Rubriik: Erialad

Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna eestvedamisel tähistame 18. aprillil rahvusvahelist muinsuskaitsepäeva ja muinsuskaitsekuu algust talgutega Rootsi bastioni Türgi tiivas.  

Talgute eesmärk: 

– tähistada rahvusvahelist muinsuskaitsepäeva ja algavat muinsuskaitsekuud (muinsuskaitsepäevast muuseumipäevani), mida on Eestis tähistatud 1985. aastast
– pöörata tähelepanu muinsuskaitsele ja pärandile, sh vähemärgatud pärandile
– võtta käigud kasutusse (sh vajadusel isegi võimaldada kasutamist varjendina ). Isegi kui me saame puhtaks ainult ülemise ruumi, siis saab selle juba suvel avada külastajatele ja sellega lisada uus lüli bastionite väärtustamisele. Sellega tegeleb Linnamuuseum (Tõnu Pedaru)
– leida võimalusi käigu täielikuks korrastamiseks
– tutvustada muinsuskaitseõpet EKAs

Osalevad ja korraldavad:
EKA tudengid ja õppejõud;
Vabariigi President ja tema kantselei;
TLPA muinsuskaitseosakond;
Kesklinna Valitsus;
Tallinna Linnamuuseum;
ICOMOS Eesti

Türgi tiib asub otse Pika Hermanni torni all. See on osa Rootsi ajal rajatud ja ka hiljem kasutusel olnud kaitserajatisest. 1930. aastatel rajati sinna tsiviilvarjend.

Praegu on kaitseehitis kasutuseta, kuigi see asub väga heas asukohas. Üks sissepääs on otse Toompea jalamil, trepi kõrval, alumine pääs avaneb Schnelli staadionile. Alumine on kinni keevitatud ja talguteks seda ei avata. 

Ülemisest uksest saame välja kanda sodi (ei ole liiga ebameeldiv sodi). Objekt ei ole ohtlik.

Probleemne on see, et ülemisse varjendiruumi pääseb vabalt, trepile ja käiku viiv uks on poikvel. Võimalik, et väga suurtel inimestel on sealt raske läbi saada, aga mina mahtusin vabalt ja ruumi jäi ülegi. Põrandal on sodi, kui see ära lükata, ehk saab ukse liikuma.

Korraldusest:

EKA: tudengid, akudega prožektorid, kilekotid
Kesklinna Valitsus: konteiner, labidad ja kühvlid, ämbrid 

Loe ja vaata toimunud talgute kohta lisaks:

President Karis pani muinsuskaitsekuu avatalgutel käed külge. Postimees, 18.04.2022
President Alar Karis osales Bastioni koristustalgutel. Tallinna TV, 18.04.2022

Kolmapäeval, 20. aprillil kell 16:00 esitleb kunstnik Jerry Mercury Eesti Kunstiakadeemia auditooriumis A-101 oma videoteost “The Non-Lonelineness Train”, millele järgneb kunstnikuvestlus, mida viib läbi Ryan Galer. 

Film, mis on pühendatud neuroloogiliste erinevustega inimeste propageerimisele, annab ülevaate Jerry Mercury enda kogemusest. Meditatsiooni ja mõtiskluse vahepealne teos, mis on kui intervjuu ja autobiograafia, metafoor ja tegelikkus seisab vastu eksklusiivsele ratsionaalsusele, pakkudes sügavamat ja nüansirikkamat identiteedi kujutamist. Vene keeles ingliskeelsete subtiitritega. (30 minutit)

Jerry Mercury on vene mittebinaarne transsooline neurodivergentne enesekaitsja, luuletaja, muusik, kunstnik, filmitegija ja blogija. Teatrijuht Boriss Pavlovitš intervjueerib filmis „The Non-Lonelineness Train“ Jerryt, kes tervitab vaatajat astuma tänapäeva Venemaal neuroloogiliselt erinevate inimese kingadesse.

Minu idee oli väljendada lavastatud foto abil enda mõtete ja tunnete lõksus olemist – seisundit, kus negatiivsed mõtted tekitavad negatiivseid emotsioone, mis omakorda mõjutavad mõtlemist. Modelli liikuvat keha on pildistatud stuudios pika säriajaga, et tuua esile liikumise muljet ning vaimse ja füüsilise lahutamatust. Tumedale taustale paigutatud heledates toonides keha rõhutab lõksus olemise ja haavatavuse seisundit.

