Holger Loodus Vaal galeriis

Reedel, 15. septembril kell 18.00 avab Holger Loodus oma isiknäituse „Hõbekuul / Õhtusöök neljale“ Vaal galeriis.

Näitus koondab kahte paralleelselt jutustust, mida esitletakse kokku sulandunud tervikuna läbi maali- ja videomeediumite.

Maaliseeria „Õhtusöök neljale“ tegelasteks oleme sina ja mina ning ühel õhtul meile kaugelt külla saabuvad tundmatud külalised. Külalised on tulnud selleks, et anda vastuseid meis ammu pakitsevatele küsimustele – kuidas lõpetada sõdu ning lahendada globaalseid probleeme; milline saab olema meie planeedi tulevik; kas inimene on veel jätkusuutlik või on aeg varsti pillid kokku panna. Ja lõpuks – nagu meil ehk kõigil meelel kripeldab – kuidas saada paremaks inimeseks? Küsida tahaks samas palju, aga äkki ei julge. Mis vastuseid nad toovad? Me pole sellistega varem koos istunudki, kellel pole ei nägu ega keha ning kes ei räägi sõnadega. Aga nad räägivad palju.

„Hõbekuul“ on videoessee kosmosesse eksinud püssikuulist, milles, nagu lähemal vaatlusel selgub, elab üks üksildane tegelane. Me ei tea, kuidas ta sinna sattus, kuhu ta teel on ega seda, millest ta mõtleb. Samal ajal leiavad aset vääramatud protsessid ja kummalised ilmingud. Kunstnik arutleb, kas sellised ilmingud toimuvad iga teel oleva kuuli sees.

Näitus jääb avatuks kuni 7. oktoobrini, T–R 12–18, L 12–16.

Holger Loodus (s 1970) on muusik, maali-, multimeedia- ja installatsioonikunstnik, Eesti Kunstiakadeemia õppejõud. Tema teostele on iseloomulik kummastava, kohati ulmataolise reaalsuse või alternatiivajaloo situatsioonide konstrueerimine. Selleks kasutab ta analüütilisi ja samas poeetilis-filosoofilisi visuaalseid vahendeid, hüperrealistlikest maalidest enda loodud mehhanismide, videote ja ruumilavastusteni. 2018. aastal osales Loodus auhinna Köler Prize nominentide näitusel Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, kus pälvis publikupreemia. Alates 2010. aastast on ta esinenud isik- ja grupinäitustel Eestis, Leedus, Soomes ja Saksamaal, viimased isiknäitused toimusid Kai kunstikeskuses (2023), Kogo galeriis (2021), Turu Kunstimuuseumis (2019) ja Tallinna Kunstihoone galeriis (2017).

Näitusel tegid kaasa:
Sander Põldsaar – kaamera ja postproduktsioon
Katrin Enni – heli
Aaron Adam Bluds – reisija

Kunstnik tänab: Rein Loodus, Kristel Altmäe, Andreas Altmäe, Iris Vilu, Mihkel Ilus, Jane Muts, Hans Lillemets, Tanel Paliale, Irma Bluds, Johannes Säre

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Töötuba “Kestlikkus kunstimaailmas ja muuseumides”

3.–5. oktoober 2023, Tallinn

Korraldajad: Kumu kunstimuuseum, Eesti Kunstiakadeemia ja Läti Kaasaegse Kunsti Keskus

Toetaja: Nordic Culture Point

Toimumispaigad: EKA, Kumu, kunsti- ja näituseasutuste külastused

Tänase maailma nägu kujundab kliimakriis, mis on tihedalt seotud järjest sagenevate sõjaliste ja poliitiliste konfliktide, humanitaarkatastroofide ning kasvava globaalse ebavõrdsusega. Antropotseeni ajastul peab ka kunstimaailm paratamatult prioriteedid ümber hindama ja võtma kasutusele kestlikumad praktikad. Globaalse loodusressursside kahanemise taustal peavad ka kunstitöötajaid mõtlema ringmajanduse, jätkusuutlikkuse ja keskkonnaõigluse küsimustele ning võimalusele luua tulevik, kus inimkond ei sõltu enam loodusvarade armutust hävitamisest.

