Rubriik: Graafika

Olete oodatud Eve Kase näitusele „Tee südamikuni“ galeriis Truus 14.09.‒14.10.2023

Avamine 14. septembril, kell 16.00

Armastusega on kummalised lood: seda on omajagu tuntud, sellest on omajagu mõeldud, räägitud ja kirjutatud, ent ometi ei paista armastus kunagi ammenduvat. Armastus ilmub küll alati konkreetselt, aga ei kaota üheski ilmumises oma lõputut jõudu, me näeme seda endi ja teiste eludes tõusmas ja taandumas, alati kordumatult, alati äratuntavalt. Armastus on nagu aeg: me teame, mis see on, aga kui tahame sellest kinni haarata, jääb kätte ainult armastatu keha – kui seegi –, umbes samamoodi tabavad meie aega otsivad pilgud vaid kellade numbrilaudu. Armastatu seest armastust ennast kätte ei saa, see jääb alati mingil määral saladusse. Armastus on nagu kaev, millesse mahuvad kõikide ookeanide veed. Armastust pole võimalik lõpuni mõista ja samas on paratamatu, et me seda ikka ja jälle proovime.

Kunstnik Eve Kase „Tee südamikuni“ on järjekordne katse armastust ava(lda)da, et armastus kunstniku loodud avaustest välja saaks valguda, võib-olla uued rajadki leida. Selleks liitis Kask jõud näituse kuraatori, kirjanik Jan Kausiga, et põimida omavahel armastuse visuaalseid ja sõnalisi kirjeldusi. Näitus koosneb kolmest mõttelisest osast. 2020. aastast pärit akvarellide sarja „Rändavad lilled“ jaoks maalis Kask sõprade ja lähikondlaste kingitud õistaimi, mistõttu võib tema kompositsioonides näha omamoodi portreesid, kuna iga kujutis tähendab kunstnikule isiklikku lähedussuhet.
Värsketest töödest on esindatud esiteks mahukas, segatehnikas abstraktsete maastike/valguste konstellatsioon, millele kandis Kask käsitsi peale luuletaja Kätlin Kaldmaa mõjusa poeemi „Armastus pimeduse südames“, kust on pärit ka näituse pealkirja motiiv. Suurvormi ümbritsevad vastukaaluks postkaardid, millele on kirjutatud erinevaid armastuse sõnastuskatseid.

Lausete autoriteks on lisaks Kasele ja Kausile inimesed, kelle poole nad vastava palvega pöördusid: Marika Agu, Johan Elm, Indrek Koff, Eha Komissarov, Marju Pearnberg ja Tiiu Sandrak.

Postkaartidele kirjutasid ja joonistasid Jan Kaus ja Anna Kaarma.

Miks aga on tekstid kantud pindadele käsitsi? Ent kuidas teisiti kujutada midagi, mis on ühtaegu võimalikest abstraktseim ja võimalikest isiklikem?

Jan Kaus,
Näituse kuraator

Tartus, Aparaaditehase rõdugaleriis on avatud EKA graafikaosakonna II ja III kursuse tudengite näitus „Wälljapanek“.

„Austatud kaasmaalased! Rändame tagasi 150 aasta tagusesse aega. Võib ju arvata, et see meid enam kuidagi ei puuduta, aga see millest ja kuidas TÄNA ajalugu jutustame, mõjutab meid rohkem kui arvata võime. See pole muuseum, vaid näitus. Kaheksa kunstniku loomingu Wällja panek tutvustab neid maid eesti ärkamisajast, mida pole sellest saati väetatud. Tärganud Rohu Lillekesed saavad julgelt oma pea päikese poole tõsta ja ennast läbi loomingu nähtavaks laulda!“

Osalevad kunstnikud: Johanna Rannu, Kärt Heinvere, Eleri Muhkel, Nils J. Rammo, Lily Tilk, Nana Schilf, Pavel Dodatko, Helena Pass.

Näitus on üleval Aparaaditehase rõdugaleriis 15.06.23–09.07.23 ning avatud K-P kell 12.00–18.00.

