Veneetsia 2024, autor Piret Arukaevu
Oktoobri alguses käisid KVI osakonna kuraatorluse ja kunstiteaduse magistritudengid praktikareisil tutvumas 60. Veneetsia biennaaliga. Peasiht oli tutvuda Arsenale ja Giardini näitustega, muu aeg oli pühendatud muuseumide ja linnapaviljonide külastamisele. Tudengid osalesid ka konverentsil, mis toimus Ca’Foscari ülikoolis: doktorandid tegid ettekandeid oma uurimistöö kohta. Sessioonil, milles osalesime, olid kaks ettekannet pühendatud Liibanoni kunstiväljale ja probleemidele, mis on esil praeguses ebastabiilses olukorras. Paneeli juhendaja oli Matteo Bertelé, Associate Professor Ca’Foscari ülikoolis. Pärast ettekandeid jutustas ta meile ülikoolist ja tudengielust Veneetsias. Juttu tehti ka EKA ja Ca’Foscari tihedama koostöö võimalustest.
Reisi jooksul toimus kolm seminari, kus me arutasime külastatud näituste sisu ja dramaturgia üle, jagasime kogetust muljeid. Üldarvamuseks kujunes biennaali liiga ootuspärane teemale vastavus: kuraator ei jätnud vaatajale küsimuse- ega tõlgendusruumi, teistes kultuuriruumides loodud teoseid näidati lääne standardite järgi. Probleemi tekitas ka biennaali teema „Välismaalased kõikjal” sõnastus. Praktikas väljendus see “etnograafilise muuseumi” efektina, mille vastu kuraatorid ei võidelnud. Meeldejäävamad paviljonid erinevatest riikidest olid Eesti, Saksamaa, Prantsusmaa, Nigeeria, Madalmaad ja Hiina omad. Olgugi et Eesti paviljon asus biennaali näituste tuumikust eemal, Canareggios, oli see siiski hea külastatavusega. Näitus asus barokses renoveerimisjärgus Chiesa di Santa Maria delle Penitenti kirikus, mida kunstnik Edith Karlson kasutas stseenina ja kujutab müütiliste olendite maailma: hiiglased, kes tapavad salapärase mao, kalanaised, kahepäine kass jne. Kirikusse oli peidetud palju väikesi detaile; nende kõigi leidmiseks pidi näitusepaika süvenema, mis oma kihilises ülesehituses andis tunnetuseks erinevaid võimalusi ning käivitas kogemuslikkuse erinevad tasandid. Näitust täiendas suurejooneline teatraalne valgustus (dramaturg – Eero Epner), mis kiskus ükshaaval pimedusest välja erinevaid detaile. Oluline osa oli helikujundusel, mis lähtus Henri Purcelli barokse loo “The Cold Song” (1691) Raul Saaremetsa kaasaegse aranžeeringus ja Edith Karlsoni enese poolt loodud vokaalsest vormistusest.
Palju aega pühendati Veneetsia kaasaegse kunstiga seotud muuseumidele: Peggy Guggenheim Collection’i muuseum, Ca’Pesaro ja teised. Vabal ajal said huvilised külastada San Marco katedraali, kus on vapustavad Bütsantsi freskod, Doodžide palee (Palazzo Ducale), Gallerie dell’Accademia ning Arheoloogiamuuseumi antiikmaailma eksponaatidega.
Anders Härmi juhendamisel läbi viidud kursuses osalesid magistrandid Hans Alla, Karin Allik, Piret Arukaevu, Anastassia Janovskaja, Kaur Järve, Annika Haas, Emili Kelle, Kaidi Ojasoo, Hanna Õunapuu, Iris Peremees ja Maria Yudina.
Ülevaate kirjutasid: Maria Yudina, Annika Haas
Praktikareisi rahastas:
