Rubriik: Vabade kunstide teaduskond

„Omaette vaatevinklist jaotab Sancho Panza maailma nendeks, nagu ta isegi, kes on sündinud magama ja nendeks, nagu tema isand, kes on sündinud jälgima.”  Jonathan Crary, “24/7. Late Capitalism and the Ends of Sleep” (2013), lk 26.

Avatud on Tõnis Jürgensi näitus „Heitlikkuse harjutus” Vent Space galeriis.

Võttepaik unele. Butafooriline ruumi- ja valgusinstallatsion, milles kangastuvad võltsarusaamad, une liminaalsus ja tehislikkus ning krabisilmad.

Näitus on osa Jürgensi käimasolevast loovuurimusest EKA doktorikooli kunsti ja disaini osakonnas, mis käsitleb une jälgimise ja digitaalse prügi problemaatikat.

Näitus avatud 20.–30. septembril

Iga päev kell 13.00–19.00

Graafiline disain: Laura Merendi

Suur tänu: Aadu Lambot, Hans-Gunter Lock, Joosep Ehasalu, Kulla Laas, Liisi Kõuhkna, Nabeel Imtiaz

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia

Tõnis Jürgens (snd. 1989) on projektsionist, kirjutaja ja tühjusehuviline. Ta on omandanud bakalaureusekraadi kultuuriteaduse erialal Tallinna Ülikoolis ja magistrikraadi uusmeedia õppetoolil Eesti Kunstiakadeemias – ning veetnud täiendavalt aasta vahetusõpingutel Praha Kunsti, Arhitektuuri ja Disaini Akadeemias (UMPRUM).

28. septembril kell 14.00-17.00 toimub EKA uurimisgrantide infoseminar EKA sööklaaugus.
Välja kuulutatakse 2023. aastal algavate EKA grantide taotlusvoor, tutvustatakse uue vooru tingimusi ja seniste grantide tulemusi.

Ajakava
14.00-14.15 Sissejuhatus – teadusprorektor Anu Allas
14.15-14.30 Eve Kask – “Käsmu inimesed ja majad”
14.30-14.45 Raivo Kelomees – “Tähendus- ja kogemusloome digitaalses kunstis ja mängudes”
14.45-15.00 Renee Puusepp – “Muutmoodulmaja: modulaarse puidust kortermaja arhitektuurse kontseptsiooni arendamine ja prototüüpimine”
15.00-15.15 Krista Kodres – “Stiil ja tähendus. Eesti kunstiteaduse distsiplinaarsed teisenemised”
15.15-15.30 Kohvipaus
15.30-15.45 Liina Keevallik – “Kujundliku mõtte labor”
15.45-16.00 Kristi Kuusk, Nesli Hazal Oktay – “Sensoorne disain”
16.00-16.15 Ruth-Helene Melioranski, Maarja Mõtus, Eva Liisa Kubinyi – “Patsiendi võimestamine ja terviklik raviteekond Eesti tervisesüsteemis ortopeedia ja vähi sõeluuringu näitel”
16.15-17.00 EKA grandi taotlemise tingimused ja küsimuste voor – Anu Allas, Pille Epner

EKA UURIMISGRANDI eesmärk on akadeemiale oluliste uurimisteemade ja -rühmade arendamine ja loomine, teadmussiirde suurendamine ning teadus- ja arendustegevuse konkurentsivõime tõstmine. Uurimisgrandi pikkus on kuni 24 kuud.

Välja antakse kolm uurimisgranti:
1) teadustööle suunatud TEADUSGRANT summas kuni 35 000 eurot aastas;
2) loomepõhisele uurimistööle suunatud LOOVUURIMUSLIK GRANT summas kuni 35 000 eurot aastas (rühmagrant) või kuni 18 000 eurot aastas (individuaalgrant);
3) koostöös avaliku, era- või mittetulundussektori organisatsiooniga läbi viidavale rakenduslikule projektile suunatud ARENDUSGRANT summas kuni 35 000 eurot aastas.

