedumäe, Eik Hermann

17.10-17.50 MARKUS VARKI “Arhitektuurne sisend digiteisiku edasiseks arenguks. Spetsifikatsioon”. Juhendajad Martin Melioranski, Raul Kalvo, Eik Hermann 

18.00 – ca 19.30 diskussioon ja esialgne hindamine

3. juuni 

9.00-9.40 ENELI KLEEMANN “Kodu kontoris Kogukonna juhitud elamumajandus Maakri kvartali näitel”. Juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa, Eik Hermann

9.40-10.20 LIISA ØSTREM “Neljas koht – sallivust toitev ruum”. Juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa, Eik Hermann

10.20-11.00 JORNAS- TOOMAS IISAK “Pärnu Kalamehe Loometehas. Pärnu õlletehase taasmõtestamine”. Juhendajad Toomas Tammis, Tarmo Teedumäe, Eik Hermann

11.00 – 11.15 kohvipaus

11.15-11.55 JOHAN KIRSIMÄE “Kuidas (taas)aproprieerida formaalset ruumi. Kriitilised suunised Soodevahe Pilpaküla näitel”. Juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa, Eik Hermann

11.55-12.35 PAMELA KRISTIN KAJAKAS “Hääbumise variatsioonid keskuse ABC-5 näitel”. Juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa, Eik Hermann

12.35-13.15 RUUBEN-JAAN REKKOR “Toe loomine maastike, hoonete ja kogukondade tugevdamiseks – tegutsemine Pärnu jõe keskjooksul”. Juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa, Eik Hermann

13.15 – 14.15 lõuna

14.15-14.55 SASKIA EPP LÕHMUS “Kohanev kohandamine. Madara kasvukoha aeglane planeerimine”. Juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann

14.55-15.35 ANNA SMETANINA “Kollektiivsuse sekkumine. Korterelamurajoonide kollektiivse tegutsemise loomine kasutades hoonete vahelisi ruume”. Juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa, Eik Hermann

15.35-16.15 RA MARTIN PUHKAN “Sotsiaalselt jätkusuutlik Pelguranna”. Juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann

16.15 – 16.30 kohvipaus

16.30-17.10 TRISTAN KREVALD “Paljassaare triiv”. Juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann

17.10-17.50 LILL VOLMER “Lävi-ruum. Kollektiivse tegevuse ruumid Sillamäel”. Juhendajad Martin Melioranski, Raul Kalvo, Eik Hermann

17.50-18.30 MERILIN KAUP “Praktilised utoopiad”. Juhendajad Katrin Koov, Kadri Klementi, Eik Hermann

18.40 – ca 20.00 diskussioon ja hindamine

ca 20.00 – 22.00 hinnete teatavaks tegemine, komisjoni kommentaarid ja tagasiside

post-gallery.online
Avamine: 25/05/22 18:00 (EET)
Avatud kuni: 26/07/22

Esmalt otsige endale mugav koht, kus lõõgastuda ja sulgege silmad. Hingake nina kaudu sügavalt sisse, hoidke hetkeks ja hingake seejärel aeglaselt suu kaudu välja. Kui lõdvestute, püüdke keskenduda oma keha pingete leevendamisele. Tunnetage, kuidas pinged välja hingates lahkuvad. Nüüd püüdke kujutleda turvalist ruumi. Milline see on? Mis on esimene koht, mis teile meelde tuleb? Võib-olla on see vaikne põld või tuba täis kassipoegi. Mediteerides võite seda ette kujutada ning selles vabalt liikuda. See võib alguses olla veidi keeruline, kuid kui te seda täiustate, võib teie safe space’i saabumisest saada rahustav rutiin. Keegi ei saa siseneda ilma teie loata. See on koht, kus võite tunda end turvaliselt. Tagasi tulles saate seda täiustada oma maitse järgi ja lasta enda ruumil kujuneda nii, nagu te seda oluliseks peate. Kujutage ette kõige väiksemaid detaile. Mida te kuulete? Kuidas tunduvad kõik erinevad tekstuurid? Kas tunnete mingeid lõhnu? Laske endal lõõgastuda, hingates sisse ja välja. Pidage meeles, et võite igal ajal lahkuda. Teie käes on kontroll.

