AksessuaaridisainAnimatsioonArhitektuur ja linnaplaneerimineArhitektuuriteaduskondAvatud akadeemiaDesign and Technology FuturesDisainiteaduskondDoktorikoolDoktorikoolEhte- ja sepakunstErialadERKI MoeshowFotograafiaGaleriiGraafikaGraafiline disainHaldusosakond ja töökojadInstallatsioon ja skulptuurIT osakondJätkusuutliku disaini laborJoonistamineKaasaegne kunstKeraamikaKlaasKommunikatsiooniosakondKunstiharidusKunstiteadus ja visuaalkultuurKunstikultuuri teaduskondMaalMoedisainMuinsuskaitse ja konserveerimineÕppeosakondRaamatukoguRahandusosakondRektoraatSisearhitektuurStsenograafiaTasapinnaliste tehnoloogiate tehnokeskusTeadus- ja arendusosakondTegevuskunstTekstiilidisainTootedisainTugistruktuuridÜliõpilasesindusUncategorizedUrbanistikaUusmeediaVabade kunstide teaduskondVälissuhete osakond
C. VON ROSENI TÕLKERAAMATU ESITLUS
28.10.2016
C. VON ROSENI TÕLKERAAMATU ESITLUS
Muinsuskaitse ja konserveerimine
28.oktoobril toimus EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnas salapärase baltisaksa paruni C.von Roseni poolt 1851. aastal kirja pandud ja nüüd, 165 aastat hiljem maakeelde tõlgitud raamatu “Ehituskäsiraamat maaomanikele Eesti- ja Liivimaal” esitlus. Tegu on ehk vanima terviklikult illustreeritud laiahaardelise ehituskäsiraamatuga Eestis. Tõlkeprojekt sai teoks tänu osakonna magistri Joosep Metslangi eestvõtmisele.
Raamatu tõlkimist ja trükkimist toetasid EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakond, Eesti Kultuurkapital, Muinsuskaitseamet ning Kultuuriministeerium.
Huvilised saavad värske tõlketeose soetada EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnast Suur-Kloostri 11.
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
C. VON ROSENI TÕLKERAAMATU ESITLUS
Reede 28 oktoober, 2016
Muinsuskaitse ja konserveerimine
28.oktoobril toimus EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnas salapärase baltisaksa paruni C.von Roseni poolt 1851. aastal kirja pandud ja nüüd, 165 aastat hiljem maakeelde tõlgitud raamatu “Ehituskäsiraamat maaomanikele Eesti- ja Liivimaal” esitlus. Tegu on ehk vanima terviklikult illustreeritud laiahaardelise ehituskäsiraamatuga Eestis. Tõlkeprojekt sai teoks tänu osakonna magistri Joosep Metslangi eestvõtmisele.
Raamatu tõlkimist ja trükkimist toetasid EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakond, Eesti Kultuurkapital, Muinsuskaitseamet ning Kultuuriministeerium.
Huvilised saavad värske tõlketeose soetada EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnast Suur-Kloostri 11.
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
19.10.2016
Kunstiakadeemia avab Mektorys materjalikatsetuste projektiruumi, kus saab näha kohvijäätmetest valminud biomaterjale
Sisearhitektuur
Kolmapäeval, 19. oktoobril kell 16.00 avab Eesti Kunstiakadeemia Tallinnas innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuses Mektory projektiruumi, kus esitletakse õppetöö käigus valminud uudseid materjale. Esimesel näitusel on eksponeeritud materjalid, mis töötati välja EKA sisearhitektuuri osakonnas, kasutades üht igapäevast jäätmeliiki – kohvipaksu.
Üle maailma tarvitatakse aastas kokku umbes 9 miljonit tonni kohvi. Jäätmena jääb sellest järele 80%. Kunstiakadeemia sisearhitektuuri magister Annika Kaldoja arendas oma uurimistöö käigus välja kollektsiooni kasutatud kohvijäätmetest toodetud biomaterjale. Sidudes kohvitööstuse ja -tarbimise jäägid looduslike sideainetega, on tulemuseks ajutised materjalid, mis ei ole loodud igavesti kestma, kuid pikendavad oluliselt muidu äraviskamisele kuuluva kohvipaksu “kasutusaega”. Magistritööd juhendasid õppejõud Kärt Ojavee, Edina Dufala-Pärn, Hannes Praks ja Eik Hermann.
Mektory EKA projektiruumist saab Kunstiakadeemia uute materjalikatsetuste esitlusruum. Valmivad materjalid otsivad alternatiive tööstuslikult toodetud sünteetilistele materjalidele, spekuleerivad ainelise tulevikuruumiga, tegelevad haptika ning taktiilse kommunikatsiooniga.
Mektory väljapanek on hea stardiplatvorm disainerite, teadlaste ning tootjate vaheliseks koostööks – näituse ümber toimuvatel sündmustel käivitatakse disainerite, teadlaste ja tööstuse vahel arutelu võimalikest bioloogilistest tulevikumaterjalidest.
