Disainiüliõpilased otsisid kinnipeetavate taasühiskonnastamiseks uusi võimalusi ja lahendusi
TalTechi ja EKA rahvusvaheline magistriõppe ühisõppekava “Disaini ja tehnoloogia tulevik” koondab kahel kursusel pisut üle 20 üliõpilase ning õppekava (programmi) juhiks on Kätlin Kangur. Sel kevadel on I kursuse üliõpilased teinud “Laetus” programmi ja kursuse “Disainistuudio: Teenuseüsteemide disain” raames koostööd vanglateenistusega, kes on EKAle uus ja koostööle avatud partner.
Kursust vedasid Kätlin Kangur ja Triin Jürgens ning see lõppeb avaliku esitlusega 7. juunil. Kätlin ja Triin tutvustasid protsessi lähemalt Kristiina Krabi-Klanbergile.
Disainitudengid Tallinna vanglat külastamas. Paremalt viies õppekava juht ja õppejõud Kätlin Kangur ja kuues kursuse Triin Jürgens. Foto erakogust.
Kätlin: “Meie koostöö Justiitsministeeriumiga, täpsemalt vanglateenistusega on olnud aktiivne ja avatud. Kindlasti on see sisaldanud ka väljakutseid – meile rohkem koordineerimist (välitööde läbiviimiseks Tallinna vanglas), koostööpartnerile ilmselt mõistatamist, mida (teenuse)disain endast kujutab ning millised saavad olema meie väljundid selle kursuse raames. On huvitav jälgida, mida meie partnerid või ka ühiskonnas laiemalt mõistetakse disaineri tegevusvaldkonnana. Kooli koostööprojektid aitavad kindlasti avardumisele kaasa, tahaks loota, et kõik võidavad sellistest kogemustest. Tallinna vangla avatus meie projekti suhtes on ootusi ületanud – lisaks kinnipeetavate eluolu mõistmise võimaldamisele, on selle aja jookul oma ‘uksed’ meile avanud ka mitmed töötajad – valvurid, sotsiaaltöötajad, kontaktisikud jmt. Ilma nende sissevaadeteta oleks olnud raske sisuliselt midagi ümber mõtestada ja sekkumisi luua”.
Triin: “See on olnud üliõpilastele ja ka meile silmiavav koostöökogemus. Vanglatega on seotud palju müüte. Kinnipeetavate intervjueerimine ning õppekäigud ja vaatlused vanglas on olnud väga silmiavavad: näha, millises keskkonnas kinnipeetavad viibivad, kui vähe on neil seejuures võimalust välisilma, sealhulgas loodusega kokku puutuda, tunnetada kui keeruline on neil hoida suhteid vabaduses viibiva pere ja lähedastega ning mõista pikka karistust kandnud vangide kohanemisraskuseid vahepealsetel aastatel tormiliselt muutunud maailmas.
Alustasime taustauuringust – mis toimub, millised oleksid võimalikud tegevused ning millised on edumeelsed-innovaatilised praktikad üle maailma ning sellest kujunes välja kolm suunda-töögruppi: (1) digitaalne kirjaoskus ja ligipääs digitaalsetele teenustele (kinnipeetavatel see praegu puudub), (2) kinnipeetavate autonoomiat ja taasühiskonnastamist toetavad tegevused (3) inspektori rolli lahtimõtestamine, et ennetada kinnipeetavate tagasipöördumist vanglasse.”
Kätlin: “Selle kontekstiga tegelemine on ainuüksi seetõttu huvitav, et väga vähe saame distantsilt eeldada, kuidas süsteem tervikuna toimib. Enamikul meist puudub igasugune kokkupuude vangistamise teemaga, meie kuvandid ja eelarvamused pärinevad välistest meediumitest. Taasühiskonnastamise ning sellega seonduva konteksti tundmaõppimine on olnud tudengitele hea harjutus erinevate meetodite ja lähenemiste rakendamiseks. 20 aastat vanglas viibinud kinnipeetava intervjueerimine sealses keskkonnas, tema tundmaõppimine ning selle sidumine tervikusse sisaldab endas palju tundlikke teemasid ja nüansse – hea meel on näha, kuidas meie tudengid selle projektiga kaasa tulid ning on olnud motiveeritud õppima-töötama; samuti, et antropoloog Helelyn Tammsaarel oli võimalus meiega liituda ning tudengeid välitöödeks ette valmistada, nõu ja jõuga abiks olla.
Triin: “Üheks oluliseks disaineri tööriistaks on süsteemmõtlemine ning vangla on selle harjutamiseks väga hea näide ja piiripealsete või seda ülevate võimaluste kompamise treeninglava. Hiljuti külastasime selle üliõpilasgrupiga ka üht Põhjamaade kõige innovaatilisemat vanglat Hämeenlinnas, mis on väga inpsireeriv näide sellest, kui kaugele inimkesksusega saab minna. See, mis oli meie kursusel tudengitele utoopilise ideena esile kerkinud, oli seal juba teostunud, mistõttu oli see väga hea näide, et piire saab nihutada kui tahta. Vanglad on osa meie ühiskonnast, me ei saa neid tõrjuda ning esile kerkib ka filosoofilis-eetiline küsimus, mis on karistus? Mida eeldame, et karistus inimesega peaks tegema ja mis on karistuseks. Pole kahtlust, et disain saab aidata, aga küsimus on, kuidas tõlkida ja viia seda sihtrühmadeni. Tudengite jaoks on olnud ka väljakutseks, kuidas leida tasakaal praktilise ja kontseptuaalse vahel. Julgustame mõtlema laiemalt ning murdma tavapäraseid lahendusi”.
Aitäh ja jõudu nii ühisõppekavale kui LAETUS programmile!
*****
LAETUS on Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna koostööprogramm uuendusmeelsetele ja jätkusuutlikkust hindavatele ettevõtetele ja organisatsioonidele, kes soovivad oma tooted või teenused uue põlvkonna disaini ja avatud innovatsiooni abil järgmisele ja planeedisõbralikumale tasemele viia. Disaini ja tehnoloogia tuleviku stuudio baseerub probleemipõhisel disaini protsessil, otsides uudseid ning loomingulisi võimalusi ja lahendusi jätkusuutlike tulevike jaoks. Kokku põimitakse inimkeskne lähenemine keskkonna, uute tehnoloogiate ja kasutuskontekstidega. Projekt algab teema valdkonna analüüsi, komplekssete väljakutsete uurimise ning probleemide (re)defineerimisega. Protsessi käigus sünteesitekse, otsitakse ning esitletakse lahendusi innovatiivsete toote-süsteemide tasandil.