Rubriik: Erialad

Kolmapäeval, 9. detsembril, kell 17.00 toimub loengute sarja  GRAPHIC DESIGN CONFABULATIONS #6 raames dr Bess Williamsoni loeng “Beyond Inclusion: Disability in Life and Design” (Väljaspool kaasamist: puuded elus ja disainis) @ twitch.tv/ekagdma

Dr Bess Williamson vaatleb võtmehetki ajaloolistest ja tänapäevastest disainipraktikatest, mis tegelevad puudega. Alates 2. maailmasõja järgsetest kümnenditest kuni hiljutiste loovate lahendusteni on puudega inimesed ja nende liitlased mõistnud disaini potentsiaali sotsiaalse õigusluse ideedega sobituda – ent ka seda, et esmalt on vaja adresseerida eelarvamusi ja vastupanu nii kohalikul kui globaalsel tasandil.

Dr Bess Williamson on disainiajaloo dotsent koolis School of the Art Institute of Chicago, kus ta annab moodsa disaini ajaloo, objektiteooria ja puudeuuringute kursusi kunstis ja disainis. Ta on kirjutanud raamatu “Accessible America: A History of Disability and Design” () ning kaastoimetanud teose “Making Disability Modern: Design Histories”, mis anti välja läinud suvel.

GRAPHIC DESIGN CONFABULATIONS
(lobisedes graafilisest disainist)

Vestluste käigus heidab hulk esinejaid kõverpilgu graafilisele disainile, püüdes ümber mõtestada ala normatiivseid struktuure ja praktikaid, neid destabiliseerida ja -tsentraliseerida. Tõstes esile praktikaid, mis leiavad aset rõhumise kiuste valdkonna servaaladel, püüame disaini mõistet laiendada, nägemaks, millistes tingimustes disaini luuakse, kuidas sotsiaalsed ja poliitilised liikumised end visuaalkultuurides manifesteerivad, ning jõudmaks arusaamale omaenese olukorrast ja privileegidest.

Loengud on tasuta, publikule avatud ja ingliskeelsete subtiitritega.

Kõiki loenguid saab vaadata reaalajas aadressil twitch.tv/ekagdma

GRAPHIC DESIGN CONFABULATIONS
on uus tasuta võrguloengusari, mida korraldab Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistriprogramm

Kureerib Rosen Eveleigh ja toetavad Põhja- ja Baltimaade kunsti- ja disainiharidusvõrgustik CIRRUS ning Nordplus.

Neljapäeval, 17. detsembril peab värskelt doktorikraadi kaitsnud Kristina Jõekalda KVI uurimisseminari raames ettekande “Kivisse kirjutatud identiteet? 19. sajandi järelelu, ehk muutuvaid vaateid Eesti kirikute gotiseerivale renoveerimisele”.

Ettekanne vaatleb retseptsiooni, mis sai osaks Tallinna ja Tartu keskaegsete kirikute 19. sajandi algupoolel teostatud renoveerimistöödele. Fookuses on Tartu toomkiriku, Oleviste, Niguliste ja Tartu Jaani kiriku renoveerimise kaasaegsed ja hilisemad tõlgendused kuni 1930. aastateni. Tekstianalüütilise ettekande lähtepunktiks on idee keskaegse kihistuse väljapuhastamisest ja sellele antud väga kriitilistest hinnangutest saksa- ja eriti eestikeelses kirjanduses. Nende nelja näite varal uurib Jõekalda renoveerimispõhimõtete ümberhindamisi nii tehnilisest kui ideoloogilisest vaatepunktist ning selliste teemade positsiooni omaaegses kunstiajalookirjutuses.

Seminar algab kell 15:00, seda saab jälgida Zoomi vahendusel.
Link: https://zoom.us/j/92660615255

Noblessneri Shipyardis avatud Eve Kase ja Elo-Hanna Seljamaa kureeritud näitus „Kuidas rääkida salapaigast seda reetmata“ käsitleb Käsmu küla kaudu maaelu muutumist ja toimimist tänapäeva Eestis ning Käsmu fenomeni suvituskohana, kus käiakse juba sajandeid akusid laadimas ja seda ka välismaalt.  

Kunstnike, antropoloogide, folkloristide, arhitektide ja sisearhitektide koostöös valminud Kai kunstikeskuse läheduses asuv näitus on suurekoosseisuline projekt, mis sarnaselt laevaehituse koha, Käsmuga, toimub endise Tallinna laevaehitustehase aladel.