Vaimne safe space või vaimne varjupaik on kujuteldav keskkond meditatsiooni tõhustamiseks või stressi alandamiseks. Üldiselt viitab mõiste “safe space” ruumile, mis on loodud marginaliseeritud inimestele, et nad saaksid koguneda ja jagada rõhumisest tulenevaid kogemusi. See võib viidata ka sellele, et ruumis on nulltolerants vägivalla, vihakõne ja ahistamise suhtes.

“turvaliselt lilla” on projekt, mis uurib safe space’i ideed. Käesolev ruum loodi esmakordselt 2020. aastal, kui kunstnik Maria Izabella Lehtsaar hakkas keset pandeemiat kahtluse alla seadma kodu turvalisust. Kuidas tulla toime ebaturvalises keskkonnas ja kuidas muuta see võimalikult turvaliseks? Kunstnik leidis, et me saame seda luua enamasti veebiruumide ja vaimse safe space’i harjutuse kaudu. Selles mõttes võime pidada ka kapi metafoori mõtteliseks ruumiks, et hoida oma identiteeti sotsiaalse hukkamõistu tõttu turvalisuse huvides varjatud. Selles safe space versioonis saab lõõgastuda ja mängida riietumist.

post-gallery.online näituseid toetab Eesti Kultuurkapital.

Maria Izabella Lehtsaar on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes tegeleb eelkõige kväärkogemuse ja vaimse tervise teemadega, mängides sageli reaalsuse ja fantaasia õrna piiriga. Tema teosed ja motiivid on korraga tagasihoidlikud, valjud ning kaasahaaravad. Oma loomingus ühendab ta popkultuuri esteetika ja tundliku must-valge graafika, kombineerides neid praktikas nii tekstiili, joonistamise kui tekstiga.

Lehtsaar õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes, ta on lõpetanud 2020. aastal graafika bakalaureuseõppe. Tema viimaste näituste hulka kuulub Tallinna XVIII Graafikatriennaali noortenäitus “AEGLASED MANÖÖVRID”, 2022 (EKKM, kuraatorid Riin Maide ja Brit Kikas) ja “Sarnasus kontakti kaudu. Graafika grammatika”, 2020 (Tartu Kunstimaja ja EKA galerii, kuraatorid Liina Siib ja Maria Erikson). Lehtsaar pälvis Edmund Valtmani fondi 2021. aasta stipendiumi.

Teisipäeval, 31. mail 2022 kell 17.00 avavad Sirja-Liisa Eelma ja Tiina Sarapu Draakoni galeriis ühisnäituse „Must peegel“. Näitus jääb avatuks 25. juunini 2022. 

Must pind neelab valgust ja värve, seda vaadates saab näha lõpmatusse, teadmatusse, üksindususse ja kaitsvasse sumedusse. Peegel ulatab otsekohese tõe. Oht jääda lõksu peegeldustesse ja peegelduste peegeldustesse on sama suur kui kiusatus puudutada nutiseadme kustunud ekraani, et avada hoopis muud maailmad.

Prantsuse 17. sajandi maastikumaalija Claude Lorrain’i poolt kasutusele võetud must peegel toimib optilise abivahendina. Võrreldes kirka peegliga on selle pilt üldistatum ja detailid peidetud. Must peegelpind toob esile hele-tumeduse ja vähendab värvitoonide intensiivsust.

Peegelduvate ja maalitud maailmade kokkusaamine viitab olemise mitmekihilisusele. Klaasi kiht maali ees kaitseb teost, kuid tekitab ka distantsi vaataja ja maali vahele. Nii jääb vaataja ilma võimalusest kogeda vahetult värvi materiaalsust, selle hõngu ja lõhna. Klaasist tulenevad peegeldused, valgushelgid ja varjud toimivad kas häirijana või püsitu ja lummava finessina maali pinnal.

Sirja-Liisa Eelma (1973) on kontseptuaalne maalikunstnik, kelle pildikeelt iseloomustavad visuaalselt minimalistlikud struktuurid. Korduva kujundi aeglasel teisenemisel põhinevad maaliseeriad keskenduvad tühjuse, tähenduste ambivalentsuse, nähtava ja nähtamatu piiritlemise teemadele.

Sirja-Liisa Eelma on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal (MA 1996), 2018. aastast jätkab õpinguid doktorantuuris. 2016. aastal tunnustati tema loomingut Konrad Mägi preemiaga. Eelma teoseid leidub nii erakogudes kui ka Eesti Kunstimuuseumi kogus. Tal on olnud arvukalt isiknäitusi ning ta on osalenud grupi- ja kuraatorinäitustel Eestis ja välismaal.

