Rubriik: Erialad

Esmaspäeval, 14. detsembril 2020. a kell 16.00 toimub kunsti ja disaini eriala doktorandi Britta Benno doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva teise isikunäituse „Ruinenlust Lasnamäel” eelretsenseerimine Hobusepea galeriis (ja Zoomis).

Palume huvilistel liituda Zoomi kaudu. Zoomi link SIIN

Näitus on avatud 25.11 – 14.12.2020

Doktoritöö juhendaja: dr Elnara Taidre
Näituse eel-retsensendid: dr Elo-Hanna Seljamaa ja Andreas Trossek

Lõunaunest ärgates oli ta moondunud hiiglaslikuks seni tundmatuks tuleviku dinosauruseks. Udu taga oli aimata kuppelmaastikule pillutud vettinuid majakobakaid. Need olid juhuse tahtel hästi säilinud paneelmajade varemed paigas, mida kutsuti kord Lasnamäeks.

Aknaid-uksi risttahukatel polnud, tühjade avade taga irvitas pimedus hambutut naeratust. Ometi polnud aknaaukude taga tühjus – uus elu oli kolinud sisse Lasnamäele. Seal elasid temasugused elukad – suured, imelised loomad, kelle esivanemad pärinesid kaugest antropotseenist.

„Ruinenlust Lasnamäel“ on ulmeline tulevikuvaade inimesejärgsele linnamaastikule, kus džungel ja mägimaastik ühes tulevikuolenditega on üle võtnud magalarajooni varemed. Nauding varemete vaatamisest, Ruinenlust, on projitseeritud raske tähenduste koorma minetanud Lasnamäe linnaosale, millele vihjavad majamudelid nukuanimatsioonis ja joonistused ofortidel, justkui leiud iidsest tsivilisatsioonist.

Tehniliselt aeganõudvad ja vanaaegsed kunstid, trükigraafika ning stereoskoopiline ümarnukufilm ühes klavessiinimuusikaga moodustavad installatiivse lavastuse. Mure keskkonna düstoopilise seisukorra pärast ajendab kujutlema inimesejärgset tulevikku. Kunstide hübriid ja kihiliselt kombineerimine saab kujutlemise/kujutamise tööriistaks.

Hobusepea galerii näitus on ühtlasi Britta Benno Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppe teine eelretsenseeritud loominguline väljund. Benno kunstniku-uurimus tegeleb ulmelise maastiku kujutamisega laiendatud joonistus- ja trükikunsti väljal.

Britta Benno (1984) on Tallinnas elav ja töötav joonistus- ja graafikakunstnik. Teda huvitavad erinevad hübriidtehnikad ja materjalid ning nende kõrvutamisel ja laiendamisel avanevad uued perspektiivid. Benno viimaste aastate näitused toimivad seriaalselt, kujutades inimesejärgseid linnamaastikke. Kontseptuaalsed võtmesõnad on mälu, võim ja tähenduste kaduvus (varemed), kujutlemine (worlding), graafiku mõttetööriistad (kihiliselt mõtlemine) ning posthumanistlikud filosoofia suunad.

Benno viimane, residentuuris valminud teostega hüpiknäitus „Saamisest maa(stiku)ks“ (Of Becoming a Shape of a Land(Scape)) oli avatud mõned päevad Outvert galeriis, Islandil. Tallinnas eksponeerus näituseprojekt ühes kunstnik Heather Beardsleyˈga „Oli mul kord …“ projektiruumis Kraam 2019. aasta sügisel ning olulisim isiknäitus „Düstoopiline Tallinn“ oli avatud Kunstihoone galeriis 2019. aasta suvel.

Aitäh: Ragnar Neljandi (operaator, animaator, järeltöö), Heigo Eeriksoo (nukumeister), Mait Eerik (dekoratsioonimeister)
Näituseteoste valmimist toetab Eesti Kultuurkapital ja Nukufilm OÜ.
Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

EKA Galeriis vastavatud näituse “Keraamiline dimensioon” raames toimub sel neljapäeval, 26. novembril, kell 13.00 3D saviprintimise pioneeri Jonathan Keep’i avatud loeng „10 aastat 3D-saviprintimist“ EKA TV vahendusel. 

