Rubriik: Vabade kunstide teaduskond

18.03.2023 16:00
Vabaduse väljak 6
(Kunstihoone Galerii)

Hea kuni 26 a (k.a) noor

Oled kunstnik, kirjanik, muusik, näitleja, poeet, lavastaja, disainer, koreograaf, interpreet, kultuurikorraldaja, valgustaja, filosoof, kriitik, helilooja, filmitegija, dekoraator, arhitekt, etendaja, moelooja, tantsija, multimeedik või tunned huvi nende ja teiste sarnaste valdkondade vastu?

Ootame sind laupäeval, 18. märtsil Vabaduse väljakule Kunstihoone galeriisse Noorte kunstnike sümpoosionile ,,Eine murul” mõtestama kunsti tänast olemust ja tähendust. Kas ja kuidas saada kunstnikuks? Miks me teeme, mida me teeme, kust see tuleb, mida sellega peale hakata ning kuidas edasi minna?

Kavas on ettekanded kunsti ja kultuuriga seotud praktilistel teemadel, modereeritud diskussioon, kaasavad arutelud loomeinimeseks olemisest ning avatud formaadid ideede jagamiseks ning talletamiseks. Õhtu lõppeb vabas vormis koosviibimisega.

Esinejad ja täpsem ajakava on peagi leitav siitsamast.

Ürituse eesmärk on ühendada noori loomingulisi inimesi, pakkuda turvalist platvormi arutluseks habrastel teemadel ja kaardistada praeguse noore loomingu vaimu. Oodatud on kuni 26-aastased (k.a) kultuurist ja kunstist huvitatud inimesed. Kõigil teistel on võimalik üritusel toimunust osa saada järelkajastuse ning dokumentatsiooni kaudu.

Noorte kunstnike sümpoosion ,,Eine murul” on esimene üritus eksperimentaalsete näituste, kunstiaktsioonide ja sündmuste seerias ,,Varuväljapääs”, mis vältab kaks kuud (18.03-18.05.2023) Tallinnas Kunstihoone Galeriis.

Projekti korraldavad ja viivad läbi Linda Mai Kari, Anita Kremm, Riin Maide, Kristel Zimmer ja Liisamari Viik.

Vaata lisaks: Instagram @varu_valjapääs

Kasia Fudakowski peab kunstnikuvestluse, milles ta räägib kunstnikuvestlustest, mida ta on varem pidanud, analüüsides ja käsitledes nii oma loomingut kui ka oma lähenemist oma loomingust rääkimisele, kommenteerides samas esineja ja publiku vahelist kirjutamata lepingut. Vähemalt on see paljuski tema kavatsus.

Kasia Fudakowski (s. 1985, London) elab ja töötab Berliinis. Ta õppis Oxfordi Ülikooli Ruskini joonistus- ja kunstikoolis, mille ta lõpetas 2006. aastal enne Berliini kolimist. Tema mitmekülgne ja mänguline praktika, mis hõlmab skulptuuri, filmi, performance’it ja kirjutamist, uurib sotsiaalseid mõistatusi materiaalsete kohtumiste, sürreaalse loogika ja koomilise teooria kaudu. Tema üha laienev, kogu elu kestev skulptuur “Continuouslessness” (2017–jätkub) kasutab fikseeritud moodulsüsteemiga ühendatud paneele, et võimaldada täielikku skulptuurilist vabadust oma jäigas raamistikus, ning on mõeldud valmima ainult kunstniku surma korral. Tihti viitab Fudakowski binaarse kategoriseerimise ahvatlusele ja ohule ning sellele järgnevale absurdsusele meie poliitilises ja sotsiaalses kliimas, viidates oma töödes kultuurinormide vahelistele lahknevustele.