Teadus- ja arendusgrant on reeglina rühmagrandid, loovuurimusgrant võib olla nii individuaal- kui ka rühmagrant.

Uurimisgrantide taotlemise ja hindamise tingimused on kirjeldatud EKA teadusfondi põhimääruses: https://www.artun.ee/teadus-ja-arendus/teadus/teadustegevus/.
Taotlemine toimub akadeemia elektroonilise dokumendihaldussüsteemi (WebDesktop/WD) kaudu.
Taotluste tähtaeg on 14. november 2022.

Uurimisgrandi taotlusi hindab 5-liikmeline komisjon, kuhu kuulub kolm liiget EKA akadeemilise personali hulgast ning kaks välisliiget. Tulemused kuulutatakse välja detsembris 2022.

Marge Monko uue monograafia “Flawless, Seamless” esitlus reedel, 23. septembril kell 18.00 Kai kunstikeskuses. 

Raamatuesitlusel toimub ka Marge Monko videoteose “Aken maailma” esmaesitlus ning vestlus Maarin Ektermanniga. Film ja raamat on inglise keeles, vestlus toimub eesti keeles. Esitlusel on raamat müügil soodushinnaga 25 eurot. 

“Flawless, Seamless” on Marge Monko esimene monograafia, mis sisaldab kunstniku teoseid aastatest 2014–2021. Raamat esitleb üheksatteist teost, mis kõik uurivad omal moel “ihade arhitektuuri” – mõistet, millega Monko on oma töid iseloomustanud. Monko ammutab inspiratsiooni sõnumitest avalikus ruumis, trükireklaamidest, poodide väljapanekutest, vaateakendest jms. Üldlevinud reklaamistrateegiad, mis on loodud tekitama püsivat iha, püüavad meid veenda, et esitletavad tooted aitavad meil jõuda luksuse, romantika ja õnneni. Monko huvi nende kapitalistliku ühiskonna lahutamatute elementide vastu tuleneb tema lapsepõlvest 1980ndatel aastatel, kui Nõukogude Liidus valitses kaupade nappus. 

Teoseid saadavad raamatus kuraatori ja teoreetiku Moritz Scheperi essee ning kolm vestlust Monko kaaskunstnike ja sõpradega: Erika Hocki, Maruša Sagadini ja Paul Kuimetiga. Scheper käsitleb seoseid Monko varasemate ja uuemate teoste vahel ning erinevaid Idas ja Läänes domineerivaid naiselikkuse avaldumisvorme. Vestlused puudutavad teemasid nagu looming, materiaalsus, koostöö ja raamatute koostamine. Raamatu toimetaja on Laura Toots, graafiline disainer Indrek Sirkel ning kirjastaja Lugemik. Raamatu valmimist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Fotokunstnike Ühendus (Foku).

Vestlusele Maarin Ektermanniga eelneb kell 18:15 Marge Monko videoteose “Aken maailma” esmaesitlus. 2021. aastal valminud 21-minutiline film mõtiskleb liikumatute ja liikuvate piltide kaudu akna rolli üle arhitektuuris ja visuaalkultuuris. Seda saadab Monko poolt kirjutatud ja sisseloetud saatetekst. Vaade aknast on kujutavas kunstis olnud korduv motiiv. Keskendudes modernistliku arhitektuuri pärandile, loob teos paralleele São Paulos ja Tallinnas filmitud vaadete vahel ning jälgib erinevaid pilditüüpe, mis toimivad metafooridena akendele – alates gravüüridest ja maalidest kuni virtuaalkujutisteni meie arvuti-ja telefoniekraanidel. Teos on valminud Videobrasil in Context ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse tellimusel.

