Rubriik: Vabade kunstide teaduskond

Kunstnik, EKA joonistamise õppetooli juhataja, dotsent Tõnis Saadoja kunstnikuvestlus Kumus toimub 20. aprillil kell 18.00. 

Kumu 3. korruse projektiruumis näitusel „Tõnis Saadoja. Kõrgus merepinnast“ vestlevad maalikunstnik Tõnis Saadoja ja kunstiteadlane ja dramaturg Eero Epner.

Tõnis Saadoja värske isikunäitus „Kõrgus merepinnast“ Kumu projektiruumides on osa muuseumi keskkonnateemalisest programmist „Kunst antropotseeni ajastul“ 2023. aasta kevadel ja suvel. Näituse pealkiri viitab meie valulävele nii ökoloogilises kui ka eksistentsiaalses tunnetuses ja küsimustele, mis end iga päev vaikselt meelde tuletavad. Kas nina on veel vee peal? Kas jätkub hapnikku, mida hingata? Kas on piisavalt kütust? Kui kaua kestab täna? Milline maailm meid ees ootab ning kas seniste võtete ja teadmistega saab selle olemust kirjeldada?

Sümmeetriliselt paiknevad projektiruumid on kui avarad kõlakastid Kumu püsinäituse kahes otsas, mida põhiteljena ühendab vanema Eesti kunsti väljapanek „Identiteedimaastikud“. Ajaloolist konteksti arvestades on ka Saadoja uued teosed oma meelelaadilt pigem nostalgilised, koondades eri ajastute maalilisi kogemusi ning otsides tuge seljataha vaatamisest.

EKA joonistamise õppetooli juhataja, kunstnik Tõnis Saadoja näitus “Kõrgus merepinnast” Kumus on avatud 24. septembrini, 2023. 

Näituse pealkiri viitab meie valulävele nii ökoloogilises kui ka eksistentsiaalses tunnetuses ja küsimustele, mis end iga päev vaikselt meelde tuletavad. Kas nina on veel vee peal? Kas jätkub hapnikku, mida hingata – kas on piisavalt kütust? Kui kaua kestab täna? Milline maailm meid ees ootab ning kas seniste võtete ja teadmistega üldse saab selle olemust kirjeldada?

Muuseum loob väljapanekule vaikimisi turvalise ja minevikuga suhestuva taustsüsteemi. Ajateljele asetatud maalid, kontrollitud kliima ja ohutu kõrgus merepinnast on märgid eilse ja tänase maailma rahuleppest. Reaalaja hüsteerilisena mõjuv foon jääb eemale, ent ometi on muuseumi aegruum tinglik ning erinevad kujutlus- ja lugemisviisid teineteisele väga lähedal.

Teosed muuseumi püsiekspositsioonis on kui aknad eri aegruumidesse, kus avanevad üksikud kaadrid mitmekihilistest maailmadest. Kunsti on alati ümbritsenud keeruline ja vastuoluline olustik. Samas kaardistame me möödunud aegu suuresti läbi tasapinnaliste kujutiste. Maalid muuseumiseinal on ühtlasi ka mälupildid, mälumärgid. Need on kui majakad, mille järgi oleme õppinud teed leidma. Majakatena – orientiiridena – toimisid need maalid ka omas, pildikülluse-eelses ajas.

Siinsed teosed on suuresti loodud nende mälumärkide pinnalt: maalimine kui kordus, maalimine kui traditsiooni hoidmine, maalimine kui eri pildirežiimide ühendamine, maalimine kui viis rahuneda.

Minu maalid, mis koondavad eri ajastute kogemusi, on meelelaadilt pigem nostalgilised. Teemadelt lähtuvad need päevakajalist mõtteruumi läbivatest motiividest ning vaadetest maastikule ja ümbritsevale keskkonnale, kõrvutades ja liites kokku maastikumaali ja vaikelu traditsioone.

See väljapanek kahes projektiruumis on rännak isiklikus maaliarsenalis, mis koosneb kiirematest improvisatsioonidest ning tihedama kompositsiooni otsingutest. Sümmeetriliselt paiknevad projektiruumid on kui avarad kõlakastid, mida põhiteljena ühendab Eesti kunsti püsinäitus „Identiteedimaastikud“.