Fudakowski huvi keele piirangute vastu avaldub tema jätkuvas filmiseerias “Word Count” (2016–jätkub), mille lähtepunktiks on ülemaailmne seadus, mis piirab lubatud räägitavate sõnade arvu. Kui ta kasutab koomilisi mehhanisme, ei jää traagiline kunagi väga kaugele, nii et tema tööd hõljuvad sageli õõvastava ja koomilise piiril. Sageli on ta iseenda rünnakute sihtmärgiks, uurides omaenda rolli kunstnikuna ja selle stereotüüpi nii talle omase tõsiduse kui ka lugupidamatusega. Tema pikaajaline vaimustus ebaõnnestumisest ja edu ümbermõtestamisest on toonud kaasa mitmeid traagilis-koomilisi performance’eid ja kirjatöid.
kasiakasia.com

Kasia Fudakowski kunstnikuvestlus toimub inglise keeles. Samal nädalal viib Kasia Fudakowski läbi meistriklassi EKA kaasaegse kunsti magistriprogrammis ja kohtub graafilise disaini magistritudengitega.

Teisipäeval, 14. märtsil kell 17.30 räägib Amsterdamis tegutsev kunstnik Riet Wijnen oma loomeuurimusest, mis käsitleb Liibanoni ühe esimese abstraktse kunstniku, maalija ja skulptori Saloua Raouda Choucairi (1916–2017) elu ja praktikat.

Choucairi huvide hulka kuulusid geneetika, lõpmatus, araabia luulevorm Qasida ja sufi filosoofia. Tema sõnul viis islami keeldumine pildi kujutamisest oluliste otsinguteni selle kohta, mida taheti väljendada. See oli tema jaoks peamine viis mõista araabia intellektuaalset mõtlemist, mille ta tõlkis muuhulgas abstraktseteks skulptuurideks ja maalideks.

Wijnen külastas Choucairi viimases korteris asuvat fondi Katari linnaosas Beirutis, kus leidis suure hulga teoseid, fotosid ja dokumente prantsuse ja araabia keeles – keeled, mida ta ei valda. See külaskäik ajendas teda arendama mittekeelelisi uurimismeetodeid, küsima, kuidas saaks “rääkida läheduses”* ja mil viisil end teostes positsioneerida. Wijnen räägib praegu väljatöötamisel olevatest teostest ja tööriistadest, milleks on trükis, skulptuursed lauanõud ja kääritamispottide seeria. Need teosed annavad panuse ka fiktiivsesse vestlusesse Choucairiga, mis on osa pikaajalisest, 2015. aastast kestvast seeriast pealkirjaga “Sixteen Conversations on Abstraction”.
*Trinh T. Minh–ha

Riet Wijnen (s. 1988, Venray, NL, elab Amsterdamis) on kunstnik, kelle looming hõlmab skulptuuri, fotogramme, teksti, puulõikeid ja viimasel ajal ka tähedisaini. Teda huvitavad abstraktsiooni mittetäielikud ajalood, see, mis ja kes on juba ajalukku talletatud, ning teadaolevad ja tundmatud ajaloo tegemise viisid. Selleks pöördub ta eelmiste põlvkondade poole ning kaasab oma töödes mineviku ja oleviku praktikuid, kes on tegutsenud varase modernismi ajal kunsti valdkonnas või teaduse, filosoofia, hariduse ja aktivismi vallas. Ta toob praktikud kokku fiktiivsetes vestlustes ja skulptuurides, et taasmõtestada ajalugu ja mõista paremini, mis saab edasi. Wijnen kasutab tunnetust, keelt ja organisatsioonilisi struktuure.

Need uurimused koonduvad seerias “Sixteen Conversations on Abstraction” (2015) ja väljaannetes, mis on seotud keelega ja naisena identifitseeruvate modernistide biograafiatega, mis funktsioneerivad Wijneni praktikas allikatena ja samas toimivad ka iseseisvalt. Väljaannete hulka kuuluvad: Saloua Raouda Choucair (2023), Homophone Dictionary (2019), Grace Crowley (2019), Abstraction Création: Art non-figuratif (kordustrükk ja tõlge) (2014) ja Marlow Moss (2013).