Jonathan Keep alustas tegevust keraamikuna 30 aastat tagasi Lõuna-Aafrikas. 1986. aastast alates elab ja töötab ta Inglismaal, Suffolkis.

Digitaalse tehnoloogiaga hakkas Jonathan Keep tegelema sajandivahetusel, magistriõpingute ajal, Kuninglikus Kunstikolledžis. Seal tekkis tal huvi savi 3D printimise võimaluste vastu, mis realiseerus koostöös Belgia disainistuudioga Unfold ehitatud printeris. Oma kogemusi saviprintimise vallas on ta sealt alates jaganud mitmel pool maailmas, mh veebi vahendusel.

Kunstiakadeemia loengu esimeses pooles räägib Jonathan Keep kogemustest, mida ta on saanud viimase 10 aasta rännakute ja koostöö ajal. Loengu teine pool on tehnilisem ning pühendatud katsetele erinevate savimassidega, varieerides seejuure nii printeri otsikute, prinditava kihi paksuse, massi koostise kui ka printimise kiirusega.

Loeng on vaadatav EKA TVs neljapäeva lõpuni.

Korraldaja: Urmas Puhkan, EKA keraamika osakond

22. detsembril 2020. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala doktorant Siim Tuksam doktoritööd „Modulated Modularity – from mass customisation to custom mass production“ („Moduleeritud modulaarsus – masskohandamisest kohandatud masstootmiseni“).
Avalik kaitsmine toimub algusega kell 13.00 EET (UTC +2)
Huvilistel palume jälgida otseülekannet veebis: https://tv.artun.ee/doktoritoodekaitsmised
Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritöö juhendajad: dr Renee Puusepp (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Antoine Picon (Harvard University)
Eelretsensendid: Andrew Witt (Harvard University) ja dr John Harding (University of Reading)
Oponent: Andrew Witt

Ehitussektori digitaliseerimine on täies hoos. Taristu hoonete raaljuhitud tootmiseks on tööstuses juba kohal, kuid masskohandamine erikujuliste detailide abil, nagu seda kujutas ette digitaalse arhitektuuri avangard 1990. aastatel, ei ole ennast endiselt tõestanud. Näib, et arhitektuur on sunnitud pigem kohanema tööstusega kui vastupidi. Kuidas on võimalik säilitada arhitektuuri autonoomia, seistes silmitsi ulatusliku standardiseerimise, automatiseerimise ja tehisintellektiga?

Digitaalne arhitektuur kui kriitiline diskursus on suuresti üles ehitatud Gilles Deleuze’i voltimise ideele, mis kirjeldab mateeria kujunemist pideva, intensiivsuspõhise protsessina. Arhitektuuris väljendub voltimine topoloogia ja tektoonika kombineerimises, kus tervik koosneb sujuvalt moonduvatest adaptiivsetest detailidest. Käesolev väitekiri seab kahtluse alla sellise sujuva kohanemise produktiivsuse. Töös välja pakutud modulatsiooni tuleks mõista pigem aktiivse sekkumise kui vastupanuta optimeerimisena ehk valitseva ideoloogia õõnestamisena seestpoolt – suhtudes süsteemi tõsisemalt kui süsteem ise, parafraseerides Slavoj Žižekit.

