Marta Konovalovi näituse retsenseerimine

20. novembril kell 13.00-14.30 toimub kunsti ja disaini doktorandi Marta Konovalovi näituse „Jutustus pikemast suhtest“ retsenseerimine. Näitus on osa Marta Konovalovi loovuurimuslikust doktoritööst “Repair and Renegenerative Textile Design”.

Retsenseerimine toimub zoomis: https://zoom.us/j/98954931902?pwd=K0RZWm1YcFhaR2tUcG50UHRuMFZvQT09

Meeting ID: 989 5493 1902, Passcode: 389968.

Doktoritöö juhendajad on dr Kristi Kuusk ja dr Julia Valle Noronha

Näituse retsensendid on dr Louise Ravnløkke (Design School Kolding) ja  dr Marium Durrani

Näitusekujundus: Maarja Viiding & Marta Konovalov

Näitus on avatud Trash to Trend Stuudios, (Müürivahe 17, Tallinn) 14.11.-12.12.2023.
Näitusega kaasneb tekstiilide parandamise töötuba 9. detsembril 2023.

Näitus “Jutustus pikemast suhtest” vaatleb meie läbikäimist rõivastega parandamise vaatevinklist eesmärgiga nihutada rõivaste eluea ja esteetika piire. Marta Konovalov eksponeerib isiklikku loomepraktikat koos lugudega, mida iga kulumine ja paranduskiht kehastab. Parandamise praktika on panus süsteemi, kus rõivastel on suhetes inimestega pikem elu. Nõelumine ja paikamine on enamat kui füüsilise kestvuse loomine – parandamine on märk armastusest ja hoolest, ning vahel lapime parandades ka iseennast.
Käesolev näitus uurib, kuidas saavad paranduskihid suurendada rõivaste emotsionaalset kestlikkust. See on osa parandamise ja tekstiilide taasloome teemalisest doktoriprojektist Eesti Kunstiakadeemias.

Marta Konovalov on disainer, loovuurija ja õppejõud ning EKA doktorikooli tudeng. Tema praktika fookuses on taasloov disain. Ta teeb oma loominguga parandamise nähtavaks, eesmärgiga taasavastada parandamise filosoofiat inspireerida teisi rõivaste eluea pikendamisel.

10. novembril kell 18.00 avatakse ARS Projektiruumis Aivar Tõnso isikunäitus “Graviteerivad allikad” 

Helikunstniku Aivar Tõnso isikunäitus “Graviteerivad allikad” ühendab ja vastandab. Näitusel kõlavad helid moodustavad küll ühtse tervikliku heliteose, kuid see toimub ruumis hajutatud helide ja materjalide koos- ning vastasmõjude keerises.

Jätkates oma eelmise isikunäituse “RESOmaatiline vaikelu” lähenemist on galeriiruumis objektid, mida võib nimetada ebakõlariteks ehk vibratsiooni- ja koaksiaalkõlarite abil võimendatud erinevatest materjalidest vormitud mõningate skulpturaalsete omadustega kehad. Erinevalt muusika kuulamiseks disainitud kõlaritest ei püüa need võimalikult laia helisagedusspektrit ühtlaselt hästi mängida. Neil, justkui ühtse ansambli moodustavatel ebakõlaritel, on igaühel oma unikaalne materjali omadustest tulenev toores ja disainimata karakter. Kasutatavate materjalide ja helidega seotud omailmade põimumine ja põrkumine pakub erinevaid ootamatuid heli kogemise ja tõlgendamise võimalusi. Erinevate materjali ja helide kohtumise piiripealsetes olukordades võivad aga protsessid muutuda juhitamatuteks, kui helide deformeerumine ning materjali ergastumine panevad küsima, kas immateriaalseid helisid võib teatud olukordades (kasvõi kujutluse tasandil) käsitleda füüsilist massi omavate objektidena.