Wijneni isikunäitused on toimunud teiste seas järgmistes näitusepaikades: Kunstverein Milano (2022), Manifold Books, Amsterdam (2019); Lumen Travo, Amsterdam (2018); P/////AKT, Amsterdam (2016) ja Dolores, Ellen de Bruijne Projects, Amsterdam (2015). Ta on osalenud järgmistes residentuuriprogrammides: Rijksakademie van beeldende kunsten (2017–18), Van Doesburg Huis Pariisis (2022), EKWC Oisterwijkis, NL (2023) ja mitmetel grupinäitustel, teiste seas: SculptureCenter, New York; 21st Biennale of Sydney; John Hansard Gallery, Southampton; The Center for Contemporary Art & Culture at PNCA, Portland; Casco Art Institute: Working for the Commons, Utrecht; Index – The Swedish Contemporary Art Foundation, Stockholm. Wijnen õpetab graafilise disaini ja TXT osakondades Gerrit Rietveldi akadeemias, Amsterdamis.
rietwijnen.nl

Loeng toimub inglise keeles. Riet Wijnen on EKAs, et kohtuda kaasaegse kunsti ja graafilise disaini magistritudengitega.

22. märtsil kell 18.00 auditooriumis A-501 Helmut Völteri avatud loeng “Cloud Studies”.

9. märtsil kell 18.00 toimub Kai kunstikeskuses Kristina Õlleki uue raamatu “Filter Feeders, Double Binds & Other Blooms” esitlus.

Raamatuesitlusel vestleb Õllek kuraatori ja tõlkija Keiu Krikmanniga. Vestlus toimub eesti keeles ning raamat on müügil soodushinnaga 15 eurot. Sündmus toimub Kai auditoorium-kinosaalis ning on tasuta.

Mere- ja rannikuökoloogiast huvituva kustniku Kristina Õlleki uus trükis “Filter Feeders, Double Binds & Other Blooms” (tõlkes “Filtertoidulised, kaksikseosed ja teised vohamised”) põhineb tema neli aastat kestnud uurimustööl ja isiklikel tähelepanekutel ning kutsub kaasa mõtlema antropotsentriliste mõjude üle mereökoloogiale. Trükis keskendub Põhjamerele ja selle filtreerijatele: sinimerekarpidele, austritele ja laienevale meduuside populatsioonile; samuti Läänemerele ja selle tsüanobakteritele, sinivetikate õitsengule ja surnud aladele.

Väljaanne sisaldab kirjavahetust Kristina Õlleki ja kuraator Angeliki Tzortzakaki vahel, samuti Õlleki, Tzortzakaki ja raamatu disaineri Kert Viiarti koostöös valminud visuaalset esseed. Raamatusse kirjutas essee ka Amsterdami Ülikooli keskkonna humanitaaria professor Jeff Diamanti. Lisaks on väljaandes lai valik näitusevaateid Õlleki kolmest hiljutisest isikunäitusest Draakoni galeriis (Tallinn, 2020), A Tale of A Tub (Rotterdam, 2021) ja ISSP galeriis (Riia, 2022). Raamatu kirjastas Lugemik.

Kristina Õllek (sünd.1989) on kunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (fotograafia osakond, BA 2013, MA 2016) ning täiendanud end Berliinis Kunsthochschule Berlin-Weissensees (2012) ja Rotterdamis Piet Zwarti instituudis (2016). Õllek tegeleb fotograafia, video ja installatsiooniga (ruumi)installatiivsel viisil, keskendudes representatsiooni protsesside, orgaanilise ja sünteetilise mateeria, mereökoloogia ja inimese loodud keskkondade uurimisele. Oma praktikas kasutab ta uurimustöö põhist lähenemist, kuid seejuures põimib sellega enda fiktiivse ja spekulatiivse perspektiivi. Teostega loob ta olukordi, kus fakt ja fiktsioon, sünteetiline ja looduslik, koopia ja originaal omavahel põimuvad ning muutuvad uue ja ümbermõeldud tähendusega hübriidseks objektiks/aineks.

www.kristinaollek.com

8. märtsil 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Maria Izabella Lehtsaare & Sarah Nõmme ühisnäitus „Kaunitar koletise kõhus“.

Näituse kuraatorid on Anita Kodanik ja Brigit Arop.

Näitus jääb avatuks 1. aprillini 2023.