Marge Monko on visuaalkunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias, Viini Rakenduskunstide Ülikoolis ja Higher Institute for Fine Arts (HISK) Gentis. Monko kasutab oma loomingus peamiselt foto, video ja installatsiooni väljendusvahendeid. Tema teosed on inspireeritud ajaloolistest piltidest ning psühhoanalüüsi, feminismi ja visuaalkultuuri teooriatest. Ta töötab professorina Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas.

Maarin Ektermann on kunstitöötaja, kes tegeleb kaasaegse kunsti, rohkem ja vähem eksperimentaalse hariduse, kunstikriitika jms teemade vahel kokkupuutepunktide loomisega. Lisaks mitmete kunstivaldkonna projektide juhtimisele on tema fookusesse kuulunud ka kunstivaldkonnas toimuva vahendamine – seda nii kunstikriitika kirjutamise kui selleteemaliste debattide taganttõukamise kaudu. Ta on olnud kunstikriitikablogi Artishok üks algatajaid ja eestvedajaid, korraldanud koos omaalgatuslike kultuuriväljaannetega Vormsil kriitikakooli ja juhtinud Klassikaraadios pikalt saadet Kunstiministeerium (koos I. Grigoriga). Ta on andnud mitmeid erinevaid kursuseid Eesti Kunstiakadeemias, kus ta ka igapäevaselt töötab Üldteooriaainete keskuse ja lektorina.

21. septembril esietendub Kanuti Gildi SAALis installatiivne lavastus pealkirjaga „T2”, mille autoriteks on visuaalkunsti taustaga kunstnikud Mihkel Ilus ja Marten Esko. Kolme nädala jooksul külastatav näitus-lavastus juhatab vaataja paralleelsete mitmiktähenduste maailma, milles sisustatakse määramatuse mõistet nii ulmelise kui ka inimliku proosalisusega. „T2“ on Kanuti Gildi SAALi 2022/23 hooaja avaprojekt ning produtseeritud koostöös Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumiga. 

„T2” mõttelises keskmes on tähenduste muutumine ja kuhjumine ajas, mistõttu avaneb projekt igal nädalal uue alapealkirja all, ning ka selle sisu muundub vastavalt. Tegijate eesmärgiks on vaatajakogemuse lavastamine näituselaadses, kuid samas paratamatult teatraalses ruumiolukorras, kus iga külastaja kogemus võib teistest mõnevõrra erineda. Inspiratsiooni on ammutatud muuhulgas nii nõukogude ulmekirjandusest kui ka hüsteerilisest realismist, mille toel mõtestatakse inimeseks olemise nihestatust ebareaalsetes tingimustes ning luuakse kujutlusi pooleli jäänud tulevikuvisioonidest.

Projekti „T2“ on helikujundajana kaasatud Mihkel Tomberg, valguse ning erilahenduste kujundajana Kalle Tikas, dramaturgilise toena Taavi Eelmaa, (stseno)graafiliste lahenduste kujundajana Allan Appelberg ning videolahenduste kujundajana Alyona Movko-Mägi. Häältena teevad projektis kaasa Liisa Saaremäel, Katariina Tamm, Markus Truup ja Tambet Tuisk.

Täiendavalt on projekti kaasatud Raili Keivi, Johannes Luige ja Niall Macdonaldi teoseid ning Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogusse kuuluvate teoste jäädvustusi.

Marten Esko (1990) on Tallinnas tegutsev kunstiteadlane, kuraator, kunstitöötaja, näitusetegija ja kirjutaja. Tema senine tegevus on keskendunud laiemalt eriilmelistele näitamise ja näitusetegemise võimalustele, nautides nii materiaalseid ja ruumilisi kui ka kontseptuaalseid ja kontekstuaalseid lähenemisi teadmis-, teadlikkus-, tähendus- ja teadmatusloomele. Ta on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) juhatuse liikmetest, olles sellega eri rollide kaudu seotud 2011. aastast ning juhtinud seda vahemikus 2016–2020. Alates 2021. aastast on ta EKA Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute doktorant.