Kolmapäeval avataval näitusel eksponeeritud materjalikatsetused sündisid Kultuurkapitali toel, katsetuste jaoks kogusid kohvipaksu Tallinna kohvikud Sinilind, CoffeeBar 10133, BJÖRN Espresso Bar, KOKOMO Coffee, Renard Coffee Shop, näituse sündmisele aitas kaasa Moodne Valgustus AS. Lisaks kohvimorfoosidele on esimesel väljapanekul ka sisearhitektuuri I kursuse üliõpilaste katsetused, mida juhendasid Annika Kaldoja ja Kärt Ojavee.
Innovatsiooni- ja ettevõtluskeskus Mektory asub TTÜ linnakus Mustamäel (Raja 15). Huvilised on oodatud!
Rohkem infot materjalilabori töö kohta:
Annika Kaldoja
+372 522 0001
Ekspositsioone Mektory EKA projektiruumis koordineerib EKA Galerii:
Keiu Krikmann, galerist
keiu.krimann@artun.ee
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
Kunstiakadeemia avab Mektorys materjalikatsetuste projektiruumi, kus saab näha kohvijäätmetest valminud biomaterjale
Kolmapäev 19 oktoober, 2016
Sisearhitektuur
Kolmapäeval, 19. oktoobril kell 16.00 avab Eesti Kunstiakadeemia Tallinnas innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuses Mektory projektiruumi, kus esitletakse õppetöö käigus valminud uudseid materjale. Esimesel näitusel on eksponeeritud materjalid, mis töötati välja EKA sisearhitektuuri osakonnas, kasutades üht igapäevast jäätmeliiki – kohvipaksu.
Üle maailma tarvitatakse aastas kokku umbes 9 miljonit tonni kohvi. Jäätmena jääb sellest järele 80%. Kunstiakadeemia sisearhitektuuri magister Annika Kaldoja arendas oma uurimistöö käigus välja kollektsiooni kasutatud kohvijäätmetest toodetud biomaterjale. Sidudes kohvitööstuse ja -tarbimise jäägid looduslike sideainetega, on tulemuseks ajutised materjalid, mis ei ole loodud igavesti kestma, kuid pikendavad oluliselt muidu äraviskamisele kuuluva kohvipaksu “kasutusaega”. Magistritööd juhendasid õppejõud Kärt Ojavee, Edina Dufala-Pärn, Hannes Praks ja Eik Hermann.
Mektory EKA projektiruumist saab Kunstiakadeemia uute materjalikatsetuste esitlusruum. Valmivad materjalid otsivad alternatiive tööstuslikult toodetud sünteetilistele materjalidele, spekuleerivad ainelise tulevikuruumiga, tegelevad haptika ning taktiilse kommunikatsiooniga.
Mektory väljapanek on hea stardiplatvorm disainerite, teadlaste ning tootjate vaheliseks koostööks – näituse ümber toimuvatel sündmustel käivitatakse disainerite, teadlaste ja tööstuse vahel arutelu võimalikest bioloogilistest tulevikumaterjalidest.
Kolmapäeval avataval näitusel eksponeeritud materjalikatsetused sündisid Kultuurkapitali toel, katsetuste jaoks kogusid kohvipaksu Tallinna kohvikud Sinilind, CoffeeBar 10133, BJÖRN Espresso Bar, KOKOMO Coffee, Renard Coffee Shop, näituse sündmisele aitas kaasa Moodne Valgustus AS. Lisaks kohvimorfoosidele on esimesel väljapanekul ka sisearhitektuuri I kursuse üliõpilaste katsetused, mida juhendasid Annika Kaldoja ja Kärt Ojavee.
Innovatsiooni- ja ettevõtluskeskus Mektory asub TTÜ linnakus Mustamäel (Raja 15). Huvilised on oodatud!
Rohkem infot materjalilabori töö kohta:
Annika Kaldoja
+372 522 0001
Ekspositsioone Mektory EKA projektiruumis koordineerib EKA Galerii:
Keiu Krikmann, galerist
keiu.krimann@artun.ee
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
14.10.2016
EKA Disainiteaduskonna joonistusstuudio krokii
Disainiteaduskond
EKA Disainiteaduskonna krokiis on seekord modelliks Nikolai.
Postitas Ülle Marks — Püsilink
EKA Disainiteaduskonna joonistusstuudio krokii
Reede 14 oktoober, 2016
Disainiteaduskond
EKA Disainiteaduskonna krokiis on seekord modelliks Nikolai.
Postitas Ülle Marks — Püsilink
14.10.2016 — 01.11.2016
Call for Papers █ Architectures, Natures and Data: The Politics of Environments
Urbanistika
ARCHITECTURES, NATURES AND DATA:
THE POLITICS OF ENVIRONMENTS
Faculty of Architecture, Estonian Academy of Arts
Tallinn, Estonia
April 20-23, 2017
CALL FOR PAPERS
Two themes stand out prominently in discussions, projects and strategies that are at the forefront of contemporary urbanisation. It is, on the one hand, the question of ecology, where the city and architecture are reconceptualised in “green” terms, such as sustainability, resilience, metabolic optimisation and energy efficiency. On the other hand, there is the cybernetic question, where the futures of architecture and urbanisation are staked upon the pervasive use of digital communication, interactive technologies, ubiquitous computing, and the “big data”. Moreover, these two questions have become increasingly intertwined as two facets of a single environmental question: while real-time adjustments, behaviour optimisation and “smart” solutions are central to urban environmental agenda, the omnipresent network of perpetually interacting digital objects constitutes itself as a qualitatively new environment within which urban citizens are enfolded. But, as digital networks become our “second nature,” we also hark back to the models derived from the “first nature.”
