Rubriik: Vabade kunstide teaduskond

Maikuu vältel saab taaskord osa saada EKA vabade kunstide teaduskonna erialahindamistest: iga päev on EKA Galeriis eksponeeritud uus väljapanek üliõpilaste kursuse lõpu töödega.

Näha saab animatsiooni, fotograafia, graafika, installatsiooni ja skulptuuri, kaasaegse kunsti, maali ja stsenograafia õppekavade töid.

Esimesel vahetusel on lisaks näha ka disainiteaduskonna joonistuse kursus. Maratoni igal õhtul installeeritakse uus näitus, õhtul väljapanek taandub järgmise ees. Loodetavasti suudavad vaatajad noorte kunstnike tempoga sammu pidada.

Hindamispäeval on näitus avatud kell 15–18, mitme päeva vältel toimuvad näitused on järgneval päeval avatud kell 12–18.

AJAKAVA:

E 29.04. Joonistamine, juhendajad Maiu Rõõmus, Matti Pärk
T 30.04. Joonistamine, juhendajad Eero Alev, Britta Benno
K 1.05. galerii on suletud
N 2.05. Joonistamine, juhendaja Ulvi Haagensen
R 3.05. Joonistamine ja maal, juhendajad Britta Benno, Brenda Purtstak
L 4.05. – P 5.05. Abstraktne joonistamine, juhendaja Lembe Ruben-Kangur

E 6.05. Fotograafia, juhendaja Madis Kurss
T 7.05. – K 8.05. Fotograafia, juhendaja Marge Monko
N 9.05. – R 10.05. Maal, juhendajad Eero Alev, Mihkel Ilus, Holger Loodus, Jaan Toomik
L 11.05. – P 12.05. Maal, juhendajad Sirja-Liisa Eelma, Kristi Kongi, Holger Loodus

E 13.05. Kaasaegne kunst, juhendajad Anu Vahtra, Kristi Kongi, Camille Laurelli, Marge Monko, Liina Siib, Taavi Talve, Eve Kask, Laura Põld, David K. Ross, Jaan Toomik, Reimo Võsa-Tangsoo
T 14.05. Graafika, juhendajad Maria Erikson, Merilin Metsamaa, Mirjam Varik, Lembe Ruben, Sandra Puusepp
K 15.05. Animatsioon, juhendajad Lilli-Krõõt Repnau, Lucija Mrzljak, Anu-Laura Tuttelberg
N 16.05. Stsenograafia, juhendajad Liina Keevallik, Mark Raidpere
R 17.05. Stsenograafia, juhendaja Renzo Alexander Van Steenbergen
L 18.05. Joonistamine, juhendaja Lilli-Krõõt Repnau
P 19.05. galerii on suletud

E 20.05. Graafika, juhendajad Eve Kask, Viktor Gurov, Erik Alalooga, Eve Kaaret, Monica Langwe

Laupäeval, 27. aprillil kell 14.00 avatakse Rüki galeriis Urmas Ploomipuu loomingule pühendatud näitus „Urmas Ploomipuu geomeetriline realism. Kokkupuuted ja peegeldused“.

Näituse kuraator on Tõnis Saadoja, konsultant Elnara Taidre.

Väljapaneku eesmärk on tutvustada laiemalt vähetuntud, kuid tähelepanuväärset kunstnikku Urmas Ploomipuud (1942–1990), tuues esile tema loomingu tänapäevalgi jätkuvat aktuaalsust. Ploomipuu teosed on asetatud dialoogi nii kunstniku kaasajal valminud teiste autorite tööde kui ka noorema põlvkonna kunstnike tõlgenduste ja austusavaldustena valminud uudisteostega. Ploomipuu ületamatul tehnilisel meisterlikkusel graafiku ja maalijana, samuti oskusel luua argikeskkonnast ja selle elementidest mõistujutte, on võime kõnetada tänapäeva kunsti, aga ka vaatajat – ja seda mitmeski plaanis.