Mihkel Ilus (1987) on visuaalkunstnik, kes tegutseb maali laiendatud väljal. Ta töötab sageli suuremõõtmeliste installatsioonidega ja näituse ajajoone variatsioonidega. Olulise osa tema tegevusest moodustab formaadikriitika ning kaasaegse näitusekultuuri ja etenduskunsti põimimine. Ilusa praegune loomefookus asetub black box’i ja white cube’i keskkondade ühisaladele. Ilus on loonud mahukaid isik- ja koostöönäitusi, kureerinud teiste loomingut nii kujutavas kunstis kui etenduskunstides. Igal võimalikul hetkel keskendub Ilus oma stuudiopraktikale, jagades seda aega muude projektidega ja tööga Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas lektori ja meistrina.

Installatiivne lavastus-näitus „T2” on avatud 21. septembrist 8. oktoobrini ning toimib umbes ühe tunni pikkuse katkematu taasesitusena, mida on Kanuti Gildi SAALis võimalik külastada kolme nädala jooksul kolmapäevast laupäevani:

„Järgmised nädalad on otsustavad” 21.09 – 24.09:

K 18.00-21.00

N-L 15.00-20.00

„Kõik on kuskil võimalik” 28.09 – 01.10:

K 18.00-21.00

N-L 15.00-20.00

„Hea lahendus omas ajas” 05.10 – 08.10:

K 18.00-21.00

N-L 15.00-20.00

Kaasprodutsendid: Kanuti Gildi SAAL, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum, Marten Esko, Mihkel Ilus

Toetaja: Eesti Kultuurkapital

Lisainfo: www.saal.ee

Tallina Kunstihoone
14.09–16.11.2022

Näitusel mitmeid EKA kaasaegse kunsti vilistlased.

Reisid võivad teinekord elu muuta. Ilmade ja samuti geopoliitiliste sündmuste poolest kuumal 2022. aasta suvel kutsusid kuraatorid Corina L. Apostol ja EKa kaasaegse kunsti magistriõppekava juht Kristaps Ancāns kaheksa kunstnikku (neli Eestist ja neli Lätist) rändama mööda Läänemere rannikut, et üksteist tundma õppida ja üheskoos näitus luua. Koostöö käigus toob iga kunstnik Kunstihoone galeriis toimuvale näitusele „Tulin siia selleks, et üksi olla – Ka mina tulin siia selleks, et üksi olla“ oma isikliku lähenemise kunstiloomingule ja kooseksisteerimisele.

Näitus „Tulin siia selleks, et üksi olla – Ka mina tulin siia selleks, et üksi olla“ ammutab inspiratsiooni Jerzy Kawalerowiczi 1959. aasta filmist „Balti ekspress“, mis keerleb kahe võõra suhtluse ümber, kes on sunnitud kitsukese rongikupee klaustrofoobsetes tingimustes koos eksisteerima. Rongireisist kujuneb katalüsaator, mis katsetab, millist keemiat on ebastabiilsetes ja ebakindlates tingimustes võimalik luua. Reisija vaatenurgast on maailmas kõik liikumises, samas kui rongist väljaspool seisja jaoks on sootuks teisiti. Pöördelisele ajahetkele keskendudes mõtiskleb „Balti ekspress“ nende kahe nähtuse üle. Igal lool, mida me oma kodus või lähiajaloost jutustame või loeme, on nüüd rongi aknast välja vaadates erinev taustamaastik. Meile varasemast tuttav maastik ei ole enam endine ja meie kujutlusvõime ruum on muutunud.