Saab näha paljude Eesti Kunstiakadeemia tudengite ning vilistlaste maale, graafikat, installatsioone, videoid ja fotosid 19 autorilt. 

Näitusest LÄHEMALT 

Olete oodatud kuulama Juss Heinsalu kunstnikuvestlust isikunäitusel “AL₂SI₂O₅(OH)₄” 27. novembril, kell 12.

Vestlust viib läbi ehte-ja sepakunsti osakonnajuhataja Piret Hirv. Räägitakse loomeprotsessist ja laiemalt materjalipõhisest kunstist. 

Juss Heinsalu on õppinud Eesti Kunstiakadeemias keraamikat ning omandanud vabade kunstide magistri NSCAD Ülikoolis Kanadas. Igapäevaselt tegeleb Heinsalu materjalipõhise loome- ja uurimistööga. Sügisel alustas ta täiendõpinguid EKA sisearhitektuuri osakonnas. Eelnevalt on ta osalenud aktiivselt erialastes projektides ja näitustel mitmel pool Euroopas ning Põhja-Ameerikas.

Näitus “Al₂Si₂O₅(OH)₄” on avatud kuni 28. novembrini.

Rohkem infot SIIT.

Esmaspäeval, 14. detsembril 2020. a kell 16.00 toimub kunsti ja disaini eriala doktorandi Britta Benno doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva teise isikunäituse „Ruinenlust Lasnamäel” eelretsenseerimine Hobusepea galeriis (ja Zoomis).

Palume huvilistel liituda Zoomi kaudu. Zoomi link SIIN

Näitus on avatud 25.11 – 14.12.2020

Doktoritöö juhendaja: dr Elnara Taidre
Näituse eel-retsensendid: dr Elo-Hanna Seljamaa ja Andreas Trossek

Lõunaunest ärgates oli ta moondunud hiiglaslikuks seni tundmatuks tuleviku dinosauruseks. Udu taga oli aimata kuppelmaastikule pillutud vettinuid majakobakaid. Need olid juhuse tahtel hästi säilinud paneelmajade varemed paigas, mida kutsuti kord Lasnamäeks.

Aknaid-uksi risttahukatel polnud, tühjade avade taga irvitas pimedus hambutut naeratust. Ometi polnud aknaaukude taga tühjus – uus elu oli kolinud sisse Lasnamäele. Seal elasid temasugused elukad – suured, imelised loomad, kelle esivanemad pärinesid kaugest antropotseenist.

„Ruinenlust Lasnamäel“ on ulmeline tulevikuvaade inimesejärgsele linnamaastikule, kus džungel ja mägimaastik ühes tulevikuolenditega on üle võtnud magalarajooni varemed. Nauding varemete vaatamisest, Ruinenlust, on projitseeritud raske tähenduste koorma minetanud Lasnamäe linnaosale, millele vihjavad majamudelid nukuanimatsioonis ja joonistused ofortidel, justkui leiud iidsest tsivilisatsioonist.

Tehniliselt aeganõudvad ja vanaaegsed kunstid, trükigraafika ning stereoskoopiline ümarnukufilm ühes klavessiinimuusikaga moodustavad installatiivse lavastuse. Mure keskkonna düstoopilise seisukorra pärast ajendab kujutlema inimesejärgset tulevikku. Kunstide hübriid ja kihiliselt kombineerimine saab kujutlemise/kujutamise tööriistaks.

Hobusepea galerii näitus on ühtlasi Britta Benno Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppe teine eelretsenseeritud loominguline väljund. Benno kunstniku-uurimus tegeleb ulmelise maastiku kujutamisega laiendatud joonistus- ja trükikunsti väljal.

Britta Benno (1984) on Tallinnas elav ja töötav joonistus- ja graafikakunstnik. Teda huvitavad erinevad hübriidtehnikad ja materjalid ning nende kõrvutamisel ja laiendamisel avanevad uued perspektiivid. Benno viimaste aastate näitused toimivad seriaalselt, kujutades inimesejärgseid linnamaastikke. Kontseptuaalsed võtmesõnad on mälu, võim ja tähenduste kaduvus (varemed), kujutlemine (worlding), graafiku mõttetööriistad (kihiliselt mõtlemine) ning posthumanistlikud filosoofia suunad.