Galerii külastamine on tasuta.

Aparaaditehase Rõdugalerii asub Aparaadi restorani kohal. Galeriisse pääseb uksest nr 7 nii läbi Fahrenheit 451 raamatutoa kui ka otse II korruselt.

“Kaasaegne joonistamine: kujutlemine kihtides”
Triin Anijalg, Maria Hindreko, Sander Karjus, Kassandra Laur, Rebecca Norman, Helena Pass, Mia Rulli, Nana Schilf, Sirel Tammisto
Kuraator ja juhendaja: Britta Benno
23.05–17.06.2023
Avamine: 22.05 kell 17.00

Olete oodatud Britta Benno juhendatud joonistamise kursuse näituse “Kaasaegne joonistamine: kujutlemine kihtides” avamisele 22. mail kell 17.00 EKA Galeriis!

Joonistamise avatus ja liminaalsus – vaheseisund, lävel paiknemine – kannab endas muutumise, mitte-miski-olemuslikult-olemise ja hübridiseerumise tohutut potentsiaali. Saamine millekski või kellekski mõjub nagu voolamine või nagu kirjutamine: see on koht, mis vajab ühist konstrueerimist; see on aeg, mis ei jookse lineaarselt. Lõpliku valmisolemise asemel on saamine, materjalide ja žestide lõputu lahtirullumine, piiritu potentsiaal. Kunstitehnikatega töötamise  protsessid sarnanevad m/Maa(stiku) kihtide tekke kirjeldustega. Trükkides, maalides, joonistades ja installatsiooni ehitades lisanduvad alusele järjest uued kihid materjalide, värvide, (mõtte)liikumiste ja teiste kujutamisvahendite jälgedest. Trükkimise puhul loovad jälje ülekande eri meetodid ja mehhanismid. Otse lõuendile või paberile joonistades kasvatab uue jäljekihi pliiatsi või pintsli ots. Mõnel juhul võtame kihi aga hoopis ära – kustutades, veega maha pestes või kangast ribadeks käristades.[1]

Näitusel on eksponeeritud valikaine raames valminud tudengite teosed. Kursuse eesmärgiks oli kaasaegse joonistuskunsti kriitiline lahti või uusmõtestamine erinevate näidete vaatamise, tekstide lugemise ja eksperimentaalsete ülesannetega. Kihilise töömeetodi kasutamine rakendus osalejate kunstipraktikas: katsetuslike materjalide ning vormistuste kihiline kombineerimine joonistuskunstis.

Avatud kell 15—18

Maikuus on võimalik osa saada EKA vabade kunstide teaduskonna erialahindamistest: iga päev on galeriis eksponeeritud uus väljapanek üliõpilaste kursuselõpu töödega.
Näha saab kaasaegse kunsti, graafika, installatsiooni ja skulptuuri ning maali õppekavade töid. Esimesel vahetusel on lisaks näha ka disainiteaduskonna joonistuse kursus. Maratoni igal hommikul installeeritakse uus näitus, õhtul väljapanek taandub järgmise ees. Loodetavasti suudavad vaatajad noorte kunstnike tempoga sammu pidada.

AJAKAVA:

02.05. Maal, juhendajad Merike Estna, Alice Kask, Kristi Kongi, Holger Loodus
03.05. Fotograafia, juhendaja Madis Kurss
04.05. Anatoomiline joonistamine, juhendajad Maiu Rõõmus, Matti Pärk
05.05. Joonistamine, juhendaja Tõnis Saadoja
08.05. Joonistamine, juhendaja Ulvi Haagensen
9.05. Joonistamine, juhendaja Lilli-Krõõt Repnau
10.05. Abstraktne joonistamine, juhendaja Tõnis Saadoja
11.05. Graafika, juhendajad Charlotte Biszewski, Eve Kask, Rene Haljasmäe, Viktor Gurov
12.05. Graafika, juhendajad Kadi Kurema, Maria Erikson, Charlotte Biszewski, Britta Benno
15.05. Fotograafia, juhendajad Marge Monko, Paul Kuimet
16.—17.05. Stsenograafia, juhendajad Ene-Liis Semper ja Mark Raidpere
18.—19.05. Kaasaegne kunst, juhendajad Marge Monko, Kirke Kangro, Merike Estna, Taavi Talve, Anu Vahtra, John Grzinich, Paul Kuimet, Taavi Piibemann, Sirja-Liisa Eelma, Eve Kask, David K. Ross