Töötuba kutsub arutlema kunstimaailma rohepöörde võimalikkuse ja võimaluste üle loovalt, kriitiliselt ja valdkonnaüleselt, tuues kokku kunsti ja disaini, konserveerimise, kureerimise, museoloogia jt valdkondades õppejõud, praktikud ja üliõpilased.

Kuidas muuta kunstiasutused, muuseumid ning kunsti ja näituste loomine jätkusuutlikumaks? Millisel muul moel saavad kunst ja kultuur ekstraktivistlikku mõtteviisi murendada? Milline on kunstnike, disainerite ja teiste kunstitöötajate roll valitsuste ja poliitikute seatud kliimaeesmärkide täitmisel? Kas kunstiteoste süsinikujälge on vaja mõõta? Kuidas vältida rohepesu? Kuidas toetada kunstitöötajaid suuremate ja ajamahukamate pingutuste tegemisel, mis kuluvad säästvamate tavade katsetamiseks, ning kuidas vältida läbipõlemist?

Töötoa õppejõududeks on eri valdkondade eksperdid, kes jagavad erinevaid vaatenurki, oskusi ja teadmisi. Üritus on mõeldud nii kunsti- ja muuseumitöötajatele kui ka üliõpilastele (ennekõike magistrantidele ja doktorantidele, aga ka teemast huvituvatele bakalaureuseõppe üliõpilastele).

Programm hõlmab loenguid, töötubasid, õppekäike muuseumifondidesse ja näitusekülastusi. Õppejõududeks on Margit Keller (Tartu Ülikool), Laura Linsi ja Roland Reemaa (LLRRLLRR), Arnita Melzoba ja Kārlis Melzobs (GAISS), Darja Jefimova (Eesti Kunstimuuseum), Varje Õunapuu (Eesti Kunstiakadeemia), Hilkka Hiiop (Eesti Kunstiakadeemia), Maria Muuk jt.

Kolmepäevane töötuba toimub inglise keeles, osalemine on tasuta. Registreeruda saab siin.

Registreerumise tähtaeg: 15. september

Lisainfo:

Linda Kaljundi (linda.kaljundi@artun.ee)

Karin Vicente (karin.vicente@ekm.ee)

Programm:

Day 1 / October 3

Where on earth to begin?

 Kumu Art Museum

11:00–11:15

Welcome, introductions and coffee

11:15–12:15

Karin Vicente (Art Museum of Estonia): High Impressions, Low Impact: Reducing the Emissions of an Art Exhibition

12:15–13:15

Group work: How to make a difference? Moderators: Linda Kaljundi and Karin Vicente

13:15–14:15

Lunch

14:15–15:15

Kārlis Melzobs (GAISS architects): Decolonial ecologies

15:30–17:00

Guided tour at the exhibition Art in the Age of the Anthropocene by Laura Linsi and Roland Reemaa and Maria Muuk, designers of the exhibition

Day 2 / October 4

Theory into practice

Estonian Academy of Art. Meeting point: 5th floor

10:00–11:00

Laura Linsi and Roland Reemaa (LLRRLLRR): Working with material flows

11:00–12:00

Maria Muuk (graphic designer): Sustainable developments in exhibition graphic design

12:00–12:30

Lunch

12:30–13:30

Grete Arro (Tallinn University): How to fit the environment into one’s Umwelt?

13:30–14:30

Siim Preimann (Tallinn Art Hall): Keeping on keeping on: in pursuit of a curatorial approach fitting the times

15:00–17:00

Meeting point: Contemporary Art Museum of Estonia (EKKM).

