Rubriik: Erialad

Barbara Imhof peab erakorralise avatud loengu 2. aprillil kl 16:00 EKA 4. korruse avatud alal (A400).

Loeng on inglise keeles ning avatud kõigile huvilistele.

Barbara Imhof: Elu Maast kaugemal. Arhitektuur ekstreemsetes keskkondades

Loeng viib meid kosmosesse ja kaugemalegi, näidates ulatuslikku valikut kosmosearhitektuurist – teostatavusuuringutest kuni tipptehnoloogilise arenguni. Käsitletavad näited hõlmavad paigaldatavaid simuleeritud elupaiku, Marsi või veealuste missioonide tuletisi maapealsetes analoogides. Lisaks käsitletakse tulevaste kosmosejaamade elumoodulite kontseptualiseerimist ja rakendamist nagu näiteks Gateway, ning innovaatilisi kasvuhooneid nagu EDEN ISS Antarktikas. Teemad ulatuvad biogeneratiivsete printsiipide integreerimisest kuni isemajandavate asulate kujutamiseni Kuul ja Marsil. Projektid kaardistavad kosmoseuurimise nõuded, samas ökoloogilisi aspekte silmas pidades.

Alates 2004. aastast on Barbara Imhof olnud LIQUIFER Viin – Bremeni kaasjuht koos juhtivate partnerite Waltraut Hohenederi ja René Waclavicekiga. Nende ülemaailmselt tunnustatud töö avaldati hiljuti PARK Books’i välja antud kogumikus. Alates 2023. a septembrist on Barbara integreeriva disaini professor Innsbrucki Ülikooli (Austria) eksperimentaalarhitektuuri instituudis, keskendudes äärmuslikele keskkondadele.

Barbara Imhof on töötanud simulatsiooniastronaudina MOONWALKi simulatsioonides, osalenud Antarktika ja Vaikse ookeani lõunapiirkonna ekspeditsioonidel ning pälvinud hiljuti tiitli American Institute of Aeronautics and Astronautics Fellow of the Class of 2024.

30. märtsil kell 13.00 avatakse Keskpuuris EKA skulptuuritudengite Inessa Saaritsa ja Liisa-Lota Jõelehe ühisnäitus “Enne, kui ma unustan, tahaksin midagi südamelt saada”. Näitus jääb avatuks 31.03-27.04 iga päev kell 8.00–15.30. 

Tahaks osata alati selle hea ja olulise ära tunda, veel enne kui räägime sellest minevikus.

Enne, kui sellest saab tagasivaade.

Ja osata mitte karta, kuidas kõik möödub, veel enne, kui jõuab isegi alata.

Inessa Saaritsa ja Liisa-Lota Jõelehe näitus on ruumiinstallatsioon, mis proovib kõledat Keskpuuri muuta koduseks– mäletavaks, meenutavaks ja igatsevaks. Püüe elus hoida ennast ümbritsevat, kuniks on mida hoida.

Inessa Saarits (2000) on enim huvitatud naturaalsetest ja ajas muutuvatest materjalidest – turvas, muld, tarretis ja seened. Ta tegeleb inimese ja looduse vahelise suhtega ning kasutab oma praktikas ka avalikku ruumi ja performatiivseid elemente.

Saarits õpib Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri erialal ning on täiendanud end Viini Kunstiakadeemias. Ta kuulub rühmitustesse ENKKL ja TEMA ning on noorte kunstisündmuse “Kunstikompott” algatajaliige. Ta on osalenud grupinäitustel nii Eestis, Austrias, Saksamaal kui Tšehhis.

Liisa-Lota Jõelehte (2002) paelub argielus peituv romantika aga ka selle tavalisus. Enda praktikas otsib ta igapäevaste mõtte- ja tundemustrite kujutamiseks vasteid orgaanilistest materjalidest ja olmest.

Ta õpib Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri erialal ning on täiendanud ennast ka Bergeni Ülikoolis. Ta kuulub Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liitu. Jõeleht on osalenud grupinäitustel Tallinnas, Tartus, Võrus ja Bergenis.