Oma teostes vaatlen intiimsuse, seksuaalsuse ja inimlike kontaktide teemasid. Käesolev portree on osa jätkuvast dokumentaalfoto seeriast.

EKA disainiteaduskond kutsub sel kevadel kõiki osa saama uuest vestlusõhtute sarjast Disainimõte 2022, kus kaasaegse disainimõtte üle arutlevad erinevate disaini- ja loomevaldkondade spetsialistid.

Vestlusõhtud toimuvad Eesti Kunstiakadeemia ruumis A100 (Põhja pst 7), kell 18-20, eesti keeles ning on kõigile huvilistele tasuta.

Sarja neljas ja viimane vestlusõhtu toimub kolmapäeval, 4. mail ning kannab pealkirja “Video killed the radio star ehk kas kübersepad tapsid meistrioskused?”

REGISTREERU SIIN

Vestlusõhtu eestvedajaks on EKA klaas, keraamika, ehe ja sepis õppekava ning vestlust modereerib kunstnik ja disainer Urmas Lüüs. Vestluses osalevad veel Darja Popolitova, Martin Melioranski ja Lilian Hiob.

Arutletakse teemadel:

• Kübersepp – kas uus meister materjalikunstides rauasepa, kullassepa, pottsepa ja klaasisepa kõrval?
• Milleks meile inimene, kui robotid teevad kõike paremini?
• Digimeister, ehk kas analoog- ja digitaalkood saavad korraga koos eksisteerida?

Lisaks haamrile, sulatusahjule või potikedrale on kaasaegse meistri tööriistakasti ilmunud ka digitaalsed vahendid ja masinopereeritavad tööpingid. Nii nagu maalikunstile surma kuulutanud fotograafia arenes välja omaette iseseisvaks meediumiks, pakkudes maalikunstile vastupidiselt kardetule hoopis elujõudu andvat tuge, on digivahendid ka materjalikunstnikele muutunud rohkemaks kui lihtsalt tööriistadeks. Kui alguses muutsid need vaid tüütuid aeganõudvaid protsesse kiiremaks, siis tänaseks on digivahendid muutunud omamoodi vestluspartneriteks. Algoritmilised ja generatiivsed töövõtted on kui uutmoodi dialoog meistri ja masina vahel, kus masinal on järjest rohkem kaalu, sõnaõigust ja iseloomu. Kihtidena prinditud 3D detailide sooniline pind on muutunud digitaalsuse sõrmejäljeks. Uurime, kust on alguse saanud posthumanistlik lähenemine ning kuidas see on tänu digitaalsetele töövahenditele  moodustanud kunstis ja disainis vaat et valdavaks saanud ikoonilise amööbsete joontega läikivsileda kaheksajalana jätkeid sirutava esteetika.

Osalejate tutvustused:

Urmas Lüüs on kunstnik ja disainer, kes seob oma loomingus meediumiüleseks tervikuks video, keha, performance’i, kontseptuaalselt laetud tarbeobjektid, foto, skulptuuri, sõna ja heli. Ta juhendab tudengeid Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonnas, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia Etenduskunstide osakonnas ja Göteborgi Ülikooli metalliosakonnas. Varasemalt on ta õpetanud ka Rietveldi Akadeemias Hollandis, Hiina Kunstiakadeemias, Silpakorni Ülikoolis Tais ja Hiko Mizuno Kolledžis Jaapanis. Samuti kirjutab ta kunsti, disaini, teatri ja kaasaegse käsitöö teemadel erinevatele kultuuriväljaannetele.

Darja Popolitova on EKA ehtekunsti doktorant, kes ühendab oma loomingus digitaalseid vahendeid materjalikesksete meistrioskustega. Popolitova pärjati hiljuti oma loodud provokatiivse digišamanistliku fiktiivmaailma eest Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga. Kuna virtuaalsus on tema loomingus võrdseks tööriistaks haamri ja viili kõrval, võiks teda nimetada kullassepa asemel hoopis digisepaks.