Näitusel on 12 kanali helikeskkonna loomiseks kasutatud (lisaks eelsalvestatud digitaalsetele ja akustilistele alghelidele) kärgalumiiniumit, kärgpappi, kihilist plastikut, reboard kärgkartongi, alumiiniumist gofreeritud ventilatsioonikanaleid, vibratsiooni- ja koaksiaalkõlareid ning üle 100 meetri helijuhtmeid.

Aivar Tõnso on muusik, helikunstnik ja valdkonnaüleste kultuurisündmuste kuraator. Ta on alates 90ndate algusest tegelenud elektroonilise muusikaga ja osalenud projektides nagu Hüpnosaurus, Kismabande, Kulgurid ja Ulmer.
Olles pikalt seigelnud klubimuusika äärealadel ja eksperimentaalse elektroonilise muusika radadel on ta viimastel aastatel toimetanud peamiselt helikunsti väljal luues heliinstallatsioone kohaspetsiifilistesse keskkondadesse ja galeriidesse. Ühel või teisel moel on tema loomingus oluline ruum ja selle loomine helide abil.

Näituse installeerimisel oli abiks Raivo Raidvee, graafilise kujunduse lõi Jaan Evart ja “ebaekraanil” on kasutatud Maria Aua poolt loodud videopilti.

Toetasid Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit.

Näitus on avatud 9.11–19.11.23
E – R 12:00-18:00, L-P 12:00-16:00
ARS Projektiruumis (Pärnu mnt 154)

Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Alice Kase ja Neeme Külma ühisnäitus„Midagi on õigemat selles“.

Näitus oleks justkui jätk aasta tagasi Tallinna Linnagaleriis toimunud Alice Kase ja Neeme Külma väljapanekule „Edevuses üksi“, kuid samas ei ole ka. Kui tookordset kooslust orkestreeris kindlakäeliselt Neeme, kes demiurgina tegutses hõlmatava ruumi hõlmamatuks muutmise nimel, siis nüüd on rollid vahetunud ja Alice on kunagi Neemele loovutatud ruumi tagasi võtnud ning oma suureformaadiliste maalidega täitnud, Neeme on kontrolli käest andnud ja öelnud: „Saatku arm meie tegemisi“.

Näitusesaalis toimetavad kunstnikud endiselt sõltumatult ja omaette, aeg-ajalt heitlikult, enamasti väga enesekindlalt. Endiselt, ja kummagi mõtlemise, tegutsemise ning meediumide erisusest hoolimata, seisavad nende tööd nagu ime läbi tugeva kooslusena. Võimas kujundlikkus, millega nad töötavad, ei lõhu, vaid kasvatab seda tervikut.

Neeme külvab seinale kiilud nagu punguvad õied, asendab ohunupu pärlitega kallimale, avab tšellokasti nagu ülestunnistuse ja täidab tublisti vananenud pihitooli päevaraamatu tekstidega. Armuavalduste ja lepitusmärkide varjus ja kõrval ennast leebelt kehtestades hoiab ta siiski ka ruumil silma peal. Riivamisi, aga hoiab, sest teisiti ta ei saa.

Äravahetamatu, vaid iseendast kõnelda söandav Alice muudab maalid naisesuse atribuutideks, keskendub ühele figuurile, ühele esemele, aga see-eest pingestatult ja mastaapselt. Halastamatult täpne selles, mida ta näidata tahab, sirgjooneliselt otsekohene varjamisväärset peites. Ainult looduse jätab Alice oma läbinägeva pilgu alt välja, vaatab seda kaugelt ja näeb endast suuremana. Tume ja sünge stiihia on vaid visandlikult tabatav, üksnes distantsilt pildile püüdmist võimaldav. Nii keeruline ja samas nii lihtne. Nii aus, kui võimalik.

„Mingi kõigutamatu kummastus inimteadvuse paratamatu kehalisuse üle“ saadab Alice Kase ja Neeme Külma näitusega kaasnevat „efektset ruumipoeetilist pingpongi.“ Nii kirjutas Hanno Soans aasta tagasi, ja tõesti, tõesti – see kehtib.