Maalikunstnik Tõnis Saadoja isikunäitus „Kõrgus merepinnast“ on osa muuseumi keskkonnateemalisest programmist „Kunst antropotseeni ajastul“ 2023. aasta suvel.

Graafiline disain: Tuuli Aule
Koordinaator: Magdaleena Maasik
Tehniline tugi: Tõnis Medri, Allan Talu

22. aprillil kell 18.00 avavad EKA animatsiooni tudengid, Elis-Hetty Leppik ja Rebeka Kruus, Vent Space galeriis näituse “Come on in, coffee is still hot”.

Näitus kutsub vaatajaid sisenema animaatori korterisse, kus argielu on läbi põimunud kirju loominguga.

Näitus jääb avatuks 28. aprillini. Iga päev, 14.00-19.00.

Sidney Lepa residentuur-näitus „Jätke võtmed väljapoole..ma tean neid uksi, ma tean neid aknaid..uksed, aknad..avatud uste päev..lahtiste uste päev..aken kinni – uks lahti, uks kinni – aken lahti..iga aken on uks?”

4.04–3.06.2023

Kanal galeriis on kohal interdistsiplinaarne kunstnik Sidney Lepp, kes alustas aprilli alguses Liiva-ATE ruumides terve kuu kestva residentuuriga. Näituse protsessi kogemiseks on kõigil huvilistel võimalik aprillis Kanal galeriis kunstnikuga kohtuda. Näitus eksponeerib kunstivaldkonna telgitaguseid ja avab vaatajatele, kuidas näituse või projekti produktsioon toimub – miks ja mille baasilt tehakse valikuid, kuidas galeriisse näitust saada, kuidas toimub kunstniku areng protsessis.

Kunstnik peab kõige olulisemaks osaks näidata muidu näitusekülastajatele tihti nähtamatuks jäävat osa näitusest – protsess, ettevalmistused, produktsioon. Tavaliselt suunatakse publik kunstniku lõplikku loomingut tarbima ning ilma konteksti ja mahukate kaastekstideta on seda keeruline lugeda. Sellel korral avatakse aken otse loomingulise protsessi keskele. Võimalus on näha, kuidas tekivad ideed ning nüansse, mis tulemust mõjutavad. Saades osa protsessist, on võimalik suhestuda nii galerii toimimise kui ka kunstniku tegevusega.

Näituse fookusesse on toodud kunstniku ideed, diskussioonid, installeerijate ja galeristi tegevus ning inimestevaheline dünaamika. Näituse eksponaatideks vormuvad arvamused, mis protsessi mõjutavad. Projekt annab võimaluse osalistel näha näitust selle tekke erietappides, sattudes tunnistama võimalikku motivatsioonipuudust või teisalt loomepuhangut. Igal juhul võib soovi korral olustikku sekkuda. Püüe on näidata siiralt ja ausalt, kui palju tööd, ebaõnnestumisi ja õnnestumisi, ühe näituse produktsiooni juures kaasas käib.

Kahekuulise protsessi dokumentatsiooni talletuvad sellel perioodil ühiskonnas aktuaalseks osutunud teemad, olles hiljem ajakapslina meenutuseks antud hetkest.

Idee on inspireeritud William Grieve’i kultus(dokumentaal)filmi seeriatest “Symbiopsychotaxiplasm 1-3”.

Näituse visuaalne sissejuhatus.

Sidney Lepp (1994) on fluidum, kes (kunsti)maastikul väga kiiresti adapteerub. Enamasti käsitleb ruumi installatiivselt ning poogib teostele külge selliseid omadusi, et need oleksid võimalikult interaktiivsed. Sidney on lõpetanud EKA vabade kunstide BA ja kaasaegse kunsti MA. Tema seniseks mängumaaks on olnud Tallinn, Riia, Berliin, Kiiev ja Brüssel.

http://sidneylepp.com/

8.04 Kunstiministeerium

https://cca.ee/ajakiri/mida-motlevad-noored-kunstnikud

Näitus jääb avatuks 3. juunini 2023.

