„Kohtumine kukeaabitsaga“ EKA raamatukogus

EKA raamatukogus saab vaadata õppeaasta algust tähistavat näitust „Kohtumine kukeaabitsaga“. EKA muuseumi koostatud väljapanekul särab akvarellitehnika kirkuses Ülle Meisteri tõeliselt meisterlik diplomitöö, aabitsa illustratsioonid aastast 1973.  

27. augustil oli Ülle Meisteri (1948–2021) 75. sünniaastapäev ning seda tähtpäeva märgib ära ka käesolev näitus. Akvarell sai 2 aastat tagasi lahkunud raamatuillustraatori meelistehnikaks juba ülikooli ajal ja ta jäi selle juurde kogu eluks. Ülle Meisteri piltidega Kukeaabits (1974, tekst L. Eisen) oli koolides kasutusel palju aastaid – kuni 1980ndateni ning tekitab elevust ja äratundmist veel tänaselgi päeval. Meisteri töö ei hiilga mitte ainuüksi erakordsetes tehnilistes finessides, vaid ka toonase eluolu isikupärases käekirjas jäädvustamises. Pilku püüavad uudse stilisatsiooniga lapsekujude moekad riided, nende keskkondade kaasaegsed interjöörid, mida ilmestavad moodsad suuremustrilised tekstiilid. Ja muidugi toonane koolivorm ning ajastutüüpilised mänguasjad, eesotsas plekkämbri ja -kühvli ning kõigile tuttava sinitriibulise Sipsikuga. Meisterliku akvarellisti pintslist tulnud erksatoonilised pildilised jutustused voogavad värvide sulandudes vaatajani otsekohese rõõmuga.

Ülle Meister töötas pärast EKA lõpetamist aastaid kirjastuses Valgus.

Ta on kujundanud heliplaadiümbriseid ja akvarelltehnikas postkaarte, tegelenud vabaloominguga ja illustreerinud hulgaliselt kooliõpikuid. Lõpetamisel autorile cum laude toonud aabits ei jäänud Meisteril ainukeseks – 1987. aasta L. Kivi ja M. Roosilehe aabitsa kujundamise ja illustratsioonide eest sai ta ENSV riikliku preemia. Tema töid on korduvalt valitud 25 kaunima Eesti raamatu ja 5 kaunima Eesti lasteraamatu hulka.

Näitusel on võimalik trükitud raamatut ka sirvida ning klaasi taga eksponeeritud originaalidega võrrelda. 

EKA muuseum soovib näitusega head uut õppeaastat kõigile tudengitele ja töötajatele!
Olgu see sama värvikas kui kaanekuke sabasuled!

Reeli Kõiv,
näituse kuraator

Eesti Kunstiakadeemia vanim järjepidevalt toimunud täienduskoolitus alustab 8. oktoobril oma 29. hooaega. Kursusele on eelkõige oodatud arhitektid, ehitusinsenerid, muinsuskaitsetöötajad, mälestiste omanikud jt asjahuvilised, kes soovivad tegeleda arhitektuuripärandi uurimise, projekteerimise ja restaureerimisega.

Kursuse põhiteemad:

• Eesti arhitektuuriajalugu
• Muinsuskaitse alused
• Allikad ja uurimine
• Projekteerimine ja planeerimine
• Ajaloolised materjalid ja tehnoloogiad
• Ajaloolise hoone restaureerimisküsimused
• Interjöör ajaloolises hoones
• Muinsuskaitseline järelevalve
• Mälestis ja keskkond

Lisaks loengutele toimuvad seminarid, töötoad ning õppekäigud põnevatele objektidele. Kursust viivad läbi EKA, TTÜ ja TÜ õppejõud, muinsuskaitsjad ning konserveerimise ja restaureerimise ala spetsialistid.

Õpe toimub kaks korda kuus reedeti-laupäeviti-pühapäeviti, kokku 11 korda.

Lisainfo ja registreerimine

9. septembril kell 17.00 avatakse Haapsalu Linnagaleriis Madlen Hirtentreu näitus Hällilaulu tööriistakast

Hällilaulu tööriistakast on ühtaegu paik ja meetod. 

Hällilaulu tööriistakastis avaneb omalaadne aed ja emotsionaalne maailm. See on kunstniku käe all kultiveeritud maastik, kuhu on artefaktide kujul koondunud ideed ja murekohad, mida kunstnik inimtegevuse tõttu aina intensiivsemalt muutuvas maailmas tajub. Ühest küljest viitab Hirtentreu ökoloogilisele kriisile ja selle tagajärjel toimuvale hävingule, teisalt on tegu pigem unenäolise ja tunnetusliku nägemusega kui sihitud kriitikaga. Installatiivses keskkonnas esitatud artefaktid on pigem meditatiivsed objektid, millest igaüks kannab eraldi lugu, kusjuures mitmed neist on elanud kunstniku varasema loomingutee jooksul pika elu. Ühtlasi on loodud objektid vahendid ja kutse, tunnetamaks maailma empaatilisemalt teiste olendite suhtes. Nii võibki hällilaulu tööriistakastiks vormitud ruumi näha Hirtentreu praktika ajutise kristalliseeringuna, kust lähtuvalt kutsub kunstnik vaatajat avastama ja looma tänapäevaseid hällilaule. 

