EKA tööstusdisaini tudengite kaitsevisiir. Foto: Erik Heiki Veelmaa.
Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini osakonna algatusel kuulutati käesoleva aasta märtsis välja eriolukorrast tingitult kaitsevisiiri häkaton. Lühikese ajaga töötasid tootedisaini tudengid välja mitmeid ideid, mille seast valiti välja tõhusaim ja tootmiselt leidlik prototüüp. Tudengid lõid lahenduse, mida saab kiiresti ja koheselt masstoota ka ettevõtetes, kus sellega igapäevaselt ei tegeleta, kasutades olemasolevaid materjalivarusid. Nõudlus ja huvi loodud kaitsevisiiri vastu kasvas kiiresti ning on endiselt aktuaalne. Nüüdseks pea pool aastat hiljem annavad kaitsevisiiri autorid Mõtus Lõmaš Kama, Karl Kukk, Hanna-Liisa Haukka ja Erik Heiki Veelmaa ülevaate, milline on olnud visiiri edulugu, milliste väljakutsetega on nad silmitsi seisnud ning kuhu edasi.
Visiiri meeskonda kuulub neli EKA tööstusdisaini tudengit. Alustaks esmalt väikse ülevaatega, kellega tegu ning kuidas jaotate omavahel ülesanded?
Karl Kukk: Kui projekt algas, olin tootedisaini esimese kursuse tudeng. Nüüd teisel kursusel spetsialiseerusin tööstusdisaini erialale. Ja viibin hetkel Eestis, mida mainin lihtsalt seetõttu, et osad meist ei ole.
Erik Heiki Veelmaa: Minu puhul kehtib põhimõtteliselt Karliga sarnane lugu. Olen ka nüüdseks teisel kursusel tööstusdisainis.
Hanna-Liisa Haukka: Mina ja Lõmaš alustasime visiiridega, kui olime tööstusdisaini teisel kursusel. Nüüdseks oleme mõlemad hoopis Soomes ülikoolides.
Mõtus Lõmaš Kama: Kiire ülevaatena peakisme jah mõlemad Hannaga olema tööstusdisaini kolmandal kursusel. Hanna õpib praegu aga Erasmuse vahendusel Helsingi Metropolia Rakenduskõrgkoolis ja mina olen Aalto Ülikoolis vahetussemestril.
Karl Kukk: Meeskonnane töötamise osas oli meil alguses küll spetsiifilisem tööjaotus. Küll aga viimasel ajal, kuna toode on valmis saanud ning tellimused ja muu selline jooksevad omasoodu, teeme kõik vastavalt ajale ja jõudlusele – jagame ülesandeid jooksvalt.
Mõtus Lõmaš Kama: Ma ütleks, et üks hästi oluline asi, mida meie tööülesannete puhul arvestada, on see, et meie kõigi põhitöö on ikkagi olla tudeng ja õppida. Kuna meie koormused on periooditi erinevad, sõltub sellest ka meie tööjaotus. Mingi aeg oli meil küll konkreetsem tööjaotus, et näiteks Erik suhtles kõige rohkem meie tootmispartneriga, kelleks on Pakendikeskus, mina ja Hanna suhtlesime tihedalt klientide ja tellimustega, ja lisaks tegutsesime vastavalt vajadusel mitmel erineval rindel. Näiteks hiljuti tegid Karl ja Erik koos värsked tootefotod. Seega väikest nipet-näpet tööd teevad kõik.
Kui hüpata ajas pool aastat tagasi möödunud märtsi, mis motiveeris häkatonist osa võtma?
Karl: Kui aus olla, ei olnud alguses eriti vaimustuses, kuna tudengina tundus see lisakoormus ja ajaline kulu. Aga lõpuks jõudsime järeldusele, et ei ole mõtet lasta käest nii head võimalust midagi reaalselt füüsilist ellu viia. Kuna sellel ajal oli meil Erikuga käsil digitaalne erialaprojekt ning me mõlemad soovisime kindlalt tööstussuunale spetsialiseeruda, tundus see hea võimalus end kohe rakendada. Lisaks veel asjaolu, et see oli koostöös Tervishoiuametiga, andis lootust, et see läheb reaalselt käiku – minu jaoks see väga motiveeriv.