There is growing pressure on architects, urbanists and planners to deliver ecological and techno-informational solutions, with (self-)monitoring of citizens “behaviour”, optimisation of the buildings “performance” and smoothing of urban “flows”, along with the respective substitution of democratic politics by automated governance models. As such, it is ever more important to interrogate the historical, theoretical, methodological and epistemological assumptions beneath the above set of processes that can be described, following Michel Foucault, as environmental governmentality. These questions will be explored under three thematic tracks.
———Optimised urban ecosystems
While urbanisation had for centuries relied on nature as its constitutive outside—as a resource and as a fantasy—it is only during the 1970s that the urban-nature dichotomy was subjected to the paradigm of limits and risks. Protection, conservation and sustainability had been institutionalised as regulative planning ideas in the following decades and the city itself was thereby reconceptualised as an ecosystem. More recently, however, urban “ecosystems” are being subjected to the criteria of resilience, and the ideals of harmony and balance replaced with emergence and complexity. Urban planning and development are transformed into variants of metabolic governance, the objective of which is to optimise energy flows, smooth eco-infrastructures, and stimulate ecosystemic self-organisation, even at the price of insulating the optimised, smooth and self-organised from the labour on which it essentially rests.
What are the histories and futures of sustainability, resilience and ecological optimisation and how can they be addressed as epistemic categories beyond their implied “solutionist” imperative? What roles have architectures and urbanisms played in these epistemic transformations? What are the broader political consequences of thinking the city as an ecosystem and urbanisation as a metabolic flow? To what extent is the widely analysed shift from planning and government to management and governance (or from Fordism to post-Fordism more generally) itself rooted in the urban ecological imperative of the last 40 years?
———Architectural turn to nature?
In terms of their relationship with nature, urbanisms and architectures today are caught in a peculiar paradox. On one side these disciplines recognise that there is no pure nature, that nature has been “planetary urbanised”. On the other hand, they are drawn to the idea of pure nature as a blueprint for spatial action. The morphology and morphogenesis of biological organisms inspire ostensibly resourceful tectonic solutions and efficient material performance. The evolutionary model and the ecological cycling of nutrients inspire ostensibly non-deterministic, open-ended models of urbanisation.
But why and how have biomimesis and ecomimesis come to constitute an unquestioned ideal for architecture and urbanism in the first place? What is a more fundamental historical and epistemological stake underneath their biomimetic and ecomimetic impulses? Why has nature, as described by natural sciences, been appropriated as a model and a teacher? Why is nature viewed as inherently efficient and intelligent and how does current architectures’ “turn to nature” differ from earlier such turns? What are the social costs of urbanisms’ green, “clean-tech” imaginations?
———”Big data” and urban subjectification
Similar questions can be directed at the notions of human nature and subjectivity. As the proliferation of data de-stabilises human subjectivity, rendering individuals into profiles and substituting individuation with algorithmic personalisation, the idea of a human-friendly city continues to inform urban design. While we expect that “big data” will help us to better design “for people” and make cities more “liveable”, we tend to ignore how these data simultaneously undo the very meaning of people and life. The ultimate embodiment of this paradox is the “smart city,” wherein puerile idea of a desirable urbanity correlates with the transformation of life into a data stream.
How have the environmental powers of architectures and urbanisms mutated since these disciplines started to unfold subjects in cybernetic environments? Who are the past, present and future subjects of digital governmentality-through-environments? Who is the “smart”, optimised, efficiently behaving and algorithmically desiring citizen? And, in what sense, if any, can they be called a democratic citizen? Have social classes and political parties been replaced by de-territorialised swarms? Has government been replaced by environmental modulation?
——————————————
Authors are welcome to submit analytical papers, theoretically well-grounded case studies, or architectural counter-projects for presentations while indicating their preference for one of the above tracks. At the same time, we ask that their contributions consider specifically how natures and data are intertwined in architectural and urban politics today, how the politics of environments is simultaneously ecological and cybernetic.
Please submit your proposal (max 400 words) and a short bio (max 50 words) to architecturesnaturesdata@gmail.com by November 1, 2016.
Conference keynotes will be given by Matthew Gandy, Antoinette Rouvroy and Douglas Spencer.
For further information, please visit www.architecturesnaturesdata.com .
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
Call for Papers █ Architectures, Natures and Data: The Politics of Environments
Reede 14 oktoober, 2016 — Teisipäev 01 november, 2016
Urbanistika
ARCHITECTURES, NATURES AND DATA:
THE POLITICS OF ENVIRONMENTS
Faculty of Architecture, Estonian Academy of Arts
Tallinn, Estonia
April 20-23, 2017
CALL FOR PAPERS
Two themes stand out prominently in discussions, projects and strategies that are at the forefront of contemporary urbanisation. It is, on the one hand, the question of ecology, where the city and architecture are reconceptualised in “green” terms, such as sustainability, resilience, metabolic optimisation and energy efficiency. On the other hand, there is the cybernetic question, where the futures of architecture and urbanisation are staked upon the pervasive use of digital communication, interactive technologies, ubiquitous computing, and the “big data”. Moreover, these two questions have become increasingly intertwined as two facets of a single environmental question: while real-time adjustments, behaviour optimisation and “smart” solutions are central to urban environmental agenda, the omnipresent network of perpetually interacting digital objects constitutes itself as a qualitatively new environment within which urban citizens are enfolded. But, as digital networks become our “second nature,” we also hark back to the models derived from the “first nature.”
