EKA keraamika ja EKA muuseum esitlevad: “Šamotist aiavaas nädalalõpumajja”

EKA vilistlaspeo raames avatakse 27. oktoobril kell 19.30 EKA 2. korruse aatriumis EKA keraamika osakonna ja EKA muuseumi näitus “Šamotist aiavaas nädalalõpumajja”

100 aastat ülesandeid

Keraamika algmaterjal – savi, on tekkinud miljonite aastate jooksul, esimeste savist valmistatud esemete vanust võib mõõta aastatuhandetega. Sellega võrreldes on EKA keraamikaosakonna 100 aastat vaid üksainus viiv. Meie professionaalne keraamikaõpetus, mis sai alguse Eesti Kunstiakadeemia eelkäijas Riigi Kunsttööstuskoolis 1923. aastal, on peaaegu sama vana kui Eesti riik. Varasemalt kitsalt tarbekunsti valda liigitatud distsipliin on selle pika aja jooksul läbi teinud märkimisväärse teisenemise, asudes kohale hoopis laiemal kunstide skaalal.

Keraamika juubelinäitus on koostatud keraamika osakonna omaaegse metoodilise fondi, nüüdse EKA muuseumi kogu üliõpilastöödest. Mõned teosed on näitusele laenatud ka tööde autoritelt, uuemad on keraamika kogusse lisandunud muuseumi kogumistöö tulemusena viimastel aastatel. Vaatamata kollektsiooni mõningatele lünkadele, annab see siiski ülevaatliku pildi keraamika ajaloost sajandi lõikes – näeme ungarlasest esimese osakonnajuhataja Géza Jakó mõjusid, rahvuslikke eneseotsinguid, erinevate ajastuomaste kunstistiilide mõjutusi ning piiride hägustumist tarbe- ja vabakunsti vahel.

Näituse pealkirjaks saanud – „Šamotist aiavaas nädalalõpumajja“ – on 1980ndatest pärit ülesande nimetus, millest näitusel on väljas vaid kavand. Kuigi keraamika osakonnas on läbi aegade kavandatud ka väga suuremahulisi objekte alates kaminatest ja fontäänidest ning lõpetades pannoodega, ei ole neid väheseid, mis materjali viiduna teostusid, mõistagi sellel näitusel. See-eest on eksponeeritud valik kavandeid, millest paljud mõjuvad iseseisvate kunstiteostena, mitmete puhul on võimalik vitriinist leida paberil eeltöö materialiseerunud kehastus. Keraamilised esemed on näitusel jaotatud üht võimalikku vaatenurka pakkudes viide suuremasse alarühma – anum, figuur, vaas, komplekt ja mäng vormiga, jutustades oma lugu ning astudes dialoogi naabritega. Valitud teosed saavad näituse voldikus ka autorite või kuraatorite tekstide vahendusel lähema tutvustuse osaliseks. Ajastulist mõõdet illustreerivad kaks filmi – keraamika valmistamist tutvustav dokumentaal (1937) ning kontseptuaalse alltekstiga kultuuride piire käsitlev magistritöö video (2021).

Näitus jääb avatuks 10. detsembrini 2023.

Näituse kuraatorid on Kaja Altvee ja Reeli Kõiv

Näituse graafiline disain:
Pärtel Eelmere

Näituse kujundus:
Kaire Rannik

Täname:
Epp Aareleid, Ingrid Allik, Anne Eelmere, Anna Birgitta Erikson, Lauri Kilusk, Kersti Laanmaa, Paul Rannik, Annika Teder, Jaan Viirand, Santa Zukker

EKA kaasaegse kunsti (MACA) ja museoloogia külalisõppejõud David K. Ross ja Rebecca Duclos reisisid hiljuti Põhja-Ukrainas, külastades kaheksat kunstikooli Lvivis, Harkivis ja Kiievis. 

David näitab reisi pilte ja arutab mõningaid pakilisi probleeme, millega Ukraina kunstiharidus täna silmitsi seisab.

(H)ARUTUS: kellele linnaarhitekt? 31. oktoobril kell 18.00 Rotermanni soolalaos

Eesti Arhitektuurimuuseumi järgmisel (H)arutusel uurime Tallinna näitel, millist rolli saab ühe linna planeerimisel ja tervikliku visiooni loomisel täita linnaarhitekt. 

Teisipäeval, 31. oktoobril kell 18.00 arutlevad linnaarhitekti vajalikkuse ja planeerimistegevuse selgema korralduse üle Tallinna abilinnapea Madle Lippus, arhitekt Mihkel Tüür ning endine Tartu linnaarhitekt ja tänane Kliimanõukogu esimees Tõnis Arjus. Juttu modereerib kultuurilehe Sirp arhitektuuritoimetaja, maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg.
Tallinna viimane peaarhitekt lahkus ametist 2019. aastal, misjärel on linnaehituse arengut juhtinud poliitikud. Linna planeerides tuleb suhelda arvukate osapooltega, ent protsessid jäävad tihti ebaselgeks ja vastused lubaduste tasandile ­– rahul pole justkui keegi. Samas on teada, et linna ruumilise planeerimise kvaliteet on madal, detailplaneeringute kinnitamine venib. Planeerimisega tegelevaid osakondi ja ametikohti on linnavõimul palju, aga kõrvaltpilgule paistab kafkalik bürokraatlik segadus.

Millist kasu saab üks linn peaarhitektist? Kas seda tööd peaks tegema üks inimene või tuleks positsioon jagada mitme spetsialisti vahel? Kui kiiresti peaksid muutused linnaruumis avalduma? Vestluse keskmesse on sätitud küll Tallinn, ent analüüsime linna kavandamise eri aspekte ja peaarhitekti rolli teistegi Eesti linnade näitel, kus selline ametikoht on olemas.
Kõigil on võimalik publikust kaasa (h)arutada, küsimusi küsida ning ettepanekuid teha.

(H)arutus toimub 31. oktoobril algusega kell 18 Rotermanni soolalaos (Ahtri 2, Tallinn).

Sündmus on tasuta.

Pärast vestlust pakume jooke ja suupisted.

Vestlussarja toetavad Advokaadibüroo RASK ja Eesti Kultuurkapital

(H)ARUTUS on Eesti Arhitektuurimuuseumi vestlussari, mille keskmes on ühiskonnas aktuaalsed ruumikultuuri ning arhitektuuriga ristuvad teemad. Vestlusel saavad kokku eri elualade eksperdid, kes püüavad kõnealuse teema lahti harutada ja oma eriala vaatevinklist lahendusi pakkuda.

EKA graafilise disaini vilistlane Andrei Kedrin teeb 25. oktoobril kell 17.00–18.30 Tallinna Kunstihoones, näitusel “Transs” joonistamisklubi. 

Kaasaegsed näitused tekitavad meis emotsioone, mälestusi ja uusi vaatenurki ning reaktsioone, mida me ei pruugi oodata. Siiski, et süveneda kunstiteoste ja kunstnike kontseptsioonidesse ja praktikatesse, on olemas erinevaid lähenemisviise, mis pakuvad praktilist vaatlust ning aitavad leida fookust ja uusi seoseid. Kunstniku Andrei Kedrini juhendatud joonistamisklubi avab võimaluse kogeda näituseid teises valguses.

18. oktoobril al kell 17.00 ootame osalema esimeses joonistamisklubis Kunstihoone Lasnamäe paviljonis, kus erinevate joonistusmaterjalide abil saab avastada uusi viise kunstiteostega suhtlemiseks Tallinna fotokuu peanäitusel “Transs” (kuraator llari Laamanen).

Kõik on teretulnud osalema, olenemata nende joonistamiskogemusest. Paviljonis on olemas joonistamismaterjalid, kuid julgustame teid kaasa võtma oma märkmikud.

20. oktoobril kell 11.00-12.30 toimub kunsti ja disaini doktorandi Taavet Janseni kolmanda doktoriprojekti „Inimeses hoitud“ retsenseerimine.
Loomeprojekti retsensendid on dr Raivo Kelomees ja Andrus Laansalu.
Doktoritöö juhendaja on dr Anu Allas.
Retsenseerimine toimub zoomis, link osalemiseks SIIN (meeting ID: 928 1284 1579, passcode: 964549).

„Astud näitusesaali nagu kehakoopasse, teod väljendavad vaid reetlikkust. Sisikonnast otsitakse ühte ja kõikemääravat tähendust. Surnud ei taha keegi olla, kuid aju tahetaks justkui seestpoolt katsuda. Ilu ei tule enam arvesse. Valu ei tule arvesse, kordamise täpsus otsustab kõik.“
Ene Mihkelson „Ahasveeruse uni“, lk 110

„Inimeses hoitud“ oli lavastatud installatsioon / pikale venitatud etendus, mis esietendus festivali SAAL Biennaal raames 21. augustil ja kestis 13. septembrini 2023 EKA Galeriis Tallinnas ja veebilehel human.elektron.art.
Kunstnikud võtsid eesmärgiks luua keskkond, kus inimesel oleks turvaline ja soe nagu emaüsas. Nad uurisid, kuidas seda tunnet ruumi luua nö „palja“ galeriiruumi ja teatri tehniliste vahendite abil. Kunstnike soov oli nähtavale tuua kaasaegne soolestik ja soonestik (veebiruum, juhtmed), mis meid elus hoiab ja toidab, üksteisega ühendab. Nii tekkis füüsilisse ruumi „turvamull“, kus heli- ja valguskujundus, videoinstallatsioonid, objektid ja liitreaalsuse kiht kutsusid ruumis pikemalt viibima, teose erinevate osade vahelisi seoseid otsima ning teose dramaturgiat kaaslooma ja etendama.
„Inimeses hoitud“ võimaldas publikul veebilehe kaudu külastada füüsilist ruumi, saata sinna sõnumeid ning otsida kontakti sealsete külastajatega. Füüsilise ruumi külastaja sai olla vahendaja, kogeja või veebikülastaja samaaegselt. Nii sai üksteisele esitada kujutluspilte, mälestusi, mõtteid, anda eemalviibijale hääl ning olla ise ära kuulatud. Kasutada võis kõiki maailma keeli. Kõik veebilehele sisestatud sõnumid salvestusid liitreaalsuse kihti, kõik sissesositatu salvestus. Galeriiruumis oli live-kaamera, millele oli igal külastajal vaba ligipääs. Iga päeva lõpus palusid kunstnikud tehisarul teha kõigi külastajate poolt sisestatud sõnumitest haiku vormis kokkuvõtte, mis liideti kokku ühe live-kaamerast püütud kaadriga – nii tekkis kollektiivne päevik ajast ja inimestest, kes selles teoses viibisid ja seda vormisid. Lisaks sai publik olla kaasas toimuvaga WhatsApp grupi vahendusel.
Samavõrd kui valmis kunstiteos oli „Inimeses hoitud“ kontseptsiooni kehastus, mudel, mida koos publikuga uurida ja läbi mängida. Kunstnikud veetsid ise 21 päeva paralleelselt publiku ja teosega koos residentuuris, jälgides inimeste käitumist, reaktsioone ning asetades iseendid publiku rolli. Lisaks jälgisid protsessi ja andsid kontseptsioonile omapoolse tõlgenduse kaks noort näitlejat. Kogu näituseperioodi jooksul toimus neli performatiivset eriüritust – kõik selleks, et selgitada välja, milline potentsiaal võiks sellistel hübriidsetel ruumidel tulevikus olla.

Miks see on oluline?
Jeanette Winterson kirjutab oma raamatus „12 Bytes“, et oleme jõudnud aega, kus digitehnoloogia mõjul on inimeseks olemise tähendus muutunud. Ta kirjutab: „…mateeria toimimise ja abstraktsete vaimsete protsesside ühendavaks lüliks on selle, mida kutsume „reaalseks“ uuesti ette kujutamine. See uuesti kujutletud „reaalne“ on varsti see, mida kutsume maailmaks.“
Digitaalsesse võrku ühendatud tehnoloogiline seade on kui inimese lisajäse, mis aitab kombata ja tajuda maailma. Kaasaegse inimese reaalsus on endiselt tajutav läbi füüsilise keha, kuid ta on ka pidevalt võrgus ja ühendatud kõigi teiste kehadega maailmas, kellel on reaalsuse pikenduseks mõni ekraan või nutiseade.
Just selle uue „reaalse“ ettekujutamisele ja läbimängimisele on autorid pühendanud oma viimase viie aasta loomingu. Autorid usuvad, et kunst võiks kaasas käia ühiskonna arenguga ning olla see valdkond, mis näitab teed, kuidas tehnoloogiat meie eludesse mõtestatult paigutada. Selle asemel, et keskenduda sellele, mille oleme kaotanud, huvitab see, mida on meil tulevikus võita.

Autorid, lavastajad: Taavet Jansen, Liis Vares
Valguskujundaja: Jari Matsi
Heli- ja videokujundaja: Taavet Jansen
Dramaturgid, koreograafid: Liis Vares ja AI
Etendajad: Germo Toonikus ja Liisbeth Kala
Tarkvara arendaja ja veebidisainer: Kristjan Jansen
Produtsent: Kati Saarits
Fotograafid: Alana Proosa, Xenia Kvitko
Kaasprodutsendid: EKA, e⁻lektron

EKA moeosakonna panus hõimurahvaste pärandi hoidmisesse.

25. oktoobril kell 17.00 toimub EKA keraamika 100 raames jaapani keraamikaharidusega multidistsiplinaarse kunstniku, professor Yukinori Yamamura loeng „From Hand to Hand“ laiemale kuulajaskonnale ruumis A-501. Loeng toimub inglise keeles.

Yukinori Yamamura on 1972. aastal Jaapanis, Kobes sündinud kunstnik ja Osaka Kunstiülikooli professor, kes on viljaka näitusetegevusega tuntust ja tunnustust kogunud nii Jaapanis kui rahvusvahelisel kunstimaastikul.

Enda kohta on ta öelnud:
“Olen loominguga tegelenud paljudes riikides ja piirkondades: Norras, Soomes, Eestis, Ameerikas, Taimaal, Iraanis, Keenias, Saksamaal, Lõuna-Koreas, Hiinas. Olen otsinud iga maa ajalool ja kultuuril baseeruvaid materjale ning väljendusvõimalusi ja teostanud oma töid läbi kohalike inimestega kohtumiste ning nende kaasabil. Ma väärtustan protsessi ja mitmekülgseid suhteid ning seoseid, mis läbi selle protsessi tekivad”.

23. oktoobril on EKA keraamika 100 raames võimalik vaadata Daniel von Rüdigeri 2020. aasta dokumentaalfilmi „972 Breakdowns“, mis näitab viie noore kunstniku (kelle hulgas on ka keraamika osakonna vilistlane Kaupo Holmberg) 2,5 aastat kestnud reisi mootorratastel läbi Siberi.

Värvikal teekonnal, mis saab alguse Saksamaalt ning on planeeritud kulgema läbi Gruusia, Mongoolia, Siberi ning Kanada New Yorki, kogeb seltskond ka rohkelt tagasilööke, millest saadakse üle sõpruse, loovuse ja noorusliku entusiasmi kaasabil.

Film on inglise, saksa ja vene keeles, ingliskeelsete subtiitritega. Kestus 110 minutit

Koht: A-501, algus 17.00

Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses avatakse reedel 20. oktoobril kell 18.00 kaasaegse graafikakunsti näitus  “Pindadest, piiridest, omaruumidest”

Graafikatehnikates kihiliselt töötamine kujundab mõtlemise viisi, see on jutustamise keel. Seitse kunstnikku võtavad graafikakunsti tööriistad ning liiguvad siis nendega edasi – paberipinnalt ruumi. Mäestikuna kerkivad küsimused, kas trükigraafika saab olla ruumiline? Millised on graafikakunsti ruumilised omadused? Milliseid maastikke moodustavad graafikakunstnikud erinevates tehnikates ja omaruumides? Žestid, töökojad ja materjalid on siin kahtlemata kohal, omavad häält ja osalevad otsustusprotsessides. Kivi, paber, käärid, puit ja kangad – need on vaid mõned materjalid, millel on siinsetes teostes sama suur teovõime ja sõnaõigus kui autoril. Avame kunstipraktika töövõtete sisulised või tunnetuslikud küsimused ning nihutame graafika piire ja potentsiaale kaasaegse kunsti väljal. Iga kunstnik keskendub ühele trükitehnikale, millele nad ühtaegu kaasaegselt kontseptualiseerides ja samas traditsiooniliste käsitöö oskustega meisterlikult lähenevad. Ruumi on kerkinud terve sügav-, kõrg- kui ka lametrükitehnikate kosmos: litograafia, serigraafia, linoollõige, käsiladu, kuivnõel, fotopolümeer, söövituse sügav- ja reljeeftrükk.