Graafiline disain: Liisa-Lota Jõeleht

Näituse avamine toimub 30. märtsil kell 13.00.

Näitus jääb avatuks 31.03-27.04 iga päev kell 8.00-15.30.

EKA Arhitektuuriteaduskonna Avatud Loengute sari toimub 2024. kevadel üldpealkirjaga Unlearning.

4. aprillil toimub EKA aulas Oulimata Gueye loeng “UFA, Université des Futurs Africains #2.” Tuleviku-lugude jutustamiseks peame mõistma, kust tulevad lood, mida räägime täna. / It Matters What Stories We Tell to Tell Other Stories of the Future.

Teemapealkirja Unlearning on eesti keeles raske sõnastada, kuna meil otsene termin puudub – see on ümberõppimine vana unustades, õppimisele vastandsuunaline tegevus, omandatu teadlik unustamine.

Kevadise loengusarja kuraator, urbanistika professor Maros Krivy avab teemat järgmiselt: “Unlearning idee haakub väärtuste, kujutluste ja teadmiste süsteemidega, mis kujundavad tänapäeva arhitektuuri ja urbanismi valdkondi. Näiteks kirjandusteadlase ja kriitiku Gayatri Spivaki sõnul ei puuduta õpitust loobumine, õpitu teadlik unustamine mitte ainult seda, mida öeldakse, vaid ka seda, mida ideoloogilise formatsiooni osana ei öelda. Tänapäeva üldine surve on muuta disain eliidi huvidele alluvast valdkonnast kõikehõlmavaks interdistsiplinaarseks praktikaks, mis suudab reageerida erinevatele sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele vajadustele.

Unlearning ei ole unustamine, vaid aktiivne protsess, mille käigus lahatakse oletusi ja eeldusi, mis kujundavad arhitektuuri- ja urbanistlikku praktikat maailma eri paigus.”

Oulimata Gueye on Senegali ja Prantsuse kriitik ja kuraator, kes uurib digitaaltehnoloogia kasutamist Aafrikas ja selle diasporaas.

Oulimata tutvustab uuritavat järgmiselt: “Tulevik on ajalooline konstruktsioon ning ma uurin seda, kuhu Aafrika selle konstruktsiooni raamistikus paigutub. Heidan pilgu minevikku, et aru saada, mis rolli on mänginud kolonialism läänelike tulevikukujutluste vormimisel ning kuidas need visioonid on tänapäevalgi endiselt levinud. Uurimistöö raames olen kogunud teadlaste, kunstnike ja arhitektide töid, kes uurivad ajalugu kriitiliselt ja kujutlevad Aafrikale alternatiivseid tulevikustsenaariume ning kureerinud neist näituse “UFA, Université des Futurs Africains” (Tuleviku-Aafrika ülikool, 2021). Hetkel arendan selle uurimistöö uut tahku, kus keskendun arhitektuurile.”

Oulimata Gueye on raamatu Digital Imaginaries, African Positions Beyond Binaries (ZKM-Kerber, 2021) kaaskoostaja ning näituse UFA, Université des Futurs Africains (Le Lieu Unique, 2021) kuraator. Gueye juhib École Nationale des Beaux Arts de Lyoni kunsti kraadiõppe programmi. Aastal 2023 oli ta külalisteadlane Kanada Arhitektuurikeskuses.

Avatud loengute sarja raames esitleb EKA arhitektuuriteaduskond igal õppeaastal kümmekonda valdkonna ainulaadset praktikut ja hinnatud teoreetikut. Loengud on mõeldud kõikidele erialadele, mitte ainult arhitektuurivaldkonna üliõpilastele ja professionaalidele.

Kõik loengud toimuvad neljapäeviti kell 18.00 EKA peaauditooriumis Põhja pst 7. Kõik loengud on inglise keeles ja tasuta.

Loengusarja veebilehel www.avatudloengud.ee on tehtud mugavaks nii uute loengute info kui ka juba toimunud loengute videote vaatamine ja esinejatega tutvumine.

Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital.