Alice Kask (s 1976) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti magistriõppe 2002. aastal. Pärast suurt isikunäitust Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (2016) on tema hiljutised väljapanekud toimunud Helsingi Taidehallis (2018) ja Rüki galeriis (2020). 2008. aastal toimus tal isikunäitus Tartu Kunstimuuseumis. 2003. aastal pälvis Kask Konrad Mäe preemia.

Neeme Külm (s 1974) lõpetas 1998. aastal Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriosakonna ja õppis aastatel 2003–2005 interdistsiplinaarsete kunstide osakonna magistrantuuris. Tema jõulisemad isikunäitused langevad 2010. aastate esimesse poolde, lähimineviku looming on keskendunud valdavalt rühmaväljapanekutele, kooskõndimisele arhitektuuri- ja visuaalkunsti piirimail. Külm on üks Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi asutajaid.

Kunstnikud tänavad: Tamara Luuk, Kadri Villand, Johann Tanel Möldre, Lepo Külm, Berit Teeäär, Tiit Talvaru, Hilkka Hiiop ja Päär Keedus.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus on avatud 17. detsembrini.

*Näituse avamisele sõidab buss Tallinn-Tartu-Tallinn. Täpsem info ja registreerimine: https://forms.gle/gXfkwkqga44kLSz18

www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Reedel, 17. novembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Keiu Maasiku isikunäitus „Muutuste heinamaad, koht nimega kodu“.

Näitus räägib elust virtuaalreaalsuses ja mõtiskleb sellest, et inimelu võib tulevikus ehk sinna kolida. Samas kõneleb näitus ka hirmust selle ees, et nii võibki juhtuda, ja mida me inimestena selle tulemusel kaotaksime.  

Viimased paar aastat oli kunstnik mattunud arvutimängude maailma ja eelistas oma vaba aega veeta virtuaalsuses. Sealjuures tundus talle vastuvõetav ka mõtteharjutus sellest, et inimelu kolib tulevikus virtuaalmaailma. Üks mängudest, kuhu ta mitmeks kuuks sukeldus, oli Red Dead Redemption 2. Talle tundus, et RDR2 maailmas pole kohta, kus ta hetkel parema meelega viibiks. Mängu tegevustik leiab aset 1899. aasta Ameerikas. Lugu jälgib lindpriide gängi tegemisi ajal, kui Metsik Lääs on hääbumas ning tsivilisatsioon pressib peale. Nende aeg on läbi saamas ja õhus on hirm eesootavate muutuste ees.

„Selline hirm tekkis mul eelmisel aastal pärast seda, kui juhtusin looduses nägema metsikute hobuste karja. Eemalt oli kuulda mürinat ja maa jalge all värises õrnalt. Ühel hetkel tekkisid vaatevälja umbes kakskümmend hobust, kes kappasid täiel kiirusel läbi merevee. Mängus nähtud hobused ja võimsad loodusvaated tundusid nüüd õõnsad. Tahan, et maailm liiguks edasi, aga ei taha ilma jääda vabalt kappavatest hobustest,” selgitab kunstnik.

Keiu Maasik (s 1992) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe. 2019. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia Noore Kunstniku Preemia, 2018. aastal Wiiralti stipendiumi ja Tartu Kunstimuuseumi konkursi „Noor Tartu” laureaadi tiitli. Oma loomingus on ta varem käsitlenud teemasid nagu dokumenteerimise mõju mälule, identiteet ja inimestevahelised suhted.

Graafiline disain: Anna Kaarma

Kunstnik tänab: Madis Kurss, Kaisa Maasik

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Näitus on avatud 17. detsembrini.

*Näituse avamisele sõidab buss Tallinn-Tartu-Tallinn. Täpsem info ja registreerimine: https://forms.gle/gXfkwkqga44kLSz18

www.kunstimaja.ee
facebook.com/kunstimaja
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K–E 12.00–18.00. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus ja Eesti Kultuurkapital.