There is growing pressure on architects, urbanists and planners to deliver ecological and techno-informational solutions, with (self-)monitoring of citizens “behaviour”, optimisation of the buildings “performance” and smoothing of urban “flows”, along with the respective substitution of democratic politics by automated governance models. As such, it is ever more important to interrogate the historical, theoretical, methodological and epistemological assumptions beneath the above set of processes that can be described, following Michel Foucault, as environmental governmentality. These questions will be explored under three thematic tracks.
———Optimised urban ecosystems
While urbanisation had for centuries relied on nature as its constitutive outside—as a resource and as a fantasy—it is only during the 1970s that the urban-nature dichotomy was subjected to the paradigm of limits and risks. Protection, conservation and sustainability had been institutionalised as regulative planning ideas in the following decades and the city itself was thereby reconceptualised as an ecosystem. More recently, however, urban “ecosystems” are being subjected to the criteria of resilience, and the ideals of harmony and balance replaced with emergence and complexity. Urban planning and development are transformed into variants of metabolic governance, the objective of which is to optimise energy flows, smooth eco-infrastructures, and stimulate ecosystemic self-organisation, even at the price of insulating the optimised, smooth and self-organised from the labour on which it essentially rests.
What are the histories and futures of sustainability, resilience and ecological optimisation and how can they be addressed as epistemic categories beyond their implied “solutionist” imperative? What roles have architectures and urbanisms played in these epistemic transformations? What are the broader political consequences of thinking the city as an ecosystem and urbanisation as a metabolic flow? To what extent is the widely analysed shift from planning and government to management and governance (or from Fordism to post-Fordism more generally) itself rooted in the urban ecological imperative of the last 40 years?
———Architectural turn to nature?
In terms of their relationship with nature, urbanisms and architectures today are caught in a peculiar paradox. On one side these disciplines recognise that there is no pure nature, that nature has been “planetary urbanised”. On the other hand, they are drawn to the idea of pure nature as a blueprint for spatial action. The morphology and morphogenesis of biological organisms inspire ostensibly resourceful tectonic solutions and efficient material performance. The evolutionary model and the ecological cycling of nutrients inspire ostensibly non-deterministic, open-ended models of urbanisation.
But why and how have biomimesis and ecomimesis come to constitute an unquestioned ideal for architecture and urbanism in the first place? What is a more fundamental historical and epistemological stake underneath their biomimetic and ecomimetic impulses? Why has nature, as described by natural sciences, been appropriated as a model and a teacher? Why is nature viewed as inherently efficient and intelligent and how does current architectures’ “turn to nature” differ from earlier such turns? What are the social costs of urbanisms’ green, “clean-tech” imaginations?
———”Big data” and urban subjectification
Similar questions can be directed at the notions of human nature and subjectivity. As the proliferation of data de-stabilises human subjectivity, rendering individuals into profiles and substituting individuation with algorithmic personalisation, the idea of a human-friendly city continues to inform urban design. While we expect that “big data” will help us to better design “for people” and make cities more “liveable”, we tend to ignore how these data simultaneously undo the very meaning of people and life. The ultimate embodiment of this paradox is the “smart city,” wherein puerile idea of a desirable urbanity correlates with the transformation of life into a data stream.
How have the environmental powers of architectures and urbanisms mutated since these disciplines started to unfold subjects in cybernetic environments? Who are the past, present and future subjects of digital governmentality-through-environments? Who is the “smart”, optimised, efficiently behaving and algorithmically desiring citizen? And, in what sense, if any, can they be called a democratic citizen? Have social classes and political parties been replaced by de-territorialised swarms? Has government been replaced by environmental modulation?
——————————————
Authors are welcome to submit analytical papers, theoretically well-grounded case studies, or architectural counter-projects for presentations while indicating their preference for one of the above tracks. At the same time, we ask that their contributions consider specifically how natures and data are intertwined in architectural and urban politics today, how the politics of environments is simultaneously ecological and cybernetic.
Please submit your proposal (max 400 words) and a short bio (max 50 words) to architecturesnaturesdata@gmail.com by November 1, 2016.
Conference keynotes will be given by Matthew Gandy, Antoinette Rouvroy and Douglas Spencer.
For further information, please visit www.architecturesnaturesdata.com .