Martin Melioranski on arhitekt ja Eesti Kunstiakadeemia 3DL juhataja ning arhitektuuriteaduskonna õppejõud, kelle tegevusi oma erialal võib summeerida kui eksperimentaalseid mõttetihendusi, mis liidavad ruumilooomet ja algoritme. Lisaks eelkirjeldatud tegevuskohtadele rakendab neid abstraktsioone oma doktoritöös ja ühispraksises MELIORAD.

Lilian Hiob on galerist, kunstiagent ja kultuuriuurija, kes mõtestab EKA magistrantuuris posthumanistlikku esteetikat. Lisaks kuraatoritööle Temnikova ja Kasela galeriis on ta loonud eksperimentaalse platvormi Galerii Hoib, mis vabana institustionaalsest survest pakub võimalust noortele kuraatoritele ja loojatele katsetada oma hullumeelsemaid ideid. Lisaks veab ta koos Siim Preimaniga IDA raadios kunstisaadet Vitamiin K.

REGISTREERU SIIN

Disainimõte 2022 sarjast ning järgmistest vestlusõhtutest lähemalt: https://www.artun.ee/disainimote/

Lisainfo sündmuse kohta:
Karin Kiigemägi, karin.kiigemagi@artun.ee

21. aprillil kell 18 on kevadise loengusarja lõpetuseks Tallinnas laval Vilniuses tegutsev arhitektiduo Jurga Daubaraitė ja Jonas Žukauskas.

Sündmus Facebookis

Avatud arhitektuuriloengute sari toimub sel kevadel pealkirja all “Lähikondsed” ning toob Tallinnasse Läti ja Leedu arhitektid. Loengutes uuritakse, kuidas meie naabritel sarnasest ehitatud keskkonnast ja ajaloost tõukuvate teemadega tegelemine välja tuleb: mis on sarnast ja mis on erinevat. Uudised Läti ja Leedu arhitektuurimaastikult ei jõua just sageli Eesti ajakirjandusse – nii et sel väga ebatavalisel kevadel saame küsida otse tegijatelt: kuidas teil läheb? Loengud on mõeldud kõikide erialade tudengitele ja professionaalidele. Kõik loengud toimuvad EKA suures auditooriumis, on inglise keeles ja tasuta ning avatud kõikidele huvilistele – igale loengule järgnevad küsimused ja arutelu, milles kõik saavad kaasa lüüa.

Jurga Daubaraitė ja Jonas Žukauskas uurivad Balti riikide koloniseerimise ja moderniseerimise ajalugu ja ainelisust – protsesse, mille läbi muudeti ja ehitati siinset keskkonda, rajati infrastruktuure ja kaevandati materjale, nii maastikke muutes. Täna oleme Euroopa projekti lahutamatu osa, ent kuidas on kaugem ja lähiajalugu siinset geograafiat ja kultuuri vorminud ja mõjutanud? Just nende teemade skaalal sünnivad Daubaraitė ja Žukauskase kureeritud sündmused, ruumikontseptsioonid ja arhitektuuriprojektid.

Hiljuti asutasid nad kollektiivi Talka talka ja koostöös Egija Inzulega töötavad nad täna Neringa metsaarhitektuuri projekti kallal, et anda platvorm, millel saaks käsitleda kaevandamise, bioloogilise mitmekesisuse ja metsaruumi jätkusuutlikkuse puutepunktides tekkivaid küsimusi. Daubaraitė ja Žukauskase tööpõld ulatub Läänemere rannikult Alpideni.

Ent miks räägime sel kevadel arhitektuuriloengutes just Läti ja Leedu arhitektuurimaastikul toimuvast? Miks Baltikum? Kevadsemestri teemapüsitust harutas kuraator Johan Tali lahti lühiintervjuus.

Loengut saab vaadata-kuulata kohapeal, arutelus osalemiseks tasub kindlasti saali tulla! Viiruse leviku riski minimeerimiseks kanname loengut üle ka EKA TVs ning nagu tavapärastelt, on loeng hiljem järelvaadatav www.avatudloengud.ee ning teaduskonna Youtube’i kontol.

Kuraatorid: Johan Tali ja Sille Pihlak

Avatud loengute hooaega toetab Eesti Kultuurkapital.

Uute doktorite loengusarjas esineb 19. aprillil kell 16.00 Kerttu Palginõmm, kes kaitses 2020. aastal Tartu Ülikoolis ja Dortmundi Tehnikaülikoolis doktoritöö „Luksus ja hiilgus Brugges ja Tallinnas. Mustpeade vennaskonna Maarja altari retaabel“.

