Rubriik: Maal

Marleen Suvi
ME POLE KUNAGI MAJAS ELANUD
6.07.–4.08.2024
Avamine: 5.07. kell 18.00

Kunstnik Marleen Suvi näitus „Me pole kunagi majas elanud“ koondab mastaapsesse installatsiooni 16 suureformaadilist lõuendit, mille fookuses on mälu ja ühe perekonna lugu.

Maalid põhinevad kunstniku perekondlikel fotoalbumitel ning näitusel joonistub kuraatori Aleksander Metsamärdi sõnul välja kaks peamist keset: esiteks foto alusel loodud maalidest tulenev suhe mälu ja mälukandjate vahel, teiseks installatsiooni vormist tulenev eramaja temaatika ning sellega seostuv ajastuspetsiifiline kontekst. Kahe teema ristumispunktist leiame kunstniku enda, kes intiimselt isikliku, paradoksaalselt üldinimliku, sügavusega pakub sissevaadet enda mälestustesse.

Kunstnikule tähendab see minevikku, kuhu ta isegi tagasi ei oska pugeda. Minevikku, mille seest tulevad välja kujundid ja figuurid, kes nagu on tuttavad, aga päris ei ole ka. Mitte noortena nagu nad on siin, selles pildis, selles korteris, sellel aastal — millaltki üheksakümnendate keskpunktist, kui kõik kandsid riideid materjalidest, mille materjali tunnetad sa kusagil ajusoppis asuvate närvilõpmetega; riietes mil kerge vanamoodlikus teeb alati südame mingil erilisel viisil soojaks.

Kuraator: Aleksander Metsamärt

Graafiline disain: Rainer Kasekivi

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.
Avamisjookidega varustab Põhjala Pruulikoda.

Mihkel Ilus ja Árpád Forgó avasid duonäituse „Up to a point“ Klaipeda kultuuri – ja kommunikatsioonikeskuses. 

10. mail avanes Klaipeda kultuuri – ja kommunikatsioonikeskuses näitus Up to a Point. Näitusel kohtuvad eesti kunstnik Mihkel Ilusa ja ungari kunstnik Árpád Forgó looming. Näituse kuraatoriks on Gabor Pinter. 

Näituse läbivaks ideeks on kunstnike otsingud “materjali piiridest” ja materjalide tõlgendamise võimalustest. Mõlemad kunstnikud tegelevad oma loomingus korduvate rütmiliste mustritega, katsetades sama idee taotlemist erinevate variatsioonidega või luues kompositsioone objektidest ja määratletud moodulitest. Mõnda näitusel esitletud teost võib pidada avatuks või lõpmatuks loomeks, mida vaataja saab vaagida või mõtetes edasi „ehitada“. Näituse kuraator on Gábor Pintér. Näitus jääb avatuks 7. juulini. 

Kunstiteost vaadates  näeme me materjale. Nii nagu tänapäeval, on juba aastasadu olnud lõuend, raam ja värv maalimise põhilised toorained. Nende klassikaliste materjalide olulisus on ungari kunstniku Árpád Forgó ja eesti kunsntiku Mihkel Ilusa kunstipraktika ühiseks aluseks. Nad ei järgi traditsioonilisi protsesse – pigem, läbi dekonstruktsiooni ja konstruktsiooni, tõlgendavad nad neid uuesti – ja see on ka näituse põhieesmärk.  

Mõlemad kunstnikud töötavad geomeetria ja minimalismi väljal, luues kompositsioone, struktuure ja skulpturaalseid teoseid. Näitusel olevad tööd on kunstnike järjepidevate katsete tulemused viimastest aastatest. Nad jätkavad materjalide piiride ja tõlgenduste otsimist, mis avalduvad väga erinevate visuaalsete tulemustena. 