Kevadloengute ajakava

14. märts kl 18.00 Jess Myers (arhitekt, Syracuse University)

4. aprill kl 18.00 Oulimata Gueye (kuraator, Pariis)

18. aprill kl 18.00 Henriette Steiner (arhitektuuriajaloolane, Copenhagen University)

2. mai kl 18.00 Lara Almárcegui (kunstnik, Rotterdam)

On 25 March at 16.00, Associate Professor Richard Wittman (University of California, Santa Barbara) will give a public lecture “Nineteenth-century Historicism and Historic Preservation: An Exceptional Case” in room A403.

Normative historiographies regarding heritage, historicism, architectural preservation, and related fields tend to explain the prevalence of these phenomena in the nineteenth century with reference to a loss of faith in older ahistorical and specifically religious frameworks of temporality. How then do we make sense of the little-known efforts of the pontifical government during this period to protect and restore historic Christian buildings? Do they force us to question our assumptions about where such practices come from? Or do they invite us to rethink our understanding of the nineteenth-century Church?”

Richard Wittman specializes in the cultural history of architecture and town planning in seventeenth-, eighteenth-, and nineteenth-century Europe. Within that framework, themes of interest include: the emergence of modern configurations of space, society, and publicness; the history of architectural theory, criticism, and public discourse; the emergence of the modern public; and the evolution of architectural patronage in changing political contexts; religion, religious architecture, and modernity; nationalism and architecture; critiques of the normative historiography concerning architectural modernity and historicism.

Moderator: Associate Professor Kristina Jõekalda

Teisipäeval (26.03) kell 19.00 toimub Lainurga galerii ja selle esimese näituse avamine. Lainurga galerii asub 4. korrusel fotoosakonna ees (B-405).

Nurgagaleriide eeskäija Täisnurga galerii pühitseb sisse Lainurga galerii ja näituse avamisel toimub performance.

Näituse raames on Eesti Kunstiakadeemia hoonesse peidetud kümme Täisnurga galerii logo. Kõikide nende logode esimene leidja saab Täisnurga poolt premeeritud.

„EKA Keenias. Upmade süsteemi juurutamine“
EKA Galeriis 5.–26.04.2024
Avatud T–P 12–18, sissepääs tasuta
Avamine: 4.04.2024 at 6 pm

Juhendajad: Reet Aus, Maria Pukk
Osalevad: Marta Konovalov, Susanna-Belinda Kõgel, Eva-Liis Lidenburg, Kaisa Moora, Anu Muiste, Doreen Mägi, Maria Rojko Nisu, Eva Reiska, Katrin Lepa-Ruben, Lisandra Türkson, Maris Vahter

Näitus „EKA Keenias. Upmade süsteemi juurutamine“ võtab fookusesse püüdluse vähendada ja taaskasutada tekstiilitööstuse jääke. EKA ringdisaini tudengid veetsid 2024. aasta veebruari Keenias, Eldoreti linnas. Kohapeal õpiti tundma Rivatex tehase tootmist, järgiti tootearenduse protsessi, viidi läbi analüüse ning rakendati upcycled põhimõtteid. EKA Galeriis tuleb näitamisele 12 erinevat tudengite loodud tootekontseptsiooni: aksessuaaridest rõivastest lambivarjude ning moduleeritava telgini.

Rahvusvaheline projekt „Upmade oskusteabe viimine Keeniasse“ on osa pikemast koostööst Moi Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia Jätkusuutliku Disaini ja Materjalide Labori DiMa vahel. DiMa on panustanud moe- ja tekstiilitööstuse keskkonnamõju vähendamisse läbi erinevate rahvusvaheliste projektide. Tegijate eesmärgiks on suurendada Keenia tekstiilitööstuse ringlust, tutvustades UPMADE-mudelit Rivatexi tehases. Lähenemine võimaldab tootmises tekkivate tekstiilijääkide tagasi ringlusse suunamist, toetades seeläbi keskkonnasäästlikumat tootmist.