Hiljuti oleme olnud tunnistajaks bimbo arhetüübi taastekkele populaarkultuuris. Vaatamata sellele, et mõiste “bimbo” on juurdunud mittesoolises etümoloogias, on mõiste “bimbo” mõeldud lärmuks, mis on suunatud atraktiivsetele naistele, keda peetakse labaseks; nende kalduvus on loomupäraselt seotud rumalusega.

Visuaalselt mängib bimbo patriarhaadi reeglite ja ootuste järgi; naiste keha on sageli ainus asi, mis nende inimliku kogemuse hulgast on nähtav. Vastupidiselt bimbo-arhetüübile viitava intelligentsuse puudumisele on aga näha palju näiteid kultuuritegelastest, kes kehastavad ja kasutavad arhetüübi puudujääke tänapäeva soodiskursuse stsenaariumi ümberpööramiseks. Alates neoliberaalse girlboss-feminismi ebaõnnestumistest kuni naiselikkuse binaarsete vaadeteni on kunstnikud hakanud kasutama bimbo-troopi, et väljendada kognitiivset dissonantsi, mis toetab naiselikkuse (ja laiemalt ka mehelikkuse) ootusi tänapäeva sfääris.

Selle töötoa raames uurime hüpernaiselikkuse esinemise fenomeni, kasutades kultuurilisi juhtumiuuringuid ja kaasaegse kunsti näiteid. Arutleme hüpernaiselikkuse võime ja piirangute üle mõjutada muutusi ebaühtlastes hierarhiates ja spekuleerime bimbo arhetüübi potentsiaali üle transformatiivse/õõnestava subjektina ja queer/femme võimestamise kanalina. Queer verbivormina võib queeering viidata millegi võtmisele ja sellele läbi objektiivi vaatamisele, mis muudab selle kummaliseks või häirib seda mingil moel. Kas bimbot saab võõrastada? Kas see juba toimub?

Pärast ettekannet ja avatud arutelu juhendab Zody Burke epoksüsavi kasutavat töötuba, kus osalejad saavad luua isiklikke kunstiteoseid. Osalejad suunatakse töötama meediumiga, mida kunstnik oma töödes sageli kasutab. Samu materjale on kasutatud ka tema installatsioonis Fotokuu põhinäitusel Trance.

Töötuba on piiratud 12 osalejaga, seega soovitame koha saamise tagamiseks kiiresti registreeruda. Registreerimisvormi leiab siit: https://forms.gle/S3PyjvSWyAsAS1CDA

12.11 kell 14.00 Lasnamäe paviljonis

Arutelu osa kell 14:00

Töötuba: 15:30

13. detsembril kell 19.00–21.00 esitleb näituse raames oma filme „Moi aussi, je regarde“ (2023) ja „Roosenberg“ (2017) Ingel Vaikla (EE). Sellele järgneb vestlus kunstnikuga, mida juhib näituse kuraator Merilin Talumaa (EE).

Kunstnikud: Aili Vint (EE), Daria Melnikova (LV), Kristel Saan (EE), Kristina Õllek (EE), Monika Varšavskaja (EE/FR), Morta Jonynaitė (LT), Viktorija Daniliauskaitė (LT)

Kuraator: Merilin Talumaa (EE)
Gastronoomiline performance: Monika Varšavskaja (EE/FR)
Näituse kujundus: Daria Melnikova (LV)

Näitusel „Breathing through the eyes“ on väljas eri põlvkondade kunstnike tööd, kellest enamik esitlevad oma loomingut Pariisis esimest korda. Näitus lähtub Leedu-Ameerika arheoloogi ja antropoloogi Marija Gimbutase (1921–1994) ideedest, kelle uurimistöö juhtis tähelepanu Balti regiooni vanadele kultuuridele ja laiemalt indoeuroopa maailmale, mida ta on eriti hästi kirjeldanud oma raamatus „Balti rahvad“ (1963). Näitus on inspireeritud Gimbutase ideedest, mis on mõjutanud tänapäeva arusaama pärandist, põlisidentideedist ning inimese ja looduse suhetest Läänemere aladel.