Benno viimane, residentuuris valminud teostega hüpiknäitus „Saamisest maa(stiku)ks“ (Of Becoming a Shape of a Land(Scape)) oli avatud mõned päevad Outvert galeriis, Islandil. Tallinnas eksponeerus näituseprojekt ühes kunstnik Heather Beardsleyˈga „Oli mul kord …“ projektiruumis Kraam 2019. aasta sügisel ning olulisim isiknäitus „Düstoopiline Tallinn“ oli avatud Kunstihoone galeriis 2019. aasta suvel.

Aitäh: Ragnar Neljandi (operaator, animaator, järeltöö), Heigo Eeriksoo (nukumeister), Mait Eerik (dekoratsioonimeister)
Näituseteoste valmimist toetab Eesti Kultuurkapital ja Nukufilm OÜ.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

EKA Galeriis vastavatud näituse “Keraamiline dimensioon” raames toimub sel neljapäeval, 26. novembril, kell 13.00 3D saviprintimise pioneeri Jonathan Keep’i avatud loeng „10 aastat 3D-saviprintimist“ EKA TV vahendusel. 

Jonathan Keep alustas tegevust keraamikuna 30 aastat tagasi Lõuna-Aafrikas. 1986. aastast alates elab ja töötab ta Inglismaal, Suffolkis.

Digitaalse tehnoloogiaga hakkas Jonathan Keep tegelema sajandivahetusel, magistriõpingute ajal, Kuninglikus Kunstikolledžis. Seal tekkis tal huvi savi 3D printimise võimaluste vastu, mis realiseerus koostöös Belgia disainistuudioga Unfold ehitatud printeris. Oma kogemusi saviprintimise vallas on ta sealt alates jaganud mitmel pool maailmas, mh veebi vahendusel.

Kunstiakadeemia loengu esimeses pooles räägib Jonathan Keep kogemustest, mida ta on saanud viimase 10 aasta rännakute ja koostöö ajal. Loengu teine pool on tehnilisem ning pühendatud katsetele erinevate savimassidega, varieerides seejuure nii printeri otsikute, prinditava kihi paksuse, massi koostise kui ka printimise kiirusega.

Loeng on vaadatav EKA TVs neljapäeva lõpuni.

Korraldaja: Urmas Puhkan, EKA keraamika osakond

22. detsembril 2020. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala doktorant Siim Tuksam doktoritööd „Modulated Modularity – from mass customisation to custom mass production“ („Moduleeritud modulaarsus – masskohandamisest kohandatud masstootmiseni“).
Avalik kaitsmine toimub algusega kell 13.00 EET (UTC +2)
Huvilistel palume jälgida otseülekannet veebis: https://tv.artun.ee/doktoritoodekaitsmised
Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritöö juhendajad: dr Renee Puusepp (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Antoine Picon (Harvard University)
Eelretsensendid: Andrew Witt (Harvard University) ja dr John Harding (University of Reading)
Oponent: Andrew Witt

Ehitussektori digitaliseerimine on täies hoos. Taristu hoonete raaljuhitud tootmiseks on tööstuses juba kohal, kuid masskohandamine erikujuliste detailide abil, nagu seda kujutas ette digitaalse arhitektuuri avangard 1990. aastatel, ei ole ennast endiselt tõestanud. Näib, et arhitektuur on sunnitud pigem kohanema tööstusega kui vastupidi. Kuidas on võimalik säilitada arhitektuuri autonoomia, seistes silmitsi ulatusliku standardiseerimise, automatiseerimise ja tehisintellektiga?

Digitaalne arhitektuur kui kriitiline diskursus on suuresti üles ehitatud Gilles Deleuze’i voltimise ideele, mis kirjeldab mateeria kujunemist pideva, intensiivsuspõhise protsessina. Arhitektuuris väljendub voltimine topoloogia ja tektoonika kombineerimises, kus tervik koosneb sujuvalt moonduvatest adaptiivsetest detailidest. Käesolev väitekiri seab kahtluse alla sellise sujuva kohanemise produktiivsuse. Töös välja pakutud modulatsiooni tuleks mõista pigem aktiivse sekkumise kui vastupanuta optimeerimisena ehk valitseva ideoloogia õõnestamisena seestpoolt – suhtudes süsteemi tõsisemalt kui süsteem ise, parafraseerides Slavoj Žižekit.