Ajaloolisest perspektiivist on vaatluse all modulaarse arhitektuuri kujunemine: 19. sajandi alguse arhitektuuriprofessor Jean-Nicolas-Louis Durand ja tema analüütiline meetod ning 20. sajandi keskpaiga süsteemiteooriast inspireeritud moodulstruktuurid, millest joonistub välja arhitektuuri digiteerimise lugu. Modulaarsuse sissetoomine digitaalsesse arhitektuuri tekitab sisemise pinge, mis seab aine kujunemisele piirangud. 1960. aastatel uuris saksa arhitekt Eckhard Schulze-Fielitz seda tüüpi esilekerkivaid moodustisi ruumistruktuuri termini kaudu, mida ta nimetas modulatsioonivõimeliseks makromaterjaliks. Tingivate asjaolude moduleerimisel ruumistruktuuri mudeliks luuakse kujundusruum, mis piirab kujunemist – mitte šabloon, vaid esilekerkiv ruumistruktuur.

Need sisemised pinged avalduvad makromaterjali formaalsetes omadustes ruumistruktuuri  väljendusena. Selle väljenduse kaudu on töös vaatluse all modulatsiooni kommunikatiivne ja poliitiline mõõde, mis viitab projektide ornamentaalsele kvaliteedile ja selle kaudu eristab neid pelgalt ehitusest.

See uurimus on samaaegselt tulevikku vaatav ja reflektiivne – eksperimentaalne disainiuurimus, mis muundub nii praktikapõhiseks kui teoreetiliseks uurimuseks. Mimeetilistel algoritmidel ja adaptiivsel tektoonikal põhinevate projektide katsetamisest Eesti puitmajatööstuses on välja kasvanud eelratsionaliseeritud disainimeetod – moduleeritud modulaarsus –, mis võimaldab luua variatsiooni standardsetest elementidest.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: dr Jüri Soolep, dr Anu Allas, prof Klaske Havik, prof Panu Lehtovuori, dr Suzie Attiwill, prof Toomas Tammis

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli kodulehel

21. detsembril 2020. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala doktorant Sille Pihlak doktoritööd „Prototyping Protocols, Protocolling Prototypes: A Methodological Development of Somatic Modularity for Algorithmic Timber Architecture in Estonian Context“ („Prototüüpides protokolle, protokollides prototüüpe: Somaatilise modulaarsuse meetodi kujunemine puitarhitektuuris“).

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 10.00 EET (UTC +2). 

Huvilistel palume jälgida otseülekannet veebis: https://tv.artun.ee/doktoritoodekaitsmised

Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritöö juhendajad: dr Jüri Kermik (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Roland Snooks (RMIT University)
Eelretsensendid: prof Michael U. Hensel (Vienna University of Technology) ja dr Jan van Schaik (RMIT University)
Oponendid: prof Michael U. Hensel ja dr Jan van Schaik

Somaatiline modulaarsus on kontseptuaalne mudel, mis võimaldab integreerida “protokolli” ja “prototüübi” ühte süsteemi, luues meetodi heterogeense paindliku ruumi ja tektoonika kujundamiseks. Käsitledes digitaalse arhitektuuri arengut ja tektoonilisi muutusi, vaatlen oma praktikapõhises doktoritöös tööprotsesside ranget seost arhitektuuripraksise loomingulise väljundiga – prototüübiga. Uurimus kaardistab arhitekti töös rakendatavate  eeskirjade (protokollide) ja nendest põlvnevate  tüüplahenduste (prototüüpide) vahelist mõjusat sidet, kaardistades sealjuures jätkusuutliku disaini lõimumist ehitustööstusega, hoone tootmiseahela automatiseeritust ning detaili ja üldvormi vahelisi seoseid. Eesmärgiga mõista arhitektuuri üksikosade olulisust, eristan oma loomingus erilahenduslikke, standardiseeritud ja modulaarseid juhtumiuuringuid, mis põhinevad tüki tüpoloogia ja terviku suhtel.