Arheoloogiliste artefaktide, lingvistika, etnograafia ja folkloori erialadevahelise uurimise põhjal väitis Gimbutas, et eelajalooline Euroopa kultuur oli naisekeskne ja ülistas emajumalannat kui elu andjat. Vaimset ühtekuuluvustunnet väljendati kunstipäraselt keerulise sümbolite süsteemi ja rohkete rituaalsete esemete kaudu. Loodust ja keha, eriti naise keha, austati Euroopas kümneid tuhandeid aastaid. Naise positsioon oli eriti tugev Ida- ja Kesk-Euroopa ühiskondades, mis tänasel hetkel pole enam nii märgatav.

Näitus „Breathing through the eyes“ käsitleb poeetiliselt meie olemuse habrast materiaalsust, läbipõimunud identiteeti, muutuste kulgu ja uut keskkonnateadlikkust. Gimbutas, kes oli avanud eelajaloo aarete laeka, julgustas uskuma rahumeelsesse ellu – tooma tagasi allasurutud, kuid hädavajalikud elemendid, nagu maa, keha ehk tervis, naiselikkus ja alateadvus. Osalevad kunstnikud jagavad isiklike lugude kaudu uskumusi ja kogemusi, mis peegeldavad Gimbutase iidse sümbolismi teooria mõju.

Näitus suunab mõtlema, milline näeks välja jumalannasid austav maailm, kus tähtsustatakse loodushoidu, elu eest hoolitsemist ja sõjapidamise hülgamist. Kas see teoreetiline idee saaks meie tulevikuühiskonna materiaalsesse reaalsusesse üle kanduda?

L’Atlas Gallery 
4 Cour de l’île Louviers, 75004 Pariis
T–L, 12.00–19.00

Tasuta sissepääs

23. novembril kell 19.00 avatakse Vent Space galeriis EKA skulptuuritudengi Inessa Saaritsa näitus “Total Jellification”.

Näituse avaperformance’i loob rühmitus TEMA.

Kõik tööd näitusel “Total Jellification” on loodud samast materjalist – vetikatest valmistatud želatiini sarnaset pulbrist – agarist. Agar-agar on naturaalne materjal, mida kasutatakse nii tarretiste, magustoitude ja kastmete tegemiseks kui ka mikrobioloogias bakterite kolooniate kasvatamiseks.

Näitus “Total Jellification” on inspireeritud merede “tarretumise” (jellification) fenomenist. Teadusartikkel “Jellification of Marine Ecosystems as a Likely Consequence of Overfishing Small Pelagic Fishes: Lessons from the Benguela” uurib ülekalastamise tagajärgi Lõuna-Aafrikas. Väikeste vabas vees toituvate kalade ülepüük suurendab meduuside (jellyfish) biomassi. Need väiksed kalad toituvad mitte veel täielikult välja arenenud meduusidest – täiskasvanud meduusil ei leidu praktiliselt looduslikku vaenlast. Väikesed kalad on olulised meduuside arvukuse piiramisel, kuid alates kommertslikust kalapüügist on merede ökosüsteemid pea peale keeratud. Meduuside paljusus ei ole ainult Lõuna-Aafrika probleem – kokkupuuted sagenevad üle maailma, nende arvukus on ka kasvanud ka Balti meres.

Sellel näitusel on “Jellification’i” terminit võetud sõna otseses mõttes. Vent Space on muudetud eksperimentaalseks ruumiks, kus agari kasutusvõimalusi on igatpidi uuritud. Tarretist on vormitud, kuivatatud, valatud vormi, lõigatud ning näituse avamiseks on ka kunstnik ise näitusesse tarretatud. “Total Jellification” on uurimus kiiresti muutuvast tulevikust ja toimetulekust väledalt tarretuva maailmaga.