Maria Izabella Lehtsaare ja Sarah Nõmme näituse „Kaunitar koletise kõhus“ keskmes on sarnased huvid inimeste vahelise intiimsuse, seksuaalse eneseväljenduse ning armastuse ja vägivalla väljendusviiside vastu. Näitus lähtub magamistoast kui kohast kus puhata, unistada, tunda mõnu ja hirmu, kus loetakse tekste, mis vormivad meid inimeste ja loojatena ning kus on toimunud ka kohtumised selle koostöö raames. Magamistoas toimuv on ühiskondlikul foonil vastuolusid täis teema. See on ihule lähedal, näitab meist nüansse, mis on privaatsed ja teevad meid haavatavaks. See on täielikult oma, kuid ka täielikult jagatud kõige kallimatega. Samal ajal kõik magamistoad ei ole turvalised ning lisaks pehmusele võib seal kogeda armastuse katuse all toimuvat vägivalda.

Näitusel eksponeeritavad teosed tegelevad magamistoa intiimsusesse puutuvate vastuoludega, kus põimuvad õrnuse ja karmuse väljendusvahendid. Näiteks Nõmme teos „Vitsake“ viitab haiget tegemiseks mõeldud objektile, mida saab lugeda eri viisidel. Esiti on tegu võimu ja vägivalla objektiga, millega karistatakse allumatuid kehasid, teisalt on piitsal oma koht seksuaalpraktikates, mis karmuse abil aitavad pakkuda hoolt ja mõnu. Lehtsaare uued linoollõiked „Pillow Princess“ ja „Tundmatud naudingud“ jätkavad tema visuaalse kväär-sõnavara täiendamist ning teos „Loveless V“ lõpetab tema loomingus poksi kui enesekaitse ja -armastuse käsitlemise, muuhulgas osutades kunstniku huvile panna proovile ekstreemsete või vägivaldsete spordialadega seotud soopõhised arusaamised. Nõmme installatsioon „Sõlmi lahti mu siidipaelad“ on inspireeritud mittenormatiivsetest romantilistest suhetest, mis kohustuslikuna tunduva monogaamiaga kaasa ei löö. Lehtsaare kaisurelvad seeriast „Kõige pehmem puudutus“ ja käsilaos trükitud pildid „Kväärid käärid I II III“ vaatleb lesbilisusega seotud märgimaailma, seda kord enda võimestamiseks kasutades, teinekord aga üheülbalisi stereotüüpe jaburuseni korrates.

Lood kaunitari ja koletise põimunud saatustest on vähemalt sama vanad kui tsivilisatsioon. Need algavad üldjuhul pantvangi võetud printsessiga ning lõppevad draakoni tapnud printsiga abieluranda seilamisega. Ehkki neid lugusid on jutustatud ka agentsema printsessi vaatepunktist, mille raames võib näiteks selguda, et prints on veel õudsam koletis kui draakon, et printsess suudab end ise päästa või valib endale partneriks hoopis kellegi teise, ei ütle need lood meile midagi uue paarikese argipäevast või sellest, millised koletised nende voodi all magavad. „Kaunitar koletise kõhus“ loodab pakkuda mitmekesisemaid narratiive lähedusest ning tähtsustades turvaliste kogemuste rolli inimeste heaolule, künda pinnast üksteise mõistmiseks.

Maria Izabella Lehtsaar on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes kombineerib oma loomingus tekstiili, graafikat, joonistust, installatsiooni ja teksti. Tema teosed tegelevad põhiliselt kväärkogemuse ja vaimse tervise teemadega, mängides sageli reaalsuse ja fantaasia hapral piiril. Lehtsaar on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe graafika erialal ning õpib praegu kaasaegse kunsti magistriõppes. 2021. aastal pälvis ta Edmund Valtmani fondi stipendiumi ja oli 2022. aastal koos Sarah Nõmmega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale.

Sarah Nõmm on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes töötab peamiselt skulptuuri, installatsiooni, video ja performance’i meediumides. Ta käsitleb oma loomingus naise keha ja seda ümbritsevaid ruume. Tema teosed põhinevad sageli isiklikel kogemustel ja vaatavad kehateemasid rahvausundite, müütide, tabude ja argielu rituaalide kaudu. Nõmm on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureuseõppe skulptuuri ja installatsiooni erialal. 2021. aastal pälvis ta noore skulptori preemia, 2022. aastal oli ta koos Maria Izabella Lehtsaarega nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale ja oli Eduard Wiiralti stipendiaat.