Ligi 90 aastat on Eesti ehitusmaastik olnud vaid vähesel määral jätkusuutlik ning automatiseeritud. Hiljutised arengud näitavad võimalust asetada taastuvad ehitusmaterjalid taas hoonete projekteerimisahelaisse, rakendades algoritmilist koostöövoogu arhitektide, inseneride ja tootjate vahel. Leian, et analüüsitud töövoogudel ja nende käigus või tulemusena valminud väikevormidel on mitmeid ühisjooni, mis teevad võimalikuks puitarhitektuuri kasutuspotentsiaali tõusu ka suureskaalalises ehituses.  Muutused saaksid rakenduda Eesti kontekstis Tänu digitaalsete töövoogudega eksperimenteerimisele, uutele projekteerimismeetoditele ning valminud prototüüpide süstematiseerimisele ja kaardistamisele, arvestatakse kohaliku puidutööstuse võimekust ja puudujääke.

Teadustades tööriistade mõju disainile, sean oma ülesandeks mõista, mis toimub hoone sisemistes kihtides, kus tektoonilised otsused hakkavad ümber mõtestama hoone erinevaid arhetüüpseid osi. Praktiseeriva arhitekti jaoks on tegu kahesuunalise projekteerimis- ja mõtteprotsessiga (üldvormist elemendini ja elemendist üldvormini), mille tulemuseks on tektoonika suurenenud sidusus, lähtudes pigem kureeritud proportsioonidest ja tundlikkusest kui meisterdatud objektidest või fikseeritud numbritest. Arhitekti kaasamine protsessi kõikidesse etappidesse – määratledes parameetreid, mitte numbreid – võimaldab ühtsemaid disainilahendusi. 

Kaardistatud töövoo skeeme saab käsitleda abstraktse tööriistakomplektina, mis aitavad korraldada loominguliste protsesside kaootilist olemust ning toetavad keerukate geomeetriate ja materjalidega ehitamist. Antud töös on seda tehtud peamiselt enda loomingulise praktika kaudu arhitektuuribüroos PART, mis võimaldab näidata somaatilise modulaarsuse metodoloogia kujunemist, identifitseerides ja süstematiseerides algoritmilise puitarhitektuuri tööprotsesse.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: dr Jüri Soolep, dr Anu Allas, prof Klaske Havik, prof Panu Lehtovuori, dr Suzie Attiwill, prof Toomas Tammis

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli kodulehel

Neljapäeval, 26. novembril kell 17.00 avatakse Noblessneri Shipyardis EKA loovuurimuslik näitus Käsmust „Kuidas rääkida salapaigast seda reetmata“.

Näitusega tipneb graafika dotsendi Eve Kase juhitud kaheaastane EKA loovuurimuslik grant „Käsmu inimesed ja majad“. Projekti raames eksperimenteerisid EKA, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli üliõpilased kunstilise, ruumilise ja etnograafilise teadmusloomega.

Kunstnike, antropoloogide, folkloristide, arhitektide ja sisearhitektide koostöös valminud näitus käsitleb Käsmu küla kaudu maaelu muutumist ja toimimist tänapäeva Eestis ning Käsmu fenomeni suvituskohana, kus käiakse juba sajandeid akusid laadimas ja seda ka välismaalt. Olulisteks teemadeks on paigatunne, mälu ja suhe loodusega. Shipyardis saab näha maale, graafikat, installatsioone, videoid ja fotosid 19 autorilt, kellest mitmed on Käsmuga seotud ja lähtuvad teostes omaeluloolistest seikadest.

Teine osa töid on välja kasvanud Käsmus toimunud suvepraktikast ning intervjuudest kohalike elanikega. Mitu teost dokumenteerivad hiljem maailmakuulsaks saanud Moskva kontseptualistide nõukogudeaegseid Käsmu käike.

Näituse kuraatorid on Eve Kask ja Elo-Hanna Seljamaa (Tartu Ülikool).