Näitust tutvustava trükise eessõnas selgitavad kuraatorid Corina L. Apostol ja Kristaps Ancāns: „Näitus kajastab erinevaid vastastikmõjusid, lugusid ja läbipõimunud kogemusi, mis avavad teatud tühimiku, mis on meie ühiskondades pandeemia ja praeguste kriiside ajal plahvatuslikult laienenud. Need toovad esile selle, mida siiani püsiv tühjus oli endas varjanud. Kuidas peaksime käituma, kuidas üksteist usaldama ja milline see uus kriisiajastu kultuur välja näeb? Tormilised sündmused võivad teinekord pakkuda uusi võimalusi asjadele lähenemiseks, sest me ei pea enam järgima varem paika pandud kaanoneid. Kas „uus meie“ on arendanud oskused või koguni teatud supervõimed, et muutustega toime tulla, või on meie kaotuste ja leina tase vaikselt kerkimas? Kuidas tuleme toime juhtunu ja praeguste väljakutsetega, oodates endiselt rongi saabumist uude sihtkohta?“

Olles tundma õppinud üksteise erinevaid, kuid siiski omavahel seotud kontekste, omandas koostöö, koos elamine ja ühine kunstiloomine kaheksa näitusel osaleva kunstniku jaoks järk-järgult sügavama tähenduse. Galerii aknaid hõivates ja muutes on Dzelde Mierkalne ja Junny Yeung ehitanud kaks klaustrofoobset, peaaegu filmilikku keskkonda, mõtiskledes selle üle, kuidas kodu- ja töökeskkond on praegusel ajal moondunud ebamugavaks funktsionaalseks kolmandaks ruumiks. Johannes Luige ja Krišjānis Elviksi teosed kujundavad näituse stsenograafia, põhinedes sellel, mis või kes on pärast rännakut seljataha jäetud. Alise Putniņa ja Maarja Tõnisson testivad oma keha kaudu korduvalt, kuidas meie vaim ja keha igapäevastel rännakutel ühinevad või teineteisest lahti ühenduvad, kui miski meie kavatsusi häirib. Alyona Movko-Mägi ja Madara Gruntmane on loonud liikuvate avataride sarja Riia elanikest, kes deklameerivad armastusluuletusi. Videotes ilmudes ei ole nad küll vähem inimesed, kuid erinevad oma avatari-olekus meist ometi.

Corina L. Apostol on Tallinna Kunstihoone kuraator, rahvusvahelise tegevuspõhise uurimisprojekti „Teisel pool mateeriat“ (2019–2023) kuraator ja juhtkomitee liige ning 59. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kuraator (2022). Samuti on ta Läti Kunstiakadeemia magistriõppekava POST külalislektor. Ta on kunsti- ja kirjastusaktivistide kollektiivi ArtLeaks üks asutajaid ning väljaande ArtLeaks Gazette peatoimetaja. 2016. aastal kandideeris ta Kandinsky auhinnale ja 2020. aastal Sergei Kurjohhini auhinnale. Ta võitis New Yorgi kunstiorganisatsiooni Apex Art 2022–2023. aasta näituseprojektide konkursi.

Kristaps Ancāns on kunstnik, kirjanik ja õppejõud, kelle tegevus hõlmab installatsiooni, skulptuuri, keelt ja liikuvaid pilte. Oma kontseptuaalses kunstiloomingus uurib ta inimeste, looduse ja masinate lõimumist tehisintellektiga. Ancāns on pälvinud Cecil Lewise skulptuuristipendiumi ja Helen Scott Lidgetti auhinna. Ta on Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppekava juht ja Läti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarse magistriõppekava POST kaasjuht.

Kunstihoone galerii (Vabaduse väljak 6) on avatud kolmapäevast pühapäevani kell 11–18. Sissepääs tasuta.