Meeting with curator and a project manager Maria Helen Känd and visiting Jaanus Samma’s exhibition “Iron men”

Day 3 / October 5

Fields in dialogue: from contemporary art to collection to conservation

Kumu Art Museum.

10:00–11:00

 Meeting point: painting collections of Art Museum of Estonia;

Darja Jefimova (Art Museum of Estonia): Sustainable practices in collections management

Discussant: Varje Õunapuu (Estonian Academy of Arts)

11:00–12:00

Meeting point: permanent exhibition of Estonian Art in the 1990s (4th floor, B wing)

Hilkka Hiiop (Estonian Academy of Arts): Sustainability in collecting contemporary art: does it exist?

12:00–13:00

Lunch

13:00–14:00

Meeting point: Kumu educational centre

Margit Keller (University of Tartu): Sustainability transitions: complexity and hope

14:30–15:30

Meeting point: Kadriorg Art museum, lobby

Tour at the exhibition “The Art of Adapting” with Triin Metsla and Madli Ehasalu

15:30–16:30

Concluding panel: How to build and sustain dialogues between fields?

Mari-Leen Kiipli (artist), Marju Niinemaa (National Heritage Board), Kaisa-Piia Pedajas (Art Museum of Estonia), Laura Põld (Estonian Academy of Arts)

Moderators: Linda Kaljundi, Karin Vicente

17:00

Presentation of the Model for sustainable exhibition at Kumu (in Estonian)

Näituse „Kohanemise kunst“ Kadrioru kunstimuuseumis avamine neljapäeval, 14. septembril kell 18.30.  

Näitusel osalevad kunstnikud Sophie Durand, Elo-Reet Järv, Sandra Kosorotova, Kärt Ojavee, Uku Sepsivart, Denisa Štefanigová, Paco Ulman, Kristina Õllek.

Näituse avamise raames esitab Johhan Rosenberg kell 19.30 kohaspetsiifilise performance’i „Kohanemine 360°le“.  Rosenbergi skulpturaalne etteaste kasvab välja otse müüdi südamest. Publiku silme ees elustuvad Kadrioru lossi laemaalil olevad legendid Ovidiuse „Metamorfoosidest“.  

Näitus vaatleb kaasaegsete kunstnike lähenemisviise looduse väärtustamisel ning ökoesteetikast ja ökofeminismist tärganud looduse de-estetiseerimist. Kaasatud on nii kriitilised kaasaegsed kunstnikud kui ka teosed Eesti Kunstimuuseumi kogudest. 

Kuraatorid: Madli Ehasalu, Triin Metsla
Näituse kujundaja: Siim Karro
Graafiline disainer: Tuuli Aule
Koordinaatorid: Kerttu Männiste, Aleksandra Murre, Laura Tahk 
Haridusprogrammid: Ilona Kroon, Eneli Raal, Berta Vahtra

Näitus on avatud 3. märtsini 2024.

Näituse “Hüljatud maastikud. Kohila Paberivabrik” avamine toimub 16. septembril kl 12 Kohila paberivabriku puidumassiruumis 

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskond ning muinsuskaitse ja konserveerimise osakond korraldasid sel kevadel juba kaheteistkümnendat korda interdistsiplinaarse “Hüljatud maastike” töötoa, kus kasutuseta jäänud hoonekompleksidele püütakse leida tänapäevaseid lahendusi. Tänavune töötuba, erialastuudio ja näitus sündisid koostöös Kohila kogukonna ning MTÜ Kohila Paberivabrikuga, kes on oma südameasjaks võtnud 20 aastat tühjana seisnud paberivabriku kui maamärgi väärtustamise.

Paberivabriku ruumides toimuv näitus esitleb EKA 2. kursuse arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekava erialastuudio tudengite projekte ja makette, mis uurivad, kuidas väärtustada ja elavdada Kohila ajaloolist paberivabrikut. Väljapanekut saadab just selleks loodud heliinstallatsioon. 