Osalejad: Eero Alev, Ann Marie Ansper, Anni Kagovere, Anna Kaarma, Eve Kask, Sidney Lepp, Ingrid Nielsen, Mark Antonius Puhkan, Hildegard Reimann, Lev Rubinštein, Edmund August Friedrich Russow, Elo-Hanna Seljamaa, Ilja Sundelevitš, Mari-Liis Sõrg, Liisa Tammert, Kelli Valk, Mart Veelmaa, Liis-Marleen Verilaskja

Kujundajad: Delija Thakur (projektijuht), Veera Gontšugova, Triin Kampus, Anni Kõrvemaa, Eeros Lees, Anna Aurelia Minev, Grete Liis Nagelmann, Viktoria Ugur, Maria Uiboaid, Linda Zupping

Graafiline disain: Anna Kaarma

Konsultandid: Eha Komissarov, Hans-Gunter Lock (heli)

Näitus jääb avatuks 10. detsembrini.

30.11.–18.12.2020
Avatud E–L 15.00–18.00
Sissepääs Kotzebue tänavalt. Palun kanna galeriis maski!

Detsembrikuus on võimalik osa saada EKA vabade kunstide teaduskonna erialahindamistest: iga päev on galeriis eksponeeritud uus väljapanek üliõpilaste lõputöödega. Näha saab kaasaegse kunsti, graafika, installatsiooni ja skulptuuri ning maali õppekavade töid. Maratoni igal hommikul installeeritakse uus näitus, õhtul väljapanek taandub järgmise ees. Loodetavasti suudavad vaatajad noorte kunstnike tempoga sammu pidada.

30.11     Joonistamine: juhendaja Eero Alev

01.12     Joonistamine: juhendaja Tõnis Kenkmaa

02.12     Animatsioon: semestri ülevaade

03.12     Stsenograafia: juhendaja Ene-Liis Semper

04.12     Stsenograafia: juhendaja Ene-Liis Semper

05.12     Installatsioon ja skulptuur, juhendajad Kirke Kangro, Taavi Piibemann

07.12     Kaasaegne kunst, juhendajad Mark Dunhill, Kristaps Ancans

08.12     Kaasaegne kunst, juhendajad Mark Dunhill, Kristaps Ancans

09.12     Kaasaegne kunst, juhendajad Mark Dunhill, Kristaps Ancans

10.12 – Fotograafia, juhendaja Holger Kilumets

11.12     Maal: juhendajad Mihkel Maripuu, Kristi Kongi, Merike Estna

12.12     Installatsioon ja skulptuur: juhendajad Jaanus Samma, Deneš Farkas

14.12     Graafika: juhendajad Kadi Kurema, Eve Kask

15.12     Graafika: juhendajad John Grzinich, Jan Kaus, Urmas Lüüs

16.12     Graafika: juhendajad Ann Pajuväli, Oliver Laas, Martiinus Daane Klemet

17.12     Maal: juhendajad Holger Loodus, Raul Rajangu, Liisa Kruusmägi, Tõnis Saadoja

18.12     Maal: juhendajad Jaan Toomik, Mihkel Maripuu, Mihkel Ilus, Heldur Lassi

18. detsembril 2020. a kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute eriala doktorant Ingrid Ruudi doktoritööd „Spaces of the Interregnum. Transformations in Estonian Architecture and Art, 1986–1994“ („Ruumiline interreegnum. Muutused Eesti arhitektuuris ja kunstis 1986–1994“).

Avalik kaitsmine toimub 18.12 algusega kell 17.00

Huvilistel palume jälgida otseülekannet veebis: https://tv.artun.ee/doktoritoodekaitsmised

Kaitsmine toimub inglise keeles.

Doktoritöö juhendaja: prof Andres Kurg (Eesti Kunstiakadeemia)

Eelretsensendid: prof Vladimir Kulić (Iowa State University), dr Johannes Saar (Tartu Ülikool)

