Rubriik: Vabade kunstide teaduskond

Lunatšarski draamateatri näitlejad on jõudnud Tallinnasse! Lubage tutvustada: Jõululaps, Rüütel, Mr. Xavier ja Mehe kehaga koer. Kollaaž on kokku pandud endisest sõjaväebaasist leitud negatiividest, mis on tõenäoliselt pildistatud 1970. aastate alguses.

EKA kaasaegse kunsti magistri, koreograaf Henri Hüti Sõltumatu Tantsu Lava avaliku ruumi koreograafia residentuuri uurimus on lõpule jõudmas ning päädib väljasõiduga Tallinnast Narva 14. mail, kell 11.14.

AJAKAVA ehk ühekordsete võimatuste saaga

Kell 11.14

Rong liinil Tallinn-Narva, mille igas peatuses avaneb kogukondade poolt loodud kunstiline hetk.
NB! Väljumine Balti Jaamast! Hilisematest peatustest pealetulijad vaadake oma peatuse täpset aega: www.elron.ee. Osavõtt rongipiletiga.

Kell 15.00
Narvas Kunstiresidentuuris Peeter Kormašovi raamatu „Peatusest peatusesse” (Narva special) esitlus.

Kell 17.00
Äärealade uitav tuur Kreenholmi Manufaktuuri aladel (kestus 1.5h).

+++ muusika/tants/jutustamised

PS
Kell 17.25 viimane rong Narva-Tallinn (Kreenholmi tuuril osalejad sellele ei jõua).

PPS!
Kell 19.30 viimane buss Narvast Tallinnasse (salareivil osalejad sellele ei jõua).

Henri Hütt (koreograaf)
„Minu uurimus loo jutustamise hüper-võimalikkusest jõuab lõpule väljasõiduga Tallinnast Narva. Transport läbib sihtpunkte lineaarselt, kuid kas sama lineaarsus kehtib ka loo peatükkidega, mille kujundajateks on kohalikud kogukonnad ning mille tervikpilti tunnistavad vaid algpeatusest lõpp-punkti reisijad?
Mind on alati võlunud mõte, siseneda kunstiliste kogemuste sfääri ning väljuda geograafiliselt hoopis teises lokatsioonis. Käesolev avaliku ruumi koreograafiline eksperiment teeb katse nimetatud muutuse suunas. Peatused: liikumisest nii tühjad, kuid stsenaariumi muutustelt nii tähenduslikud. Kas kunstil on nii palju mõjuvõimu, et näiteks algselt Tapale reisida sooviv kodanik vaatab kõik kujundatud hetked lõpuni ning avastab end Narvas?”

Peeter Kormašov ((aja)kirjanik)
„Minu teise raamatu „Peatusest peatusesse” tuur jõuab Tallinna ja Tartu järel Eesti suuruselt kolmandasse linna, Narva. Narva on nagu Berliin, kus toimub suur osa raamatu tegevusest: linn, mis asub maailmade piiril, on palju kannatanud, aga rajanud selle pinnalt uue identiteedi.
„Peatusest peatusesse” viib Berliini peidetud nurgatagustesse, Šveitsi lumiste mägede vahele ning Austraalia otsatutele tasandikele. See pole mõnus road-trip, vaid hävingu ja enda uuesti üles ehitamise lugu. Võitlus enda kehtestamise nimel pärast seda, kui unistused on purunenud. Läbi riikide ja restoraniköökide kulgev jutustus räägib noorusest, eksimustest ja armastusest – aga võib-olla ka teest iseendani.
Mis tunne on olla sisserändaja? Ja kas millenialitele omane eneseotsing viib sihile ning 20. sajandil võidule pääsenud eksistentsialismi ja nihilismi järel tuleb uuesti romantism?”

Sündmus Facebookis

13.–19.06 Liste Art Fair Baseli kunstimessil Eesti kunstnike Kristi Kongi ja Laura Põllu ühine väljapanek „(E)Motional Landscapes“ („Tundemaastikud“). Esindab Kogo galerii.