Hirtentreu tööriistakastist võib leida vahendeid uinutamaks kuhtumise maailma, et saata ta hellusega teele, ning romantilis-mehhaanilise tunnetuse kaudu leida õrnust ka olendite vastu, kes enam meie maailmas ei viibi. Siin on oluline nii mäletamine kui ka mälestamine, nii kummitused kui ka koletised ja nendes ilu leidmine. Vaimudele füüsiliste kuju andmise ja nende materiaalsuse taasloomise kaudu annab kunstnik vaatajale võimaluse tajuda neid meie sarnaste kehaliste olenditena, kes ei eksisteeri niivõrd suletud maailmas, aga justnimelt mälestamiseks üles seatud aias, kuhu külalised on oodatud.

Hirtentreu kunstis on olulisel kohal eklektika ja gootika, viimane just selle romantilisemais ilminguis. Materjali massiivsus kombineerituna peene ornamendiga avab tänapäevase tõlgenduse gootikast – viited tehislikule ja orgaanilisele põimuvad hübriidseina poolmetsiku maastikuna, mida on võimalik avastada nii salapaigana kui ka maailma tajumise viisina.

Näitus on avatud  10/09–01/10, K–P 12.00–18.00

Kaasamõtlejast konsultandini: Keiu Krikmann
Graafiline disainer: Johanna Ruukholm
Valguskujudnaja: Oliver Kulpsoo
Installeerimise abi: Rünno Mander
Instrumendi ehitus: Kalle Tikas
Angels: Karmo Järv, Joonas Timmi

Täname: Eesti Kultuurkapital, Hapsal Dietrich, Ellington Printing, Mart Hirtentreu, Ahto Härm.

Kolmapäeval, 6. septembril kell 18.00 avaneb Hobusepea galeriis Keiu Maasiku näitus „Muutuste heinamaad, koht nimega kodu“. 

„Viimased paar aastat olin mattunud arvutimängude maailma ja eelistasin vaba aega veeta virtuaalsuses. Sealjuures tundus mulle ka vastuvõetav mõtteharjutus sellest, et inimelu kolib tulevikus virtuaalmaailma. Üks mängudest, kuhu ma mitmeks kuuks sukeldusin, oli Red Dead Redemption 2. Tundsin RDR2 maailmas, et pole kohta, kus ma hetkel parema meelega viibiksin. Mängu tegevustik leiab aset 1899. aasta Ameerikas. Lugu jälgib lindpriide gängi tegemisi ajal, kui metsik lääs on hääbumas ning tsivilisatsioon pressib peale. Nende aeg on läbi saamas ja õhus on hirm eesootavate muutuste ees. Taoline hirm tekkis mul eelmisel aastal pärast seda kui juhtusin looduses nägema metsikute hobuste karja. Eemalt oli kuulda mürinat ja maa jalge all värises õrnalt. Ühel hetkel tekkisid vaatevälja umbes kakskümmend hobust, kes kappasid täiel kiirusel läbi merevee. Mängus nähtud hobused ja võimsad loodusvaated tundusid nüüd õõnsad. Tahan, et maailm liiguks edasi, aga ei taha ilma jääda vabalt kappavatest hobustest.“ Keiu Maasik

Keiu Maasik on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe. 2019. aastal pälvis ta Eesti Kunstiakadeemia Noore Kunstniku Preemia, 2018. aastal Wiiralti stipendiumi ja Tartu Kunstimuuseumi konkursi „Noor Tartu” laureaadi tiitli.

Loomingus on ta käsitlenud dokumenteerimise mõju mälule, identiteeti ja inimeste vahelisi suhteid. Uusimates projektides on Maasik keskendunud virtuaalmaailmale, kasutades videoteostes ja -installatsioonides otseselt arvutimängude lindistusi või sellele sarnanevat esteetikat, et avada läbi nende inimeste isiklikke lugusid.

Kunstnik tänab: Madis Kurss, Kaisa Maasik.

Näitus jääb avatuks 2. oktoobrini 2023.

Näituseid Hobusepea galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja
Liviko AS.

Kolmapäeval, 6. septembril 2023 kell 18.00 avaneb Draakoni galeriis Kelli Gedvil ja Kristen Rästase ühisnäitus „Ärata mind üles, kui kõik on möödas“. 