Tiina Sarapu (1971) loomingut iseloomustab minimalistlik vormikeel. Perfektselt teostatud vorm on peaaegu alati äärmiselt lihtne ja mõtestatud. Olles viimastel aastatel üles astunud peaaegu eranditult installatsioonikunstnikuna, on ta sageli muutnud ühe algidee tähendusi eri kontekstidesse viimisega (mitmed installatsioonid noodipultide ja peeglitega), loonud nii illusoorseid ruume, visualiseerinud helisid, avardanud tajupiire. Kontseptuaalse kunstnikuna kasutab ta klaasi elu mitmekihilisuse idee väljendamiseks, tegeldes klaasis kui materjalis olevate opositsioonidega. (Reeli Kõiv)

Tiina Sarapu on õppinud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonnas, mille ta lõpetas 1996. aastal magistrikraadiga. Aastatel 1996–2017 oli ta samas osakonnas õppejõuks, aastatel 2003–2017 dotsent. Ta on osalenud paljudel näitustel, sümpoosionidel ja töötubades nii kodu- kui ka välismaal. Ta on pälvinud tunnustust rahvusvahelistel klaasikunsti konkurssidel. Tema teoseid on mitmete muuseumide ja erakogujate kollektsioonides. Talle on omistatud aunimetus „Tunnustatud klaasikunstnik 2004–2005” ja „Tunnustatud klaasikunstnik 2018–2019”, Kristjan Raua preemia 2007, Kultuurkapitali aastapreemia 2019, ta on kunstnikupalga saaja aastatel 2021–2023.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Näitus Facebookis

Disainist kirjutamise üle vestlevad Sandra Nuut, Urmas Lüüs, Karin Vicente ja Jüri Kermik.

Vestlust modereerib Taavi Hallimäe.

Diskussioon toimub eesti keeles.

Milliseid käsitlusi disainist me vajame, milliseid vajab disainer?
Kes on lugeja, keda peaksime disainist kirjutamisel silmas pidama?
Millisest disainist tuleks meil üldse kirjutada?
Mis on see, mida saab disainikirjutusega teha, kuid milleks disain ise ei ole alati suuteline?
Kas me vajame kirjeldavat, hinnangulist, kogemuslikku või tõlgenduslikku disainikriitikat?

Üritusel tutvustatakse ka EKA disainiteaduskonna uut ajakirja Leida, mille esimene number ilmub sügisel.

ÜLEKANNE

assotsiatsioonidel põhinev tähendusmuutus
(Eesti keele seletav sõnaraamat)

Viimased aastakümned on toonud meie kollektiivsesse alateadvusse märgatavaid muutusi, tehes seda tohutult mitmekesisemaks. Kohtame igal päeval rohkem sônumeid kui eelmisel ja kujutised on aina kiiremad. Seeria „Ülekanne“ koosneb seevastu väga aeglastest kujutistest. Need on äärest ääreni abstraktsed maalid, mis avavad end aegamisi ja loovad sildu alateadlikku kogemusruumi.

Sedasorti tööd on olemuselt materiaalse ja unenäolise maailma vahele jääv loor, mis inspireerib ühendust sügavama, argiselt puutumata jääva sisemaailmaga. Vormilt minimalistlikud, distantsilt lausa ühevärvilised meditatiivsed ristkülikud võimaldavad tähendustel sündida vaid kooskõlas vaatleja poolt kaasa toodud sisendiga. Seeläbi räägivad nad iga kord just sellestsamast inimesest, kes parasjagu maali ees peatub, luues tema mõtete ja tunnete jaoks isikliku ja ainulaadse lava. Tähendus sünnib siis, kui maali sisu ja vaatleja sisu kohtuvad.

Kui plahvatus plahvatab piisavalt kõvasti,
siis tolm ärkab ja hakkab endast mõtlema.

@JarodAnderson

Näitus on avatud perioodil 27.05—09.06 iga päev kell 11—19

Näitus on osa Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festivalist TASE ’22

Kunstnik tänab EKA maaliosakonda ja Estmak Capitali.

olevkuma.xyz

Ehte- ja sepakunsti magistrantide Kaia Ansipi ja Yufang Hu näitus avatakse, 27. mail, kell 18.00, aadressil Rotermanni 7

Näitus on osa TASE’22 lõputööde festivalist. 

Näitus on avatud 9. juunini. 

Olete oodatud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna lõpukursuse tudengite näitusele lõputööde festivali TASE’22 raames 27. mail kell 18:00 ARSi Kunstilinnakus, Pärnu mnt 154.