Pindadest moodustuvad maastikud, mis pole enam tasapinnalised, sest ka paberi soojus ja poorsus, matriitsist surutud jälg ning trükivärvid loovad taktiilsed, faktuursete omaduste kihistused. Piiridest võib siin näituse kontekstis rääkida nii trükigraafika klassikalisest vormistusest väljumisest kui ka joontest kui graafilisuse olemuslikust osast. Mitmest etapist, materjalist, plaanipärastest ja juhuslikest sündmustest moodustub üks graafiline tervikteos või teoste seeria – omaruum. Omaruumidest leiab kunstniku psüühilise ja füüsilise ruumi isikupärase tõlgenduse ning eneserefleksiooni. See on rohkem kui kunstniku looming, sisaldades endas subjektiivset kogemuste pagasit, maailmavaadet ja loome käigus tekkinud uut maailma. Rullime graafika mikrokosmosed lahti, head rännakut!

Kunstnikud: Britta Benno, Maria Erikson, Maria Izabella Lehtsaar, Mari Prekup, Lilli-Krõõt Repnau, Helen Tago ja Kadri Toom

Kuraator: Britta Benno

Graafiline disain: Nelli Viisimaa

Täname: Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus, Raplamaa Omavalitsuste Arengufond, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia graafika osakond, Eesti Vabagraafikute Ühendus, Graafika.ee

Näitus on avatud 21.10-12.12.2023 T – P kell 15.00 – 18.00

Pühapäeval 12. novembril 2023 kell 16.00 toimub näituse viimasel päeval kohtumine kunstnikega ja ringkäik näitusel.

18. oktoobril toimub 2023/24. õppeaasta esimese ROHEKA, mille raames tutvustab EKA keskkonnaspetsialist Johanna Vahtra EKA keskkonnahoidlikkuse küsitluse kolme viimase aasta (2021-2023) võrdlust, seejuures keskendudes eelkõige viimasele, 2023. a. küsitlusele. 

Käsitletakse transporti, sh EKAsse saabumise kaugust ja sagedust, lähetustel käimiste sagedust, liiklusvahendeid ja paikasid, samuti jäätmete liigiti kogumist, jäätmete tekke koguseid EKAs inimese kohta nii igapäevaselt kui ürituste raames, paberi jt materjalide kasutust, digiprügi kustutamise aktiivsust, kraanivee eelistamist pudelijookide asemel, toiduga seotud eelistusi, valgustuse ja seadmete väljalülitamise harjumusi. Lisaks saab teada, millised olid kõige populaarsemad keskkonnahoidlikud teod ning milliseid ettepanekuid tehti, et muuta EKA veelgi jätkusuutlikumaks.

Lisaks keskkonnaküsitluse tulemuste tutvustusele teeb seekord lühikese ettekande ka EKA haldus- ja finantsdirektor Andres Tammsaar, kes annab ülevaate Transform4Europe raames külastatud Saarlandi ülikooli jätkusuutlikkusest, kus ta tutvustas EKA süsiniku jalajälge ja õppehoone energiatõhususe plaane rahvusvahelisele publikule.

ROHEKA on 2021. a sügisel alguse saanud jätkusuutliku mõtteviisi üritustesari, mille eesmärgiks on tõsta EKA kogukonna teadlikkust kestlikust arengust ja keskkonnahoidlikust eluviisist ning rakendada neid teadmisi EKA igapäevases töö- ja õppetegevuses.

Lisainfo: Johanna Vahtra, johanna.vahtra@artun.ee