Hanna-Liisa: Mina ei olnud varem ühelgi häkatonil osalenud ja visiiri projekt tundus hea algus, kus see kodus mugavalt kaasa teha, sest kõik töötasid oma kodudest ning suhtlesime läbi videosilla. Eriolukord justkui soodustas mu kaasatust.
Lõmaš: Mina olin seevastu väga motiveeritud häkatonil osa võtma just sellel põhjusel, et juba enne häktoni olin mõelnud, kuidas saaksin antud situatsioonis kaasa aidata. Meil on ka paari kurusevennaga kodus 3D-printerid ja uurisime, kuidas inimesed prindivad kaitsevahendeid. Mõtlesime sealt edasi, kuidas saaksime veel omalt poolt panustada ja seejärel tuli juba häkaton väga õigel hetkel – saime kaitsetada alternatiivseid lähenemisi. Olenemata häkatonist, oleks ma sellel hetkel tahtnud igal juhul olukorrast tingitud probleemiga tegeleda.
Milline oli visiiri disainiprotsess? Kui lihtsalt tuli kätte disain, mis häkatonil valituks sai?
Erik Heiki: Sellest saavad Hanna ja Lõmaš lähemalt rääkida, sest mina ja Karl olime eraldi tiimis teiste mõtetega, mis küll käiku ei läinud, aga mis olid ikkagi meie enda meelest vähemalt head.
Hanna: Nüüd hakkab meenuma küll, mis üldse toimus. Kui lätlased tulid välja oma 3D-prinditud visiiridega, ajas see segadusse ja paistis ebapraktiline, kuna toodeid oli vaja kiiresti ja kohe, kuid printimine pole just kõige kiirem protsess. See kindlasti motiveeris häkatonist osa võtma.
Erik Heiki: Meie lähteülesanne oli luua visiir, mis oleks võimalikult masstoodetav ja odav, et seda saaks kiiresti toota – et seda ei peaks laserdama, 3D-printima jms. See pani kriteeriumid ette.
Karl: Lisaks ka asjaolu, et visiir oleks mingil määral taaskasutatav ja puhastatav, mis seadis ka materjali osas teised limiteeringud. Kui tavapäraselt on ka meditsiiniasutustes olnud kasutusel palju poorset pehmet materjali, olime need asendanud teiste lahendustega. See tegur mõjutas kindlasti meie kõigi disaini.
Lõmaš: Siinkohal on ka väga oluline välja tuua, et tegelikult lõplikud ideed, mille vahel häkatoni lõpus valiti, olid kõik väga head. Kõigil olid oma plussid ja miinused. Lõpp-tulemus oli täpselt nii hea, kui meile antud aja ehk 48 tunni jooksul on võimalik midagi saavutada ning algsest ideest prototüübini jõuda.
Karl: Otsustavaks, milline disain käiku läheb, sai omakorda tingimus, milline disain on tootmisse mineku faasis. Hanna ja Lõmaši disain oli seal maal ja kokkuvõttes väga hea, et see valituks sai – teistega oleks pidanud veel toote arenduses ja prototüüpimises tööd tegema, aga seda aega meil ei olnud, pidi tegutsema.
Mis on antud visiiri disaini puhul uuenduslikku, tootmiselt leidlikku või kasutajasõbralikku?
Karl: Tootmise puhul koosneb visiir kolmest erinevast komponendist, millest üks on rPET taaskasutatud plastmassleht. Visiiri jupid on stantsitud ühest materjalist. Lisaks on see puhastatav ja taaskasutatav nii kaua kui sellel pole suuremaid kriipimisest tingitud kahjustusi.
Erik Heiki: Lisaks on selle juures kasutuses kummpael. See on küll kõige vähem taaskasutatav element, kuna tegemist on siiski mingil määral osakesi imenduvast kangast – seega tasuks kummpaela vahepeal vahetada.
