Keithy Kuuspu etendus „Läbi kukkumine“ Kumus

27. augustil, kell 19.00 leiab Kumu sisehoovis aset Keithy Kuuspu (EKA keraamika) etendus „Läbi kukkumine“, mis on osa Kumu näitusest „Läbi su silmaterade musta kuru. Kümme naisgraafikut“ ning toimub koostöös Sõltumatu Tantsu Lavaga.

„Läbi kukkumine“ on lavastus, mis venitab aega. Lavastuses testitakse vaimse ja füüsilise vastupidavuse erinevaid staadiumeid, julgedes end proovile panna ning väärtustades ebaõnnestumist ja selle võimalikke/mitmeid eri definitsioone.

Ümbritsetud hapra kipsi- ja jõuliste metallstruktuuride maastikust, esitavad viis õrna keha liikumiste kordusi, mis asetsevad funktsionaalsuse ja tarbetuse piirimaile. Etendajad asetavad ja sobitavad end konstruktsioonidesse, mis kohati viitavad absurdsele jõusaalile või hoopiski kolossaalsele mänguväljakule. Nad otsivad pidevalt hetki enne kurnatust ja õnnestumist ning panevad proovile ülima eesmärgini jõudmise võimalikkuse. Mäng ootuste loomisest ja läbikukkumisest, mäng käegakatsutava ja nähtamatu reaalsuse vahel.

Etenduse kestus 2,5 h

Pileteid saab soetada internetist: https://www.piletilevi.ee/est/piletid/teater/keithy-kuuspu-labi-kukkumine-395739/

Kohapeal piletid 18 € 

Üritus Facebookis.

Keithy Kuuspu (1994) on Tallinnast pärit, EKAs keraamikat õppinud, etendus- ja tantsukunstnik. Enda loomingus keskendub ta reaalsuse definitsioonile ja selle piiride uurimisele, toetudes (primitiivsele) inimloomusele, argistele struktuuridele, ühiskonna mõjule ja subjekte hõlmavale mõjuväljale. Tema peamine huvi seisneb suures osas protsessis enne ja pärast tulemit ning protsessiga kaasnevas eneseloomises. Olulisel kohal on ka materjali ja keha vaheliste seoste otsimine ning nendega manipuleerimine.
Tema viimaste tööde hulka lavastajana kuuluvad 2023. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljon „Kodupeatus“ (koos Liisa Saaremäeliga), „Läbi kukkumine“ (Sõltumatu Tantsu Lava, 2021) ja „Body Slam“ (ARS Projektiruum, koos Liisa Saaremäeliga, 2022). Hiljuti osales ta Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi etenduses „72 päeva“, Jarkko Partaneni ja Anni Kleini lavastuses „Fluids“ (WAUHAUS, STL) ning Laura Cemini ja Bianca Hisse lavastuses „How the Land Lies“. 2022. aastal nomineeriti ta Eesti Teatri aastaauhinnale tantsulavastuse kategoorias ning ta pälvis Kristallkingakese auhinna, mis antakse kahele noorele kunstnikule nende esimeste märkimisväärsete lavatööde eest.

Mariliis Rebase (EKA uusmeedia MA) kureeritud näitusel osalevad skulpturaalsete vormidega Touristes Tristes (Dylan Ray Arnold & Océane Bruel), postkaardiseeriaga Leena Kela, videoteostega Kristoffer Ala-Ketola ja Mika Taanila, ning loeng-performance’iga Shubhangi Singh. 

„Nagu tuuletu pilv“ on avatud 4. septembrini 2023.

Näitusel esitatud teosed põimuvad koosluseks mida seob ühine huvi aja kuhjumise vastu. Kuraatori eesmärgiks oli avada tühjuse, logelemise ja niisama olesklemisega seotud potentsiaali, teadvustades samas ka vastupanu, mida need tegevused esile kutsuvad. Kunstiteoste seltsis soovis ta tervitada puhkust, aja ja hoo maha võtmist ning tuuletu pilve kulgemist üle sinise taevalaotuse. Suutmatuse kõrval kaasaegse kiire elutempoga seotud ootustega sammu pidada, tõstsid protsessi käigus aga pead ka võimetus ja soovimatus rütmi aeglustada.

Näituse avaõhtul reedel, 11. augustil leidis aset Shubhangi Singh’ loeng-performance „Rest/Unrest: Notes on Loitering“.

Näituse raames tõlgiti nii inglise kui ka eesti keelde Soome ajakirjaniku Anton Vanha-Majamaa kolumn.

Näitust „Nagu tuuletu pilv“ toetavad Kone Foundation ja Arts Promotion Centre Finland. 