Sidney Lepa residentuur-näitus „Jätke võtmed väljapoole..ma tean neid uksi, ma tean neid aknaid..uksed, aknad..avatud uste päev..lahtiste uste päev..aken kinni – uks lahti, uks kinni – aken lahti..iga aken on uks?”

4.04–3.06.2023

Kanal galeriis on kohal interdistsiplinaarne kunstnik Sidney Lepp, kes alustas aprilli alguses Liiva-ATE ruumides terve kuu kestva residentuuriga. Näituse protsessi kogemiseks on kõigil huvilistel võimalik aprillis Kanal galeriis kunstnikuga kohtuda. Näitus eksponeerib kunstivaldkonna telgitaguseid ja avab vaatajatele, kuidas näituse või projekti produktsioon toimub – miks ja mille baasilt tehakse valikuid, kuidas galeriisse näitust saada, kuidas toimub kunstniku areng protsessis.

Kunstnik peab kõige olulisemaks osaks näidata muidu näitusekülastajatele tihti nähtamatuks jäävat osa näitusest – protsess, ettevalmistused, produktsioon. Tavaliselt suunatakse publik kunstniku lõplikku loomingut tarbima ning ilma konteksti ja mahukate kaastekstideta on seda keeruline lugeda. Sellel korral avatakse aken otse loomingulise protsessi keskele. Võimalus on näha, kuidas tekivad ideed ning nüansse, mis tulemust mõjutavad. Saades osa protsessist, on võimalik suhestuda nii galerii toimimise kui ka kunstniku tegevusega.

Näituse fookusesse on toodud kunstniku ideed, diskussioonid, installeerijate ja galeristi tegevus ning inimestevaheline dünaamika. Näituse eksponaatideks vormuvad arvamused, mis protsessi mõjutavad. Projekt annab võimaluse osalistel näha näitust selle tekke erietappides, sattudes tunnistama võimalikku motivatsioonipuudust või teisalt loomepuhangut. Igal juhul võib soovi korral olustikku sekkuda. Püüe on näidata siiralt ja ausalt, kui palju tööd, ebaõnnestumisi ja õnnestumisi, ühe näituse produktsiooni juures kaasas käib.

Kahekuulise protsessi dokumentatsiooni talletuvad sellel perioodil ühiskonnas aktuaalseks osutunud teemad, olles hiljem ajakapslina meenutuseks antud hetkest.

Idee on inspireeritud William Grieve’i kultus(dokumentaal)filmi seeriatest “Symbiopsychotaxiplasm 1-3”.

Näituse visuaalne sissejuhatus.

Sidney Lepp (1994) on fluidum, kes (kunsti)maastikul väga kiiresti adapteerub. Enamasti käsitleb ruumi installatiivselt ning poogib teostele külge selliseid omadusi, et need oleksid võimalikult interaktiivsed. Sidney on lõpetanud EKA vabade kunstide BA ja kaasaegse kunsti MA. Tema seniseks mängumaaks on olnud Tallinn, Riia, Berliin, Kiiev ja Brüssel.

http://sidneylepp.com/

8.04 Kunstiministeerium

https://cca.ee/ajakiri/mida-motlevad-noored-kunstnikud

Näitus jääb avatuks 3. juunini 2023.

Graafiline disain: Henri Kutsar

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Võru linn

Kanal galerii

Liiva 11a, Võru, 65609

E–R 12–17 L 12–15

FB: Kanal galerii

IG: Kanal galerii

Rohkem teavet:

Mari Škerin / galerist

mariskerin@gmail.com

+372 53449447

8. märtsil 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Maria Izabella Lehtsaare & Sarah Nõmme ühisnäitus „Kaunitar koletise kõhus“.