Ilus toob esile maaliraami, mis tavaliselt vaatajale nähtamatuks jääb. Veel enam, ta loob sellest lihtsast puutükkist monumentaalse teose. Lõigatud lõuendiribad muutuvad seinal väänlevaks maoks. Hüljates tasase pinna, loob Forgó kujundatud lõuendeid ja seinaobjekte. Tema moodulitest koosnevad kompositsioonid kõiguvad maali, reljeefi ja skulptuuri vahealadel. 

Klaipeda kultuuri – ja kommunikatsioonikeskuse ebatavaline arhitektuuriline lahendus leiab oma koha näitusel, resoneerudes korduvate ja rütmiliste mustritega. 

Up to a Point  on esimene kunstnike ühisnäitus antud koosluses. 

Kuraator: Gábor Pintér 

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Western Shipyard, Ungari rahvuslik kultuurifond, Ungari Suursaatkond Vilnuses

Eriline tänu: Marleen Suvi, Taavi Teevet, Kerly Ritval, Maarja Tõnisson, Veiko Õunpuu, Jaan Toomik, Marten Esko, Patrik Tamm, Eesti Kunstiakadeemia metalli- ja puidu töökodade meistrid

Maikuu vältel saab taaskord osa saada EKA vabade kunstide teaduskonna erialahindamistest: iga päev on EKA Galeriis eksponeeritud uus väljapanek üliõpilaste kursuse lõpu töödega.

Näha saab animatsiooni, fotograafia, graafika, installatsiooni ja skulptuuri, kaasaegse kunsti, maali ja stsenograafia õppekavade töid.

Esimesel vahetusel on lisaks näha ka disainiteaduskonna joonistuse kursus. Maratoni igal õhtul installeeritakse uus näitus, õhtul väljapanek taandub järgmise ees. Loodetavasti suudavad vaatajad noorte kunstnike tempoga sammu pidada.

Hindamispäeval on näitus avatud kell 15–18, mitme päeva vältel toimuvad näitused on järgneval päeval avatud kell 12–18.

AJAKAVA:

E 29.04. Joonistamine, juhendajad Maiu Rõõmus, Matti Pärk
T 30.04. Joonistamine, juhendajad Eero Alev, Britta Benno
K 1.05. galerii on suletud
N 2.05. Joonistamine, juhendaja Ulvi Haagensen
R 3.05. Joonistamine ja maal, juhendajad Britta Benno, Brenda Purtstak
L 4.05. – P 5.05. Abstraktne joonistamine, juhendaja Lembe Ruben-Kangur

E 6.05. Fotograafia, juhendaja Madis Kurss
T 7.05. – K 8.05. Fotograafia, juhendaja Marge Monko
N 9.05. – R 10.05. Maal, juhendajad Eero Alev, Mihkel Ilus, Holger Loodus, Jaan Toomik
L 11.05. – P 12.05. Maal, juhendajad Sirja-Liisa Eelma, Kristi Kongi, Holger Loodus

E 13.05. Kaasaegne kunst, juhendajad Anu Vahtra, Kristi Kongi, Camille Laurelli, Marge Monko, Liina Siib, Taavi Talve, Eve Kask, Laura Põld, David K. Ross, Jaan Toomik, Reimo Võsa-Tangsoo
T 14.05. Graafika, juhendajad Maria Erikson, Merilin Metsamaa, Mirjam Varik, Lembe Ruben, Sandra Puusepp
K 15.05. Animatsioon, juhendajad Lilli-Krõõt Repnau, Lucija Mrzljak, Anu-Laura Tuttelberg
N 16.05. Stsenograafia, juhendajad Liina Keevallik, Mark Raidpere
R 17.05. Stsenograafia, juhendaja Renzo Alexander Van Steenbergen
L 18.05. Joonistamine, juhendaja Lilli-Krõõt Repnau
P 19.05. galerii on suletud

E 20.05. Graafika, juhendajad Eve Kask, Viktor Gurov, Erik Alalooga, Eve Kaaret, Monica Langwe

Täisnurga Galeriis avatakse 12. märtsil kell 18.00 Inessa Saaritsa näitus “Mäletades kohta, kus ma pole olnud”.

Näitus on avatud 22. märtsini.