Sel aastal lõpetab fotograafia osakonna rekordarv tudengeid. Nende grupinäitus esitleb väga eriilmelisi autoripositsioone ja formaate – muusikavideotest ja lavastusfotodest söejoonistuste ja skulptuurideni.

Näitus on avatud 28.05-09.06, iga päev kell 12.00-18.00.

Veebileht: tase.artun.ee 

FB sündmus

Osalevad kunstnikud: Andra Junalainen, Elo Vahtrik, Imbi Sõber, Ivor Lõõbas, Jana Mätas, Joosep Kivimäe, Kertu Rannula, Laura Maala, Laura Ruuder, Markus Mikk, Meel Paliale 

Juhendajad: Marge Monko, Laura Kuusk, Reimo Võsa-Tangsoo 

Lõputööde avalik kaitsmine toimub 3. juunil 10:00 ARS Kunstilinnakus.

Lõputöid hindab žürii:
Kristi Kongi, EKA maaliosakonna dotsent ja õppekava juht (Tallinn, Eesti);
Liina Siib, EKA graafikaosakonna professor ja õppekava juht (Tallinn, Eesti);
Taavi Talve, EKA skulptuuri- ja installatsiooni osakonna juht ja õppekava juht (Tallinn, Eesti);
Tuukka Kaila, kunstnik, õppejõud (Helsinki, Soome)

Näitust toetab: Eesti kultuurkapital, Punch Drinks, Põhjala Pruulikoda, Tiks Veinibaar (EKA tudengipileti ettenäitamisel veinibaaris kohapeal soodustus!), Kuma Kombucha, Anora.

10:00-10:10 Introductions

10:10-11:10 (EEST)

Luisa Fernanda Ayala Torres

Precariousness in the Transformation of Labour: Through Working Class Identity in the city of Turin

Between the 1960s and 1980s, nine million Italians migrated from the agricultural regions of Italy to the productive areas of Turin, shaping the periphery of the city from a rural to an industrial area. The Post-War economic boom provided jobs in the northern plants, giving life to a workers’ hegemony and demographic, social, and cultural transformation. This socioeconomic transformation that affected the organisation of workers, labour, political activity, and society in general, was manifested in two cases. The Palace of Labour, an avant-garde building intended to celebrate the struggles of the working class with an exhibition focused on “man and his progress”, and the case of Mirafiori Sud, a working class neighbourhood symbolising the association of workers. In this way, this thesis explores the identity of the working class in the contemporary city of Turin, where security in neoliberal times no longer needs the scope of the protective techniques of the liberal social State, and as a consequence precarization is now the norm. This is reflected in the transformation of labour manifesting itsel through productive connection with others, where labour is not purely characterised by the increasing capitalization of social life but is effectively reflected with others, producing new social relations.

Examined by Alberto Vanolo (University of Turin) and Aro Velmet (University of Southern California)

11.15-12:15 (EEST)

Mira Samonig

the matter of right-wing populism in Polish LGBT-free zones; towards a with-standing xenourbanism?

Almost a third of Poland had been declared an ‘LGBT-free zone’ in 2020, stigmatizing the LGBTIQP+ community as a threat to Polish identity; this labeling remains a reality for many Polish towns. In this thesis, I am turning towards the concept of the ‘LGBT-free zones’ as a case to investigate the material reality of right-wing populism. I seek to develop a third position to a historical or new materialist understanding in order to investigate such material reality. By that, the ways values find physical expression and thus possibly mobilize oppressive attitudes into ever new futures ahead are traced. It becomes quite evident that the way structures of oppression are advanced and maintained within the public realm exists quite dominantly in everyday narratives. In a bottom-up manner, right-wing populism is advanced on the street; yet, it is by far not perceived by everyone. This marks the entry point for sketching out a possible approach to how the discipline of urbanism could position itself in social struggles. Drawing on Helen Hester’s Xenofeminism, the thesis introduces the concept of xenourbanism describing urbanism based on the conceptual notion of solidarity without sameness. I argue that the notion of xeno- as a prefix attached to urbanism focuses on an inherent transformational potential within the current, rendering a perceived unarming reality into a weapon of contestation and by that suggesting trajectories away from paralyzing no-alternative narratives.