Näituse kuraatorid on Anita Kodanik ja Brigit Arop.

Näitus jääb avatuks 1. aprillini 2023.

Maria Izabella Lehtsaare ja Sarah Nõmme näituse „Kaunitar koletise kõhus“ keskmes on sarnased huvid inimeste vahelise intiimsuse, seksuaalse eneseväljenduse ning armastuse ja vägivalla väljendusviiside vastu. Näitus lähtub magamistoast kui kohast kus puhata, unistada, tunda mõnu ja hirmu, kus loetakse tekste, mis vormivad meid inimeste ja loojatena ning kus on toimunud ka kohtumised selle koostöö raames. Magamistoas toimuv on ühiskondlikul foonil vastuolusid täis teema. See on ihule lähedal, näitab meist nüansse, mis on privaatsed ja teevad meid haavatavaks. See on täielikult oma, kuid ka täielikult jagatud kõige kallimatega. Samal ajal kõik magamistoad ei ole turvalised ning lisaks pehmusele võib seal kogeda armastuse katuse all toimuvat vägivalda.

Näitusel eksponeeritavad teosed tegelevad magamistoa intiimsusesse puutuvate vastuoludega, kus põimuvad õrnuse ja karmuse väljendusvahendid. Näiteks Nõmme teos „Vitsake“ viitab haiget tegemiseks mõeldud objektile, mida saab lugeda eri viisidel. Esiti on tegu võimu ja vägivalla objektiga, millega karistatakse allumatuid kehasid, teisalt on piitsal oma koht seksuaalpraktikates, mis karmuse abil aitavad pakkuda hoolt ja mõnu. Lehtsaare uued linoollõiked „Pillow Princess“ ja „Tundmatud naudingud“ jätkavad tema visuaalse kväär-sõnavara täiendamist ning teos „Loveless V“ lõpetab tema loomingus poksi kui enesekaitse ja -armastuse käsitlemise, muuhulgas osutades kunstniku huvile panna proovile ekstreemsete või vägivaldsete spordialadega seotud soopõhised arusaamised. Nõmme installatsioon „Sõlmi lahti mu siidipaelad“ on inspireeritud mittenormatiivsetest romantilistest suhetest, mis kohustuslikuna tunduva monogaamiaga kaasa ei löö. Lehtsaare kaisurelvad seeriast „Kõige pehmem puudutus“ ja käsilaos trükitud pildid „Kväärid käärid I II III“ vaatleb lesbilisusega seotud märgimaailma, seda kord enda võimestamiseks kasutades, teinekord aga üheülbalisi stereotüüpe jaburuseni korrates.

Lood kaunitari ja koletise põimunud saatustest on vähemalt sama vanad kui tsivilisatsioon. Need algavad üldjuhul pantvangi võetud printsessiga ning lõppevad draakoni tapnud printsiga abieluranda seilamisega. Ehkki neid lugusid on jutustatud ka agentsema printsessi vaatepunktist, mille raames võib näiteks selguda, et prints on veel õudsam koletis kui draakon, et printsess suudab end ise päästa või valib endale partneriks hoopis kellegi teise, ei ütle need lood meile midagi uue paarikese argipäevast või sellest, millised koletised nende voodi all magavad. „Kaunitar koletise kõhus“ loodab pakkuda mitmekesisemaid narratiive lähedusest ning tähtsustades turvaliste kogemuste rolli inimeste heaolule, künda pinnast üksteise mõistmiseks.

Maria Izabella Lehtsaar on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes kombineerib oma loomingus tekstiili, graafikat, joonistust, installatsiooni ja teksti. Tema teosed tegelevad põhiliselt kväärkogemuse ja vaimse tervise teemadega, mängides sageli reaalsuse ja fantaasia hapral piiril. Lehtsaar on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe graafika erialal ning õpib praegu kaasaegse kunsti magistriõppes. 2021. aastal pälvis ta Edmund Valtmani fondi stipendiumi ja oli 2022. aastal koos Sarah Nõmmega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale.