Väljapaneku teljeks on kümmekond Ploomipuu graafilist lehte: autori tuntumad tööd, mis on tähelepanuväärne nähtus 1970. aastate Eesti graafikas. Lisaks krestomaatilistele teostele tuuakse erialasesse käibesse graafilised proovitrükid ja seni avalikult eksponeerimata jäänud tõmmised Laur Kivistiku kogust. Graafika kõrval eksponeeritakse
kahte õlimaali, „Vaikelu hõbedase kepiga“ (1984) ja „Vaikelu kotiga“ (1984, Tartu Kunstimuuseum).

Näituse rõhk on aga Ploomipuu loomingu peegelduste ja kokkupuudete visualiseerimisel tema kaasaegsete ja tänapäeva autorite loomingus. Kaisa Puustaku, Mare Vindi ja Andres Toltsi teosed avavad laiemalt 1970.–1980. aastate graafika ja maali konteksti, tuues ühe olulise tendentsina esile üleliigsest puhastatud ja korrastatud kujutise võimestavat, kummastavat ja koguni metafüüsilist potentsiaali. Seda joont jätkab tänapäeva fotokunstis Arne Maasik, jõudes geomeetrilise kujundi metafüüsiliste mõõtmeteni. Näitusele on kutsutud Ploomipuu pärandiga suhestuma nooremad autorid Britta Benno, Sirja-Liisa Eelma, Paul Kuimet, Holger Loodus, Tanja Muravskaja ja Helen Tago, kes toovad oma uutes teostes esile selliseid aspekte nagu tehniline meisterlikkus, trükitud kujutise maalilised omadused, (visuaalne) poeesia, kujundimängud ning esteetilise pildi sotsiaalne kõnetamisvõime. Ploomipuuga koos kunstiinstituudis õppinud Tiit Pääsuke on aga loonud
uue teose ühe õpinguaegse krutski mälestuste põhjal. Pakkudes põnevaid dialooge Ploomipuu loominguga, on kõik autorid jäänud ka iseendaks, hoides tasakaalu empaatia ja isikupära vahel.

Rüki galerii näitus on Urmas Ploomipuu loomingu kõigest neljas sooloväljapanek, kusjuures kõik on leidnud aset postuumselt: 1992. aastal Draakoni galeriis, 2000. aastate alguses Eesti Panga galeriis, 2011. aastal Kumu kunstimuuseumi graafikakabinetis. Viimase näitusega kaasnes Tõnis Saadoja koostatud monograafia „Urmas Ploomipuu valge
maja“, mis avab Ploomipuud tunnustatud graafiku, aga ka fenomenaalse maalijana, kelle neli ainsat õlimaali moodustavad silmapaistva tehnilise ja kontseptuaalse peatüki Eesti 1980. aastate fotorealismi taustal.

Osalevad kunstnikud: Urmas Ploomipuu, Britta Benno, Sirja-Liisa Eelma, Paul Kuimet, Holger Loodus, Arne Maasik, Tanja Muravskaja, Kaisa Puustak, Tiit Pääsuke, Helen Tago, Andres Tolts, Mare Vint

Näituse raames toimub laupäeval, 18. mail kell 15 vestlusring kunstnike ja kuraatoriga. Vestlust juhib kunstiteadlane Andreas Trossek.

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Viljandi Linnavalitsus
Täname: Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Gristel Mänd, osalevad
kunstnikud

Näitus jääb avatuks 9. juunini 2024.

ARS Projektiruumis avatakse neljapäeval, 25. aprillil kell 18 maalikunsti ja tehisaru kokkupuutepunkte käsitlev näitus “Luba endal muutuda”.

Maalikunsti keskmes on alati olnud inimlikkus talle eriomaste puuduste ja voorustega – inimkäe unikaalsus ja ebatäiuslikkus, suutmatus sooritada liigutusi kiirelt ja veatult ning neid identsena korrata on maalikunsti tuumaks olnud läbi meediumi sajanditepikkuse ajaloo. Samas kui tänane tehisaru suudab luua veatuid vorme välgukiirusel, neid lõputul arvul korrata ning ammutada kujundeid kogu inimkonna visuaalkultuuri varasalvest.

Ent mis saab siis, kui maalikunsti aeglane protsessuaalsus saab kokku masinkunsti instantse ning globaalseid andmemassiive kiirelt ja tõhusalt kaasava töömeetodiga? Milline roll võiks aeglustusele orienteeritud kunstil olla totaalse kiirenduse ajastul, mil inimesed usaldavad end efektiivsuse, konkurentsivõime ja majanduskasvu nimel üha enam selliste tehnoloogiliste süsteemide hoolde, mille toimimismehhanisme nad ei tunne?