Kuidas mäletada kohta ja rahvust, keda enam ei ole?

Näitusel tegeleb autor oma ingeri juurte uurimisega. See on esimene pilk kunstniku kogutud materjalile, sealhulgas arhiividest leitud fotodele ja kunstniku vanavanaema lauludele, mis enne tema surma kassetile lindistati.

Inessa Saarits õpib Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri erialal ning on täiendanud end Viini Kunstiakadeemias. Enim on ta huvitatud naturaalsetest ja ajas muutuvatest materjalidest — turvas, muld, tarretis ja seened. Ta tegeleb inimese ja looduse vahelise suhtega ning kasutab oma praktikas ka avalikku ruumi ja performatiivseid elemente. Inessus kuulub kunstirühmitusse TEMA ning on noorte kunstisündmuse “Kunstikompott” algatajaliige. Tal on osalenud mitmetel grupinäitustel ning loonud performance’eid ja installatsioone koos TEMAga nii Tartus, Tallinnas, Pärnus kui Viljandis.

Täisnurga Galerii on 2023. aasta sügisel Karola Ainsari ja Daria Morozova alustatud projekt, mis tegeleb hoolikalt valitud vaheetappide ning äsja valminud loomingu eksponeerimisega.

Galerii leiate Te Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna (C201) tagumisest uksest sisenedes.

Näituse avamist toetab Põhjala Pruulikoda.

ENESE ÕRNAD ŽESTID
7.–31.03.2024
Avamine: 7.03. kell 18.00

Osalevad kunstnikud: Andre Joosep Arming, Annamaari Hyttinen, Cloe Jancis, Maria Izabella Lehtsaar, Taavi Rekkaro, Johanna Saikkonen, Marleen Suvi, Elo Vahtrik
Kuraator: Kaisa Maasik

Grupinäitus „Enese õrnad žestid“ toob kokku valiku kaasaegseid autoportreesid. Maalidel ja fotodel on kujutatud eelkõige autorite nägusid ja käsi, mis osutavad tunnetele, mida miimika ja žestid esile toovad.

Käte asendile on kultuuriliselt omistatud suurt eneseväljendusvõimet: lisaks meeleolu edasiandmisele võib spetsiifilistes asendites käte kujutamine edasi anda sügavaid tundeid ja tähendusi. Antropoloog Ethel J. Alpenfels on öelnud: „Käed osutavad, juhivad või käsutavad; käed nutavad piinades või lebavad vaikselt magamas; kätel on meeleolu, iseloom ja laiemas mõttes oma eriline ilu.“

Näitus lähtub teemapüstitusest, mis käsitleb suhteid, isiklikke kogemusi ja meeleolusid. See keskendub käte erilisele võimele ja nõrkusele väljendada kõiki tundeid, ka neid, mida näo puhul on õpitud kontrollima.

Avamisjookidega varustab Põhjala Pruulikoda.

EKA Galerii
Kotzebue 1, Tallinn
Avatud T–P 12–18, sissepääs tasuta

Lisainfo:
eka.galerii@artun.ee

EKA avatud uste päev toimub 29. veebruaril 2024!

Text

Programm ja registreerumine: https://www.artun.ee/sisseastumine/tere-tulemast/avatud-uste-paev/

12.02-20.02 Täisnurga Galeriis on avatud Alexei Gordini näitus “See kool toodab kasutuid luusereid”.

Näituse avamine toimub 12.02. kell 18:00.

Näitus käsitleb ühe kunstniku seiklusi Delfi kommentaariumide maailmas. Öeldakse, et internetis pole vaja kellelegi midagi tõestada, kuid reaalsus näitab, et kasutajad tahavad seda alati teha, ent see, mis nad kunsti kohta ütlevad, ei klapi absoluutselt sellega, mida mõtlevad kunstnikud iseennast. Kellel on siis õigus ja miks selline kahjutu nähtus nagu kunst ajab nii paljusid inimesi närvi? Näitus koosneb screenshot’idest ja leitud objektidest, millele andis kunstnik uue tähenduse, kasutades selleks fraase, sloganeid ja sõnamänge, mis on inspireeritud Delfi kommentaariumitest.