Sarja (H)ARUTUS sügishooaja esimene vestlus toimub 2. septembril kell 16.00 Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Kumu kunstimuuseumi koostöös. Räägime betoonist, selle jätkusuutlikkusest ning uutest kasutusvõimalustest rohepöörde ajastul.

Arutlevad Kumu kunstimuuseumis betooni olemuse, eetika ja esteetika ning tulevikuvõimaluste üle arhitekt ja õppejõud Roland Reemaa, betooni- ja ehitusekspert Kalev Ramjalg ning kunstnik Edith Karlson. Vestlust modereerib arhitekt Ulla Alla. Kõigil on võimalik kaasa (h)arutada, küsimusi küsida ja ettepanekuid teha.

Moodne elu on saanud võimalikuks suuresti tänu betoonile, millele on raske, kohati lausa võimatu asendust leida. Samas nõuab kliimakriisis maailm kestlikumat eluviisi, mis hõlmab ka kogu ehitatud keskkonna ümbermõtestamist.

Kas ja kuidas on inimkonnal võimalik betoonisõltuvust enda kasuks pöörata? Materjalina on betoon kindel ja usaldusväärne, valmistamisel aga ettearvamatu, mis muudab selle kasutamise omamoodi kunstivormiks. Ent betooni süsinikujalajälg on tohutu: kasvuhoonegaasid eralduvad nii tsemendi valmistamiseks fossiilkütuste põletamisel kui ka selle töötlemisel looduslikult toimuvate keemiliste reaktsioonide käigus.

Betooni kasuks kõneleb selle vastupidavus, mis muudab materjali taaskasutuskõlblikuks – betoonelemente on võimalik lahti monteerida ning ära kasutada uue hoone ehitusel. See pikendab betooni olelusringi, nii et kasutatud materjali ei pea maha matma.
Vestlus on osa näituse „Kunst antropotseeni ajastul“ publikuprogrammist. Näituse kohta saab põhjalikumalt lugeda siit.

Osalemine Kumu muuseumipiletiga.

(H)ARUTUS on Eesti Arhitektuurimuuseumi vestlussari, mille keskmes on ühiskonnas aktuaalsed ruumikultuuri ning arhitektuuriga ristuvad teemad. Vestlusel saavad kokku eri elualade eksperdid, kes püüavad kõnealuse teema lahti harutada ja oma eriala vaatevinklist lahendusi pakkuda.

Reedel, 1. septembril algusega kell 12.00 toimub aulas (A101) EKA 2023/24. õppeaasta avaaktus. Aktus kestab orienteeruvalt 1,5 tundi.

29. augustil kell 11.00 toimub kunsti ja disaini doktorandi Jane Remmi näituse “Kirjad minu naabritele. Mis tunne on olla sulgsuulane?” retsenseerimine Vaal galeriis (Telliskivi 60A/5, Tallinn).
Näituse retsensendid on prof Timo Maran ja prof Linda Kaljundi. Doktoritöö juhendaja on dr Urve Sinijärv.

Näitus “Kirjad minu naabritele. Mis tunne on olla sulgsuulane?” fookuses on kommunikatsioon ja koosloome kunstniku mitteinimestest naabritega ning looduskogemuse representatsioon maalis. Näitus on esimene retsenseeritud üritus Jane Remmi loovuurimuslikus doktoriprojektis, mis keskendub looduskogemuse representatsioonile ja uurib, kuidas visuaalsete vahenditega algatada ja võimendada liikidevahelist kommunikatsiooni ja koosloomet ning seda, milline võiks olla kunstniku roll looduse uurija ja mõtestajana tasaarengu kontekstis.

Näitus “Kirjad minu naabritele. Mis tunne on olla sulgsuulane?” on Vaal galeriis avatud kuni 02.09.2023.
Näituse kujundus: Johannes Säre
Näituse heli: Patrick Tubin McGinley

Kunstnik tänab oma mitteinimestest ja inimestest naabreid ja koosloome partnereid.
Näituse valmimist toetas Eesti Kultuurkapital.

Jane Remm (s 1978) on kunstnik, kunstiõpetaja ja loovuurija. Remmi looming keskendub looduskogemuse representatsioonile, koosloomele ja kommunikatsioonile erinevate eluvormidega. Teda huvitab, millised on võimalused mõista ja interpreteerida teiste liikide elukogemust ja nendega kunsti vahendeid kasutades võrdsete dialoogipartneritena suhelda. Ta väärtustab ise-, koos- ja käsitsitegemist kui võimalust tajuda end osana loodusest. Remm töötab TLÜ BFMis kunstide didaktika lektorina ja õpib EKA kunsti ja disaini doktorantuuris.
www.vaal.ee
https://www.janeremm.ee/mistunneonollasulgsuulane

18. augustil kell 19.00 avaneb ARSi projektiruumis Tallinnas grupinäitus „Voolida, hoida. Hoovused Eesti keraamikas“.