16. septembril kl 12 toimuval näituse avamisel tutvustavad tudengid paberivabriku üheksat tulevikuvõimalust, millega leiti vastuseid küsimustele:

Kas lagunevaid tööstushooneid on võimalik kasutuskõlbulikuks muuta ringmajanduse meetodil?

Kas ringmajandus loob uusi töökohti?

Kas kogukonna- ja kultuurikeskus saab olla majanduslikult jätkusuutlik?

Kuidas kaasata kogukonda ja võita konkurentsist?

Millest koosneb hoone jalajälg?

Milline hoone on jätkusuutlik?

Kas ja kuidas saab targalt lammutada?

Millised ajaloolised kihistused on väärtuslikud ja keskkonda loovad?

Kevadsemestri jooksul külastasid tudengid korduvalt Kohilat ja paberivabrikut, analüüsisid põhjalikult selle ehituslikku keskkonda ja piirkonda laiemalt, ning kaardistasid nii võimalusi kui murekohti. Lisaks tegeleti sama piirkonnaga maastikuarhitektuuri aine raames, mille käigus keskenduti paberivabriku ja Kohila maastiku sidumisele, sealse maastiku mõtestamisele ja defineerimisele. Tudengitele ülesandeks oli luua programme ja ruumilise sekkumise visioone, mis kohtleksid hüljatud tehasehoonet veel praktikasse jõudmata viisidel. 

Suur osa Eestis seni renoveeritud vanade tehasehoonete uus programm põhineb sarnasel mudelil: sisse kolivad uued piiratud huvigrupiga ärid ja büroopinnad, mistõttu muutub hoone kas majanduslikel või sotsiaalsetel põhjustel paljude jaoks kättesaamatuks. Oma kodukoha ajalooga tahab aga igaüks end võrdsetel võimalustel siduda, seega oli oluliseks väljakutseks töötada välja lahendusi, mis pakuvad kasutust olenemata inimese rahakoti suurusest, tarbimiseelistustest või vanusest.

Näituseks on arendatud edasi jaanuaris toimunud töötoa tulemusi. Töötuba koondas arhitektuuri, sisearhitektuuri, muinsuskaitse, disaini ja inseneri erialade tudengeid ning seda juhendasid Riin Alatalu, Triin Reidla ja Aljona Gineiko EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonnast; Koit Ojaliiv ja Andres Ojari EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonnast ning Simo Ilomets TTÜ ehituse ja arhitektuuri instituudist.

Töötuba toimus: https://www.artun.ee/kalender/huljatud-maastikud-kohila-paberivabrik/

Valminud projektide autoriteks on EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala nüüdseks 3. kursuse tudengid:

Arabella Aabrams, Anabel Ainso, Anu Alver, Fred-Eric Pavel, Alis Mäesalu, Karmo Viherpuu, Tuule Kangur, Darja Gužovskaja, Laura Haki, Frank Kuresaar, Hugo Georg Kalaus, Madis Arp Keerd, Kristian Tigane, Triinu Lamp, Liisalota Kroon, Karl Robin Timm, Laura Venelaine, Karl Perens ja Villem Kai Johannes Laimre.

Projektid valmisid arhitektuuribüroo KUU arhitektide Joel Kopli, Koit Ojaliiva ja Juhan Rohtla juhendamisel, nõustas LCA konsultant Anni Oviir.

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Sündmus FBs:

Kohila Paberivabriku ajaloost

1893. aastal asutatud vabrik seati sisse kunagises Kohila mõisa sae- ja jahuveskis, mis muudeti moodsa aja nõudmiste järgi puumassi ja papitehaseks. 19. sajandi lõpul tööd alustanud vabrik elas üle erinevad poliitilised ja majanduslikud muudatused. Kohilas toodeti trüki- ja kirjapaberit, vihikuid, paberkotte ja ka tapeeti. Vabrikul oli kandev roll aleviku arengus, tehas andis juba algusaastail tööd 60-le, enne I maailmasõda 160-le ja 1970. aastatel enam kui 350-le inimesele. Kompleksi juurde kerkis varakult ka elamutega töölisasula, ehitati posti- ja telegraafijaam, vabatahtlike tuletõrjujate pritsikuur ning pidude, kooli ja lasteaia tarbeks vabriku klubihoone. Ehitati juurde nii vabrikuhooneid kui ka infrastruktuuri. Samuti panustati kultuuri edendamisse – asutati eestikeelne raamatukogu ning vabriku muusikaselts. 