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
04.11.2016 — 05.11.2016
Eesti Kultuuri Koja aastakonverents „Kultuur, haridus ja haritus“
|
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
Eesti Kultuuri Koja aastakonverents „Kultuur, haridus ja haritus“
Reede 04 november, 2016 — Laupäev 05 november, 2016
|
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
20.10.2016
Avatud loeng: Jakob Lange (BIG) 20.10 kell 18
Arhitektuur ja linnaplaneerimine
Ehitamata raekoja lugu: Tallinnas esineb raehoone projekti juhtinud taani arhitekt Jakob Lange / BIG
20. oktoobril kell 18 esineb Tallinnas Kanuti Gildi SAALis EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarja raames taani arhitekt Jakob Lange, kes igapäevaselt töötab üle maailma tuntud arhitektuuribüroos BIG (Bjarke Ingels Group). Lange on olnud algusest peale seotud Tallinna uue raehoone projektiga, mille konkursi BIG 2009. aastal võitis ning mis on siiani ehitamata. Tallinnas räägib Lange BIGis loodud raekoja “küla” tüpoloogiast – sellest kas ja kuidas arhitektuur saab kaasa aidata linnakodanike ja linnavalitsuse vahelisele avatud ja demokraatlikule suhtlemisele. Kuulama on oodatud nii arhitektuuritudengid, professionaalid kui lihtsalt ruumihuvilised.
Jakob Lange on BIG arhitektuurbüroo partner ja arhitekt alates 2003. aastast. Projektijuhina on ta kogunud tuntust ja võitnud mitmeid rahvusvahelisi võistlusi, mille hulgas on BIG arhitektuuribüroo suurimad projektid. Jakob juhtis arhitektina korterhoone The Mountain ehitust Kopenhaagenis, mis valmis aastal 2008 ning samuti Tallinna uue raekoja projekti, mis pälvis MIPIM Future Awardi aastal 2011. Hetkel on tal käsil 20 000 m2 loodussäästlik kortermaja Stockholmis.
Jakob on uudistehnoloogiaga tegeleva osakonna BIG IDEAS üks juhtidest, mis teostab uurimustöid informatsiooni ja uudisdisaini vallas. Tema tegevusala hulka kuuluvad mh rohelise aknaaia projekt, kohandatav mööbel, innovatiivsed ehitussüsteemid jne – tema fookus ulatub pisikestest detailidest suure (BIG) pildini.
Arhitektuuriteaduskond kutsub Tallinnasse loengusarjale esinema maailmas tuntud arhitekte, teoreetikuid, kriitikuid ja urbaniste, et tutvustada arhitektuuri, disaini, linnaehituse ning kriitilise mõtte värskeid vaatenurki. Loengud on mõeldud nii arhitektuurivaldkonna tudengitele ja erialaga seotud professionaalidele, kui ka ruumikultuuri huviliste laiemale ringile. Loengud on inglise keeles ning tasuta.
Tallinna raehoone projekti kohta lähemalt: http://big.dk/#projects-tat
Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital ja korraldab EKA arhitektuuriteaduskond
Kuraatorid: Sille Pihlak, Siim Tuksam
Anna tulemisest teada: https://www.facebook.com/events/655578361288110/
Lisainfo:
Pille Epner
arhitektuur@artun.ee
+372 642 0071
Postitas Pille Epner — Püsilink
Avatud loeng: Jakob Lange (BIG) 20.10 kell 18
Neljapäev 20 oktoober, 2016
Arhitektuur ja linnaplaneerimine
Ehitamata raekoja lugu: Tallinnas esineb raehoone projekti juhtinud taani arhitekt Jakob Lange / BIG
20. oktoobril kell 18 esineb Tallinnas Kanuti Gildi SAALis EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarja raames taani arhitekt Jakob Lange, kes igapäevaselt töötab üle maailma tuntud arhitektuuribüroos BIG (Bjarke Ingels Group). Lange on olnud algusest peale seotud Tallinna uue raehoone projektiga, mille konkursi BIG 2009. aastal võitis ning mis on siiani ehitamata. Tallinnas räägib Lange BIGis loodud raekoja “küla” tüpoloogiast – sellest kas ja kuidas arhitektuur saab kaasa aidata linnakodanike ja linnavalitsuse vahelisele avatud ja demokraatlikule suhtlemisele. Kuulama on oodatud nii arhitektuuritudengid, professionaalid kui lihtsalt ruumihuvilised.
Jakob Lange on BIG arhitektuurbüroo partner ja arhitekt alates 2003. aastast. Projektijuhina on ta kogunud tuntust ja võitnud mitmeid rahvusvahelisi võistlusi, mille hulgas on BIG arhitektuuribüroo suurimad projektid. Jakob juhtis arhitektina korterhoone The Mountain ehitust Kopenhaagenis, mis valmis aastal 2008 ning samuti Tallinna uue raekoja projekti, mis pälvis MIPIM Future Awardi aastal 2011. Hetkel on tal käsil 20 000 m2 loodussäästlik kortermaja Stockholmis.
Jakob on uudistehnoloogiaga tegeleva osakonna BIG IDEAS üks juhtidest, mis teostab uurimustöid informatsiooni ja uudisdisaini vallas. Tema tegevusala hulka kuuluvad mh rohelise aknaaia projekt, kohandatav mööbel, innovatiivsed ehitussüsteemid jne – tema fookus ulatub pisikestest detailidest suure (BIG) pildini.
Arhitektuuriteaduskond kutsub Tallinnasse loengusarjale esinema maailmas tuntud arhitekte, teoreetikuid, kriitikuid ja urbaniste, et tutvustada arhitektuuri, disaini, linnaehituse ning kriitilise mõtte värskeid vaatenurki. Loengud on mõeldud nii arhitektuurivaldkonna tudengitele ja erialaga seotud professionaalidele, kui ka ruumikultuuri huviliste laiemale ringile. Loengud on inglise keeles ning tasuta.