Ajaloolisest perspektiivist on vaatluse all modulaarse arhitektuuri kujunemine: 19. sajandi alguse arhitektuuriprofessor Jean-Nicolas-Louis Durand ja tema analüütiline meetod ning 20. sajandi keskpaiga süsteemiteooriast inspireeritud moodulstruktuurid, millest joonistub välja arhitektuuri digiteerimise lugu. Modulaarsuse sissetoomine digitaalsesse arhitektuuri tekitab sisemise pinge, mis seab aine kujunemisele piirangud. 1960. aastatel uuris saksa arhitekt Eckhard Schulze-Fielitz seda tüüpi esilekerkivaid moodustisi ruumistruktuuri termini kaudu, mida ta nimetas modulatsioonivõimeliseks makromaterjaliks. Tingivate asjaolude moduleerimisel ruumistruktuuri mudeliks luuakse kujundusruum, mis piirab kujunemist – mitte šabloon, vaid esilekerkiv ruumistruktuur.

Need sisemised pinged avalduvad makromaterjali formaalsetes omadustes ruumistruktuuri  väljendusena. Selle väljenduse kaudu on töös vaatluse all modulatsiooni kommunikatiivne ja poliitiline mõõde, mis viitab projektide ornamentaalsele kvaliteedile ja selle kaudu eristab neid pelgalt ehitusest.

See uurimus on samaaegselt tulevikku vaatav ja reflektiivne – eksperimentaalne disainiuurimus, mis muundub nii praktikapõhiseks kui teoreetiliseks uurimuseks. Mimeetilistel algoritmidel ja adaptiivsel tektoonikal põhinevate projektide katsetamisest Eesti puitmajatööstuses on välja kasvanud eelratsionaliseeritud disainimeetod – moduleeritud modulaarsus –, mis võimaldab luua variatsiooni standardsetest elementidest.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: dr Jüri Soolep, dr Anu Allas, prof Klaske Havik, prof Panu Lehtovuori, dr Suzie Attiwill, prof Toomas Tammis

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli kodulehel

21. detsembril 2020. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala doktorant Sille Pihlak doktoritööd „Prototyping Protocols, Protocolling Prototypes: A Methodological Development of Somatic Modularity for Algorithmic Timber Architecture in Estonian Context“ („Prototüüpides protokolle, protokollides prototüüpe: Somaatilise modulaarsuse meetodi kujunemine puitarhitektuuris“).

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 10.00 EET (UTC +2). 

Huvilistel palume jälgida otseülekannet veebis: https://tv.artun.ee/doktoritoodekaitsmised

Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritöö juhendajad: dr Jüri Kermik (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Roland Snooks (RMIT University)
Eelretsensendid: prof Michael U. Hensel (Vienna University of Technology) ja dr Jan van Schaik (RMIT University)
Oponendid: prof Michael U. Hensel ja dr Jan van Schaik

Somaatiline modulaarsus on kontseptuaalne mudel, mis võimaldab integreerida “protokolli” ja “prototüübi” ühte süsteemi, luues meetodi heterogeense paindliku ruumi ja tektoonika kujundamiseks. Käsitledes digitaalse arhitektuuri arengut ja tektoonilisi muutusi, vaatlen oma praktikapõhises doktoritöös tööprotsesside ranget seost arhitektuuripraksise loomingulise väljundiga – prototüübiga. Uurimus kaardistab arhitekti töös rakendatavate  eeskirjade (protokollide) ja nendest põlvnevate  tüüplahenduste (prototüüpide) vahelist mõjusat sidet, kaardistades sealjuures jätkusuutliku disaini lõimumist ehitustööstusega, hoone tootmiseahela automatiseeritust ning detaili ja üldvormi vahelisi seoseid. Eesmärgiga mõista arhitektuuri üksikosade olulisust, eristan oma loomingus erilahenduslikke, standardiseeritud ja modulaarseid juhtumiuuringuid, mis põhinevad tüki tüpoloogia ja terviku suhtel.

Ligi 90 aastat on Eesti ehitusmaastik olnud vaid vähesel määral jätkusuutlik ning automatiseeritud. Hiljutised arengud näitavad võimalust asetada taastuvad ehitusmaterjalid taas hoonete projekteerimisahelaisse, rakendades algoritmilist koostöövoogu arhitektide, inseneride ja tootjate vahel. Leian, et analüüsitud töövoogudel ja nende käigus või tulemusena valminud väikevormidel on mitmeid ühisjooni, mis teevad võimalikuks puitarhitektuuri kasutuspotentsiaali tõusu ka suureskaalalises ehituses.  Muutused saaksid rakenduda Eesti kontekstis Tänu digitaalsete töövoogudega eksperimenteerimisele, uutele projekteerimismeetoditele ning valminud prototüüpide süstematiseerimisele ja kaardistamisele, arvestatakse kohaliku puidutööstuse võimekust ja puudujääke.