Graafiline disain: Henri Kutsar

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, Võru linn

Kanal galerii

Liiva 11a, Võru, 65609

E–R 12–17 L 12–15

FB: Kanal galerii

IG: Kanal galerii

Rohkem teavet:

Mari Škerin / galerist

mariskerin@gmail.com

+372 53449447

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) Tanel Randeri kureeritud rahvusvaheline grupinäitus „Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!“.

Näitusel osalevad kunstnikud Eestist, Ukrainast, Valgevenest, Leedust: 

Svitlana Biedarieva (Ukraina/Mehhiko), Elo Liiv (Eesti), Holger Loodus (Eesti), Kateryna Lysovenko (Ukraina/Austria), Paulina Pukytė (Leedu/Inglismaa), Aliaxey Talstou (Valgevene/Saksamaa), Kirill Tulin (Ida/Lääs)

Lähtudes praegusest poliitilisest olukorrast Euroopas, mida kujundab Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, keskendub näitus Ida-Euroopale kui kollektiivsele teadvusele, mis on kaassõltuvuslikus suhtes nartsissistliku väärkohtlejaga. Seitsme kunstniku tööde kaudu avab näitus nii seda probleemset suhet kui ka nartsissistliku suhtekonstellatsiooni olemust.

„Ida-Euroopa identiteet, mis põhineb vaid ühel lühikesel ajaloolisel episoodil – Nõukogude okupatsioonil – takistab meil traumadest paranemist ja meie vaimset arengut ühiskonnana. Ligi 34 aastat on möödunud Berliini müüri langemisest ning vähem kui 20 aasta pärast on Eesti olnud iseseisev sama pikalt kui kestis okupatsioon, mille alusel meid siiani idaeurooplasteks peetakse,“ selgitab kuraator. Praegu toimuv sõda Ukrainas näitab, et lahendamata jäänud minevikutraumad on hakanud end taastootma ja senised hirmud on tegelikkuseks saanud. Nii vaatab EKKMi hooaja avanäitus nendele hirmudele otsa ning mõtestab ümber kuuluvustunnet ja seost Ida-Euroopaga, et jätta hüvasti selle identiteediga, mis hoiab minevikku elus ega lase sel lõppeda. „Ida-Euroopa on kollektiivse identiteedina meid kahjustav ning ühtlustab liiga suure osa meie planeedist,“ täiendab Rander.

Näituse keskseks kujundiks on suursugune ent habras kristallvaas, mille muster ning struktuur sümboliseerivad eespool mainitud probleemset suhtevõrgustikku. Nõukogude ajal masstootmises olnud kristallnõusid leidub siiani paljudes Ida-Euroopa kodudes. EKKMi ruumides näeb nii maale, installatsioone kui ka videoteoseid, mis käsitlevad Ida-Euroopa kollektiivse teadvusega seotud sümboleid, kujundeid ja arhetüüpe. Lisaks kristallidele on vaatluse all ka totalitaarse režiimiga seotud monumendid ja rituaalid, mille hävituslik ja ohtlik olemus möödunud aastal sõja eskaleerumisega ilmsiks tuli.

„Hüvasti, Ida! Hüvasti, Narcissus!“ kutsub üles ümber kontekstualiseerima EKKMi katusel olevat „hol-IDA-y“ sõna sisse põimunud silti „IDA“, mis paigaldati sinna aastal 2017 pärast samalaadse sildi „OST“ (IDA) langemist Volksbühne katuselt Berliinis. Võimalik, et „IDA“ EKKMi katusel on terves maailmas ainus teadlikult pjedestaalile tõstetud Ida-Euroopa sümbol. Olukorras, kus nõukogude monumendid langevad, tuleks mõelda, mida hakata peale nii pjedestaalile tõstetud „IDAga“ muuseumi katusel kui ka Ida-Euroopaga, mille hulka meid meelevaldselt arvatud on või millega me end ise oleme seostanud.

Avamise õhtul, 14. aprillil, kell 17.00 toimub näitusel ingliskeelne kuraatorituur koos näitusel osalevate kunstnikega.

Pühapäeval, 16. aprillil kell 14.00 toimub eestikeelne kuraatorituur näitusel, millele järgneb vestlus kunstnikega inglise keeles.