Projekt on valminud koostöös Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse (SEI Tallinn) ja Moi Ülikooliga, Erasmus+ õpirände programmi ja Keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) toetusel.

Avamisjookidega varustab Punch Club.

Lisainfo:
https://dima.artun.ee/projektid/upmade-oskusteabe-viimine-keeniasse

Kunstnikufilmide linastus 4. aprillil kell 18.00 kinos Artis

Gustav Deutch / FILM IST 1-3 / 35’
Eva Heller / LAST LOST / 13’
Abigail Child / CAKE AND STEAK, Suburban Trilogy – Part 1 / 21’
Peter Tscherkassky / OUTER SPACE / 10’
Jay Rosenblatt / AFRAID SO / 2’40
Jay Rosenblatt / THE SMELL OF BURNING ANTS / 21’
Christoph Girardet & Matthias Müller / PLAY / 7’20

Linastusele eelneb sissejuhatus programmi kuraatori Taavi Talve poolt.

Sissepääs tasuta

Toetavad EKA vabade kunstide teaduskond, Kunstnikufilm OÜ

Found footage filmiprogramm toob vaatajani läbilõike filmidest, mis põhinevad  juba olemasolevate kaadrite taaskasutamisel. Iseenesest lihtsalt kirjeldataval meetodil on oma tähelepanuväärne koht ja mõju liikuva pildi ökonoomias, mis võimaldab väljenduda laial spektril autoripositsioonidel. Hõlmates nii lugude jutustamist, kujutise dekonstruktsiooni ja rekontekstualiseerimist kui ka liikuva pildi meediumispetsiifiliste tahkude käsitlemist. Need taaskasutatavad kaadrid on uuesti kõnelema panduna suutelised osutama endi sünni ja ringlemise asjaoludele, seadma kahtluse alla algselt sätestatud ühehäälsuse ning kavatsetud tähenduse. Need on ainulised liikuvate kujutistega täidetud ruumid, mis lasevad meil heita pilgu nende eelmistele eludele, neid loonud pinge ja lummuse tunnistajad, milles on tihendatult peidus sinna varjuv tegelik tähendus. See kujutise taaskasutamine, juba olemasoleva ümberpaigutamine, lubab meil märgata tardunud hoiakutele kuju ja vormi andnud nähtamatuid kokkuleppeid, isiklike ja kollektiivsete reaalsuskogemuste representatsioone ja nende tingimuslikkust. Kui hästi läheb, saame võimaluse heita pilgu harjumuslikkuse katkirebitud eesriide taha.

26.03–05.04 on Täisnurga Galeriis avatud Helen Tambla ja Elis-Hetty Leppiku näitus “Tõlgendatud Aura”.

Näituse avamine toimub 26.03 kell 18.00.

Näitus “Tõlgendatud Aura” räägib kahe kunstniku omavahelisest sümbioosist, tekkinud energiast ja selle edasiandmisest. Aura sees peituvad mustrid, tekstuurid ja värvid, mida tavasilm tihtipeale ei märka. Kui minna justkui meditatiivsesse seisundisse koos teise inimesega, hakkab peagi tema aura kuju võtma, ja seda on proovinud nad edasi anda. Näitus räägib sellele lisaks ka hingesugulusest, limast ja tarretisest. Njamm!!

Helen Tambla õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemias moedisaini. Ta on osalenud koolimoeshowdel nagu Kuldlõige, kus saavutas 2019 1. ja 2020 2. koha. Hetkel võib tema moealast loomingut kirjeldada sõnadega utilitarian, orgaaniline, futuristlik. Joonistustes ammutab ta inspiratsiooni taimedest ja bioloogilistest vormidest, unenägudest ja alateadvuses tekkivatest kujutistest.

Elis-Hetty Leppik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia animatsiooni eriala. Loomingus leiab nii disaine, joonistusi, skulptuure kui ka muusikavideoid. Ta on koostööd teinud artistidega nagu Reket ja Ellen Richard. Tema loomingus võib tihti kohata varjudega mängimist, vastuolu füüsikaseadustega ja metamorfeerumist. Tema silmis ärkab objekt ellu pärast paberile jõudmist, mistõttu objektid ka põgenevad kaugemale raami piirjoontest. Teda inspireerivad abstraksed vormid, aga ka looduse sümbioosis elavad vetikad, kivimid ja seenelised.