Väljapanek on kujutletud maagilise, aga ühtlasi apokalüptilise maailmaatlasena, milles kunstnikud saavad avaldada tundetasandil kogetud maastikke, mis, kui mängida Björki mõttega laulust „Jóga“, on lükanud nad omaenda hädaseisundisse.

Kui tänapäeva maailm maastikuna silme ette manada, on tekkiv pilt võrdlemisi vanatestamentlik. Katk, üleujutused, tulekahjud, sõda, ränne, eraldatus ja depressioon. Neuroosid koguvad ühiskonnas tuure, luues viljaka pinnase maagilise mõtlemise levikuks, mis ühest küljest aitab avardada maailmataju, ent teisest küljest võib külvata ka pimedust ja hirmu.

Dotsent Kristi Kongi on EKA maalikunsti õppejõud.
Multimediaalne kunstnik Laura Põld ja EKA keraamika vilistlane.

Sel korral osaleb Listel lausa kaks galeriid Eestist – lisaks meile ka Temnikova & Kasela galerii, kes esindab kunstnikku Merike Estna.

Info messi kohta

02.06 avaneb Soomes Turu linnas Titanik galeriis rahvusvaheline grupinätuse „My Bitter Sweet Frankenstein Body“, mille kuraator on Šelda Puķite.

Näitusel osalevad Baltimaade kunstnikud Eike Eplik, Edith Karlson, Kristina Õllek, Laura Põld, Kristel Saan, Krišs Salmanis, Jaanus Samma, Līga Spunde, Rūta Spelskytė ja Sabīne Vernere.

Tegemist on Kogo ja Titanik galerii koostööprojekti esimese näitusega, teise koostöönäituse, mille kuraator on Titanik galerii direktor Mirjami Schuppert.

„My Bitter Sweet Frankenstein Body“ keskmes on keha. Inimkehad on kui keerukad üksused, mis eksisteerivad nii füüsilises, virtuaalses, spirituaalses kui vaimses paralleelmõõtmes. Keha on justkui bioülikond kõigile elusolenditele ja vormiandja kõigele, mida tajume elavana. Inimeste keha näib olevat vastakate omaduste ja tundmuste võitlustanner keha kui kilp, kuid ka vangla, keha kui rõõmu ja naudingu, aga ka äärmise valu ja lagunemise allikas.

Näitusel osalevate kunstnike teosed käsitlevad selliseid küsimusi nagu keha objektistamine ja koloniseerimine ning erinevana tundunud kehade aktsepteerimine, kuraator „õmbleb“ need kunstiteosed/kehaosad kokku üheks olendis, kelleks saab näitus ise.

Näitus jääb avatuks 26. juunini, 2022

Olles matnud oma tütre ja abikaasa, leidis ukrainlanna Polina Rayko (1928-2004) lohutuse maalimises. Tema molbertiks said koduseinad. Veetsin päeva Rayko jälgedes ja katsin oma köögi põrandast laeni joonistustega. Mul ei olnud kindlat plaani ja leidsin end sarnaselt Raykole kujutamas isiklikke mälestusi.

Käesoleval portreel kehastan meedias kujutatud absurdselt üleseksualiseeritud “ideaalset” naist. Teose idee pärineb Gillian Flynni romaanist “Gone Girl” (2012). Teose peategelane kirjeldab oma naiseks olemise kogemust kui pidevat ponnistust olla perfektselt laheda tüdruku stereotüüp – “lahe tüdruk on see, kes litsub omale kabanosse näost sisse nii, nagu ta võõrustaks maailma suurimat pidusöögiorgiat”.

Loengusarja Elav Ruum järjekordne külaline on kunstnik Paul Kuimet, kes hoiab oma loengul kolmapäeval, 11. mail kell 18.00 Rotermanni soolalaos tähelepanu ennekõike klaasil.