Näitus on avatud 15. aprillist 4. juunini, K-P 12.00-19.00.

Toetajad: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital ja Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet

22. aprillil kell 16.00 toimub Kai kunstikeskuse auditooriumis kunstnikuvestlus Holger Looduse ja kunstiteadlase Elnara Taidre vahel. 

Vestlusel tuleb juttu nii Holger Looduse interdistsiplinaarsest taustast kui tema jõudmisest visuaalse kunsti juurde, töötamisest erinevates kunstimeediumites, natuke filmidest ja muidugi näitusest ‘‘18 kevadist hetke‘‘.

Kunstnikuvestlusele pääseb näitusepiletiga (10€/6€).

Näitus ‘‘18 kevadist hetke‘‘ on avatud 23. aprillini.

Näituse kohta saab rohkem infot siit

Holger Loodus (1970) on muusik, maali-, multimeedia- ja installatsioonikunstnik, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud. Tema teostele on iseloomulik kummastava, kohati ulmataolise reaalsuse või alternatiivajaloo situatsioonide konstrueerimine. Selleks kasutab ta analüütilisi ja samas poeetilis-filosoofilisi visuaalseid vahendeid, hüperrealistlikest maalidest enda loodud mehhanismide, videote ja ruumilavastusteni. 2018. aastal osales Loodus auhinna Köler Prize nominentide näitusel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, kus pälvis publikupreemia. Alates 2010. aastast on ta esinenud isiku- ja grupinäitustel Eestis, Leedus, Soomes ja Saksamaal, viimased isikunäitused toimusid Tartus Kogo galeriis (2021), Turu Kunstimuuseumis (2019) ja Tallinna Kunstihoone galeriis (2017).

Elnara Taidre on kunstiteadlane, -kriitik ja kuraator, kes töötab Eesti Kunstimuuseumi graafikaosakonna juhatajana. Elnara kaitses Eesti Kunstiakadeemias doktoritööd „Mudel, metafoor, mäng. Omamütoloogiline tervikkunstiteos visuaalkunstis 20. sajandi paradigmavahetuse kontekstis“ (2016) ja töötab Eesti Kunstimuuseumis graafikaosakonna juhatajana. Tema suuremate projektide hulka kuuluvad näituste „Tõnis Vint ja tema esteetiline universum” (2012) ja „Vello Vinn. Vastupeegeldused“ (2019) kureerimine ning kaasnevate raamatute koostamine.

Elnara poolt on kirjutatud ka Holger Looduse näituse ‘‘18 kevadist hetke‘‘ essee.

Avamine 12.04 kell 18.00

Kunstnikud:
Gabrielė Adomaitytė (Leedu/Holland, 1994); Māris Ārgalis (Läti, 1954–2008); Milla Aska (Soome, 1993); Marikki Hakola (Soome, 1960); Madlen Hirtentreu (Eesti, 1993); Elvyra Kairiūkštytė (Leedu, 1950–2006); Miska Kukkohovi (Soome, 2001); Daria Melnikova (Läti, 1984); Rait Prääts (Eesti, 1952); Anna Škodenko (Eesti, 1986); Viktor Timofejev (Läti/USA, 1984); Justinas Vilutis (Leedu/Prantsusmaa, 1991)

Kaasautorid:
Anders Kreuger (Rootsi/Soome, 1965); Jaakko Pallasvuo (Soome, 1987); Miša Skalskis (Leedu/Soome, 1994)

“Millegipärast arvasid nad, et see näitus peaks kandma pealkirja Merevaik. Merevaik võib olla loodusvara, suveniir, seinavärv või viis, kuidas kogemata säilitada sääski, mis on täis dinosauruse verd, muutes Jurassic Parki võimalikuks.

Nad kujutavad seda kuraatorit ette. Tema nimi on Amber. Ta on Balti-Põhjamaade ringreisil, võttes ette pika reisi LA-st Vilniusesse, sõites inspiratsiooni otsima läbi Riia, Tallinna ja Helsingi. Pärast – Ibiza, lõbutsemiseks ja romantikaks.