Näitusel osalevad viis Eesti kunstnikku, kes on viimastel aastatel pühendunud maalikunsti ja tehisaru suhete uurimisele ning ristavad traditsioonilisi maalikunsti tehnikaid erinevate digitehnoloogiatega. Vano Allsalu toidab tehisaru oma signatuurstiilis maalidega ja kaardistab selle võimeid abstraktses väljendusviisis; Gerda Hansen mängib mõttega, kas masinkunsti ajastu maalikunstnik saab astuda kaks korda ühte jõkke; Siiri Jüris lubab oma figuraalabstraktsetel maalidel digitehnoloogia abil muteeruda; Carl-Robert Kagge kasutab maaliekraanide loomisel Photoshopi generatiivse täitmise funktsiooni ja Mart Vainre on arendanud välja ouroborosliku analoog-digitaal-analoog värvitransformaatori. Näituse kuraator on Liisa Kaljula, kes töötab Eesti Kunstimuuseumi maalikogus ning on kureerinud mitmeid maalikunsti näitusi.

Näituse ettevalmistusprotsess on tavapärasest kureeritud grupinäitusest erinev – kuraator ja kunstnikud on kohtunud regulaarselt osalevate kunstnike ateljeedes, et arutleda uue olukorra üle, millesse tehisaru jõuline ilmumine kunsti on asetanud: kas maalikunst oma aegluse, füüsilise töö ja inimliku vea pühitsemisega võiks olla digitaalse aktseleratsiooniajastu kontrakultuur? Osalejate vahel tekkinud ajutine kogukond on aidanud mõtestada seda ajahetke, mil maalikunsti ja tehisaru teed paratamatut ristuvad ning inimlik ja masinlik läbi põimuvad.

Kunstnikud: Vano Allsalu, Gerda Hansen, Siiri Jüris, Carl-Robert Kagge, Mart Vainre
Kuraator: Liisa Kaljula
Graafiline disain: Carl-Robert Kagge
Näituse projektijuht: Mart Vainre
Installeerimine: Johannes Säre

Näitus “Luba endal muutuda. Maalikunstist masinkunsti ajastul” jääb ARS Projektiruumis avatuks kuni 18. maini 2024.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit, avamist toetab Põhjala.

Seoses ARSi avatud ateljeede päevaga toimuvad 17. mail näitusel osalejate poolt läbi viidud ekskursioonid, näituse finissage´i lõpetab vestlusring maalikunsti ja uute tehnoloogiate suhetest.

ARS Projektiruum, Pärnu mnt 154, Tallinn

Avatud E-L kell 12–18

Sissepääs tasuta

arsfactory.ee

16. aprillil kell 19.00 avaneb Lainurga Galeriis Sonja Suti näitus “Laabub seegi”.

Näitus tuletab meelde, nagu pealkirigi viitab, et kõik laabub.

Marju Mutsu ja Reti Saks (Laanemäe)

Sellel näitusel on kõrvuti asetatud kahe eriti omanäolise naisgraafiku diplomitööd, vabagraafilised seeriad: 1969. aastal lõpetanud Marju Mutsu (1941–1980) ja 1987. aastal graafiku diplomi saanud Reti Saks, tollal Laanemäe (1960). Mõlema laad on isikupärane ja teiste autoritega äravahetamatu algusest peale. Mõlemad kraabivad oma nägemused terava nõelaga metallplaadi happekindlale lakikihile, kasutades sügavtrükki, täpsemalt oforti. Mõlemad tõlgendavad maailma sügavuti ja suure üldistusjõuga – täiesti erineval moel.