„Ärata mind üles, kui kõik on möödas“ on Kelli Gedvili ja Kristen Rästase ühisnäitus, mis kajastab igapäevapoeetiliselt maailmatundlikkusest sündinud introvertset tungi kapselduda digitaalsesse maailma. Kunstnikud keskenduvad atmosfääri loomisele, milles nad uurivad hetkelist inimlikku mentaliteeti, mis on seotud ühest kriisist väljumise ja uude sisenemisega.

Näitusel kujutavad kunstnikud loomingulisi fantaasiapõhiseid, ammu kadunuid ja veel olematuid elu- ja maastikuvorme, nendes ära eksimist ning loovad igatsuse ja leina ajendil sümboleid, läbi mille sünnivad uued tehislikud eluvormid. Need muudavad harjumuslikke viise, kuidas juba möödunut vaadelda ning mälupildis talletada.

Näitus koosneb eri meediumites teostest – installatiivsetest skulptuuridest, aga ka intiimsematest miniatuursematest taiestest, interaktiivsetest ja kasutajakogemusele toetuvatest digitaalsetest teostest ja virtuaalreaalsusest, mida kõike saadavad atmosfäärilised helimaastikud.

Kelli Gedvil (1994) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna bakalaureuseõppe ja kaasaegse kunsti magistriõppe ning viibinud vahetusõpingutel Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis ja Valand Akadeemias Rootsis. Ta on osalenud mitmetel näitustel Eestis, Rootsis, Belgias, Saksamaal, Kanadas, Ungaris ja Poolas. Gedvil on Robin Ellis Meta nimelise kunstirühmituse kaasasutaja ning veebigalerii post-gallery.online kuraator ja veebiarendaja. Oma viimaste näitustel “4EVER” ja “Purifying Your Skin” on ta uurinud eneseesitluse käitumismustreid erinevates virtuaalsetes kogukondades ja seda, kuidas need väljenduvad ning kuidas mõjutavad füüsilist keha.

Kristen Rästas (1992) on interdistsiplinaarne kunstnik, kelle looming kaasab videot, kontseptualismi, virtuaalreaalsust ja segatehnikas skulptuure. Tema uusimad projektid on inspireeritud klassikalisest maastikumaalist, mida kunstnik proovib esitada läbi digitaalsete tehnoloogiate, luues kunstlikke looduslikke keskkondi, mis visualiseerivad kaasaegse inimese võõrandumist ja eskapismi peegeldavate seoste uurimist. Rästas on lõpetanud 2019. aastal Eesti Kunstiakadeemia ja omandanud kaasaegse kunsti magistrikraadi. Ta on end täiendanud Ungari Kaunite Kunstide Ülikoolis Budapestis ja KASKi Kunstiülikoolis Gentis, Belgias. Rästas on näitustel osalenud alates 2012. aastast ning tal on olnud näituseid Eestis, Saksamaal, Leedus, Islandil ja Belgias. Ta on üks Robin Ellis Meta pseudonüümi all tegutsevatest kunstnikest ja post-gallery.online veebigalerii kaasasutaja. Kunstnik elab ja töötab Berliinis ja Tallinnas.

Kristen Rästase teose helikujundus: Mataya Waldenberg.
Tehniline tugi: Ian Simon Märjama.
Graafiline disain: Nathan Tulve.
Kunstnikud tänavad: Natalia Wójcik, Sten Saarits, Leegi Kiis, Marek Gedvil, Ago Märjama, Johannes Luik.
Mälestades Anti Kidronit.

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, Federal Government Commissioner for Culture and Media in the program NEUSTART KULTUR Module D – Digital Mediation Formats.

Näitus jääb avatuks 30. septembrini 2023.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium ja AS Liviko.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled! Paneme valmis teie jaoks kõik pliiatsid ja suled!

Teatame rõõmuga, et 4.–8. septembrini toimub taas EKA koolilaat, kus saab osta endale koolitarbeid ja EKA logoga rõivaid, kustukaid, pliiatseid, EKA kalenderteatmikke, märkmeplokke, villaseid sokke, DiMa mütse jpm. Laadale tulevad müüma oma tooteid ka professionaalsed kunstitarvete poed G-Galerii ja Skizze Vunder, kelle sortimendis leiate kvaliteetsed tarvikud maalimiseks, joonistamiseks, visandamiseks jm. Ühtlasi müüme koolitarvete firma Bradley Paper kaustikuid ja vihikuid, sh EKA vilistlase Mathias Väärsi EKA graafilise disaini õpingute ajal kujundatud “EKA kaustikuid” ja nende edasiarendusi.

EKA koolilaat on avatud esmaspäevast reedeni kl 10–16.00 EKA peahoone fuajees. Tasuda saab kaardiga (ja sulas)!

Avaneb triloogia „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ viimane osa „Võim“ Kadrioru pargis ja Kadrioru kunstimuuseumis, reedel, 8. septembril kell 17.00. Näitus on avatud 1. oktoobrini.