Ruum: A-101

Madalmaade hiliskeskaegsed maalitud retaablid, mis on hoiul Eesti Kunstimuuseumis – Niguliste muuseumis, on Eesti hinnalisemad kunstivarad. Nende seas on anonüümsele Brugge Püha Lucia legendi meistrile omistatud altariretaabel, mis saabus hansalinn Tallinnasse (dominiiklaste Katariina kirikusse) arvatavasti aastal 1493. Retaabli tellijateks olid võimsad kaupmeesteühendused – Suurgild ja Mustpeade vennaskond. Teos paistab silma luksusesemete kujutamise erakordse rohkuse poolest. Nende seas on kallid siid-, samet- ja kuldkangad, orientaalne vaip, verdüür, lüsterkeraamika, manuskriptid, raudrüüd ja kullassepateosed. Lähtudes materiaalse kultuuri uuringustest ning kujutatud luksusesemete rohkusest võib Maarja retaabli pidada selles kontekstis üheks Madalmaade maalikunsti võtmeteoseks.

Kerttu Palginõmme doktoritöös vaadeldi esmakordselt kõiki luksusesemeid nii eraldi kui ka ansamblina, lisades neile korrektsed terminid, dateeringud ja võimalusel ka päritolu. Kuigi oleks loogiline eeldada, et teose välimuse üle on otsustanud ainuisikuliselt kaupmehed, viitavad korduvad luksusesemed meistri loomingus siiski sellele, et initsiatiiv nende kujutamiseks on lähtunud Bruggest ja mitte Tallinnast. Samas oli Püha Lucia legendi meister oma tellijate soovidega hästi kursis ja pakkus neile kõike, mille poolest kaubalinn Brugge oli tuntud ning tegi neist selle kaudu sümboolselt suurte ressursside valdajad.

Loeng toimub Eesti kunstiteaduse aastasaja tähistamise raames. Rohkem infot leiab siit: https://kunstiteaduseaastasada.wordpress.com

Esmaspäeval, 18. aprillil, kell 16.00 esitleb Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakond EKA auditooriumis A-100 Katrin Kabuni raamatut “Arhailiselt high-tech. Lambavilla teadmistepõhine rakendamine”. 

Doktorant Kabuni raamatuks vormitud villa teejuht on sündinud praktilisest vajadusest ja soovist kaasa aidata villa ajaloolise ja ka majandusliku väärtuse taastamisele. Raamat on koostatud tekstiilidisaineri poolt ning mõeldud eelkõige tudengitele, disaineritele, sisearhitektidele aga kindlasti ka kõigile huvilistele, kel soov mõista villa kui taastuva ressursi väärtust, villas pidevalt toimuvaid protsesse ja nende tulemusena avalduvaid villa funktsionaalseid omadusi. Nii eesti- kui ingliskeelsena ilmuva raamatu eesmärk on arusaadavas keeles avada villakius toimuva tagamaad – kuidas vill materjalina ümbruskonda mõjutab ja ennast mõjutada laseb, et tõsta seeläbi huvi villa laiema ja teadlikuma kasutamise vastu.

Hõlpsalt taastuva bioressursina vastab vill kindlasti tuleviku materjalidele pandud ootustele – aktiivse materjalina pakub vill mitmekülgseid rakendusvõimalusi ning ka alternatiivi veel domineerivatele sünteetilistele kiududele.

Lambavill on läbi ajaloo olnud üks väärtuslikemaid tekstiilikiude ja omanud olulist rolli kogu ühiskonna arengus. Seoses süntees- ja tehiskiudude kasutusele tulekuga ning lambakasvatuses toimunud struktuurimuudatustega, on villast viimasel poolsajandil saanud lambaliha tootmise kaasprodukt, jääde, millest püütakse võimalikult odavalt vabanenda, seda isegi põletades või maha mattes. Samas pole lambavilla olemus ajas muutunud, vastupidi, villakiu äärmiselt keerukas morfoloogiline struktuur ja keemiline koostis moodustavad koosluse, mis on andnud põhjuse nimetada villa looduslikult kõrgtehnoloogiliseks kiuks.