Oponent: prof Vladimir Kulić

Eesti arhitektuuriajaloos kipuvad hilisnõukogude postmodernismi käsitlused lõppema 1980. aastate keskpaigaga ning taasiseseisvunud riigi arhitektuurilugu jutustatakse enamasti alates 1990. aastate keskpaigast. Nende kahe perioodi vahele jääb tühimik, kus ehitustegevust toimus tõesti märkimisväärselt vähem. Sellegipoolest oli tegemist väga olulise ajastuga, mil toimus erakordselt aktiivne uue ühiskondliku ruumi loomine ja kujutlemine, avaliku sfääri formeerumine ning ruumilise keskkonna ja subjekti suhete ümbermõtestamine, mis mõjutab meie ruumikultuuri tänapäevani. Doktoritöö esitab väljakutse Eesti kunsti- ja arhitektuuriajaloo senisele periodiseerimisele, keskendudes just vahepealsusele ehk interreegnumile kahe selgepiirilise ühiskondliku formatsiooni vahel, vaadeldes seda mitte ajutise üleminekuna „normaalsusesse“, vaid spetsiifilise ja iseväärtusega ajastuna. Sel dünaamilisel perioodil jätkusid ühelt poolt mõned hilisnõukogude ajast pärit praktikad, teisalt aga kohanduti kiirendatud tempos muutuvate sotsiaalpoliitiliste oludega, omandati ja tõlgendati läänest saabuvaid mõjutusi ning kujutleti uut demokraatlikku ühiskonda toetavat ruumilist korraldust. Üleminek ühest ruumilisest režiimist teiseks toimus mitte selgepiirilise katkestusena, vaid pigem hüplikult, hägusalt ja hübriidselt. Doktoritöö näitab, kuidas uue ruumi tootmine leidis sel perioodil aset väga mitmesugustel ja omavahel põimunud tasanditel, käsitledes nii ehitatud ja planeeritud ruumi, selle visualiseerimist ja etendamist kui ka teoreetilist mõtestamist ja refleksiooni.

Monograafia koosneb viiest omavahel lõdvalt seotud juhtumiuuringust. Peatükk „Ehitamata ruum“ analüüsib kõige kõnekamaid näiteid arvukatest realiseerimata jäänud arhitektuuriprojektidest ja linnaplaneeringutest uue avaliku ruumi, identiteediloome ja arhitekti agentsuse seisukohalt. „Utoopiline ruum“ vaatleb Tõnis Vindi pakutud kõrghoonestusega vabakaubandustsooni Naissaarele, paigutades selle nii rahvusvahelise majanduse arengute kui uusvaimsuse ideoloogia taustale. „Diskursiivne ruum“ keskendub kahele esimesele Põhja- ja Baltimaade Arhitektuuritriennaalile kui katsele luua rahvusvahelist dialoogi võimaldav teoreetiline platvorm, kus eri osapoolte ootused ja arusaamad regionaalse arhitektuuri arenguvõimalustest globaalses kontekstis mõneti siiski nihkesse läksid. „Performatiivne ruum“ uurib Rühm T taotlust luua arhitektuuri ja performance’i praktika kombinatsioonis ruumilist kontraavalikkust ja rahvuslusele alternatiivi otsivaid ajutisi kogukondi. „Institutsionaalne ruum“ võtab vaatluse alla Tallinna Kunstihoone (1934) renoveerimise George Steinmanni protsessuaalse kunstiteosena, mis näitab ühtpidi kunstniku agentsust rahvusvahelise valdkondadeülese võrgustiku loojana ja kunstiruumi mõtestamist mitmeplaanilise diskursiivse ruumina, teisalt aga neeldub osati paratamatusse neokolonialismi ja restitutiivsesse sõjaeelse vabariigi ihalusse.

Juhtumiuuringud näitavad, et ajastu arhitektuurikultuur oli erakordselt vitaalne – arhitektid ja kunstnikud osalesid aktiivselt uut ruumi ja avalikku sfääri kujundavates protessides. Kasutades ära interreegnumi ajastule omast radikaalset avatust, realiseeriti nii hilisnõukogude ajast pärit taotlusi kui ka katsetati avaneva ühiskonnaga saabuvaid uusi võimalusi. Ruumieksperimentide aluseks oli veendumus, et arhitektidel ja kunstnikel on määrav roll uue ruumi kujutlemisel ja loomisel ning õigus ja vastutus osaleda avaliku sfääri kujundamisel. Isegi kui neis protsessides loodud ruumid ei olnud käegakatsutavad, oli neil väga oluline roll intereegnumiaegse ja tänasegi ühiskondliku ruumi vormimisel.