Anita Kodanik on Eesti-Ukraina päritolu vabakutseline kunstitöötaja, kes tegutseb Tallinnas. Tema uurija- ja kuraatoripraktika huviorbiiti jäävad regionaalse, kogukondliku ja isikliku identiteedipoliitika visuaalkultuurilised väljendused. Kodanik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse erialal ning jätkab hetkel magistriõpinguid kuraatoriõppes. Tema viimased kuraatoriprojektid on Maardu dekennaali peanäitus „Kujutlused tühikutes“ ja koostöös roam Berlin residentuuriprogrammiga korraldatud rühmanäitus „Harjutused unistuste pidamiseks“.

Brigit Arop on Tallinnas tegutsev semiootika taustaga vabakutseline kunstitöötaja, kes peamiselt kureerib ja kirjutab. Teda huvitavad kunstilised praktikad, mis kasutavad poeesiat, materjalitundlikke lähenemisi ja huumorit, et nihestada kivistunud väärtushinnanguid. Arop on lõpetanud Tartu Ülikooli semiootika ja kultuuriteooria bakalaureuseõppe, hetkel õpib ta Eesti Kunstiakadeemia magistriõppes kureerimise erialal. Tema viimane kuraatoriprojekt oli rühmanäitus „Tervitused ja mis iganes taastaks meie katkema kippuva suhte“ Kogo galeriis Tartus (2023).

Graafiline disainer: Kertu Klementi

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, EKA Üliõpilasesindus
Eriline tänu: Anton Serdjukov, Karl-Christoph Rebane, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, Eda Urmet, Kristi Kongi, Marge Monko

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Tartu Kunstimaja suures saalis Sirja-Liisa Eelma isikunäitus „Peegelduste pealispind“.

Näitusel saab näha kunstniku kõige uuemat, käesoleval ja möödunud aastal valminud maaliloomingut. Teosed lähtuvad maaliseeriast „Must peegel“, mis oli osaliselt eksponeeritud Sirja-Liisa Eelma ja Tiina Sarapu samanimelisel ühisel näitusel 2022. aasta suvel Draakoni galeriis.

Sirja-Liisa Eelma maalid valmivad suurte seeriatena, mille juures on oluline kujundi kordus ja aeglane muutumine. Esmapilgul küll korduv, kuid alati unikaalne kujund tekib maalimise protsessi käigus, kus kunstnik täidab lõuendipindu ruutsentimeeterhaaval just nii laia pintsliga töötades. Käesolevas maaliseeriaski ei kordu ainult n-ö mustrivälju moodustav kujund, vaid ka maalid oma hierarhiavabas kompositsioonis on üksteisega kohati sarnased. Ometi on siingi sarnasus vaid näiline ning nii on maal ja iga kujund sellel teisest erinev, nagu erineb iga hingetõmme ja südamelöök talle eelnevast.

Autor lisab: „Peegelduses oleme kahekesi. Mina ja peegelpilt. Nii olen mina maali loojana ja vaataja näitusesaalis maaliga silmitsi nagu peegliga. Maal on pind, värviga kaetud tükk lõuendit, mis võib, aga ei pea esitama väljakutse kolmandale, sügavuse dimensioonile. Sügavuse illusiooni kõrval veetleb mind mõte pealispinnast. Selles on valmisolekut ja potentsiaali enamaks, ometi ka pretensioonitust ja suuremeelsust olla see, mis ollakse.“

Sirja-Liisa Eelma (s 1973) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia (EKA) maalikunsti eriala 1996. aastal. Alates 2018. aastast õpib EKA doktorikoolis ja töötab hetkel EKA maaliosakonna külalisdotsendina. 2016. aastal tunnustati tema loomingut Konrad Mägi preemiaga, aastal 2021. oli tema maaliseeria „Kirjutada oma / sinu nime“ nomineeritud AkzoNobeli kunstipreemiale. Tema viimane isikunäitus Tartu Kunstimajas toimus 2017. aastal.

Kunstnik tänab: Kaarel Eelma, Maris Karjatse.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Näitus jääb avatuks 26. märtsini.