Karl: Käisime päris mitmel korral Põhja-Eesti Regionaalhaiglas visiire katsetamas ja esitamas – lasime neil endal katsuda ja proovida. PERHi tuli väga palju erinevaid pakkumisi ning oli ka disaine, kus meie poolt kasutatav pea külge fikseeritav kummi osa oli asendatud plastiku või mõne muu detailiga. Kuid üks aspekt disani juures on mugavus – visiiri peab suutma pikalt kandma – kumm oli viis, kuidas me saavutasime mugavuse, pehmuse ja reguleeritavuse.
Lõmaš: Lisaks kasutajamugavusele seisnes nende kõikide komponentide läbimõeldus ka erinevatele materjalide ligipääsetavusega, mis oli sellel hetkel suur probleem. Järsku hakati kaitsevahendeid ohtralt tootma, piirid pandi kinni, materjale ei liikunud. Asjaolu, et me kasutusel oleva plastiku saime, oli suur vedamine ja mitmete erinevate ettevõtetega läbirääkimiste küsimus. Kumm ja vahekinnitused pärinevad teistest tööstusaladest – aukudega kumm rõivatööstusest ja nööbid kinnituselementidena kokka jakkidelt. Nende kasutamine valmis elementidena paistis mõistlik, kuna need ei paistnud lähiajal otsa saavat. See andis meile materjali kasutuses enesekindluse, et olemas on materjalivaru. Kasutajasõbralikkuse juures oli oluline ka asjaolu, et visiiri oleks võimalik ise kokku panna. Me ei tahtnud luua disaini, mille puhul komplekteeriksime visiirid valmis ja need võtaks palju ruumi, seisaks haigla laoruumis ja oleks inimestel ees, vaid et toomise ja väljasaatmise hetkel oleks need lapikult pakendatavad. Hanna tegi meile sellest tulenevalt ilusa ja lihtsa illustratsiooni, kuidas visiiri kokku panna. Need olid ka suured eelised – toode ei võtnud palju ruumi, seda oli kerge kokku panna ja komplekteeritavuselt saab vajadusel üksikuid detaile välja vahetada ning tekitada seega vähem jäätmeid.
Hanna: Mulle endale tundub, et võrreldes teiste visiiride on meie disain väheseid, mille puhul on võimalik detaile üksteisest eraldada. Üldjuhul on kasutusel palju klambreid, liime või teisi vahendeid, mida ei saa lahti teha ja üksikuid detaile vahetada.
Lõmaš: Mõjutav faktor komponentide vähesuse osas oli ka visiir kaal – teiste visiiridega võrreldes oli selle raskus väga väike ehk see ei kurna kandja pead ja kaela.
Arvestades, et kogu protsessi kulg – alates häkatoni välja kuulutamisest kuni tellijaga kokkulepete sõlmimiseni – oli äärmiselt tempokas, kui palju tuli ette väljakutseid või kulges kõik ladusalt?
Karl: Väljakutseid oli iga nurga taga ja see tekitas meile kõigile väga palju peavalu. Kuid see vast peegeldab reaalsust – kui kõik sujub ladusalt, on midagi valesti. Alustades sellest, et disainiga oli muresid, mida pidi lahendama, ning lisaks oli õhus küsimused ja probleemid tootja kui ka tellijaga. Igalt poolt tuli muresid ja probleeme, mida pidi kogu aeg kiiresti lahendama. Kuna ajaline aken oli nii väike, tekitaski see rohkelt stressi. Väga hea õpikogemus muidugi, aga see oli kuidagi kiiresti ja korraga.
Hanna: Ja muidugi asjaolu, et kogu Eesti pealt oli plastik otsa saanud ning ei olnud näha, et kuskilt lähiajal juurde ka tuleks. Plastiku leidmine juba oli suur ettevõtmine.
Erik Heiki: See kogemus oli väga tundmatu vesi meile kõigile. Me keegi ei olnud sellist asja varem teinud. Lendasime lihtsalt mingi eelneva põhjapanevalt kogetud teooria või praktikata peale.