Tallinna raehoone projekti kohta lähemalt: http://big.dk/#projects-tat
Loengusarja toetab Eesti Kultuurkapital ja korraldab EKA arhitektuuriteaduskond
Kuraatorid: Sille Pihlak, Siim Tuksam
Anna tulemisest teada: https://www.facebook.com/events/655578361288110/
Lisainfo:
Pille Epner
arhitektuur@artun.ee
+372 642 0071
Postitas Pille Epner — Püsilink
30.09.2016 — 03.10.2016
SAKSA MUINSUSKAITSE JA TEOORIA ÕPETAMISE TÖÖRÜHMA KOOSOLEK BAUHAUSI ÜLIKOOLIS
Muinsuskaitse ja konserveerimine
Prof Lilian Hansar osales 28. sept – 1 okt 2016 Saksa muinsuskaitse ja teooria õpetamise töörühma korraldatud kongressil Weimari Bauhausi Ülikoolis. Arutleti digiteerimise ja selle kasutamisvõimaluste üle muinsuskaitses. Anti ülevaade kultuuripärandi registritest ning tutvustati 3D mudelite kasutamisvõimalusi konserveerimises. Tõdeti, et digitaalne koopia ei asenda konserveeritud mälestist, küll aga aitab kaasa kultuurirpärandi tutvustamisele laiemale üldsusele.
Fotol Palmyra triumfikaare koopia Londonis, mille valmistamisel kasutati 3D- modelleerimist.
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
SAKSA MUINSUSKAITSE JA TEOORIA ÕPETAMISE TÖÖRÜHMA KOOSOLEK BAUHAUSI ÜLIKOOLIS
Reede 30 september, 2016 — Esmaspäev 03 oktoober, 2016
Muinsuskaitse ja konserveerimine
Prof Lilian Hansar osales 28. sept – 1 okt 2016 Saksa muinsuskaitse ja teooria õpetamise töörühma korraldatud kongressil Weimari Bauhausi Ülikoolis. Arutleti digiteerimise ja selle kasutamisvõimaluste üle muinsuskaitses. Anti ülevaade kultuuripärandi registritest ning tutvustati 3D mudelite kasutamisvõimalusi konserveerimises. Tõdeti, et digitaalne koopia ei asenda konserveeritud mälestist, küll aga aitab kaasa kultuurirpärandi tutvustamisele laiemale üldsusele.
Fotol Palmyra triumfikaare koopia Londonis, mille valmistamisel kasutati 3D- modelleerimist.
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
04.10.2016 — 18.10.2016
TOOMKIRIKU KUNINGAKABELI VÄLIUURINGUD
Muinsuskaitse ja konserveerimine
Muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna 2016. aasta sügissemestri väliuuringute kursus (BA II) toimub seekord väga erakordses kohas: Tallinna Toomkiriku pisikeses kahe võlvikuga kabelis, mida kokkuleppeliselt kutsutakse “Kuningakabeliks”. EKA tudengitel oli suur au olla Juhan Kilumetsa käe all selle keskaegse kabelikese esmauurijateks. Kabelis viidi läbi 3D laserskaneerimine (Andres Uueni), ajalooliste krohvide uurimine (Hilkka Hiiop ja Varje Õunapuu), põrandaalune arheoloogia ja kinnimüüritud lavatooriuminiši avamine (Juhan Kilumets).
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
TOOMKIRIKU KUNINGAKABELI VÄLIUURINGUD
Teisipäev 04 oktoober, 2016 — Teisipäev 18 oktoober, 2016
Muinsuskaitse ja konserveerimine
Muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna 2016. aasta sügissemestri väliuuringute kursus (BA II) toimub seekord väga erakordses kohas: Tallinna Toomkiriku pisikeses kahe võlvikuga kabelis, mida kokkuleppeliselt kutsutakse “Kuningakabeliks”. EKA tudengitel oli suur au olla Juhan Kilumetsa käe all selle keskaegse kabelikese esmauurijateks. Kabelis viidi läbi 3D laserskaneerimine (Andres Uueni), ajalooliste krohvide uurimine (Hilkka Hiiop ja Varje Õunapuu), põrandaalune arheoloogia ja kinnimüüritud lavatooriuminiši avamine (Juhan Kilumets).
Postitas Maris Veeremäe — Püsilink
12.10.2016
Lauri Sommer ja Toomas Kuusing 12. oktoobril graafika osakonnas
Graafika
Kolmapäeval, 12. oktoobril kell 16.30 räägib Lauri Sommer oma raamatust „Lugusid lõunast“, raamatu illustratsioone tutvustab kunstnik Toomas Kuusing.