Marju Mutsu reibas seeria „Noorus“ koosneb 6 lehest, mis on pealkirjastatud temaatiliselt: Tuul, Tõde, Õrnus, Laul, Kool, Maa. Siin võib ühelt poolt märgata veel 1960. aastate ajastuvaimu, mis väljendub kaasaja elu kiirete rütmide pildile püüdmises, samuti tugeva lõuaga teotahtelistes mehekujudes. Teisalt kohtame Eesti graafikas seninägematuid kujundite uperpalle, vaimukat vihjelisust, pildiruumi fragmentaarsust; tundeelamusi ja meeleseisundeid, loodusfragmentide ilu. Mutsu graafika erilisus seisnes mitte üksi väljendusviisi hoogsuses, astridlindgrenilikus huumoris, vaid ka sügavtrükitehnika kõigi võimaluste kompamises, julges katsetamises: kohati on plaat täielikult trükivärvist puhtaks pühkimata, äratuntava kujundi joonteräga suubub abstraktsiooni, omaette tegelaseks saab plaadi pind jne.
Elurõõmus graafik lahkus meie seast ebaõiglaselt vara, kõigest 39 aastasena.

Reti Saksa 7 lehest koosnev pildirida „Mängud“ on minoorsem ja staatilisem. Autor otsib algusest peale vastuseid kõige suurematele ja sügavamatele küsimustele, elu ja surma müsteeriumile. Kui sügavale, kohati suisa pildipinna sisse võiks proovida minna, näitab leht pealkirjaga Sügav trükk, millised on inimlikud valikud, osutavad lehed Trepp, Pael, Kõndija, kuidas maailma vaadata ja tajuda on mõistukõneliselt adutav töödes Silm silma, Käsi, Pilt. Kunstnik peegeldab maailma läbi enese, tema pildid on oma näolised ka sõna otseses mõttes. Metafüüsilises lagedas pildiruumis askeldab pooleldi tardunult lapsnaine, tihti mitmekordses korduses, kes on kunstniku enese nägu. Selline sügavalt sisekaemuslik maailma kompamine on valulik ja nukker, kuid samas rikas ja mitmekihiline.

Reeli Kõiv,
näituse kuraator

Graafiline disain Pärtel Eelmere

Melina Unterhauseri performance’i ja heli-installatsiooni esitlus “What if there is no place called home” 20. aprillil Keskpuuris 12.00–15.30.



“This I will only tell myself in confidence because it comes from a little part where I don’t go often and there is still a place for you. Come and sit next to my kitchen to hear a story of our past. Follow the unheard story of my grandfather.”

Performance toimub Inessa Saaritsa ja Liisa-Lota Jõelehe näituse “Enne kui ma unustan, tahaksin midagi südamelt saada” näituse raames Keskpuuri galeriis.

Performance’iga aktiveerib kunstnik installatsiooniruumi, kutsudes publikut ühiselt kodusest söömingust osa saama. Kunstnik seab küsimuse alla eri maade kultuuripärandid, otsides pärandite kattuvusi ja lahkhelisid.  Kuidas on elada nomaadina keskkonnas, mille kultuuriline taust on eelnevast täiesti erinev?

Melina Unterhauser huvitub üksikisikute ja rühmade kaasamisest ühiskonda. Eriti rituaalides, liikumistes ja erinevates poliitilistes süsteemides. Selleks töötab ta peamiselt installatsioonide ja performance’i meediumis, kombineerides taktiilseid materjale keha liikumisega.

Melina Unterhauser on Saksa kunstnik, kes elab Karlsruhes ja õpib hetkel vahetussemestril Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni- ja skulptuuriosakonnas. Saksamaal on ta Ulla von Brandenburgi üliõpilane Karlsruhe Kaunite Kunstide Akadeemias. Ta on osalenud mitmetel grupinäitustel Saksamaal ja Itaalias.

Kell
12.00-14.30 heli-installatsioon ja toidu valmistamine

Kell 15.00 näituse külastajatega koos söömine

Teisipäeval, 16. aprillil 2024 kell 17.00 avatakse GÜ galeriis Maria Eriksoni isiknäitus „Udused aiad“. Näitus jääb lahti 3. maini 2024. 

You will find me if you want me in the garden.
Unless it’s pouring down with rain.(Einstürzende Neubauten, The Garden. Album Ende Neu, 1996.)

Trees stand for growth and life but also for stability and roots. People spend time amongst the trees to seek knowledge and integrity because this is where the spiritual and mundane are intertwined. I visit the trees to ask for advice or tell them about my grief.
(M. E.)