Autor Katrin Kabun on alates 2014. a Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakonnas tegelenud lambavilla rakendamise võimaluste ja tehnoloogia arendamisega. Villa uurimine läbib nii tema magistri- kui ka doktoritööd ning on keskne tema õppejõutöös tudengitega.

Raamatu väljaandja: Eesti Kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakond
Autor: Katrin Kabun
Teadustoimetaja: Sander Õun
Sisutoimetaja: Diana Tuulik
Keeletoimetaja: Svea Aavik
Kujundaja: Janika Vesberg

Fotod: iStock, Shutterstock, Katrin Kabun, Gilleke Kopamees, Sandra Urvak
SEM fotod: Valdek Mikli
Tõlge inglise keelde: OÜ Tritek
Trükk: Booksfactory

ISBN 978-9916-6-1952-0

Toetajad: Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia

Kontakt:
Kadi Kibbermann 
EKA tekstiilidisaini osakond
kadi.kibbermann@artun.ee
626 7316

Ariel Guersenzvaig “Disainikaubad: disainerite kutse-eetika suunas” Neljapäeval, 14. aprillil kell 16.00. (EKA, A-101)

SÜNOPSIS

Vaatamata mõjule ühiskonnale ja maailmale puuduvad disaineri erialal laialt levinud eetilised põhimõtted ja raamistikud eetiliste probleemide lahendamiseks. Eetikakoodeksid, mis tahes kasulikud arutelude esilekutsumiseks, lähevad harva üldistest kaugemale, nagu kahjude ennetamine või inimõiguste austamine. Selles loengus pakun välja teistsuguse lähenemisviisi, mis põhineb eetika kasvatamisel praktikas, ja uurin tungivat vajadust laiaulatusliku disaini kutse-eetika järele, mis võimaldab disaineritel elujõuliselt toime tulla väljakutsetega, millega nad oma erialal silmitsi seisavad.

___

Ariel Guersenzvaig on disaini- ja tehnoloogiaeetik ning disainiprofessor Barcelona Disaini- ja Insenerikoolis ELISAVA. Tema peamised uurimisvaldkonnad on ühelt poolt masin-intelligentsuse eetiline mõju ühiskonnale ja teiselt poolt professionaalse disainitegevuse eetika, mis on tema viimase raamatu “Disaini kaubad: professionaalne” teema. Ethics for Designers’* (Rowman & Littlefield, 2021), mis on saadaval ka EKA raamatukogus. Tal on doktorikraad disainiteoorias Southamptoni ülikoolist (Ühendkuningriik) ja magistrikraad eetikas Birminghami ülikoolist (Ühendkuningriik).

Kullo Lastegaleriil on rõõm esitleda EKA kaasaege kunsti tudengi Triin Türnpuu skulpturaalsete objektide isikunäitust “Looritatud”

Teosed on ajendatud autori poja loost ning pühendatud nägemispuudega lastele.

Avamine 13. aprillil, kell 18.00

“10-kuuselt jäi ootamatult pimedaks meie kolmas laps. Õppisime sellega elama. Peale mitmeid õnnestunud ja ebaõnnestunud operatsioone paigaldati talle 4-aastaselt kunstläätsed.

Mõni aeg tagasi tuli teha otsus, millises gümnaasiumis õpinguid jätkata. Soovitud kooli sai ta sisse, kuid rääkides lapse nägemispuudest, soovitati valida mõni teine õppeasutus — temaga tegelemine olevat õpetajatele liiga suur lisakoormus.  Mõistsin, et sellise suhtumise taga oli ennekõike hirm teadmatuse ees, mida tähendab nägemispuudega lapse õpetamine. Kas on võimalik seda hirmu vähendada, et tulevikus ükski laps ukse taha ei jääks?“

Vanadest kasutatud prilliklaasidest kokku sobitatud teosed võimaldavad inimestel kasvõi korraks siseneda prillikandja maailma.

Tänan: Instrumentarium Optika OÜ, Kenomer OÜ, Kristaps  Ancāns, Marko Odar, Katriin-Eliis Brecher, Gerlin Mets, Helina Niilo, Ingrid Teino, Kristel Ilmets, Kaire Kurg, Kaidi Varik

Triin Türnpuu on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna keraamika erialal ning hetkel õpib magistriõppes kaasaegset kunsti.

Facebooki ürituse leiad siit