Lauri Sommeri „Lugusid lõunast“ on valik lindistusi vanadelt kassettidelt. Osa neist põhineb vanakeste juttudel, osa peretraditsioonil, osa folkloorsel ainesel ja osa fantaasial. Mõni pala on antud nii murdelises algkeeles kui vabatõlkes. See on omamoodi jätk endiaegsele jutuvestmisele ning rahvasuule toetunud Juhan Jaigi „Võrumaa juttude“ kahele jaole. Lugude toimumispaigad on Võrumaa, Peipsiveer, Setomaa nii meie kui Petseri poolel, Kulkna (Kolpino) saar ja Lämmijärve teisel kaldal paiknev Chudskaja Rudnitsa kyla. Endise Lõuna-Eesti kultuuri ja eesti-vene segaasustuse asjad. Pajatusi laiendavad seto verd Toomas Kuusingu linoollõiked. Tema illustratsioonid on trükitud EKA graafika töökojas.
Lauri Sommer (s. 1973, Viljandi) on prosaist, luuletaja, kirjandusteadlane ja muusik. Ta on Tartu Ülikooli kirjanduse magister 2003. aastast (väitekiri Uku Masingu kogu “Saadik Magellani pilvest” taustadest). Sommeri eelmine mahukas proosateos „Sealpool sood‟ ilmus 2014. aastal, viimane luulekogu „kunagi‟ nägi ilmavalgust 2015. aastal. Sommer on tõlkinud eesti keelde Richard Brautigani ja Matsuo Bashō teoseid. 2004. a sai ta kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali artikliauhinna ja 2014. a Juhan Liivi luuleauhinna. Lauri Sommer on ansamblite Liinatśuraq, Ütsiotsõ ja Kago (http://www.ounaviks.ee/kago/) liige.
Toomas Kuusing (s. 1976, Meremäe) alustas kunstiõpinguid Pärnus Academia Non Gratas aastal 2001. Aastal 2005 lõpetas Eesti Kunstiakadeemia BA vabade kunstide erialal. Alates aastast 2001 kuulub Toomas Kuusing kunstirühmitusse Non Grata ja on osalenud Non Grata performance’ite ja näitustega Euroopas, Aasias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Aastast 2002 osalenud ühisnäitustel (graafika ja õlimaal) Eestis, Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus, Venemaal, Saksamaal, Itaalias, Slovakias, Bulgaarias, Rumeenias, Armeenias, Prantsusmaal, Inglismaal, Hiinas, U.S.A.s, Tšiilis ja Lõuna-Koreas. Esinenud isiknäitustega aastast 2002 Eestis, Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, U.S.A.s, Tšiilis, Austraalias ja Lõuna-Koreas. Vabakutseline kunstnik aastast 2006. Tunnustused: Graafika In festival Grand Prix 2006, 2010 Pärnu; Aasta kunstnik 2008 Pärnu; Aasta Graafik 2013 Eesti. Vt ka
OLETE OODATUD!
Graafika osakond, Lembitu 10B, ruum 144
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
Lauri Sommer ja Toomas Kuusing 12. oktoobril graafika osakonnas
Kolmapäev 12 oktoober, 2016
Graafika
Kolmapäeval, 12. oktoobril kell 16.30 räägib Lauri Sommer oma raamatust „Lugusid lõunast“, raamatu illustratsioone tutvustab kunstnik Toomas Kuusing.
Lauri Sommeri „Lugusid lõunast“ on valik lindistusi vanadelt kassettidelt. Osa neist põhineb vanakeste juttudel, osa peretraditsioonil, osa folkloorsel ainesel ja osa fantaasial. Mõni pala on antud nii murdelises algkeeles kui vabatõlkes. See on omamoodi jätk endiaegsele jutuvestmisele ning rahvasuule toetunud Juhan Jaigi „Võrumaa juttude“ kahele jaole. Lugude toimumispaigad on Võrumaa, Peipsiveer, Setomaa nii meie kui Petseri poolel, Kulkna (Kolpino) saar ja Lämmijärve teisel kaldal paiknev Chudskaja Rudnitsa kyla. Endise Lõuna-Eesti kultuuri ja eesti-vene segaasustuse asjad. Pajatusi laiendavad seto verd Toomas Kuusingu linoollõiked. Tema illustratsioonid on trükitud EKA graafika töökojas.
Lauri Sommer (s. 1973, Viljandi) on prosaist, luuletaja, kirjandusteadlane ja muusik. Ta on Tartu Ülikooli kirjanduse magister 2003. aastast (väitekiri Uku Masingu kogu “Saadik Magellani pilvest” taustadest). Sommeri eelmine mahukas proosateos „Sealpool sood‟ ilmus 2014. aastal, viimane luulekogu „kunagi‟ nägi ilmavalgust 2015. aastal. Sommer on tõlkinud eesti keelde Richard Brautigani ja Matsuo Bashō teoseid. 2004. a sai ta kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali artikliauhinna ja 2014. a Juhan Liivi luuleauhinna. Lauri Sommer on ansamblite Liinatśuraq, Ütsiotsõ ja Kago (http://www.ounaviks.ee/kago/) liige.