Kuraatorid: Kati Saarits, Raili Keiv, Laura Põld
Kujundaja: Kadri Villand
Graafiline disain: Jaan Evart
Luuletus: Katrin Väli
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Kunstnike Liit, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, Valge Kuup Studio, Põhjala Pruulikoda
Tänud: Loit Jõekalda, Aadam Kaarma, Tanja Muravskaja, Kaja Krustok, Lukas Eggerth, Karmo Migur, Aksel Haagensen, Marin Mutle, Helen Adamson, Ketli Tiitsar, Kai Lobjakas, Kersti Laanmaa, Indrek Köster

Näitus ARSi projektiruumis on avatud 15. septembrini 2023, K–P 14–19
Aadress: Pärnu mnt 154, 11317 Tallinn, sissepääs hoovist

sõbralikult ja võõristamata jagavad ruumi
(nii palju on läinud puruks
seda pole enam kusagil – kahju)
nooruslikud
heegeldised suhtlevad mäega
suures 3D-valguses
luigetikandite valguses
sõbralikult võõristamata
tegelikult on see üks perekond
õrnad tundlikud näpud näevad sidemeid
pilk ühendab kauged ja harali tänases päevas
põletatud savi varasalv tahab tulla lauale
üheskoos noorte sugulastega
vaata seda lauda siin polegi lõpuks aega olemas
kummaliselt kohtuvad kandilised ja kumerad
nurgelised ja siledad
kraklee kaaterglasuur
valge ja tume must ja särav
kuumas ahjus on savilind teinud endale pesa
muneb imelisi vorme kas või munakujulisi
aga rohkem ikka muukujulisi
ahjust pahvatanud diskreetne naiselik laine
vangistab pilgu laseb uuesti vabaks
paber ja pliiats on kõike seda vaadanud
ja fotoaparaat on seda imetlenud
kinni püütud hetked on puistatud kandikutele
õrna ja tundliku käega
keerdude ja kantide varjus on savilinnu kõva süda
mis plahvatab ikka ja jälle kildudeks

31. augustil kell 14.00 (EEST) toimub kunsti ja disaini doktorandi Nesli Hazal Oktay kolmanda disainiprojekti „Dissolving Distances“ avalik retsenseerimine.
Sündmus toimub Zoomis, link osalemiseks asub SIIN.

Projekti retsensendid:
dr Oscar Tomico (Eindhoven University of Technology)
dr Verena Fuchsberger (University of Salzburg)

Doktoritöö juhendajad:
dr Kristi Kuusk (EKA)
prof Danielle Wilde (Umeå University, University of Southern Denmark)

Nesli Hazal Oktay eesmärk on pakkuda kehastatud intiimsust inimestele, kes on südamest lähedased, kuid füüsiliselt lahus. Täpsemalt uurib ta kehalähedaste kogemuste kujundamist distantsilt, kasutades kaugsõrmuseid, looduslikest koostisosadest valmistatud rõngaid. Kaugbiorõngad on väga kohandatavad, võivad biolaguneda ja hakkavad niiskuse, nt vee või higiga kokkupuutel lahustuma. Idee luua kehal kantav kestmatu objekt – mis nõudis hoolt, oli mitmetähenduslik ja käegakatsutav – tulenes tema varasemast kultuuriuuringust ja kehastatud disainiideest. Edasi katsetas ta kaugbiorõngastega, valmistades sõrmust ja kandes seda igapäevaelus koos isaga eemalt.

Oma kolmandal ja viimasel vastastikuse eksperdihinnangu üritusel tutvustab ta kasutajauuringut, milles osales 3 paari (6 osalejat), kes tegid oma kodudes biorõngaid kaugjuhtimise teel, ise raporteerides ja oma isiklikke kogemusi dokumenteerides. Seejärel jagasid nad oma tähenduse loomist Nesliga poolstruktureeritud intervjuu kaudu. Üldiselt leidsid osalejad, et kaugbiorõngad toetavad uut arusaama intiimsuse kohta distantsilt. Selle tulemusena muutub nende arusaam “kaugusest” veidi või muutub täielikult, i) alustades reisi, ii) luues aega ja ruumi koosolemiseks ning iii) kandes üksteist läbi käegakatsutava objekti. (tõlge Google Translate)

Taavet Jansen, Liis Vares „Inimeses hoitud”
21.08.–13.09.2023, T-L, kell 12.00–18.00
EKA Galerii, Kotzebue 1

Olete oodatud Taavet Janseni ja Liis Varese näituse avamisele 21. augustil kell 18.00 EKA Galeriis! Näitus ja kaasuvad üritused kuuluvad SAAL Biennaali programmi. 