Täisnurga Galerii on 2023. aasta sügisel Karola Ainsari ja Daria Morozova alustatud projekt, mis tegeleb hoolikalt valitud vaheetappide ning äsja valminud loomingu eksponeerimisega.

Galerii leiate Te Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna (C201) tagumisest uksest sisenedes.

Näituse avamist toetab Põhjala Pruulikoda.

Kutsume teid paneeldiskussioonile, mis on inspireeritud artiklist “Minevikust tänapäevani: digitaalse teatri teekond” (“From Past to Present: The Journey of Technological Theatre”), mille autorid on R. Kelomees, T. Jansen ja P. Hoppu. Artikkel selgitab, kuidas tehnoloogiline innovatsioon on olnud teatri ja kujutavate kunstide arengus olulise tähtsusega aegade algusest. Vestlust modereerib digitaalse teatri uurija Katie Hawthorne. Üritus tõotab tulla kaasahaarav arutelu digitaalsete tehnoloogiate potensiaalist ja puudujääkidest kaasaegses maailmas ning kuidas see võiks mõjutada teatrit ja kaasaegset kunsti laiemalt. Vestluses osalevad lühikeste ettekannetega Raivo Kelomees ,Taavet Jansen ja Liina Keevallik millele järgneb modereeritud paneelarutelu. 

See minikonverents toimub etenduskunstide ja uute tehnoloogiate arendamisele keskenduva projekti ACuTe, Culture Testbeds for Performing Arts and New Technology, raames ning on ka osa New European Bauhaus Festival’i satelliidiprogrammist. 

Mõtestame koos teatri ja kunsti rolli meie ühises ruumis uuesti. Arutame koos, kuidas saaks praegusel keerulisel ajal tehnoloogia ja kunst koos ühendada inimesi, kõnetada olulisi probleeme, mis meid ümbritsevad.

Üritus toimub 19. aprillil kell 16:00 Eesti Kunstiakadeemias ruumis A101 ja kantakse üle EKA Youtube’is. Link: https://www.youtube.com/watch?v=4EYJ93CEUaw

ESINEJAD:

Taavet Jansen on kunstnik ja uurija etenduskunstide ja tehnoloogia kokkupuutepunktis. Ta töötab paralleelselt digitaalse teatri, loovprogrammeerimise, digitaalsete kunstidega. Taavet on õppinud Tallinna Ülikoolis ja lõpetanud Amsterdami teatrikoolis koreograafia ja uue meedia magistriõppe. Ta on Eesti Kunstiakadeemia kunstide ja disaini doktorant ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia multimeedia õppejõud.
Viimastel aastatel on Taavet uurija ja loojana keskendunud digitaalselt vahendatud etenduskunstile. Ta on üks interdistsiplinaarse kunstiplatvormi e⁻lektron ja selle eellase – tehnoloogilise kunstivõrgustiku MIMproject asutajatest. Teadlasena on ta osalenud juhtivteadurina sellistes uurimisprojektides nagu “INDEX-Reconnecting the digital audience with the creative team in the online events” ja “Online theatre as a research tool”, mis mõlemad keskendusid voogteatris publikule tagasisidet võimaldavate tööriistade uurimisele.
Tema loominguline töö hõlmab erinevaid teatrietendusi, installatsioone ja digitaalse kunsti projekte, kus on enamjaolt olulises rollis ka tehnoloogilised uuendused. Hiljutiste tööde hulka kuuluvad “Inimeses hoitud”, “Memento” ja “Hundid”, mis kõik uurisid interaktsioonivõimalusi digitaalses teatris. Taaveti akadeemilised publikatsioonid keskenduvad kunsti ja teaduse, tehnoloogia ja etenduskunstide kokkupuutepunktele, rõhutades tema pühendumust valdkonna edendamisele teadusuuringute ja interdistsiplinaarse koostöö kaudu.