Taasiseseisvumise ajal 1990. aastatel hakkas vabrik käest kätte käima, kuniks paberitootmine suleti sootuks. Insener Nikolai Heraskovi projekti järgi valminud tehas ja selle hilisemad lisandused on pärast tootmise väljakolimist halvas seisus nagu enamik suletud tööstusi, territoorium ei ole siiski täielikult hüljatud.

Alevi südames, jõe ja pargi vahetus naabruses asuval vabrikul on kohalikele inimestele oluline roll ja siin, nagu paljudes teistes endistes tööstuskülades, otsitakse sellele uut elu kultuurikeskkonnana. Kohila paberivabrikus toimetab praegu aktiivne kohalik MTÜ.

Olete oodatud Eve Kase näitusele „Tee südamikuni“ galeriis Truus 14.09.‒14.10.2023

Avamine 14. septembril, kell 16.00

Armastusega on kummalised lood: seda on omajagu tuntud, sellest on omajagu mõeldud, räägitud ja kirjutatud, ent ometi ei paista armastus kunagi ammenduvat. Armastus ilmub küll alati konkreetselt, aga ei kaota üheski ilmumises oma lõputut jõudu, me näeme seda endi ja teiste eludes tõusmas ja taandumas, alati kordumatult, alati äratuntavalt. Armastus on nagu aeg: me teame, mis see on, aga kui tahame sellest kinni haarata, jääb kätte ainult armastatu keha – kui seegi –, umbes samamoodi tabavad meie aega otsivad pilgud vaid kellade numbrilaudu. Armastatu seest armastust ennast kätte ei saa, see jääb alati mingil määral saladusse. Armastus on nagu kaev, millesse mahuvad kõikide ookeanide veed. Armastust pole võimalik lõpuni mõista ja samas on paratamatu, et me seda ikka ja jälle proovime.

Kunstnik Eve Kase „Tee südamikuni“ on järjekordne katse armastust ava(lda)da, et armastus kunstniku loodud avaustest välja saaks valguda, võib-olla uued rajadki leida. Selleks liitis Kask jõud näituse kuraatori, kirjanik Jan Kausiga, et põimida omavahel armastuse visuaalseid ja sõnalisi kirjeldusi. Näitus koosneb kolmest mõttelisest osast. 2020. aastast pärit akvarellide sarja „Rändavad lilled“ jaoks maalis Kask sõprade ja lähikondlaste kingitud õistaimi, mistõttu võib tema kompositsioonides näha omamoodi portreesid, kuna iga kujutis tähendab kunstnikule isiklikku lähedussuhet.
Värsketest töödest on esindatud esiteks mahukas, segatehnikas abstraktsete maastike/valguste konstellatsioon, millele kandis Kask käsitsi peale luuletaja Kätlin Kaldmaa mõjusa poeemi „Armastus pimeduse südames“, kust on pärit ka näituse pealkirja motiiv. Suurvormi ümbritsevad vastukaaluks postkaardid, millele on kirjutatud erinevaid armastuse sõnastuskatseid.

Lausete autoriteks on lisaks Kasele ja Kausile inimesed, kelle poole nad vastava palvega pöördusid: Marika Agu, Johan Elm, Indrek Koff, Eha Komissarov, Marju Pearnberg ja Tiiu Sandrak.

Postkaartidele kirjutasid ja joonistasid Jan Kaus ja Anna Kaarma.