Võim on enesekehtestamise atribuut, kellegi või millegi üle valitsemise eeldus. Võim on alati suhe kellessegi või millessegi. Igasuguse struktuuri toimimiseks on see ühteaegu vajalik, aga ka ohtlik, ahvatlev, peibutav, kohutav ja hirmutav, allasuruv, kontrolliv.

Kadrioru park võib vaadata igal tasandil võimusümbolina: park kui inimese loodud tehislik kooslus, Peeter I ehitatud Kadrioru loss kui võõra väe kinnistamise märk, presidendi loss kui poliitilise võimu kehastus, Eesti kunstimuuseumi peahoone Kumu kui kunstivõimu märk. Ükski neist tasandeist ei kehasta endas pelgalt hierarhilist, võõrandunud tähendust: park ühendab inimesi ja seal on maa-alasid, kus looduslik keskkond saab vabalt areneda ja toimida, presidendi institutsioonil on diplomaatiline, lepitav funktsioon, nüüdisaegne kunstimuuseum on kunstnikke ja vaatajaid ühendav demokraatlik multifunktsionaalne paik.

Projekt „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ on toiminud teatepulga edasiandmisena: kuraatorid kutsusid kunstnikud Vana-Võromaa kultuurikotta, seal osalenud kunstnikud andsid oma teatepulga edasi Tartu „Vaimu“ näitusele ning Tartus osalenud kunstnikud kutsusid Tallinna „Võimu“ näituse osalejad. See ei ole kuraatori(te) võimukepi all (vertikaalse võimusuhtena) kulgenud kooslus, vaid see on toiminud horisontaalse edasiarendusena, kuigi ka kuraatorid on andnud teatepulga edasi ja kutsunud oma kunstnikud.

„Võimu“ näituse juhatab sisse kuraatorite ühisprojekt, nagu see oli eelnevate näitusepaikade puhul Võrus ja Tartus, nii on ka seekord selle teostanud Marje Taska ja installeerinud Reinhold Rutks. „Väe“ näituse juhatas sisse hõbedane kokku rullitud tilluke käsikiri tekstiga „Sanctus praesens“, vaimukontseptsiooni kandis viiskümmend korda suurem modernistlik masin, mis edastas näituse sõnumi „Pax in sancto present“ telegraafikoodina. „Võimu“ sümboolset objekti, vikatitega võimuratast võib vaadata võimuiha absurdsuse võrdkujuna.

„Võimu“ teosed võib tinglikult kolmeks jagada: kunstnike mõtisklus praeguse inimühiskonna ja sealsete võimusuhete üle, olgu siis riigi või kunstimaailma mõttes (Jüri Ojaver, Kirke Kangro, Edith Karlson, Raul Keller, Mikk Madisson), antropotseenist tingitud inimese ja looduse suhete ja nende tagajärgede tõlgendus (Madlen Hirtentreu, Urmas Lüüs, Jonas Johansson) ning kolmandaks nii-öelda avatud tähendusega teosed, kus on segunenud inimühiskond ja looduslik keskkond ning mida saab tõlgendada keskkonna aga ka inimsootsiumi võimusuhete kaudu (Britta Benno, Flo Kasearu ja Elina Vitola, Fideelia-Signe Roots).
Väljapaneku lõpetab Tanja Muravskaja Kadrioru kunstimuuseumi riigivanem Konstantin Pätsi toas eksponeeritud videoteos, kus Eesti siiani ainus naissoost president Kersti Kaljulaid arutleb küsimuse üle, kuidas täita võim targa vaimu ja tõelise väega.

Triloogia „Teatepulk Kütiorust Kadriorgu. Vägi. Vaim. Võim“ lõpetab kuraatorite ja kunstnike ühissõit Kütioru tammetsõõru, et sinna lähistele istutada Kadrioru pargis kasvanud tammeistik. Võim naaseb sümboolselt väe juurde, et sirguda väepaigas.

–

EEE on Bolognas ja Ravennas (IT) opereeriv graafilise disaini stuudio, mis on sündinud Emilio Macchia ja Erica Preli koostööst. Stuudio tegeleb paljude kunsti- ja kultuurivaldkonna projektidega, sealhulgas trükiste ja raamatute kujundamise, brändiidentiteetide ja näitusekujundusega.

EEE annab loenguid ja viib läbi töötubasid ülikoolides ja teistes haridusasutustes nii Itaalias kui ka välismaal, näiteks: Fine Art Academy Bologna, Fine Art Academy Macerata ja Alma Mater Studiorum Bologna Ülikoolis.

Stuudio tegeleb ka uurimuslike ja omaalgatuslike projektidega, teiste hulgas SUBSTITUTES ja Fahrenheit 39 kunstiraamatumess Ravennas alates 2010. aastast.