Doktoritöö kaitsmisnõukogu liikmed: prof Krista Kodres, dr Anu Allas, dr Epp Lankots, dr Anneli Randla, prof Juhan Maiste, prof Marek Tamm, prof Tõnu Viik

Doktoritööga on võimalik tutvuda Eesti Kunstiakadeemia doktorikooli kodulehel

19. novembril toimub KVI uurimisseminar, mille raames räägib Kädi Talvoja teemal „Balti kunsti internatsionaalsed ahelad?“.

KVI uurimisseminarides arutlevad kunstiteadlased kolleegide, tudengite ja ka teiste huvilistega aktuaalsete teemade, parasjagu käsil olevate uurimissuundade või värskelt valminud kirjutiste üle. Seekordses seminaris arutleb Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi teadur Kädi Talvoja graafikatriennaali näitel ühisnäituste formaadi ja selle (ajas teiseneva) rolli üle Balti regiooni kunstis.

19. novembril 2020. a kell 17.00 toimub kunsti ja disaini doktorandi Sofja Halliku doktoritöö loomingulise osa juurde kuuluva kolmanda isikunäituse „New World“ eelretsenseerimine Very Hard’is, T1 kaubanduskeskuse teisel korrusel.

Näituse eelretsensendid on dr Raivo Kelomees ja Keiu Krikmann
Doktoritöö juhendajad prof Kadri Mälk ja dr Jaak Tomberg

„New World“ jääb avatuks 21. novembrini, K-L 12-19.

„New World“ kollektsiooni kontseptsioon põhineb utoopial – inimese ja planeedi sümbioosil, mida ei varjuta keskkonna- ega tehnogeense katastroofi oht. Inimene on avastanud üheksanda planeedi. Enesetäiustumise tsüklite protsessis on tehisintellekti iga uus põlvkond ilmunud üha kiiremini, kutsudes esile omamoodi intellektuaalse plahvatuse. Selle tulemusena on tekkinud superintellektiga planeet.

Planeedil, mille inimene on asustanud, pole kindlat kuju: amorfne, pidevalt muutuv kuju peegeldub uue kollektsiooni ehetes. Andes algoritmile ette teatud parameetrid, laseb autor algoritmil määrata ehte kuju iseseisvalt. Nii saab ehete loomise protsess hoopis uue näo, milles masin võtab endale looja rolli.

Uue kollektsiooni gender fluid ehted on 3D-prinditud taaskasutatud hõbedast.

Reedel, 13. novembril kell 17:00 avavad Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna II kursuse tudengid endise Võru Kaubamaja vaateakendel (Kreutzwaldi 30, Võru) näituse „Lõuna“.

2020. aasta augustis viibisid fotograafia osakonna II kursuse tudengid suvepraktikal Väimelas. Tudengite ülesandeks oli vaadelda praktikabaasi lähiümbrust, leida neid kõnetav teema ja seda kaamera abil edasi anda.

Näitusel osalevad Andra Junalainen, Joosep Kivimäe, Ivor Lõõbas, Laura Maala, Stina Isabel Gavrilin, Markus Mikk, Meel Paliale, Imbi Sõber ja Elo Vahtrik.

Suvepraktikat juhendasid Marge Monko ja Reimo Võsa-Tangsoo.

Näituse kujunduse autorid on EKA graafilise disaini osakonna magistrandid Moritz Appich, Louise Borinski ja Paula Buškevica.

EKA fotoosakond tänab: Väike Werrone kool, EKA graafilise disaini osakond, Jaana Huul, Margita Kippasto (Adexpert).

Näitus jääb avatuks 6.detsembrini 2020.