Sarah Nõmm on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes töötab peamiselt skulptuuri, installatsiooni, video ja performance’i meediumides. Ta käsitleb oma loomingus naise keha ja seda ümbritsevaid ruume. Tema teosed põhinevad sageli isiklikel kogemustel ja vaatavad kehateemasid rahvausundite, müütide, tabude ja argielu rituaalide kaudu. Nõmm on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe skulptuuri ja installatsiooni erialal. 2021. aastal pälvis ta noore skulptori preemia, 2022. aastal oli ta koos Maria Izabella Lehtsaarega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale ja oli Eduard Wiiralti stipendiaat.

Anita Kodanik on Eesti-Ukraina päritolu vabakutseline kunstitöötaja, kes tegutseb Tallinnas. Tema uurija- ja kuraatoripraktika huviorbiiti jäävad regionaalse, kogukondliku ja isikliku identiteedipoliitika visuaalkultuurilised väljendused. Kodanik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse erialal ning jätkab hetkel magistriõpinguid kuraatoriõppes. Tema viimased kuraatoriprojektid on Maardu dekennaali peanäitus „Kujutlused tühikutes“ ja koostöös roam Berlin residentuuriprogrammiga korraldatud rühmanäitus „Harjutused unistuste pidamiseks“.

Brigit Arop on Tallinnas tegutsev semiootika taustaga vabakutseline kunstitöötaja, kes peamiselt kureerib ja kirjutab. Teda huvitavad kunstilised praktikad, mis kasutavad poeesiat, materjalitundlikke lähenemisi ja huumorit, et nihestada kivistunud väärtushinnanguid. Arop on lõpetanud Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria bakalaureuseõppe, hetkel õpib ta Eesti Kunstiakadeemia magistriõppes kureerimise erialal. Tema viimane kuraatoriprojekt oli rühmanäitus „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“ Kogo galeriis Tartus (2023).

Graafiline disainer: Kertu Klementi

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, EKA Üliõpilasesindus
Eriline tänu: Anton Serdjukov, Karl-Christoph Rebane, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, Eda Urmet, Kristi Kongi, Marge Monko

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Draakoni galeriis EKA graafika külalislektori, töökoja juhataja ja meistri Maria Eriksoni isikunäitus „Pehme puudutus äärel“. 

Näitusel „Pehme puudutus äärel“ vaatleb kunstnik enda suhet graafika protsessiga, millesse on kaasatud kunstniku keha ja litokivi. Võrreldes keha ja selle puutepinda litokivi pinnaga, otsitakse nendevahelisi paralleele ja vastuolusid. Omistades litokivile inimnahale omase võime mäletada, uurib Erikson enda loomingut kui kahe keha – kunstniku ja litokivi – vahelist dialoogi. Materjalide kokkupuute tulemusena kerkivad nende sarnasuste ja erinevuste kaudu esile kehade mittehierarhilised suhtlemisviisid ja uued koosolemise vormid. 

Litokivi pind on sile ja poorne. See on justkui nahk, mille pinnal talletuv puudutus kihistub ajas. Eriksoni loomingus keskne litotušš on joonistusmaterjal, mille kuivamisel kivipinnal tekib niidistikku meenutav abstraktne maastik, milles väljenduvad ühtaegu kivimi geoloogilised protsessid kui ka materjali ning kunstniku vaheline puudutuste jada.  

„Pehme puudutus äärel“ on kolmeosaline näituseprojekt, mille esimene ekspositsioon on Draakoni galeriis, teine tuleb esitlusele märtsis Ratamo galeriis Jyväskyläs ja kolmas Litograafia muuseumis Rootsis aprillis 2023. 

