Baltisakslasi on kombeks käsitleda ajaloolises võtmes, kuigi nende arhitektuuripärand vormib ruumilist keskkonda tänini. Kuidas projitseerisid baltisakslased oma minevikukuvandit oleviku ja tuleviku eesmärkide teenistusse? Kuidas suhestus see saksakeelse kultuuriga mujal Ida-Euroopas? Mis on selle aktuaalsus ja uurimisvõimalused tänapäeval? Artikliväitekiri kõneleb baltisaksluse ja Eesti ala keskaegse ja hilisema arhitektuuri mõtestamise ajaloost 18. sajandi lõpust maailmasõdade vahelise ajani – mitte mälestusmärkidest endist, vaid protsessist, mille käigus neist vormiti „pärand“, nii pildis, sõnas kui praktikas. See ei olnud mitte ainult rahvusluse, vaid tõepoolest ka kultuuripärandi tõusu periood, humanitaarteaduste ja kodanikuühiskonna väljakujunemise periood.
Töö on transdistsiplinaarne ning rahvuste ülene – nagu uuritavad autorid ja tekstid sel distsiplinariseerumise eelsel ajal isegi – ja lähtub eeldusest, et mälestusmärgid ja historiograafia peegeldavad poliitilisi ja sotsiaalseid protsesse. Sellest hoolimata on kunstiteaduse ja muinsuskaitse põimumisi vähe uuritud, veelgi vähem mõlema valdkonna populaarset mõõdet, väljaspool akadeemilisi ringkondi. Töö püüab näidata, et rahvusliku pärandi idee pole tagasiviidav mitte ainult eesti rahvusluseni, vaid ka baltisaksa patriootliku liikumiseni, mis tegeles samuti oma õilsa mineviku sümbolite loomise ja säilitamisega saksa identiteedi taustal.
See on esimene katse Eesti humanitaarias adresseerida väljakutseid, mille on kunstiteadusele esitanud pärandiuuringud, valdkond, mis kipub üldjuhul piirduma tänapäeva uurimisega. Samas tungib analüüs ka saksa diasporaa ning rahvusluseuuringute mängumaale, vaadeldes „pärandit“, Heimat’i ja „rahvust“ kui konstruktsioone. See on tekstianalüütiline töö kriitilise historiograafia võtmes, mis keskendub iseäranis nendele kohaliku arhitektuuri ajalugu ja kaitsmist puudutavatele kirjutistele, mis seotud kultuurimälu, identiteedi, kuuluvuse küsimustega. Uurimuse allikateks on üldkäsitlused ja laia levikuga tekstid, kus ideoloogilised positsioonid ilmnevad artikuleeritumalt, eriti tõuseb esile õpetatud seltside ja Wilhelm Neumanni (1849–1919) panus. Doktoritöö käsitleb niisiis arhitektuuri mälestusmärkidega seotud visioone katkestustest ja jätkuvusest, samasusest ja erinevusest, lokaalsusest ja universaalsusest, rahvuslikkusest ja rahvusvahelisusest, baltilikkusest ja saksapärasusest (ja eestilikkusest), teaduslikkusest ja populariseerimisest.
Juhendajad / Supervisors: Prof. Krista Kodres (Estonian Academy of Arts), Prof. Ulrike Plath (Tallinn University)
Eelretsensendid / External Reviewers: Prof. Jörg Hackmann, Dr. Ants Hein
Oponent / Opponent: Prof. Jörg Hackmann (University of Szczecin; University of Greifswald)
Keeletoimetaja / Copy editor: Jaime Hyland, Kanni Labi
Graafiline disain / Graphic design: Jaanus Samma
Dissertationes Academiae Artium Estoniae 30
365 lk, inglise keeles, eestikeelse kokkuvõttega
Eesti Kunstiakadeemia, 2020
ISBN 978-9949-594-99-3 (print)
ISBN 978-9916-619-00-1 (pdf)
ISSN 1736-2261