Võib-olla on Amber pärit väikesest kuurortlinnast, kus on tunda salapära. Shallow Springs, Wyoming. Shallow Springs, Arizona. Ta on linnast lahkunud, kunstimaailmas edasi pääsenud, kuid Shallow Springsis toimunu kummitab tema unistusi.

Teel üle Balti-Põhjamaade tsooni näeb Amber seda, mida teised kuraatorid ei näinud. See piirkonna ülevaade ei anna talle tüüpilist postsovetlikku arhiivi, karmi, kuid hubast luterlikku interjööri, müstifitseeritud suhteid samblikega ega pingelist X-is-uus-Berliin jahedust.

Amberil on tore. Need saidid tunduvad talle külluslikud ja lummavad. Võib-olla on just tema kohalolek need sellised. Ta tantsib. Inimesed mõtlevad liiga palju, ütleb ta endale. Tema uued balti sõbrad pakuvad talle üliõhukest sigaretti. Kas see on Vogue, küsib ta. Ei, glamuur, vastab tema sõber.”

Näitus avatud 22. juunini, 2023.

Info

„Entroopia kadalipp”
Zody Burke, Taylor “Tex” Tehan, Joonas Timmi, Lauri Raus
06.—28.04.2023
Avamine: 06.04, kell 18.00

Pole midagi müstilisemat televiisorist, mis mängib tühjas toas … äkitselt paljastab televisioon oma tõelise olemuse: ta on video teisest maailmast ega ole otseselt kellelegi suunatud, näidates ükskõikselt oma pilte, olles samas ükskõikne enda edastatud sõnumite vastu (väga hästi võib kujutleda teda töötamas ka pärast inimese kadumist siit maailmast).

— Jean Baudrillard, Ameerika

“Entroopia kadalipp” kutsub vaatajaid sisenema transmuteerunud ruumi. Näitust inspireerisid lapsepõlvega seotud, nostalgiast koormatud mälestused: suveõhtused seiklused lõbustusparkides ja maanteeäärsetes motellides.

Mängides selliste ruumide psühhogeograafiast tulenevate ootustega, juhatab näitus vaatajaid mõtisklema vastuolu üle, mis valitseb meie päritud maailma fantaasiate ja soojeneva planeedi tegelikkuse vahel.

Solastalgia on mõiste, mis kirjeldab keskkonnamuutustest põhjustatud emotsionaalset või eksistentsiaalset ärevust. Näitusel materialiseerub solastalgia narratiivi põimitud teoste ja artefaktidega. “Entroopia kadalipp” on meie kaasaegne apoloogia, mis kasutab arhitektuuri kui arhetüüpi ja uurib läänelikustumise järgseid arusaamisi rahvuslikust identiteedist ja selle kummitusliku ajaloo poorsust. Siin selgub, et antropotseeni tingimustes hägustuvad varasemalt tunnetatud piirid utoopia ja düstoopia kategooriate vahel.

Jätkates keskkonna ja arhitektuuriga transformatiivselt tegelevate teoste traditsiooni, nagu näiteks Gregori Schneideri “Totes Haus u r” ja Jonah Freemani “Hello Meth Lab in the Sun”, aga kuulatades ka Robert Ashley hiliskapitalistlikust melanhooliast kannustatud ooperikompositsioone, rullub “Entroopia kadalipp” lahti lineaarse arheoloogiliste väljakaevamiste rajana. See on narratiiv liikumisest ja kohatusest, mis lähtub arusaamisest, et nähtamatud ja emotsionaalsed kujutelmad saab tuua nähtavasse sfääri ja tekitada igatsuse, hirmu ja isegi kohutava õuduse tunnet.

Kommentaar kunstnikelt…

Maanteeäärne motell on Ameerika Ühendriikide mandrialal korduv tunnusjoon, mis on aga täiesti puudu Eestist. Seda nähakse kui iseenesestmõistetavat kohta, kus väikesed tragöödiad võivad aset leida. See on paik, mis hoolimata arvukusest mandri osariikides paistab nähtamatu välismaailmale ning tänu millele allasurutud emotsioonid kerkivad kergelt pinnale. Näitusega “Entroopia kadalipp” on meie eesmärk ebatavalises asupaigas tegeleda sürreaalsusega, mis hägustab mälu ja ajaloo kokkupuutepunkte ning luua kummituslik simulaakrum ruumist, mis eksisteerib erinevate kohtade vahel. Meie koostöö jaoks on oluline kultuuri poeetiline muundumine, mis leiab aset, kui maailma erinevates kohtades asuvad riigid peegeldavad ja mõjutavad üksteist.