Miks aga on tekstid kantud pindadele käsitsi? Ent kuidas teisiti kujutada midagi, mis on ühtaegu võimalikest abstraktseim ja võimalikest isiklikem?

Jan Kaus,
Näituse kuraator

Näitus „Keraamika kannab“ tutvustab Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna 3DL ja keraamika osakonna rahvusvahelise lühiresidentuuri tulemusi, mis sünteesivad kriitilist ruumimõtet materjali ning parameetrilise kihtlisandustehnoloogiaga.

Selle ettevõtmise fookus on koondatud koostööroboti abil savi 3D printimisele, et ümber- ja taasmõtestada arhitektuuri „tugisammas”– selle kandeelemendi pikk ajalooline muutumine on ehitatud keskkonnas jälgitav nii otseselt füüsilisel kujul kui ka kultuuriliselt koostöös teiste erialade ning tehnoloogiate arenguga. Lihtsustatud kujul võib selle kokku võtta minimeerimise ja maksimeerimise probleemina – kuidas on võimalik olukorras, kus kaasaegsed ehitised eeldavad võimalikult vähese materjalikuluga ja lihtsasti valmistatavate tugikonstruktsioonide olemasolu, jõuda selle elemendi terviklahenduses kõiki kaasatud erialasid uudse tulemuseni viivate mõtete sümbioosini? Eesmärk on (taas)avastada (ositi unustatud) kandesüsteemi varjatud potentsiaalid kaasaja kontekstis läbi eksperimentaalsete keraamiliste postide ja sammaste.

Näitus avamisega kaasneb osalevate arhitektide, disainerite ja kunstnike töödele pühendatud temaatiline sümpoosion. Tutvustatakse Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna 3DL  ja keraamika osakonna rahvusvahelise lühiresidentuuri tulemusi, mis sünteesivad kriitilist ruumimõtet materjali ning parameetrilise kihtlisandustehnoloogiaga. Seminari juhatab Andres Kurg.

Sümpoosion on inglise keeles.

Sümpoosion „Keraamika kannab | Loading Ceramics“ toimub teisipäeval, 12. septembril kell 14.00, Eesti Arhitektuurimuuseumi 1. korrusel ja sellele järgnev näituse avamine kell 16.00 hoone 3. korrusel.

Kuraatorid: Martin Melioranski, Lauri Kilusk

Kaaskuraator: Varvara Guljajeva

Osalejad: Varvara Guljajeva ja Mar Canet Solà, Raul Kalvo, Lauri Kilusk, Kaiko Kivi, Martin Melioranski, Sasha Serber, Paco-Ernest Ulman, Markus Wikar

Näitust ja sümpoosioni toetavad: Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kultuurkapital

Asmus Soodla avab isikunäituse “Standardne puitmaterjal” Uus Rada galeriis, 15. septembril kell 18.00.

“Standardne puitmaterjal” annab poodiumi möödavaadatule – puidutoodetele, mis oma universaalsuses teenivad kogu inimeste loodavat ruumi. Need on vahendid, millest tehakse asju, ning nende väärtus väljendub enamasti vaid valmisehitatud tulemuses. Selle näitusega tuuakse tähelepanu tulemuselt vahendile, analüüsides, näitlikustades ja avastades muutmata puidutooteid. Kõnealuseks saab eelkõige loodusliku materjali ja tehisliku toote vaheline üleminek ning ühiskonna kriteeriumid vahenditele, millega enda ümber ruumi luuakse.

Asmus Soodla on kunstnik, kes on viimastel aastatel tegelenud põhiliselt skulptuuri-, installatsiooni-, helikunstiga. Kui tema varasem looming on enamasti narratiivipõhine ja põimitud draamalike elementidega, siis hiljutised projektid, nende hulgas ka “Standardne puitmaterjal”, keskenduvad isoleeritud ja selgetele kontseptsioonidele.

Asmus õpib Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri erialal.

Näitus on avatud 16.–23. septembril, Uus Rada galeriis, aadressil Raja 11a.