Alexei Gordin (sündinud 1989) on õppinud Tallinnas ja Helsingis maali, elab ja töötab Tallinnas.

Olles küll maalikunstniku taustaga, liigub Gordin ladusalt erinevate meediumide vahel ning töötab nii joonistuse, foto, video kui ka performance’iga.

Tema kunstipraktika põhiline huviobjekt on inimese absurdselt stereotüüpsed mõtte- ja käitumismustrid tänapäevases ühiskonnas. Gordini teosed on peaaegu alati jutustavad ning koonduvad tihti mõne erutava või ärritava situatsiooni ümber. Karjääri algusaastatel olid Gordini loomingu põhiatmosfääriks räpane agul, trööstitult tühjad tööstusmaastikud, tõrjutud ja stigmatiseeritud sotsiaalsed kihid ning jaburad võllanaljad.

Nüüd on ühe sündmuskohana lisandunud kunstimaailma karm reaalsus ning peategelasena kunstnik ise. Musta huumoriga vürtsitatud stseenid murendavad ettekujutust professionaalsest kunstiilmast kui millestki elitaarsest ja glamuursest.

Gordin on võitnud fotokonkursse ning pälvis 2017. aastal Vilniuses Baltimaade noore maalikunstniku preemia.

Täisnurga galerii on 2023. aasta sügisel Karola Ainsari ja Daria Morozova alustatud projekt, mis tegeleb hoolikalt valitud vaheetappide ning äsja valminud loomingu eksponeerimisega.

Galerii leiate Te Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna (C201) tagumisest uksest sisenedes.

31.01-17.02.24 on Pärnu Linnagalerii Kunstnike Majas avatud Tumena & Marion Saariku duonäitus “Ujudes oma südame alt läbi”. 

Suhe iseendaga on teekond, mis ei lõppe kunagi. Selle inimkogemuse jaoks on meile määratud koduks keha, mis meid muust maailmast eraldab. Kuid endaga oleme alati koos. Kuidas luua kontakti iseendaga? Mis peitub meie alateadvuse sügavustes? Kuidas olla rohkem kohal hetkes just siin ja praegu? Kas enda avamine on julgus või nõrkus? “Ujudes oma südame alt läbi” on kahe naiskunstniku rännak enda sisemaailma, kohtumine iseendaga ja teineteisega.

Väljapaneku moodustavad mõlema kunstniku maalid ja videoteosed. Autoportreelised maalid on justkui väravad kunstnike hinge sisemaastikele. Maalid saavad ainest videoteostest, mille peategelased on kunstnikud ise. Siin sukelduvad kunstnikud vee embusesse, lugedes isiklike päevikute sissekandeid või mõtiskledes nende üle.

Tumena (2000) ja Marion Saarik (2000) on noored Pärnu kunstnikud, kes on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonnas. Kunstnikke ühendab huvi psüühiliste ja kehaliste praktikate vastu, mille eesmärk on teadvuse seisundi muutmine.

Marion Saarik keskendub hetkele, mis jääb melanhoolia ja kurbuse vahele. Igatsus homse järele ja tunne, nagu midagi oleks puudu. Selles vaikses emotsioonide sümfoonias on tekkinud atmosfäär, mis on küllastunud ülemõeldud sosinate raskusest, pidevast peegelduste voost, mis tantsivad nagu varjud meelte urgudes. Süda ihkamas selgema taeva poole, mis kannab endas uuenemise lubadust. Selles igatsuses on habras kuid püsiv lootus, et homses peitub selgus.

Tumena praktikat juhib huvi elusorganismide, eelkõige inimkeha ja psüühika vastu. Kõige enam paelub teda see nähtamatu, lõpuni lahti seletamatu miski, mis annab kehale eluvõime – hing. Tumena uurib hinge salapärast olemust tema välise kesta, keha kaudu. Tema teostes on keha tihti lahti lõigatud, välja arenemata, mutantne või üleloomulik, peegeldades erinevaid hingeseisundeid ja vaimset arengut.