Maria Eriksoni kunstnikupraktika keskmes on materiaalsus ja protsess. Teda huvitavad ruumid ja vaheruumid, mis tekivad materjalide ja trükipindade kokkupuutel. Uutes ruumiinstallatsioonides ja materjalikooslustes täheldab ta nende suhete kihistumist, muutumise kulgu ajas ning sidusust üksteisega. Ta on läbinud kaheaastase litograafia trükitehnoloogia õppe Tamarind Instituudis (USA) ning omandanud magistrikraadi graafika erialal Soome Kunstiakadeemias. 2019. aastal tunnustati Maria Eriksoni Eduard Viiralti nimelise stipendiumiga ja 2021. aastal Ann-Margret Lindelli nimelise graafikastipendiumiga (Rootsi). 

Hiljutisi näitusi: „Märkmeid piiriruumist”, ARSi projektiruum (2022); „Taidegrafiikan tapa olla – materiality, collaboration and agency”, Exhibition Laboratory, Helsingi (2021); „Grafik”, galerii Sander, Norrköping, Rootsi (2021).  

Näitus jääb avatuks 4. veebruarini 2023. 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Kunstnik tänab: Liina Siib, Paul Rannik, Mart Saarepuu, EKA graafika.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS

Neljapäeval, 5. jaanuaril kell 17.00 avatakse Rüki galeriis Britta Benno näitus „Polaarulm“.

Galerii valgetel seintel ja polaarsinisel põrandal avaneb ulmeline maastikuabstraktsioon.

Jahedalt kumava värvipaletiga joonistused ja graafika uitab jää plastilistes vormides, kujutise avatus annab ruumi mõtisklusteks ja unistusteks. Mäed ja maastikud on elusad, mäed on inuiti keel.
Põhjapoolus kuulub unistustele, olenditele ja mineraalidele, mis võbelevad kõigis maakihtides. Jää vormis meie rändrahnulise maa, mägede raskus on sirgeks triigitud maa peal rännates endiselt tajutav, lubadused on endiselt õhus. Laulvalt voolav jää ja Maa on ebakindlad muutumise vormid, mis oma pidevas saamises ei püsi kunagi paigal. Maastik muutub abstraktseks kujundiks, muutub hingavaks olendiks.

Britta Benno (s 1984) on Tallinnas elav ja töötav joonistus- ja
graafikakunstnik. Teda huvitavad eri tehnikad ja materjalid ning nende kõrvutamisel ja kombineerimisel avanevad uued perspektiivid. Benno joonistuskeel laieneb näituseruumis animatsioonitehnikatesse ja kõikehõlmavasse ruumiinstallatsiooni. Benno on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuse- ja magistriõppe graafika erialal ning täiendanud end Viini Kunstiakadeemias. 2018. aastast jätkab ta õpinguid Eesti Kunstiakadeemia doktoriõppes kunsti ja disaini erialal, loomepõhise uurimistöö teemaks on „Mõtlemine kihtides, kujutlemine kihtides: posthumanistlikud maastikud laiendatud joonistus- ja graafikaväljal“.

Viimane Benno isikunäitus „Saamisest maa(stiku)ks” Tartu Kunstimajas 2022. aastal seadis peategelaseks seni taustarolli täitnud maastiku, maakoore kivimid paljastusid mullakihi alt. Isikunäitus „Polaarulm“ jätkab mõtteliselt Benno geoloogilisi abstraktsiooniotsinguid.

Näitus jääb avatuks 11. veebruarini.

Kunstnik tänab: Ragnar Neljandi (animatsioon), Mait Eerik (skulptuurid).

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Viljandi Linnavalitsus.

Lisainfo:
Triinu Jürmann
galerist
+372 52 89 059
triinu@rukigalerii.ee

ARS Projektiruumis
16.12.2022–07.01.2023
Näituse avamine neljapäeval, 15. detsembril, kell 18.00

„Märkmeid piiriruumist“ keskendub matriitsi, paljundamise ja kommunikatsiooni mõistetele materiaalsuse ja aja kontekstis. Püüdes ümber mõtestada subjekti ja objekti, protsessi ja tulemust trükigraafikas, vaatleb kunstnik materjalide kehalisust, agentsust ning muutumise kulgu, samuti oskuste metodoloogiat ja kunstitegemise protsessi.