„Inimeses hoitud“ on lavastatud installatsioon, mille raames pannakse võrsuma üks idee, mida saab toita kõigega, mida üks miski, mis siia maailma on sündimas, peaks teadma ja kogema.  Kasvaval ideel on galeriis turvaline ja soe. Nagu ema üsas. Publik saab ideed kogu kujunemisperioodi vältel mõjutada, EKA Galeriis teda külastada, osaleda olukorda lahkavatel tuuridel ning virtuaalsetel ultraheliuuringutel, näha teiste vaatajate sekkumiste jälgi. 

Selles teoses uurivad autorid tähenduse kujunemise ja vastutuse võtmise mehhanisme ajutises kogukonnas, ühe kollektiivse kunstiteose näitel. Autorid ehitavad kujuteldava tunneli, justkui nabanööri, virtuaalse ja reaalse vahele, kus kunstiudu hajudes saavad kõik omavahel kohtuda, sõltumata sellest, mis on su geograafiline asukoht või suhe “reaalsusesse”.

„Astud näitusesaali nagu kehakoopasse, teod väljendavad vaid reetlikkust. Sisikonnast otsitakse ühte ja kõikemääravat tähendust.” – Ene Mihkelson

Sündmused:
21.08, kell 18.00 – näituse avamine
24.08, kell 18.00 – Taavet Jansen ja Liis Vares “Kuraatorituur”
25.08, kell 22.00 – Liisbeth Kala, Germo Toonikus „Tähenduse tegemine”
30.08, kell 16.00 – „Keharünnak”

Keel ei ole takistuseks! Täpsem info: https://saal.ee/performance/inimeses-hoitud-1823/

Taavet Jansen on kunstnik ja loovuurija kes huvitub digitaalsetest kunstidest, virtuaalsetetest kunstisündmustest ja eksperimentaalsetest etenduskunstidest. Taavet on ka üks kunstirühmituse e⁻lektron alustajatest, õppejõud TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias ja doktorant Eesti Kunstiakadeemias. Tema põhiline tööruum on olnud blackbox teater, kuid viimastel aastatel on tema looming voolanud teatrist välja – internetti, arvutisse, valdkondade vahele.

Liis Vares on koreograaf ja kunstnik. Tema praktika keskmes on kaasaegne keha. Tähelepanu on tema „tantsija“, kellega ta tantsib mustas kastis, valges kuubis ja hallikates toonides veebiplatvormil. Ta mängib piiridega füüsilise ja vaimse, isikliku ja sotsiaalse vahel. Järgides oma uurimisküsimust: mis tunne on/mida tähendab olla kehas, sukeldub ta üha enam kunsti ja olemise transmediaalsetesse sfääridesse.

Autorid, lavastajad: Taavet Jansen, Liis Vares
Valguskunstnik: Jari Matsi
Heli- ja videokunstnik: Taavet Jansen
Dramaturgid, koreograafid: Liis Vares, AI
Etendajad: Germo Toonikus, Liisbeth Kala
Programmeerija, veebidisainer: Kristjan Jansen
Produtsent: Kati Saarits
Kaasprodutsendid: EKA, e⁻lektron, ACuTe

„Kive pehmeks rääkida”
Sophia Hallmann, Loora Kaubi, Mattias Veller, Oliver Wellmann
15.07–10.08.2023
Avamine 14.07 kell 18.00

Olete oodatud näituse „Kive pehmeks rääkida” avamisele 14. Juulil kell 18.00 EKA Galeriis! Sissepääs näitusele on Kotzebue tn kaudu.

Kujund „kive pehmeks rääkida” viitab, et inimene on suuteline mõjutama või manipuleerima ka kõige kõvemaid ja kangekaelsemaid esemeid, sarnaselt sõnade võimele viia emotsionaalse läbimurde või muutuseni.

Kunstnikud leidsid ühise keele tegeledes sellega, mis on neist endist suurem: olgu selleks nähtused, mis ulatuvad ajas kaugele tagasi või need, mis eksisteerivad kollektiivses teadvuses. Kive võib näha kui tänaseni kestvate vanade ideede kehastusi. Mõned neist on unustuste hõlma langenud, teised seisavad ikka veel nagu monumendid. Paljud neist sooviksime oma õlgadelt heita, aga tihti on nad selleks liiga rasked. Maailmavaatelised süsteemid on õppinud muutustele vastu panema, sünnitades oma pooldajate peades väärkujutlusi.