Raivo Kelomees, PhD (kunstiajalugu), on kunstnik, kunstiajaloolane ja uue meedia uurija.
Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli psühholoogina ja Tallinna Kunstiülikooli disainerina. Ta on
Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna vanemteadur ja rakenduskõrgkooli
Pallas professor. Kelomees on raamatute “Sürrealism” (Kirjastus Kunst, 1993) ja
artiklikogude “Ekraan kui membraan” (Tartu Kõrgema Kunstikooli toimetised, 2007) ja
“Sotsiaalsed mängud kunstiruumis” (EKA, 2013) autor. Tema doktoritöö on
“Postmateriaalsus kunstis. Indeterministlikud kunstipraktikad ja mittemateriaalne kunst”
(Dissertationes Academiae Artium Estoniae 3, 2009). Koos Chris Halesiga toimetas ta
artiklite kogumikku “Constructing Narrative in Interactive Documentaries” (Cambridge
Scholars Publishing, 2014). Koostöös Varvara Guljajeva ja Oliver Laasiga toimetas ta
artiklikogumiku “The Meaning of Creativity in Age of AI” (EKA Press, 2022).

Katie Hawthorne on Šotimaal elav teadlane. Ta on Academy for Theatre and Digitality stipendiumiprogrammi vilistlane ning alates 2022. aastast ka akadeemiline töötaja. Tema uurimustöö keskmeks akadeemias on keskendumine uurimuse dokumenteerimisele ja levitamisele. Katie on esimese üleeuroopalise uuringu “Digital Theatre: Digital Strategies and Business Models in European Theatre (2023)” autor, mis valmis Euroopa Teatrikonventsiooni tellimusel ja mida esitleti esmakordselt Euroopa Teatrifoorumil Poolas, Opoles. Uurimustöö tugines tema 2022. aastal Edinburghi Ülikoolis lõpetatud doktoritööle, mis käsitles põhifookusena, kuidas “elulisus”(liveness) teatris ja etenduskunstides areneb digitaalsete vahendite ja tehnoloogiate kasutamise kaudu. Ta on pidanud ettekandeid mitmetel rahvusvahelistel konverentsidel ja institutsioonides, sealhulgas IFTR Shanghais ja TaPRA Exeteris, ning kirjutanud 2021. aastal Edinburghi Saksa aastaraamatus peatüki Berliner Theatertreffenist. Katie on ka vilunud vabakutseline ajakirjanik ning teeb regulaarselt kaastööd väljaannetele The Guardian ja The Scotsman.

Liina Keevallik, PhD, on õppinud stsenograafiat Eesti Kunstiakadeemias ja lõpetanud doktorantuuri Pariisi 8. Ülikoolis. Ta on teinud lavastus- ja kostüümikujundusi nii Eesti teatrites kui ka välismaal (Prantsusmaal, Belgias, Hispaanias, Norras, Leedus) ning ka kirjutanud ja lavastanud visuaalseid etendusi. Tema tööd ulatuvad suurtest ooperitest undergroundini. Keevalliku viimased tööd, mis ühendavad loome- ja teadusuurimust, on It’s Time to Fight Reality Once More, Cloud Opera (2019), mis kõrvutab andmepilvi ja atmosfääripilvi ning Sentimental Education for Robots(2021), näidend, mille on kirjutanud tehisintellekt ning milles etendavad ja improviseerivad robotid.
Samuti on ta kujundanud mängu- ja nukufilme, lavastanud lühi- ja dokumentaalfilme, kirjutanud teatritekste, laulusõnu ja filmistsenaariume.
Hetkel töötab vabakutselise stsenograafina Pariisis ja Tallinnas, teeb uurimistööd BFMis (Tallinna Ülikool) ning õpetab stsenograafiat Eesti Kunstiakadeemias. Ta on osalenud rahvusvahelises meediaarheoloogilises uurimisprojektis Deceptive Arts (Les Arts Trompeurs) ja on loonud Eesti Filmimuuseumi eelkino osakonna.