4. märtsini on Hobusepea galeriis avatud EKA vilistlaste Solveig Lille ja Olev Kuma näitus “Piirideta aed”

Aed on piiritletud ökosüsteem, milles loodusvormide kujunemise ja kasvamise ohjad on inimene enda kätte haaranud. Aia loomise ajendiks võib olla nii esteetiline, kogemuslik kui praktiline kaalutlus. Peamiseks aia tunnuseks, ükskõik kui metsiku või hooldatu, on aedniku võim, kontroll seal toimuva üle. Inimene seab aias omad piirid väga mitmel tasandil, otsutades ühteaegu, millised liigid kokku viia, millised hävitada, mille kasvu piirata ja millel vabamalt vohada lasta.

Inimkonna aastatuhandete pikkused kogemused on istutanud meisse sügavale aia arhetüübi. Tunneme selle arhetüübi jõudu, kui meid lummab vapustav vaade, vaimustab õitsev liilia,
või kui viibime aia lõõgastavas rahus.

Aednikena ei saa me muud, kui püüame ikka ja jälle luua seda ürgset aeda, mis eksisteerib meie hinges, kuid ei avaldu kunagi piisavalt välises reaalsuses.
See aed on, nagu Carl Gustav Jung ütleb, meie kollektiivse alateadvuse toode. Ja ülaltoodud definitsiooni järgides on selle toote tingimuseks kontrolli olemasolu. Nii ei eksisteeri ilma inimese kontrollita ei ühtegi aeda, ühtegi kasvandust, ühtegi parki. Aed kõlab kaunilt, aga on planeedi koloniseerimise üks esmaseid tunnuseid. Kas on võimalik sellest kontrollist kuidagi vabaneda? Tegutseda, olla ja unistada ilma omastamata, väljendada end ilma võimu ja piire kehtestamata?

Sellele küsimusele otsivad vastust, kumbki omal moel, maalikunstnikud Solveig Lill ja Olev Kuma. Kuigi Lill ja Kuma töötavad ühe mõiste erinevates sfäärides, otsivad mõlemad olukordi, kus toimub piiri mõiste pidev ümberhindamine, kus miski ei seisa paigal ega ole kunagi päris kindel.

Solveig Lille akvarellid viivad vaataja bioloogilise skaala mikrotasandile, kustpoolt vaadates on kelle iganes kehtestatud piirid nii mõõtmatult kaugel, et vabastavad kogeja tunnetuse nii füüsilistest kui vaimsetest barjääridest. Lill osutab, et piirid lõpevad seal, kus lõpeb meie nägemine, silm või mikroskoop. Edasise otsustab meie kujutlusvõime.

Olev Kuma läheneb piiridega tegelemisele psühholoogilises võtmes. Tema abstraktsed, samas põhjaliku struktuurse ülesehitusega maalid on justkui alateadvuse erinevate kihtide kogumid. Need viitavad meie tajudele, nende teinekord vaevumärgatavatele muutustele, ning võimalusele tajudega kusagil ohutunde piiril manipuleerida. Kollektiivse alateadvuse piiride kompamine on Kuma tööde üks teadlikult manifesteeritud eesmärke.

Kahe kunstniku töödest moodustub kokku tervik, mis annab tundlikule vaatajale võimaluse uurida omaenda sisemist aeda, selle kontrollitust. Ja ehk mõelda selle üle, kuipalju seda harida või kuipalju lasta sel umbrohtu kasvada.

Holger Loodus

Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakond esitleb: Noore Skulptori Preemianäitus 2023

1. märtsil, ARS Projektiruumis toimuval Noore Skulptori Preemianäitusel (NSPN) osalevad:

Josefine Green, Sophia Hallmann, Mara Kirchberg, Lisethe Maas, Rose Magee, Eke Ao Nettan, Sarah Noonan, Paula Oberndorfer, Didi van der Putte, Kertu-Liisa Sarap, Asmus Soodla, Sonja Sutt, Kail Timusk ja Mattias Veller.

Alates 2012. aastast välja antav Noore Skulptori Preemia ja sellega kaasneva näituse eesmärk on esile tõsta ja tunnustada skulptuuri ja installatsiooniga tegelevate noorte kunstnike erialast tegevust. Väljas on valik EKA tudengite viimase aasta jooksul valminud töödest, mille hulgast ekspertidest koosnev žürii valib omakorda välja parimad. Võitjad tehakse teatavaks näituse avamisel, 1. märtsil.