SA Kunstihoone on kaasaegse kunsti asutus, mille näituseprogrammi näeb kolmes galeriis Tallinna keskväljakul: Tallinna Kunstihoones ning samas lähedal asuvates Linnagaleriis ja Kunstihoone galeriis. Tallinna Kunstihoone näitusi installeerib Valge Kuup.

www.kunstihoone.ee
www.facebook.com/TallinnaKunstihoone/
www.instagram.com/tallinnarthall/

Sirli Oot
projektijuht
e-post sirli@kunstihoone.ee
tel +372 58 736 841

Reimo Võsa-Tangsoo ja Martin Buschmanni näitus “[ 2 | 2 ] mäng on töö”
Haapsalu Linnagaleriis
07.09.2022 – 02.10.2022

Näitusel on võimalik kogeda kolme tööd, mis kõik tegelevad mängimisega ning vaatlevad mängimise/mängu erinevaid aspekte. Martin Buschmanni teos keskendub nähtusele, kus arvutimäng simuleerib üht kindlat tööd (rekka juhtimine), tehes seda võimaluste piires ülimalt realistlikult. Mängus oli autoril võimalik sõita läbi Eesti olulisemate inimasustuse sõlmpunktide, vaatamata asjaolule, et päriselus tal juhtimisõigust ei ole ning jäädvustada oma teekonda kasutades fotograafilisi töövahendeid. Tema teose kogemiseks võib kasutada saalis olevat tahvelarvutit või laadida alla Overly rakendus enda nutiseadmesse.
Reimo Võsa-Tangsoolt on kaks teost. Mõlema teose keskmeks on teatav üldistus või lihtsustus, mis kaasneb mänguga. Videos keskendub ta reaalse elu ja arvutimängu maailma aja erinevale kulgemisele. Oma olemuselt on antud lihtsustus diametraalselt erinev ka simulatsioonist (mida vaatleb näiteks Buschmann), kuigi ka mängumaailmas eksisteerib teatav realismi püüd. Tema teine teos keskendub aga mängu haaravusele. Kuigi me ei näe mängijaid, siis ruumiliselt esitatud heli annab kogejale võimaluse mängu jälgida.

Martin Buschmann  (snd 1980) kaitses 2021. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias õppekaval kaasaegne kunst, sellele eelnevalt on ta lõpetanud õpingud fotograafia osakonnas. Ta on tegelenud oma loomingus võrdsuse küsimuste uurimisega, kuigi viimastel aegadel on ta fookuses fotograafia lahtimõtestamine ning kasutamine virtuaalsetes keskkondades. Tal on olnud isikunäituseid nii Draakoni galeriis kui galeriis Positiiv. Tema viimaste projektidena võiks esile tuua “Kitsas maailm” ja “Dok.Foto 2020”. Tema artikleid on avaldatud ajakirjas Positiiv ja nädalalehes Sirp.

Reimo Võsa-Tangsoo (snd 1976) kaitses 2011. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas ning töötab samas 2003. aastast saati. Tema loomingu keskmes on tihti interaktsioon, poliitika ning küsimus reaaluse/virtuaalsuse omavahleise suhte kohta. Tal on olnud rida isikunäituseid Tallinnas, Tartus ja Greifswaldis, Saksamaal. Viimaste projektidena võiks esile tuua “[ 1 | 2 ],” “Vahetu vaevatasu,” “Test System 1.1 / Siin pole midagi vaadata,” “Nostalgia / ihad” ja “…Tabada tuuma ja põrgusse tagajärjed…”

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital

Aksel Haagensen ‘Chronicles of Trap’ veebigaleriis post-gallery.online

Näitusele: https://post-gallery.online/

Trapi saare kaugus maismaast tegi sellest ideaalse keskkonna mitmele endeemilisele taimeliigile ning ka sobiva pesitsuspaiga külastavate mereimetajate ja -lindudele. Saarebiogeograafia stampnäitena on Trap hea pinnas, millelt rääkida lugusid looduskaitse ajaloost ning liigirikkusest antropotseenis.

Vaal galeriis on avatud Sten Saaritsa isiknäitus „Klaasistunud“, mille kureeris Eva Mustonen.