Graafiline disainer: Aleksandra Sofia Helena Nyyssönen
Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Veinimaja, Kata & Omad, Kevamer, Parool Reklaam

Kunstnikud tänavad: Annabel Juhkental, Raul Tääker, Pärnu Linnagalerii tiim

Nikolai 27, Pärnu
Lahtiolekuajad: T-R 11-17, L 11-14

Reedel, 2. veebruaril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Lisette Lepiku ja Brenda Purtsaku ühisnäitus „Tung”.
Näituse kuraator on Kerly Ritval.

Näitusel kohtuvad kunstnikud ja kuraator, et võtta luubi alla armastuse mitmepalgeline ja müstiline olemus. Nad kompavad piire ning väljendavad kunstis seda, millest kogu inimeseks olemine tõukub ja teostub – armastust.

Armastus on sõnades väljendamatu, silmale nähtamatu ja käega katsumatu, seetõttu on seda raske leida, hoida, aga ka käest lasta. Kindlalt tuksleva tungina käib ta inimese elus kaasas.

Kuraator selgitab: „Brenda Purtsaku kunstipraktika tegeleb bioloogilise inimkehaga, leides inspiratsiooni muuhulgas otse operatsioonilaualt. Värvidega inimkeha lahates otsib ta vastuseid suurematele eksistentsiaalsetele küsimustele nagu: Mis on see bioloogiline jõud inimese kehas, mis tõukab ja tõmbab üht teise poole? Lisette Lepiku maalipraktika keskseks teemaks on olnud keha, aistingud, seksuaalsus ning sellega seotud traumad. Sel näitusel väljendab kunstnik armastusega seotud mõtteid, tundeid, aga ka hirme talle omases värvi-, kompositsiooni- ja vormikeeles.“

Näitus kutsub vaatajaid kaasa sisekaemustele ja mõtterännakutele tungist, armastusest, puudutusest, hirmudest, aga ka armastuse puudumisest, -otsingutest ja leidmisest.

Brenda Purtsak (s 1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna maalikunsti eriala (BA 2020) ning kaasaegse kunsti eriala (MA 2022). Aastast 2023 töötab Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna.

Lisette Lepik (s 1999) elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskonna maalikunsti eriala (BA 2022) ning on end täiendanud Islandi Kunstiakadeemias installatsiooni erialal (2019). Aastast 2023 töötab Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna.

Kerly Ritval (s 1996) on eesti kuraator ja kriitik, kes on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemias kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute eriala (BA 2020) ja kuraatori eriala (MA 2023) ning täiendanud kuraatoriõpinguid ka Islandil (2022). Hiljuti täiendas ta end New Yorgis, aidates produtseerida performance’ibiennaali Performa (2023).

Graafiline disainer: Rainer Kasekivi
Näitusel kasutatud luule: Andres Anissimov

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu Linn.

Näitus jääb avatuks 3. märtsini.

31. jaanuaril avatakse Haapsalu Linnagaleriis Eero Alevi (1983) näitus “Lauamäng ja lend paberist linnuga”. 

Väljas on pea paarkümmend maali ja joonistust, seal hulgas palju uudisloomingut. Näitus sai kunstniku sõnul alguse kahest motiivist – lauamängust ja tema laste valmistatud pabermeisterdustest. Lauamängu teekonnakujund mõjus metafoorina elule, paberist meisterdused on aga haprad ja loodud hävinema. “Maalides need esemed lõuendile, suudan ehk nende elupäevi pisut pikendada, mälestuse kaudu, mis neist kujutisena jääb,” ütleb Alev.

Alevi teosed kujutavad erinevaid unenäolisi jutustusi, kus tooni annab melanhoolne ja nostalgiline atmosfäär. Kuigi Alev alustab oma maale sageli fotodest, asetab ta reaalse maailma esemed, ruumid, inimesed ja olukorrad uutesse kooslustesse ning loob kujutluslikud maailmad.