Näitust toetavad Eesti Kultuurikapital, Põhjala ja Karksi Pruulikoda.

Neljapäeval, 16. novembril kl 18.00 peab EKA aulas loengu näituste kujundamisest Düsseldorfi Rakenduskõrgkooli Näitusekujunduse Instituudi (EDI) juhataja Philipp Teufel. Loengu juhatab sisse jaapani disainer ning EKA tootedisaini endine professor Masayo Ave.

Loeng annab ühelt poolt ülevaate sellest, millega EDI laiemalt tegeletakse ning tutvustab ühtlasi Düsseldorfi ja EKA tudengite ühisprojekti, mille raames avaneb 2024. aasta kevadel Kölnis Jaapani Kultuuriinstituudis disaini- ja rakenduskunsti rändnäitus “Jaapani õnn”.

EDI on Düsseldorfi Rakenduskõrgkooli arhitektuuri ja disaini osakondade ühendinstituut, mis koondab ülikooli näituse- ja muuseumikujunduse ning maastikuarhitektuuri teemalisi uurimisprojekte ning akadeemilist tööd. Näitusedisaini MA õppekava käsitleb disaini laiendatud väljal, võttes aluseks ruumi- ja tähendusloomepraktikad näitustel.

Instituudi üks fookus on näituste ja nende kujundamise ajalool, eriti sotsiaal-kultuurilises kontekstis. Teine fookus on disaini eksponeerimisel. Disaini eksponeerimisel tõstatuvad järgmised küsimused: kuidas käsitleda eksponeeritava dekontekstualiseerimist? Kuidas saavad disainiobjektid suhelda näitusekülastajaga? Kas disaininäitused on vaid elitaarsed üritused disaineritele? Millised on disaininäituste eesmärgid ja kontseptsioonid? Kuidas muuta disainiobjektide tunnetuslikud ja haptilised omadused vaatajale kättesaadavaks?

Professor Philipp Teufel õppis visuaalset kommunikatsiooni ja stsenograafiat HfG Gmündi 

Rakendusteaduste Ülikoolis. Aastatel 1985–1995 töötas ta disainiagentuuris Maini-äärses Frankfurdis. Kuni 2007. aastani oli Teufel partner disainistuudios nowakteufelknyrim ja 2008–2017 oli ta malsyteufeli loovbüroo tegevdirektor. 2010–2015 nõustas ta Berliinis Humboldti foorumit stsenograafia küsimustes. Teufel on õpetanud ja uurinud

3D-kommunikatsiooni valdkonda Düsseldorfi Rakendusteaduste Ülikoolis üle 25 aasta. Ta on Saksamaa Rahandusministeeriumi kunstinõukogu liige ning ühtlasi on ta olnud Red Dot Design Awardsi žürii liige alates 2015. aastast. Viimastel aastatel on ta kureerinud ja kujundanud näituseid antropotseeni ja rohelise linnaelu kohta (“Grüntopia” ja “Transition Now”).

Loengule on oodatud kõik kunsti, disaini, meedia, arhitektuuri ja kunstiteaduse tudengid jt, keda näituste kujundamise teema ja EKA rahvusvahelised koostööprojektid kõnetavad. Loeng toimub inglise keeles ja on tasuta.

Lisainfo:

Gregor Taul
gregor.taul@artun.ee
Lektor
Sisearhitektuuri osakond
Arhitektuuriteaduskond
Eesti Kunstiakadeemia

Konverents “Varajane ja Hiline muusika” 17.–18. novembril Tallinnas, Eesti Nüüdismuusika Keskuses, Pühavaimu 9.

Kas nüüdismuusika on saanud vanaks ja kas varajane muusika peab saama tänapäevaseks? Kas helilooja  inspiratsioon talletub teosesse ja muusika hoonetesse kus ta kunagi kõlanud on? Kas ajalooteadlik esituspraktika tõepoolest püüab restaureerida ajaloolist helikultuuri ja mida tähendab ajalooline autentsus konservaatorile? Kuidas on muutunud viisid, kuidas inimene helisid kuulab ja tõlgendab ja kui hästi vananeb avangardmuusika?