Lahtioleku kellaajad:
E-R 16-20
L-P 12-20

Sümpoosion „Keraamika kannab | Loading Ceramics“ teisipäeval, 12. septembril kell 14.00 ja sellele järgnevale näituse avamisele kell 16.00

Osalevad Varvara Guljajeva ja Mar Canet Solà, Raul Kalvo, Lauri Kilusk, Kaiko Kivi, Martin Melioranski, Sasha Serber, Paco-Ernest Ulman, Markus Wikar.

Sümpoosioni juhatab Andres Kurg.

Sümpoosion ja näitus “Keraamika kannab” tutvustavad Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna 3DL ja keraamika osakonna rahvusvahelise lühiresidentuuri tulemusi, mis sünteesivad kriitilist ruumimõtet materjali ning parameetrilise kihtlisandustehnoloogiaga.

Sümpoosion on inglise keeles.

Kuraatorid: Martin Melioranski, Lauri Kilusk
Kaaskuraator: Varvara Guljajeva

Toetajad: Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kultuurkapital

Tanja Muravskaja näitus „Hingelähedane sõna“ Narva kunstiresidentuuris kujutab endast vene keelt kõnelevate Eesti inimeste sõnade atlast, mis peegeldab mitmeid kohalikus ühiskonnas toimunud ja toimuvaid protsesse.

See ainulaadne ajastu ja kultuuri jälg on jäädvustatud Eesti vene kogukonna emakeeles ja on väga ilmekaks eestivene identiteedi väljundiks. Sõnade kollektsioon on kogutud tihedas koostöös ülalmainitud kogukonna ja Tallinna Linnamuuseumi vene muuseumiga.

Tanja Muravskaja kasutab oma loomingus analüütilist lähenemisviisi ja psühholoogilist vaatlemist – olgu käsitluse objektiks üksikisiku, ühiskonna või paiga psühholoogia. Tema teosed tegelevad identiteedi ja mälu, samuti ühiskonna ja selle liikmete omavaheliste suhetega. Tema tööd kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi püsikogusse. 2018. aastal pälvis Muravskaja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi Köler Prize’i peapreemia. 2019. aastal sai Valgetähe V klassi teenetemärgi.

„Hingelähedane sõna“ oli osa Tallinna Vene Muuseumi projektist „Muuseumi laboratoorium“. Narva kunstiresidentuuris areneb teos edasi ja koos külastajatega täiendatakse sõnade kogu veelgi.

Näituse kujunduse kontseptsioon: Raul Kalvo
Graafiline kujundus: Vladimir Loginov
Tehniline teostus: Johannes Säre ja Denes Farkas
Tõlkija: Ilona Martson
Tänusõnad: Eesti Kultuurkapital, Tallinna Linnamuuseumi Vene Muuseum

Näitus on avatud kuni 29. oktoobrini

N-R 15-19, L-P 13-19

NARTis, 9. septembril kell 16.00

Tanja Muravskaja näitusel „Hingelähedane sõna“ Narva kunstiresidentuuris on väljas venekeelsete eesti inimeste sõnade atlas. See sõnakogu kajastab mitmeid kohalikus ühiskonnas toimunud ja toimuvaid protsesse.

Muravskaja kasutab oma töös analüütilist lähenemist ja psühholoogilist vaatlust – olgu tema käsitluse objektiks indiviidi, ühiskonna või koha psühholoogia. Tema teosed käsitlevad identiteeti ja mälu ning ühiskonna ja selle liikmete suhteid.

Erilises Station Narva kunstnikevestluses avab Tanja näitusest ja selle jaoks kogutud sõnade tausta. Sellele järgneb praktiline töötuba “Sõnamäng”, milles kunstnik kutsub osalejaid mängima keele, mõistete, sõnade ja tõlgetega – ainetega, mida igaüks saab omanäoliselt ja loominguliselt rakendada.

Tasuta.

See on osa Station Narva programmist.