Paul Kuimeti loenguõhtu esimeses osas linastub tema film “Materiaalsed aspektid” (2020). Järgnev ettekanne keskendub filmi fookuses olevale ehitusmaterjalile – klaasile. Kuimetit huvitab, mida klaasiga arhitektuuris tehakse, millist ruumi ja millist muljet püütakse selle abil luua. Teda ei huvita mitte niivõrd füüsiline, ehitatud ruum, kuivõrd vaimne, võib-olla et isegi ideoloogiline ruum.

Paul Kuimet on kunstnik, kes loob fotoinstallatsioone ja 16 mm filme, mille sisu ulatub maastikest ja arhitektuurist argiesemete ja kunstiteosteni. Kuigi tema loomingut iseloomustab tehnikale ja tehnilisele vahendatusele osutav lähenemisviis, asetab ta teoste eksponeerimisel rõhku ka vaataja kehale, selle liikumisele ja kohalolule. Alates 2013. aastast on tema loomingus väljendunud huvi modernistlike vormide vastu. Oma hiljutistes teostes on ta tähelepanu alla võtnud aga mitte niivõrd modernistliku arhitektuuri vormi, kuivõrd materjalid (teras, klaas) ning nende seosed modernse kapitalismi arenguga alates 19. sajandi keskpaigast.

Elav Ruum on Eesti Arhitektuurimuuseumi loengusari, kus muuseum tutvustab populaarses vormis siinset arhitektuuriajalugu, tegevarhitektide ja -kunstnike loomingut ning käsitleb publiku osalusel meie ehitatud keskkonnas toimuvaid muutusi. Sari on suunatud kõigile ruumist, arhitektuurist, selle lähiajaloost ja tänapäevast huvitatud inimestele ja täiendab muuseumi püsinäitust „ELAV RUUM: sajand Eesti arhitektuuri”, mis tutvustab siinse professionaalse arhitektuuri- ja ruumikultuuri arengut läbi 20. sajandi.

Varasemad Elava Ruumi sarja kohtumised on järelvaadatavad Eesti Arhitektuurimuuseumi Youtube kanalil: https://www.youtube.com/channel/UC2GLz-0gZHGuyVr4RMuwgJA/videos

Elav Ruum. Paul Kuimet

11. mail 2022 kell 18 Rotermanni soolalaos

Sissepääs tasuta

Sarja toetab Eesti Kultuurkapital

Lisainfo:
Carl-Dag Lige
carldag@arhitektuurimuuseum.ee
55 688 395

EKA fotograafia tudeng Alina Birjuk kutsub pildile

4. mail, kell 12.00–18.00, dokumendifoto jäädvustamine.

Alina: “Tule pildile, võta kolleeg või kursusekaaslane kaasa!”

EKAs, 1. korrusel, EKA galerii ees

Kolmapäeval, 4. mail 2022 kell 18.00 avavad Hanno Soans ja Silvia Sosaar Draakoni galeriis ühisnäituse „Usupuhastus“. Näitus jääb avatuks 28. maini 2022.

Aga kus on sündmuse juurte lõpp-punktid? Kus on sündmus-organismi viimased rakud? Neid ei ole. Nad on ainult kokkuleppeliselt olemas. See on eriti ilmne, kui vaadelda jälgitava sündmuse tagasiulatuvust võrdlevalt, ütleme kriminaalkoodeksi ja võimaliku süütunde ruumis. Jaan Kross, „Kajalood“, 1980

Käesolev näitus on küpsenud aegamööda, suisa läbi aastate, kuid sellel on siiski kindel algus- ja lõpp-punkt. Näitus tõukub ära ühest kenast päikselisest päevast 2018. aasta sügisel kui me plaanisime minna paavsti missale Läti Hendrikult laenatud loosungiga „Laula, laula pappi!“. Näitusel on žeste, mis jäävadki katsetusteks ja žeste mis varjatuna annavad lisalaengu eksponeeritud objektidele. Silvia Sosaare jõuline memento mori installatsioon võtab sulgudesse Hanno Soansi hapramad tööd ja kõnetab usupuhastuslikult oma esituskonteksti avalikku ruumi Vene saatkonna vastas. Näituse ruumilised viited ulatuvad Saaremaast läbi Kaliningradi ja Münsteri Tallinnani ning ajalised Läti Hendriku Liivimaa kroonikast (13. sajand) läbi 1997. aasta tänasesse päeva.