Meie kontseptsioonile on omane arusaam, et Ameerika Ühendriigid eksisteerivad osaliselt meedia poolt alalhoitud fantaasiana. Kaks kunstnikku meie tiimist on pärit Ameerikast, kuid hoolimata sellest on meie kogemus oma koduriigist teistsugune, kui see Ameerika, mis asetseb kultuurilise status quo kujutelmades. Teised kaks kunstnikku meie tiimist on pärit Eestist ja on märkimisväärse osa oma ajast pühendanud Ameerika üle fantaseerimisele ning nende fantaasiate võrdelmisele faktidega. USA-ga ausalt tegelemine tähendab, et tuleb rinda pista kõikjal varitsevate varjudega, mis korraga seisavad vastu tõele ja domineerivad riigi emotsionaalses kartograafias, aga ka lõputu hulga populaarsete fantaasiatega, mis pakuvad alternatiivseid pilte sellele USA-le, nagu ta päriselt olemas on.

Zody Burke on Ameerika multidistsiplinaarne kunstnik, kes kritiseerib oma töödes hiliskapitalismi absurdsust ning sellest võrsuvaid mütoloogiaid ja arhetüüpe, jättes samal ajal ruumi ka vahepealsustele, et soodustada erinevaid koosolemise viise. Ta töötab muuhulgas skulptuuri, illustratsiooni ja heliga ning soovib oma loominguga näidata, et ühiskondlikud arusaamised identiteedist, sümboolikast, jõhkrusest ja hierarhiast võivad olla haprad ja meie enda kujundada, ent ometi vormivad need paradoksaalselt peaaegu kõiki meie elu tahke.

Taylor “Tex” Tehan on Ameerika Ühendriikidest pärit interdistsiplinaarne loomeinimene ja Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini magistriprogrammi üliõpilane. Ta töötab tekstiili, heli, metalli, puutöö ja filmiga ning tema loomingut kannustab Lääne-Ameerikaga seotud maastik, nostalgia, spekulatiivne tulevik, mütoloogia ja romantika. Tehan on varasemalt tegutsenud moevaldkonnas, töötades disainerina erinevate brändide jaoks ja teinud oma viimase praktika Louis Vuittoni meesteriiete disainitiimis Pariisis. Tema huvid kohtuvad moe, muusika, kaasaegse kunsti, filmi ja graafilise disaini kokkupuutepunktis, panustades neis rõhku just keskkonna-kogemuslikele teemadele.

Joonas Timmi on Eesti kunstnik ja disainer, kes uurib kaasaegse käsitöö identiteeti, kombineerides traditsioonilise puutöö tehnikaid VR-modelleerimise, 3d-printimise ja CNC-freesimisega. Üks tema viimastest teostes “Tõmme” oli 2022. aasta jaanuaris eksponeeritud Hobusepea galeriis näitusel “Teostamata olevik”. See installatsioon kombineeris looklevaid vineerist vorme tekstiiliga, luues alternatiiv-reaalsustest inspireeritud trooniliku struktuuri.

Lauri Raus on Eesti laulukirjutaja ja kitarrist, kes on enim tuntud oma töödega kaasaegse kantri ja shoegaze’i bändis Holy Motors. Ta tegeleb oma loomingus läänelike muusikatroopidega distantsilt, muutes oma tõlgenduse Americanast millekski peenetundeliselt erinevaks ja täiesti ainulaadseks. Rausi bändi esindab New Yorgi indie-plaadifirma Wharf Cat, mis on võimaldanud tal tuuritada USA-s ning lõhkuda, laiendada ja muuta oma suhet muusikalise traditsiooniga, mida ta kasutab oma loomingu alusena. Raus õpib Tallinna Ülikoolis antropoloogiat.