–

Lauamäng ja lend paberist linnuga

Käesolev näitus sai kunstnikul alguse kahest motiivist – lauamängust ja tema laste valmistatud
pabermeisterdustest. “Lauamängu teekonnakujund või mängurada on lummav oma sümboolikaga kui metafoorina elule,” ütleb Eero Alev. “Täringuvise määrab teekonna kulgu ja saatust. Vahel võib rajalt kõrvale sattuda ja äragi eksida.”

Eero Alevi maalid saavad alguse ühest lõpuni selgitamata tundest. Tema maalide ideedel ei ole
selgeid kontuure, kunstnik ei proovi väita midagi konreetset. “Paberlinnuga võib lennata ükskõik
kuhu – kujutluse ääremaile,” ütleb ta. “Saab külastada möödunud aegu või kohti, kuhu kunagi pole sattunud, aga ehk oleks soovinud. Või lennata hetkedesse, mis veel tänasesse pole jõudnud.”

Ta oli juba lasteaias fanaatiline joonistaja ning jätkas kooliski, kusjuures Alev ei mäleta, et keegi oleks teda suunanud. See tähendab, et tema looming algas ja kujunes impulsiivselt: oli vaja teha midagi pildilist ning seda ilma raamideta. Säärane obsessiivne, kirglik ja pidurdamatu joonistamine jätkus teismeliseeani, kui Alevil korraga “kadus pind jalge alt”. Maalimisest polnud ta tol hetkel hakanud isegi unistama. Läksid aastakümned, Alev tegeles paljude muude asjadega, kuid seesama pildi tegemise tungilisus ei lasknud teda lahti. Elu oleks võinud juba ammu kulgeda mööda mahaseatud rööpaid, kuid sisemine impulss ei taltunud. 33-aastaselt astus Alev Eesti Kunstiakadeemiasse.

Järgnes taas kord midagi kirglikku, maalitegu polnud Alevi jaoks väga kergesti ratsionaliseeritav, pigem seostus see teatud sisemise ja sügavalt isikliku vajadusega, mida võib ehk nimetada isegi teraapiliseks. “Maalisin end vabaks,” ütleb Alev.

Teisel kursusel hakkas ta enda kompositsioonide peale mõtlema, muutus enesekindlamaks. Esialgse selgete piirjoonteta impulsi vundamendile hakkasid tekkima Alevi jaoks olulised stsenaariumid ning motiivid. “Maalin kõike seda, mis on minu ümber ja mind puudutab,” ütleb küll Alev, kuid kohe algusest peale tõusis oluliseks inimese kohalolu ja seda isegi ruumides, kus inimest (enam) ei ole. Kuid midagi üleliia metoodilist ei ole tema loomingus siiamaani. Teosed ei sünni kindlate sarjadena ega koondu tuumelementide ümber, vaid hargnevad erinevates
suundades, luues seeläbi erinevaid vaatenurki sellele, mida erialases kirjanduses nimetatakse “reaalsuseks”.

Alevi süžeed on sageli sattumuslikud ja isegi õrnalt sürrealistlikud, liites erinevaid elemente, nihestades ruumi ja nii edasi. Ent ühendava joonena torkab silma melanhoolia ja aja möödumise tajumine. “Üksindus, igatsus, nostalgia, mälestus, meenutus, nukrus ja üksindustunne – need on minu jaoks põhilised,” ütleb Alev ise. Nii ka käesoleval näitusel. “Paberist meisterdused on väikesed, ebatäiuslikud ja haprad, mis annabki neile oma võlu – loodu on määratud hävinema, ja seda pigem varem kui hiljem. Mitu täringuviset nad vastu peavad?” küsib Alev. Ja lisab siis: “Maalides need esemed lõuendile, suudan ehk nende elupäevi pisut pikendada, mälestuse
kaudu, mis neist kujutisena jääb.”

Eero Epner