Lõmaš: Siinjuures on oluline arvesse võtta, et tavaliselt võtab tootearenduse protsess aega kuid kui mitte aastaid. Meie jõudsime esimesest ideest valmis tooteni, mis jõudis kliendini, kui ma ei eksi siis pooleteist või kahe nädalaga. Sellise kiirustamisega ilmes palju keerukusi, aga saime neist üle, asjad said valmis ja toimima. Suur osa sellest oli äriline ja organisatoorne pool. Me oleme oma õppetöö jooksul kokku puutunud juba mingil määral disainimisega, kuid nüansid, kuidas seda ellu viia, leida tootmispartnereid, suhelda klientidega ja veenduda selles, et kõik osapooled täidavad oma vastutusi – see oli kõige suurem õppimise osa.
Kas ütleksite seega, et tegemist oli elulise õppeprotsessiga, mis andis teile kui tudengitele aimu, milliste erinevate küsimustega disainer oma igapäevatöös kokku puutub?
Karl: Kindlasti kui tegemist on disaineriga, kellel on oma toode ja firma, said need küsimused kiirkorras läbi käidud ja kaitsetatud.
Kas saate ka lugejatele avaldada, kes on visiiri tellijad ning millises ettevõttes võib seda kasutuses näha?
Karl: Kõige suurem tellija oli PERH. Seal võib visiiri näha.
Erik Heiki: Kuigi sinna minna ei soovita!
Karl: Jah, ärge minge sinna vaatama, võib vaid siis kui on väga suur tervisealane vajadus. Lisaks tellisid mõningad teised haiglad, muuseumid, kultuuriasutused visiire väiksemates kogustes.
Erik Heiki: Nüüd värskelt tänasest on ka näiteks Rocca Al Mare kool huviline.
Lõmaš: Põhiliselt on need olnud meditsiiniasutused, mõningad teised eesliinitöötajatega asutused nagu muuseumid ja väiksemad meditsiiniasutused nagu perearstipraksised. Saime just ka väga värske kõne ja uudised, et koolidele on nüüdsest kohustuslikult või soovituslikult antud eeskiri kanda visiire töötajate või õppejõudude hulgas*. Seega on võimalik, et meie järgmine sihtgrupp on haridusasutused.
Numbritest rääkides, mitu eksemplari kaitsevisiire on hetkel toodetud?
Erik Heiki: Kuskil 7000 kandis.
Lõmaš: Ma ütleksin, et üle 6000 ja alla 1000 eksemplari.
Peale arvulise statistika olete pälvinud tähelepanu ka disaini- kui akadeemilises ringkonnas. Omalt poolt olen näinud visiire kandmas nii EKA rektorit, Mart Kalmu, kui disainiteaduskonna dekaani, Kristjan Mändmaad. Kõlama on jäänud ka Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum ning Bruno konkurss. Kuidas need huvilised teieni on jõudnud ning ehk olet veel kellelegi silma jäänud?
Karl: Ühendust on võetud ikka meili teel. Oleme muidugi väga meelitatud iga kord ja püüame neile tooted saata. Me ei ole ise otseselt toodet kellelegi väga pakkunud, vaid meid leitakse ise ülesse. Bruno konkurssile kandideerisime küll ise. Aga asjaolu, et PERH ja EKA on sellest niivõrd huvitatud ning et Disainimuuseum palus endale, on küll väga suur au.
Hanna-Liisa: Ma täpsustaks, et Brunost võtsime ka osa EKA koolisisese soovituse põhjal.
Lõmaš: Alguses kui oli kõige kiirem aeg ning olime just alustanud oma visiiridega, tuli ehk meediakajastust läbi erinevate väljakannete kõige rohkem – kõige märkimisväärsemalt siis ajalehed ja Ringvaate saade. See võimalus ja samuti ka huvi nii Eesti disaini- kui akadeemilise maastiku poolt jõudis meieni ennekõike suuresti tänu EKAle.
Kuidas üldse Bruno konkurssile jõudsite ning milline on olnud sealne tagasiside?