Näitus jääb avatuks 10. septembrini, T–R 12–18, L 12–16.

„Klaasistunud“ keskendub maailmast ja iseendast irdumise tundele, kasutades linnatänavailt tuttavaid vorme, et luua näituseruumi õhtune linnamaastik, kus praegusele ajastule omased ärevus ning teadmatus avanevad uues valguses. Öine vaikus on hea aeg mõtete koondamiseks, kuid see on ka aeg, kus helendavad ekraanid ja tehislikud valgusallikad võistlevad kõige intensiivsemal kujul meie tähelepanuga.
Näituse video- ja fotoinstallatsioone iseloomustab pidev, ent pidetu liikumine, kus tegelaskujud ja/või teoste enda toimimismehhanismid on sumbunud suletud ringi. Võimetus trajektoori muuta või aktiivselt ümbritsevasse sekkuda viib tähelepanu kõrvalistele detailidele, suubudes räbaldunud tajupiiridesse, nagu kõike, aga mitte midagi nägev silm.

Sten Saarits (snd 1987) on interdistsiplinaarne kunstnik, kes töötab peamiselt ajapõhise meediaga. Saaritsa teema- ja olukorra kordustele rõhuvat kunstnikupraktikat iseloomustab katse luua mõtteruumidest materiaalseid mikromaastikke, et avada kaasaegse ühiskonna argipäevaseid meeleseisundeid uuel kujul. Saarits on õppinud Eesti Kunstiakadeemias helikunsti (MA) ning installatsiooni ja skulptuuri (BA). Aastatel 2013-2014 õppis Saarits Viini Kaunite Kunstide Akadeemias, kus tema õppeprogramm keskendus helikunstile, performance’ile ja filmikunstile. Saarits on osalenud näitustel Eestis, Austrias, Rootsis, Soomes, Hollandis, Taanis, Prantsusmaal ja Leedus.

www.stensaarits.ee

Graafiline disain: Kert Viiart

2. septembril, kell 19:00, toimub värskelt lõpetanud ja hetkel teise aasta kaasaegse kunsti magistriõppe tudengite ateljeemüük Uus Rada galeriis, Raja 11a.

Ürituse eesmärk on toetada tudengite viimase kooliaasta jooksul valmivate projektide teostamist ja anda hoogu noorkunstnike üleminekule individuaalsele kunstipraktikale. Kogu tulust läheb 100% kunstnikele endile. Iga osalev kunstnik esitab kuni 3 teost, millega on võimalik tutvuda salongistiilis näitusel Uus Rada galeriis. 

Näituse avamine 2. septembril, 2022, kell 19:00–22:00

Osalevad kunstnikud: Brenda Purtsak, Eero Alev, Heli Haav, Jamie Dean Avis, Janne Lias, Johannes Luik, Junny Yeung, Katariin Mudist, Kati Müüripeal, Lily Marleen Verilaskja, Maris Paal, Marleen Suvi, Maryliis Teinfeldt-Grins, Noah E. Morrison, Olev Kuma, Samuel Lehikoinen, Solveig Lill, Sophie Durand, Triin Türnpuu, Tõnis Laurson, Zody Burke

Kunstiteoseid saab näha SELLELT LINGILT

Facebookis 

Näitus on avatud:
3. september 2022 kell 12-18
4. september 2022 kell 12-18

Kuidas portreteerida lindu? Kunstnike konverents

9. septembril, kell 11.00, EKA aulas (A101)

Kõnelevad: Eero Epner, Ene-Liis Semper, Hasso Krull, Liina Keevallik, Mark Raidpere, Mart Kangro, Peeter Laurits,  Sirje Runge, Tõnis Saadoja ja Andrus Laansalu.