Preemianäituse peakorraldaja Taavi Talve: “Preemianäitusel saab näha laia valikut erinevatest kunstilistest praktikatest alates esmapilgul pea märkamatuksjäävatest sekkumistest näituseruumi kuni vaatajat enesega aktiivselt suhtlema kutsuvate töödeni. Tuleb tõdeda, et valiku tegemine ühtlaselt tõusva tasemega teoste hulgast pole enam ammu lihtne ülesanne ja jääb loota, et ka kõik ülejäänud projektid leiavad samuti ühel või teisel viisil tee oma vaatajani”.

NSPN on tänaseks kujunenud üheks nimekamaks eesti uue kunsti preemiaks. Tähelepanu ja võit näitusel on saanud hüppelauaks otse eesti kunsti keskväljakule.

2022. aasta võitjat, EKA kaasaegse kunsti magister Junny Yeungi, tunnustati ka EKA Noore kunstniku magistri taseme preemiaga 2022. aastal. NSPN-i 2021. aasta laureaat Sarah Nõmm sai olulise tunnustuse 2022. aasta Eduard Wiiralti nimelise stipendiumi näol. Noore Skulptori Preemia on varasemalt pälvinud Hanna Piksarv, Sten Saarits, Anna Mari Liivrand, Johannes Valdma, Rosa Violetta Grötsch, Johannes Luik, Siim Elmers ja Sarah Nõmm.

NSPN 2023 Facebookis

Teiselpool sinist sealpoolsust

Denisa Štefanigová koos Johanna Ruukholmi ja Marleen Suviga. Kuraator Yilin Ma. 

16.02–16.03.2023
Avamine 16.02, kell 17.00

Kultuuriajaloolane Astrida Neimanis kirjutab raamatus “Hüdrofeminism ehk veekoguks muutumisest”, kuidas meie ja teiste vaheline ruum on sama-aegselt nii, kauge kui eelajalooliste vete laotus, kui lähemal meie oma nahast. Štefanigová näitusel “Teiselpool sinist seapoolsust” sulavad inimesed hoovusteks, et siis teiste olevustega jagatud kehas ühes elada. 

Štefanigová praeguste tööde keskmes on voolav liikumine inim- ja mitte-inimsubjektide vahel, kus elusolendid pole teineteisest puutumata ega lahutatud. Nagu kõike hõlmav vesi, mis hoiab meid kehades ringlemise läbi lõpmatult kestvas saamise seisundis, immitsevad Štefanigová teosed “Teiselpool sinist sealpoolsust” endast välja uutele territooriumitele. Spetsiaalselt näituse jaoks loodud teoste kaudu, uurib “Teiselpool sinist sealpoolsust” võimalusi kokkuvoolamiseks ja ühtesulamiseks, tehes seda sarnaselt meie kehade soontes endasse suubuvale veele. 

Kui vaadata Štefanigová teoseid läbi sidususpuntkide, võib märgata nende välja joonistumist ja nende juurdumist – nii heas kui halvas – meie eraelusse. Neimanis on kirjutanud, kuidas: “Hoolimata sellest, et me oleme kõik veest tehtud, teineteisse nõrguvad ja voolavad kehad, paneme me vastu täielikule ühtesulamisele, ainelisele hävingule. Täpsemalt, me lükkame seda edasi kuniks “põrm saab põrmuks ja vesi veeks””. Tõestuse sellele väitele saab leida Štefanigová’ teostes, kus vesi, õhk ja meid siduv miski töötavad kehadevahelise suhtlusvahendina, ühendades vaatajaid ning hõlbustades kehalisusest teadlikuks saamist. Nõnda lähenedes tõusevad nähtavale nii olnud kui olev. Meie kehad hoiavad endas minevikku, kiikudes samaaegselt tuleviku äärel. Oleme keset kestvat endaks saamise seisundit, milles puudub taassünni naiivsus. 