Lõmaš: Hetkel veel ei ole tagasisidet saanud. Teame küll, et saime elustiili toote disaini kategoorias teise vooru, seega esimese kadalipu oleme läbinud. Ootame nüüd kannatlikult lõpptulemusi. Meie visiir läheb ka DisaniÖÖ raames nii Bruno näitusele kui ka mõnele näitusele veel.
Paistab, et vajadus visiiride järgi ei ole veel lähiajal täielikult vaibumas, kas seda näitab ka teie toote nõudlus?
Lõmaš: Vahepeal oli suvel vaiksem periood, aga paistab, et meie toote nõudlus sõltub suuresti kriisi hetkelisest seisust. Kuna kahetsusväärselt on nakatunute arv praegu vähemalt tõusu teel, tähendab see meie tootele ka suuremat vajadust.
Kuhu edasi – kas kavatsete toodet veel arendada, oma klientuuri või tellijaskonda laiendada?
Karl: Oleme seda küll arutanud, kuid pole veel paikka pannud ühtegi täpset kuupäeva või plaani.
Erik Heiki: Jah, tootearendusest räägime me tegelikult juba suve algusest alates, kuid pole hetkel selleni veel jõudnud. Meil Karliga käivad tihedad arutelud.
Lõmaš: Siin tuleb tõesti mängu asjaolu, et tegemist on meie jaoks pigem sekundaarse tegevusega, mida püüame õppetöö kõrvalt teha. Me eesmärk on kindlasti anda oma panus, küll aga ei ole meil olnud õppimise kõrvalt ühist aega, et tootearendusega päriselt tegeleda. Oleme küll oma tootele tagasisidet saanud ja ideaalis võiksime seda natuke veel arendada, aga see vajaks mahaistumist ja aega. Suures pildis on minul küll siiani arusaam, et loodetavasti sellise mõtteni nagu “kuhu edasi?” ei pea me meie kõigi hüvanguks jõudma. Pigem on loodud toode antud kriisi keskne ja kriisi möödudes me sama tootega edasi ei tegele.
Karl: Me kõik ju loodame, et COVID-19 möödub, saame pöörduda oma tavaellu ja ehk ei ole siis ka visiirid vajalikud. See on ikkagi suur lootus.
Kas nõustuksite oma teekonna najal mõttega, et kriisist on võimalik kasvada ning kriis paneb uusi lahendusi leidma?
Karl ja Erik Heiki: Absoluutselt!
Lõmaš: Kindlasti! Tõenäoliselt on kõige kriitilisemad hetked just need, mil on võimalik saavutada kõige kiiremat arengut ja kõige suuremat just lühikese ajaperioodi kohta. Kindlasti on suuremates negatiivsetes sündmustes sees ka positiivsed aspektid, kui neid otsida.
Lõpetuseks küsiksin ka, kuidas visiirist huvitunud teiega ühendust võiksid saada?
Lõmaš: Just, kui inimesed tunnevad, et neil on visiiride järgi vajadus oma ettevõttes või kasvõi isiklikul tasandil, on võimalus meiega kontakteeruda. Samuti on võimalik visiire soetada otse läbi Pakendikeskuse, kes on meie koostööpartner ning keda ka kindlasti äärmiselt täname. Väiksemate veebipoe ostudega tegeleb Pakendikeskus, suuremate tellimustega me ise ning seega tasub huvi korral kirjutada meile meili teel: visiir.eka@gmail.com .
Nagu ka eelnevalt tööstusdisaini tudengite poolt mainitud, ei tasu visiire vaatama minna PERHI. Küll aga saab tootega lähemalt tutvuda algaval nädalal DisaniÖÖ raames lausa kahel väljapanekul – Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna näitusel ning Bruno konkurssi väljapanekul. Näitused on külastajatele avatud 14. – 20. septembril Põhjala tehases.
Tudengeid intevjueeris Merilin Kuklas
*Intervjuu toimus 9. septembril 2020. Arvestada võimalikke eriolukorra nõuete tingimuste muutuseid.
Rohkem infot:
Merilin Kuklas
EKA tootedisaini osakonna koordinaator
merilin.kuklas@artun.ee
+372 6267368