Näitus põimib omavahel kognitiivse ja teadliku, käsitledes lähemalt trükiprotsessi etappe nagu puudutus, lahutamine ja eraldumine ning jälje jätmine. Lähtepunktiks on graafika protsess, kus kujutis sünnib matriitsi ja paberipinna vastastikuse puudutuse tulemusena. Piiriruumi kontekstis on kujutis teisejärguline, olulisem on puudutus ja selle tulemusel mälestusena talletuv, kuid samas kaduv tunne kokkupuutel jagatud hetkest.

Käsitsi paberivalmistamise meetodi juures saab inimkehast matriits. Moodustuvad uued kehalised vormid, mis on tundlikud ümbritseva keskkonna suhtes. Olles ühtaegu haprad ja kestvad, kerkivad esile kehadevahelised mittehierarhilised suhtlemise ja koosolemise viisid. Kiud ja pinnad, nahk ja karvad – materjali omaelu täidab ruumi peegeldades samal ajal inimesele omaseid seisundeid.

Maria Erikson elab ja töötab Tallinnas. Tema kunstnikupraktika keskmes on materiaalsus ja protsess. Teda huvitavad ruumid ja vaheruumid, mis tekivad materjalide ja trükipindade kokkupuutel. Uutes ruumiinstallatsioonides täheldab ta nende suhete kihistumist ja muutumise kulgu ajas ning sidusust üksteisega.

Näituse „Märkmeid piiriruumist“ näol on tegemist kogu ruumi täitva installatsiooniga kui ühest võimalikust kunstniku magistriõpingute lõputöö „Piiriruum” (Soome Kunstiakadeemia) eksponeerimise viisist. Töö esmaesitus leidis aset Helsingis 2020. aasta veebruaris.

E–R 12–18, L 12–16

Näitust toetab Eesti Kunstnike Liit

Kunstnik tänab: Liina Siib, Paul Rannik, Nana Schilf, Mart Saarepuu, EKA graafika

Vestlus- ja loengusarja „Millal on disain?“ raames on ETDMis külas graafik ja EKA õppejõud Aarne Mesikäpp. Vestlus toimub neljapäeval, 8. detsembril, kell 18.00 Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis (ETDM).

Aarne Mesikäpp (1939) on graafik ja graafiline disainer, kelle tegevus ulatub vabagraafikast raamatukujunduste ja tarbegraafikani. Lõpetanud Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) 1966. aastal graafikuna jätkas ta vahetult peale seda samas õppejõuna, juhatades 1983–1989 graafika osakonda ja õpetades Eesti Kunstiakadeemias (EKA) tänaseni. Ta on kujundanud mitmeid fotoalbumeid laulupidudest, Tallinna linnast, nagu Tallinna regatid (1977), Tallinn-80 (1982) ja kunstiraamatuid, näiteks V. Raami Gooti puuskulptuur Eestis (1976), Evald Okas (1982), Ado Vabbe (1993), plakateid muuhulgas näitusele „Ruum ja Vorm” (1977), illustreerinud raamatuid ning kavandanud Saku Õlletehase etikettide sarja (1983–1985).

1960. aastate lõpus tegutses ta lühidalt Tallinna Poliitharidusmaja kunstnikuna (1966–1968) ja oli 1970. aastate alguses peakunstnik kirjastuses Kunst. Õppejõutöö osana on ta 1970. aastatel muuhulgas koondanud sõjajärgsel perioodil graafilise disainiga tegelenud kolleegide töiseid väljundeid. Olles kuulunud mitmetesse omaaegsetesse kunstinõukogudesse, on tal ka mitmekülgne kogemus nõukogudeaegse graafilise disaini arengu eripäradest laiemalt. Mesikäpp on osalenud nii tarbegraafika-, graafika-, raamatukunsti kui ka plakatinäitustel ja edukalt mitmetel konkurssidel. Sel sügisel pälvis ta Eesti disainiauhindadel elutööpreemia Prillitoos.

Aarne Mesikäpaga vestleb graafiline disainer, õppejõud ja disainiajaloolane Ivar Sakk.

Lähem info ETDMi lehel