Et arutada vana ja uue muusika seoste üle tänapäevases kultuurikontekstis ning mõista vanamuusika kultuuriloolist rolli, toimub 17. ja 18. novembril Tallinnas, Eesti Nüüdismuusika keskuses rahvusvaheline konverents. Lisaks heliloojate, interpreetide ja muusikateadlaste ettekannetele avame mineviku kunstipärandi tõlgendamise arutelu laiemal kultuuri- ja humanitaariaväljal.

Autentsuse ambivalentsusest konservaatori praktikas räägib EKA Kunstikultuuri teaduskonna dekaan Hilkka Hiiop ning ajalooliste helikihtide materiaalsest kohalolust arhitektuuris ja ruumis EKA doktorant Andrus Laansalu. Diskussiooniküsimused puudutavad aga autentsust, ajastutruud stilistikat ning erinevate ajastute esteetikat. “Konserveerimine tundub tänasel Eesti kultuuriväljal olevat üks vähem konservatiivseid valdkondi,” selgitas teemavalikuid EKA doktorant ja Eesti Nüüdismuusika keskuse arendusjuht Maria Hansar. Üks keskne teema on arutelu nö ajastutruu esituse tähtsusest või tähtsusetusest. Sarnane diskussioon on tänaseks jõudnud ka nüüdismuusika valdkonda.

Konverentsi kava:

17. novembril kell 11.00–17.00 (eesti keeles)

Toomas Siitan             Uus ja vana – kiuslikud kategooriad

Jaan Ross                     Kuidas muusika kuulamise viisid on aja jooksul muutunud

Andrus Laansalu         Kas seinad kirjutavad muusikat?

Hilkka Hiiop                 Autentsuse ambivalentsus pärandihoius

Kerri Kotta                   Vana ja uus muusika “dissidentlike” muusikatena

Maarja Tyler                Arvo Pärt ja tintinnabuli-otsingud: kohtumised, avastused ja sõprus varajase muusika väljal

18. novembril kell 10.00–16.00 (inglise keeles)

Taavi-Mats Utt What Could We Learn from Original Early Music Instruments?

Andrew Lawrence-King Music of an Earlier Time: Historical Science and the Art of Performance

Liisa Hõbepappel How do Different Layers of Inspiration Become Part of the Piece?

Taavi Kerikmäe  The Paradoxes of Historically Informed performance in Contemporary Music

Halla Steinunn Stefánsdóttir Amidst an Urban Archive and Rustling Wind: Of Mediation in Digital and Nonsite Performance Environments

Konverentsi esimesel õhtul kell 19.00 esitab legendaarne  ajalooliste keelpillide virtuoos  ja dirigent Sigiswald Kuijken Mustpeade maja valges saalis nõudliku soolokava Bachi teostest. Tegemist on harukordse võimalusega kohtuda silmast silma elava legendi ja erudiidiga ning naasta Johann Sebastian Bachi teoste interpretatsiooni ajastutruudele lätetele. Teisel konserdiõhtul, 18. novembril kell 18 laotavad  meie ette muusikalise aja erinevaid kihistusi Islandi varajase muusika ansambli “Nordic Affect” liige Halla Steinunn Stefánsdóttir, Tallinna Barokkorkester, Ansambel U: Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe.  Joonistatakse välja aja kihilisi struktuure ja luuakse lineaarse aja mõistet avardavaid uusi tähendusvälju nii varajase kui nüüdismuusika mõtestamiseks. Kõrvuti, vaheldumisi ja koos kõlavad varajane ja nüüdismuusika, akustiline ja elektrooniline muusika. Sarnane ja erinev.

Info: www.eccm.ee

Piletid fientas ja piletilevis

Muusikalinna noortepiletid 70% tavahinnast soodsamad.