Iga „Usupuhastus“ on algselt aktsioon. „Usupuhastus“ sünnib spontaanse reaktsioonina tavade poolt struktureeritud keskkonnale. „Usupuhastus“ ripsutab tiiba avalike rituaalide laetud omaruumiga, ilmnegu see lõppkokkuvõttes kunstisaalis kas siis pühapildis või pildirüüstes. Vähemalt paariks tähelepanuga ergastatud hetkeks on „Usupuhastus“ sümboolne arveteklaarimine ajaloolise mineviku või olevikuga või siis vähemalt selle žesti rahutukstegevalt realiseerimata potentsiaal. „Usupuhastus“ on hügieeniprotseduur ja pesta tuleb teatavasti regulaarselt.

Hanno Soans (1974) on kunstiteaduse taustaga kunstikriitik, kuraator ja kunstnik, kes õpib Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri doktoriõppes. Kunstnikuna on Soans esinenud näitustel alates 1997. aastast, keskendudes tegevuskunstile, tekstiteostele ja videole. Hanno Soans elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala magistriõppe aastal 2003 ja jätkab õpinguid EKA doktorikoolis kunstiteaduse ja visuaalkultuuri erialal. Aastatel 1997‒2008 töötas Hanno Soans Eesti Kunstimuuseumi kuraatorina. Soans on kuulunud kunstirühmitusse Stiilne Viisnurk (koos Anders Härmi, Kiwa, Andres Lõo, Martin Pedaniku ja Jasper Zoovaga). Soans on kirjastuse skaala publishing asutajaliige.

Silvia Sosaar (1979) on Tallinnas tegutsev ja töötav kunstnik. 2017 lõpetas Sosaar Eesti Kunstiakadeemia (EKA) fotograafiaosakonna. 2021 omandas EKA-s kaasaegse kunsti magistrikraadi ning oli oma lõputööga „See liivakast, mis meile anti“ EKA Noore kunstniku preemia nominent. Oma esimesel isikunäitusel “Shiny Shoes Salon” (2018) EKA Galeriis muutis Sosaar kunstigalerii kingapuhastussalongiks. Näitus koosnes performance’ite seeriast, mis leidsid aset enne näitust ja näituse ajal, fotodest, videost ja ruumiinstallatsioonist. 2019. aastal esines Sosaar isiknäitusega „Akadeemia spordiklubi“ koos Hanno Soansiga Hobusepea galeriis. Kunstnik on Eesti Fotokunstnike Ühenduse FOKU liige ja on teinud näitusi koos kunstnikerühmitusega Umbrella Group. Sosaar on ;paranoia asutajaliige ja skaala publishing’i asutajaliige. Kunstnik on osalenud oma teostega näitustel Eestis, Lätis, Ühendkuningriikides, Prantsusmaal ja Pakistanis.

Kunstnikud tänavad: Andres Gailan, Madis Kaasik, Jaak Soans, perekond Sosaar, Uku Toomet, Reimo Võsa-Tangsoo.

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital.
Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Käesoleva teose kaudu olen uurinud sisemisi ja välimisi muutuseid, mida olen kogenud alates Tallinna kolimise ajast. Tänu vanematekodust lahkumisele on mul olnud aega ja ruumi mõelda, kes ma olen ja kuhu ma oma uues keskkonnas sobitun. Käesoleva foto tegin vanalinnas ringi jalutades, nautides päikesepaistet peale kuudepikkust pilvist ilma. Tekst fotol on pärit minu isiklikest märkmetest.