Examined by Piotr Plucienniczak (Warsaw Academy of Fine Arts) and Helen Runting (Secretary)

12:25-13:35 (EEST)

Zahaan Khan

Tourism-Led Gentrification: The Case of Dal Lake in Kashmir

The dissertation explores tourism-led gentrification, its causes and the impact on the communities living in and around the ecologically-sensitive region of Dal Lake in Kashmir. The dissertation employs methodological triangulation using interviews, survey and policy document analysis, as methods. The policy document in question is the Srinagar Master Plan 2035 issued by the Srinagar Development Authority. Analysing the correlation between tourism and gentrification in a conflict-torn region and using displacement as a conceptual lens, the thesis maps the socio-cultural and economic aspects of touristification especially in relation to the everyday lives of the communities. The dissertation employs a two-pronged analytical approach by using two categories – land milieu and water milieu – to foreground the patterns and impact of gentrification in and around the lake. The analysis of the land milieu concerns itself with a detailed exploration into Boulevard, the long promenade along the lake’s periphery. It further discusses holiday rentals and issues of mobility and maps the city’s land-use patterns particularly in relation to expansion along the lake’s periphery. The study of the water milieu, on the other hand, is an exploration into the historical houseboats of Kashmir and the local hanji (or haenz) community; foregrounding the issues concerning policies of renovation and relocation of

houseboats. The dissertation also delves into the government’s land use and tourism-driven development plans around the lake, especially post abrogation of

Article 370 of the Indian constitution that gave ‘special status’ to the region.

Examined by Dr Mathew Varghese (Mahatma Gandhi University) and Karlis Ratnieks (EKA)

13:35-14:25 Lunch

14:25-15:25 (EEST)

Egemen Mercanlioglu

THE WORK OF A RIFT: Kanal İstanbul and Turkey’s Authoritarian Neoliberalism

Turkey under the leadership of Recep Tayyip Erdoğan and his Adalet ve Kalkınma Partisi was touted as a paragon of neoliberalism and a burgeoning democracy until the late-2000s. Two decades later, the positive portrayals of the country have decidedly shifted. Turkey is now considered to have retreated from neoliberalism; an emblematic case of authoritarian turn. However, this thesis rethinks authoritarian governance as the kernel of the Erdoğan-led AKP’s brand of neoliberalism. It does so by focusing on a to-be-built urban megaproject, Kanal İstanbul—a 45-kilometer long man-made waterway, aiming to locate İstanbul as a signature node in the global web of flooding money and commodities. Using the megaproject as a lens, the thesis shows how neoliberal reforms in the early-2000s have propelled İstanbul and the construction sector as financial growth generating engines of the country. Subsequently, these

reforms have buttressed contemporary coercive governance structure and a megaproject spree in the city. Finally, the thesis briefly explores a recent but growing counter-hegemonic contestation against Erdoğan and his Kanal İstanbul, posed by the mayor of İstanbul. The thesis does not give a final verdict but explores whether or not this challenge proposes an alternative to authoritarian neoliberalism.

Examined by Dr Cemal Burak Tansel (Newcastle University) and Mattias Malk (EKA)

15:30-16:30 (EEST)

Deniz Taskin

Architecture as a Practice of Care: Case Studies of Women’s Care-Based Architecture Practices

Care as a concept is becoming more crucial in architecture and urban practice as a result of the COVID-19 pandemic’s unpredictable spatial, social, and political circumstances. The attitude of urbanized capitalism towards contemporary urban problems and its refusal to acknowledge the urgency of the climate crisis result in uncaring urban practices. The important position of architecture as a measure for assessing our place in the ecosystem and the role of architects and related disciplines in determining with whom we live together requires them to reconsider the values and priorities that drive their practice. This thesis unpacks care as a concept and ethical practice through a feminist lens by focusing on the notion of “configuration of care,” which refers to how architects express their ethical and political objectives by arranging human and nonhuman materials to achieve caring relationships in urban spaces. (Suchman 2012). It does so by focusing on the practices of women from the field of architecture and related disciplines whose contemporary practice foregrounds care and employs feminist care ethics: Careful Mapping by Spolka, Performing Architherapy by Erika Henriksson, Mutfak (Kitchen) by Merve Bedir, The Blind Alley by Elin Strand Ruin. The thesis explores certain commonalities and recurring patterns of thought in how the practitioners’ encounter and apply feminist care ethics. Finally, it discusses the potential and limits of incorporating feminist care ethics into architecture practice, as well as the potential for architectural practice to become care practice.

Examined by Agata Marzecova (EKA) and Henriette Steiner (University of Copenhagen)