Toomas Kuusing (s. 1976, Meremäe) alustas kunstiõpinguid Pärnus Academia Non Gratas aastal 2001. Aastal 2005 lõpetas Eesti Kunstiakadeemia BA vabade kunstide erialal. Alates aastast 2001 kuulub Toomas Kuusing kunstirühmitusse Non Grata ja on osalenud Non Grata performance’ite ja näitustega Euroopas, Aasias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Aastast 2002 osalenud ühisnäitustel (graafika ja õlimaal) Eestis, Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus, Venemaal, Saksamaal, Itaalias, Slovakias, Bulgaarias, Rumeenias, Armeenias, Prantsusmaal, Inglismaal, Hiinas, U.S.A.s, Tšiilis ja Lõuna-Koreas. Esinenud isiknäitustega aastast 2002 Eestis, Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, U.S.A.s, Tšiilis, Austraalias ja Lõuna-Koreas. Vabakutseline kunstnik aastast 2006. Tunnustused: Graafika In festival Grand Prix 2006, 2010 Pärnu; Aasta kunstnik 2008 Pärnu; Aasta Graafik 2013 Eesti. Vt ka
OLETE OODATUD!
Graafika osakond, Lembitu 10B, ruum 144
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
13.10.2016
Ago-Livius Kerge raamatu “Tudulinnast Tallinna arhitektiks” esitlus Eesti Kunstiakadeemias 13.10.16. kl 16.00
Arhitektuuriteaduskond
| Neljapäeval, 13. oktoobril kell 16.00 esitleb arhitekt, Eesti Kunstiakadeemia (ERKI) vilistlane Ago-Livius Kerge (s. 1933) EKA raamatukogus (Estonia pst 7, III korrus) oma vastvalminud memuaari “Tudulinnast Tallinna arhitektiks”.
Raamat räägib autori tudengipõlvest eelmise sajandi 50.-ndate aastate Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) arhitektuuriteaduskonnas, värvikatest õppejõududest, aga ka töötamisest juhtiva arhitektina erinevates projekteerimisinstituutides, nagu Tööstusprojekt, Maaehitusprojekt, Eesti Projekt ja lõpuks Plaanikomitee kuni pöördeliste 1990ndate aastateni. Väärib märkimist, et diplomitööna koostas ja kaitses autor Eesti Rahva Muuseumi projekti (juhendajaks dots. Edgar Velbri), seda aastal 1960! “On väga tore, et EKA vilistlased üha rohkem oma mälestusi avaldavad. Ago Kerge lood arhitektiõppe algusaastaist, praktikaist Venemaal, õppejõdudest ja tudengielust heidavad tohutult väärtusliku valgusvihu seni üsna tundmata tahkudele meie kooli ajaloos. Kutsun üles kõiki vilistlasi, kel sulg vähegi kannab, oma mälestusi kirja panema,” ütleb EKA rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm. Raamat on järg 2015. aastal ilmunud “Tudulinna – siit ma tulen” meenutuste raamatule lapsepõlvest ja algkooliaastatest Tudulinnas Virumaal ning keskkooliajast Tartus praeguses Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille autor lõpetas 1952. a. Pealkiri: “Tudulinnast Tallinna arhitektiks” Kasutatud allikad: Rahva Raamat |
| Teate koostas Solveig Jahnke Kommunikatsioonijuht solveig.jahnke@artun.ee Tel +372 6267 111 Mob +372 5626 4949 |
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink
Ago-Livius Kerge raamatu “Tudulinnast Tallinna arhitektiks” esitlus Eesti Kunstiakadeemias 13.10.16. kl 16.00
Neljapäev 13 oktoober, 2016
Arhitektuuriteaduskond
| Neljapäeval, 13. oktoobril kell 16.00 esitleb arhitekt, Eesti Kunstiakadeemia (ERKI) vilistlane Ago-Livius Kerge (s. 1933) EKA raamatukogus (Estonia pst 7, III korrus) oma vastvalminud memuaari “Tudulinnast Tallinna arhitektiks”.
Raamat räägib autori tudengipõlvest eelmise sajandi 50.-ndate aastate Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) arhitektuuriteaduskonnas, värvikatest õppejõududest, aga ka töötamisest juhtiva arhitektina erinevates projekteerimisinstituutides, nagu Tööstusprojekt, Maaehitusprojekt, Eesti Projekt ja lõpuks Plaanikomitee kuni pöördeliste 1990ndate aastateni. Väärib märkimist, et diplomitööna koostas ja kaitses autor Eesti Rahva Muuseumi projekti (juhendajaks dots. Edgar Velbri), seda aastal 1960! “On väga tore, et EKA vilistlased üha rohkem oma mälestusi avaldavad. Ago Kerge lood arhitektiõppe algusaastaist, praktikaist Venemaal, õppejõdudest ja tudengielust heidavad tohutult väärtusliku valgusvihu seni üsna tundmata tahkudele meie kooli ajaloos. Kutsun üles kõiki vilistlasi, kel sulg vähegi kannab, oma mälestusi kirja panema,” ütleb EKA rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm. Raamat on järg 2015. aastal ilmunud “Tudulinna – siit ma tulen” meenutuste raamatule lapsepõlvest ja algkooliaastatest Tudulinnas Virumaal ning keskkooliajast Tartus praeguses Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille autor lõpetas 1952. a. Pealkiri: “Tudulinnast Tallinna arhitektiks” Kasutatud allikad: Rahva Raamat |
| Teate koostas Solveig Jahnke Kommunikatsioonijuht solveig.jahnke@artun.ee Tel +372 6267 111 Mob +372 5626 4949 |
Postitas Solveig Jahnke — Püsilink