Näitus „Udused aiad“ vaatleb aeda kui hinge ja õnnetunde arhetüüpset kujundit selle mitmetähenduslikkuses. Aed kujutab endast nii vaimset kui ka füüsilist ruumi, kus otsida varjupaika ja ilu. Aed justkui pikendab kodust ruumi, samal ajal väljendades inimese tahet piiritleda loodust. Sellisena looduse mõõtmele pühendumisest otsitakse rahulolu, vabadusetunnet ning tervendavat energiat. Töö aias on võrreldav enesehoolega ning aia korrashoidmist ja kujundamist võib vaadelda kui üldinimlikku soovi hoida ja olla hoitud. Inimese unarusse jäetud kunagisest lopsakast aiast saab lagunemise sümbol, viidates samas visale loodusele, mis elupaiga lõpuks inimeselt üle võtab.

Aia eest hoolitsemisele sarnaneva tähelepanu ja tundlikkusega kanduvad kunstniku loomeprotsessi õrnad žestid paberile, luues ühtaegu unistava aiaruumi ja kujutades selle sama unelma haprat loomust. Kunstniku püüd kasvatada ja hoida nii tõelisi kui mõttelisi aedu mõjub inimloomuse allegooriana, mille püsivuse ja hetkelisuse metafooriks on aia kujund.

Kunstnik tänab: Eesti Vabagraafikute Ühendus, Lembe Ruben-Kangur, Liina Siib, Britta Benno, Kadri Toom, Naomi Nowak, Anna Viola Hallberg, Brynhild Seim, Jim Berggren, Marko Odar, Villem Säre, Mart Saarepuu, Björkö Konstnod,
EKA graafika

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Maria Erikson (1985) elab ja töötab Tallinnas ja Oslos. Tema kunstnikupraktika keskmes on isikliku kogemuse ja narratiivi uurimine läbi oskuste metodoloogia ja kunstitegemise protsessi, samuti keha(line) kogemus ning materjali enda kaduv loomus. Uutes ruumisituatsioonides täheldab ta nende suhete talletumist ja muutumise kulgu ajas ning sidusust üksteisega.

Maria Erikson õpetab graafikat Eesti Kunstiakadeemias ja Oslo Riiklikus Kunstiakadeemias Norras, varasemalt ka Helsingi Kunstiakadeemias Soomes. Erikson omandas vabade kunstide magistrikraadi graafika õppesuunal Helsingi Kunstiakadeemias ning on läbinud kaheaastase litograafia trükitehnoloogia õppe Tamarind Instituudis (NM, USA). Sellele eelnevalt õppis ta graafikakunsti Rootsis. Erikson on Eduard Wiiralti nimelise stipendiumi laureaat (2019), pälvinud Rootsi graafikute ühenduse stipendiumi (2017), Getfotsfondeni nimelise stipendiumi (2012), Eric Ericson nimelise stipendiumi (2012) ja kahel korral Ann-Margret Lindelli nimelise graafika preemia (2021, 2008, Rootsi). 2023. aastal tunnustas Eesti Vabagraafikute Ühendus Eriksoni Aasta graafiku tiitliga.

Hiljutisi näitusi: „Perspektiv på trykk“, Norske Grafikere galerii, Norra (2024); „Pindadest, piiridest, omaruumidest“, Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus (2023). Isikunäitused „Pehme puudutus äärel“, Litograafia Muuseum, Rootsi; Ratamo galerii, Soome; Draakoni galerii, Tallinn (2023) ja „Märkmeid piiriruumist“, ARS Projektiruum, Tallinn (2022).

2023. aastal möödus 25 aastat EKA fotograafia eriala bakalaureuseõppe algusest Eesti Kunstiakadeemias.

Sel puhul ootame Sind peole, mis toimub 19. aprillil algusega kell 19.00 baaris Botik (Põhjala tehas, Marati 5a, Tallinn).

Kava:

19:00 Uksed
19:30 Professor Marge Monko tervituskõne
20:00 Viktoriin – võistkondade registreerimine kohapeal
21:00 Kristjan Glück
21:30 Tort

DJ-d

Ahto Külvet (Psühhoteek)
Elisa Margot Winters
Charlotte Chapuis
Taavet Kirja

Jälgi fotograafia osakonna tegemisi:

FB: EKA Fotograafia
IG: @eka_fotograafia