Štefanigová lähenemises, mis esitab väljakutse inimliku ja mitte-inimliku piiridele – kõigele, mis hoiab neid kahte sfääri sotsiaalselt ja keskkondlikult lahus – on midagi kvääri. Nagu selle kohta on kirjutanud bell hooks: “Kväär ei tähista seda, kellega sa seksid. See võib küll olla osa sellest, kuid kväär tähistab seesmise mina vastaseisu ümbritsevaga ning tungi selles luua ja leida koht vestluseks,  edenemiseks ja armastuseks”

Štefanigová praktikas täidab vesi olulist rolli – alustades veest, millest koosneb akrüülvärvi keha, lõpetades vee enda kuivamisjälgedega lõuendil. Štefanigová ühe joone tehnika äratab maalides mingi niiske tõe – peegelduse, mis on lõpmatus liikumises. Asetades maalid teineteise kõrvale, loob Štefanigová laine, mis voogab läbi ruumi. 

Näitusel on eksponeeritud Denisa Štefanigová maalid ja installatsioonid koos Marleen Suvi skulptuuridedga. Näitust saadab piiratud tiraažiga kataloog, mis uurib näitust läbi kunstnik Denisa Štefanigová ja kuraator Yilin Ma dialoogi. Kataloogi on kujundanud Johanna Ruukholm. 

Denisa Štefanigová (s. 1995) on Tšehhi kunstnik, kes töötab peamiselt maali vallas. Ta kaitses hiljuti magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti õppekavas – bakalauresusekraadi Brno tehnikaülikooli vabade kunstide teaduskonnas, olles ennast lisaks täiustanud õpingutel Bilbaos aastal 2021. Štefanigová oli sel aastal üks 15 nominendist ülebaltikumilisele Young Painter Prize-ile. Tema viimasteks näitusepaikadeks on olnud MO muuseum Vilniuses, Hobusepea ja Hoib galeriid. Štefanigová teoseid võib leida nii KogArt-i kui SYNLAB-i kogudest. Sel aastal ootavad teda nii isikunäitused Tallinnas, Prahas kui grupinäitus Ungari kunstniku Asztrid Csatlosega Brnos. 

Marleen Suvi (s.1998) on kaitsenud bakalaureusekraad Eesti Kunstiakadeemia maali erialal ning on hetkel EKA magistrant kaasaegse kunsti õppekaval. Oma praktikas uurib Suvi inimkeha ja -hinge vastastikust põimumist. Parasjagu on tema käsitlevate ideede keskmes endaga kohtumise võimalikkus, vastuse leidmine küsimusele: “kuidas lasta lahti isekusest”, ning mida tähendab enda kujutamine seksuaalsel viisil.
Valdav enamus Suvi loomingust on autoportreed. Haikuloome puhul on kunstnik proovinud mõtestada tühje, teaduvustamatusest pinnale kerkinud, otsekui kellelegi teisele kuuluvaid fraseeringuid. Peamisteks materjalideks, millega kunstnik töötab, on õlivärv, lõuend ja klaas. Tema hiljutistest näitusteks vääriksid välja toomist “Külaline” (Hobusepea galerii, 2022) ning “Et keha ei unustaks” (Vent Space, 2021).

Johanna Ruukholm (s. 1996) on graafiline disainer ja kunstnik, disainistuudio Jojo&me liige. Ruukholmi haardeulatus graafilise disaini vallas on lai, ulatudes veebilehtedest illustratsioonideni ning ta naudib väga lugude jutustamist läbi erksate ja mõistatuslike tegelaste ja maailmate. Peale igapäevase töö arvuti ja joonistusvahenditega, loob Ruukholm keeramilisi skulptuure ja tarbekunsti Nestworkersi brändi alt. Ta on samuti üks Tallinnas toimuvate peoürituste sarja “HoneyCombat” loojaid.

Yilin Ma (s. 1995) on Helsingis baseeruv kuraator ja kirjutaja, kes töötab kirjanduse ja visuaalkultuuri lõikepunktides, fookuspunktiga Ida-Aasia kväär diasporaa narratiividel ja kväär-feministlikel mõistmisviisidel lüürilise ja materjaalse lõikepunktides. Praegusel hetkel on ta omandamas magistrikraadi näituse-uuringutes Helsingi kunstiülikoolis. 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstiakadeemia

Näituse avamisjoogid pakub Punch