Konverentsi ajakava: 

11.00 – 11.30 Sirje Runge “ARM, HIRM JA SURM” Sirjega vestleb Elen Lotman

11.30 – 12.00 Ene-Liis Semper “INIMENE OMA PÕHIOLEMUSELT ON MÄRG”

12.00 – 12.30 Tõnis Saadoja  “KUIDAS PILT VÕTAB MAALI KUJU” 

12.30 – 13.00 Hasso Krull  “PEITUSEMÄNGU VÕIMALUSED“

13.00 – 13.30 Mark Raidpere “KUNAGI” 

13.30 – 14.00 Liina Keevallik “KUJUND KUI ÄRATUSKELL. TARKOVSKI MOODI” 

14.00 – 15.00 lõuna

15.00 – 15.30 Eero Epner “KUJUNDI SÜND”

15.30 – 16.00 Mart Kangro “ETENDUSKUNST KUI ANALOOGŽANR”

16.00 – 16.30 Andrus Laansalu “KAS MATERJAL TEGELIKULT ON IKKA VAIKNE?”

16:30 – 17.00 Peeter Laurits “AJURIPATS PEAB TILISEMA”

17.00 – 18.00 Paneeldiskussioon – Ene-Liis Semper, Eero Epner, Hasso Krull, Peeter Laurits, Tõnis Saadoja

Mida kunstnik teeb, kui idee teosest ei ole veel leidnud selgelt lahendust, kuidas täpselt lasta see materjalist esile tulla? Enamasti, või vähemalt väga tihti, on kunstnik siis vait. Ta ei räägi. Ta mõtleb kujutamise kategooriates. Miski on hakanud kujunema, aga veel seda pole. Tavaliselt pole kunstnikul niimoodi protsessis olles veel ka häid sõnastusi, mis laseks selle käimasoleva kujunemise kohta midagi öelda. See kujunemine ei ole sõnaline. Sõnadel ei ole sellele protsessile ligipääsu. Või kui ongi, siis sõnadel on omadus jätta suur hulk pidevust vahele, et kompaktselt ja koondatult tekitada ülekanne, sild füüsiliste asjade raskusest ja aeglusest keelelise mõtte kerguse juurde. Selle käigus läheb väga palju füüsilise tegelikkuse pidevust kaduma. Seda lihtsalt ei saa niimoodi kaasa võtta. Aga see ei kao kuhugi. See on endiselt olemas seal, kus kunstnik tema kaalu ja gravitatsiooniga töötas.

Ja mis sellega siis nüüd teha? Selle osaga protsessist, mida ei saa sõnastada, sest kogu keele olemasolu aja jooksul pole selle jaoks mingeid sõnu välja mõeldud. Kuhu me paneme selle, sõnastamatu ja vaikiva (tõsi küll, helilises plaanis ei pruugi see pidevus tingimata vaikne olla).

Ja edasi, kuidas see, mida ei saa sõnastada, aga mis on vältimatu füüsilisusega kohal, jõuab vaatajani? Selle inimeseni, kes tuleb teose juurde ja hakkab seda uurima. Ka selles protsessis pole sageli kuigi palju sõnu. Ja ka siin toimub kujunemine. Miski kujuneb vaataja peas.

Nüüd võiks küsida – kas see, mis niimoodi nendes mõlemas protsessis kujunes, on kujund? Kas see, mida me mõtleme kujundi mõistega igapäevases keelepruugis, on nende protsesside tulemist pigem rohkem? Või pigem hoopiski vähem? Kuidas kujunemine ja kujund on omavahel seotud? Ja kuidas nad on seotud nende aeglaste ja sõnastusest kaugel liikuvate protsessidega, milles kunstiteos valmis tehakse ja milles vaataja teosega kontakti saab. See küsimus sõltub väga palju neid protsesse tundvate inimeste vastustest. Ja vastused võiksid tulla konverentsi käigus pinnale. Pärast võib edasi olla vaikne. 

Konverentsile registreerimine

Lisainfo:
Maria Hansar
konverentsi koordinaator
maria.hansar@artun.ee
55 65 55 96