Eesti Rahvamuuseumis on märtsi lõpuni avatud Piret Õunapuu, Viljar Pohhomovi ja Eesti Kunstiakadeemia kunstikultuuriteaduskonna dekaani Anneli Randla koostatud näitus “Kirglik Johannes Leopold Gahlnbäck.
*
Eesti rahvakultuur elas 19. ja 20. sajandi vahetusel läbi suuri muudatusi. Moderniseerumine tõi kaasa vana elamisviisi traditsioonide kiire hääbumise. Varasemat kunstipärast vanavara kogusid ja ostsid eelkõige huvilised väljastpoolt Eestit ning nii rändas vanem ja väärtuslikum osa rahvakunstist piiri taha.
Saaremaal sündinud, baltisaksa päritolu, Riias ja Peterburis õppinud, elanud ning töötanud arhitekt ja kunstiõpetaja Johannes Gahlnbäck (1855–1934) oli üks esimesi ja asjatundlikumaid rahvakunsti kogujaid. Tema huvidering oli lai, hõlmates arhitektuuri, raamatuid, tarbekunsti ja restaureerimist. Oma tööd tegi ta kire ja pühendumisega.
Möödunud sajandi alguses käis Gahlnbäck korduvalt kodusaarel, aga ka Hiiumaal, Kihnus ning Lääne-Eestis, kogudes hulgaliselt esemeid. Püha kiriku pastori pojana oli tal lihtne kohaliku rahvaga kontakti saada ja teda usaldati. Samuti oskas ta nii palju eesti keelt, et ennast ja oma soove arusaadavaks teha. Tema esemekogu sisaldas umbes 7000 eset. Kogust korraldas ta näitusi Peterburis ja Riias. Pärast Oktoobrirevolutsiooni majanduslikud võimalused kitsenesid ning ta otsustas müüa osa kogust Eesti Rahva Muuseumile. Kaupa käis tegemas ERMi juhatuse esimees ja vana sõber Oskar Kallas. Kauplemine kestis ligi 24 tundi ja hinnaks lepiti kokku 16 000 rubla, tinakann kingituseks pealekauba. Keeruliste olude tõttu ei olnud võimalik kogu Eestisse tuua ja Peterburis õppiv üliõpilane Mihkel Luht saatis esemed Kallase suuniste järgi Helsingisse. Hiljem, juba Eesti Vabariigi saadikuna Soomes, korraldas Oskar Kallas neist näituse. Väljapanek kujunes väga populaarseks, leidis kajastust ajakirjanduses ja aitas kaasa Eesti tutvustamisele Soomes.
Käesoleval näitusel on väljas üks osa Gahlnbäcki kollektsioonist, mille Eesti Rahva Muuseum omandas. Esemed on pärit ajast enne ERMi loomist 1909. aastal.