Teadustades tööriistade mõju disainile, sean oma ülesandeks mõista, mis toimub hoone sisemistes kihtides, kus tektoonilised otsused hakkavad ümber mõtestama hoone erinevaid arhetüüpseid osi. Praktiseeriva arhitekti jaoks on tegu kahesuunalise projekteerimis- ja mõtteprotsessiga (üldvormist elemendini ja elemendist üldvormini), mille tulemuseks on tektoonika suurenenud sidusus, lähtudes pigem kureeritud proportsioonidest ja tundlikkusest kui meisterdatud objektidest või fikseeritud numbritest. Arhitekti kaasamine protsessi kõikidesse etappidesse – määratledes parameetreid, mitte numbreid – võimaldab ühtsemaid disainilahendusi. 

Kaardistatud töövoo skeeme saab käsitleda abstraktse tööriistakomplektina, mis aitavad korraldada loominguliste protsesside kaootilist olemust ning toetavad keerukate geomeetriate ja materjalidega ehitamist. Antud töös on seda tehtud peamiselt enda loomingulise praktika kaudu arhitektuuribüroos PART, mis võimaldab näidata somaatilise modulaarsuse metodoloogia kujunemist, identifitseerides ja süstematiseerides algoritmilise puitarhitektuuri tööprotsesse.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: dr Jüri Soolep, dr Anu Allas, prof Klaske Havik, prof Panu Lehtovuori, dr Suzie Attiwill, prof Toomas Tammis

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli kodulehel

Neljapäeval, 26. novembril kell 17.00 avatakse Noblessneri Shipyardis EKA loovuurimuslik näitus Käsmust „Kuidas rääkida salapaigast seda reetmata“.

Näitusega tipneb graafika dotsendi Eve Kase juhitud kaheaastane EKA loovuurimuslik grant „Käsmu inimesed ja majad“. Projekti raames eksperimenteerisid EKA, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli üliõpilased kunstilise, ruumilise ja etnograafilise teadmusloomega.

Kunstnike, antropoloogide, folkloristide, arhitektide ja sisearhitektide koostöös valminud näitus käsitleb Käsmu küla kaudu maaelu muutumist ja toimimist tänapäeva Eestis ning Käsmu fenomeni suvituskohana, kus käiakse juba sajandeid akusid laadimas ja seda ka välismaalt. Olulisteks teemadeks on paigatunne, mälu ja suhe loodusega. Shipyardis saab näha maale, graafikat, installatsioone, videoid ja fotosid 19 autorilt, kellest mitmed on Käsmuga seotud ja lähtuvad teostes omaeluloolistest seikadest.

Teine osa töid on välja kasvanud Käsmus toimunud suvepraktikast ning intervjuudest kohalike elanikega. Mitu teost dokumenteerivad hiljem maailmakuulsaks saanud Moskva kontseptualistide nõukogudeaegseid Käsmu käike.

Näituse kuraatorid on Eve Kask ja Elo-Hanna Seljamaa (Tartu Ülikool).

Osalejad: Eero Alev, Ann Marie Ansper, Anni Kagovere, Anna Kaarma, Eve Kask, Sidney Lepp, Ingrid Nielsen, Mark Antonius Puhkan, Hildegard Reimann, Lev Rubinštein, Edmund August Friedrich Russow, Elo-Hanna Seljamaa, Ilja Sundelevitš, Mari-Liis Sõrg, Liisa Tammert, Kelli Valk, Mart Veelmaa, Liis-Marleen Verilaskja

Kujundajad: Delija Thakur (projektijuht), Veera Gontšugova, Triin Kampus, Anni Kõrvemaa, Eeros Lees, Anna Aurelia Minev, Grete Liis Nagelmann, Viktoria Ugur, Maria Uiboaid, Linda Zupping

Graafiline disain: Anna Kaarma

Konsultandid: Eha Komissarov, Hans-Gunter Lock (heli)

Näitus jääb avatuks 10. detsembrini.