Sophia Hallmann’i teoses on suhkur muudetud klaasi meenutavateks okasteks. Installatsioonis “Hüperstiimulid” kõrvutab ta materjali haprust ja magusust okaste ohtliku teravusega. Need vastandlikud omadused koonduvad magusa valu mõisteks. Teos äratab lisaks nägemisele ka maitse- ja kompimismeeled ning osutab naudingu ja ebamugavuse keerukale suhtele. Isomaltsuhkur on muundatud näiliselt luksuslikuks klaasjaks esemeks. Kuna nii oksad kui suhkur on orgaanilised, siis ükskord nad lagunevad ja purustavad luksuse loodud illusiooni igavesest turvalisusest.

Veenmine on reaalsuse kujundamise tööriist. Seda saab kasutada, et luua kujutelma ohutusest, millega kaasneb vaid petlik rahulolu. Loora Kaubi teos käsitleb seda, kuidas patriarhaalse süsteemi võimutsemine väljendub vägivaldse arhitektuuri kaudu. Kaubi etendab väändunud, sillapositsioonis vaataja poole kõndivat keha, mis viitab rõhumisele allumisest tingitud vaimsele kahjule. “Käsi ja meel järgivad kurja teed” loob pinnase, et mõtiskleda ebamugavuse ja vaenulikkuse üle koreograafia ning esemete abil. Kas välismaailm on see, mille eest end kaitsma peab, või peab kaitsma välist ka enda sisemaailma eest? Piirdeaed on materiaalne kehastus hirmust, mida tunnevad kõik, kes ei seisa turvaliselt võimuhierarhia tipus.

Neile, keda muidu kuulda ei võeta, võivad hääle anda lood. Loovestjat julgustatakse end kuuldavaks tegema ning tal on võimalus väljendada oma tõlgendusi näiliselt objektiivsetena. Oliver Wellmann’i looming tiirleb ümber müütiliste traditsioonide uurides neis peituvaid vastuolusid. Teos “Raunen (Põlengud)” pärineb käimasolevast performance’ite seeriast “Raunen” (saksa k. ‘tõe sosistamine’), kus sünged maapiirkondadest inspireeritud maailmad segunevad autofiktiivsete elementidega. Hein süttib sageli iseenesest ja tekitab suuri tulekahjusid. 

Veel üks suur lugu on müütiline rahvusnarratiiv, mis kõrgub kaljuna indiviidi kohal. Mattias Veller väljendab oma rahulolematust, et peab seda koos kõigi selle vasturääkivustega aktsepteerima. Üksinda on ta võimetu jäika rahvusmüüti pehmeks rääkima, seega otsustab ta rollid ümber pöörata. Installatsioonis “Eesel Eestis” näitab ta, millistel absurdsetel viisidel kollektiivset identiteeti kujundatakse. Teda huvitab, kuidas uskumine töötab ja kuidas kergeusklikke ninapidi vedada.

Teoseid näitusel “Kive pehmeks rääkida” võib vaadelda kui kunstnike tõlgendusi nende endi ja suurte väliste jõudude vahel valitsevatest pingetest. Olgu tegu nõustumise, talumise, protesti või domineerimisega – kõigis teostes ilmneb mingisugune veenmise element. Selle tõhusust ei saa aga kunagi ette teada.

​​Sophia Hallmann (s. 1995) elab ja töötab Berliinis, ta õpib Berliini Kunstiülikoolis skulptuuri ja installatsiooni. Tema tööde keskmes on erinevad vormi võtmise tehnikad ja valu valamise protsessid, kus mängib tähtsat rolli kunstilise objekti ja materjali vaheline seos. Sageli kutsuvad tema teosed esile pingestatust inimkeha suhtes, tulenevalt kasutatud või kujutatud esemete omadustest. Eesti Kunstiakadeemias veedetud Erasmus vahetusõpingutel osales Sophia Hallmann EKA Noore Skulptori Preemianäitusel 2023 ja võitis seal 3. koha. Lisaks on ta osalenud mitmetel grupinäitustel Berliinis ja pälvinud Tutsek Foundation Glass Class-i stipendiumi.

Oliver Wellmann (s. 1991) on Saksamaalt pärit kunstnik, kes elab ja töötab Berliinis. Wellmann õpib hetkel Berliinis UdK Vabade Kunstide Teaduskonnas, osakonnas Performance/Skulptuur. Tema kunstipraktika seob omavahel sisemisi allikaid välimistega või nendega, mis on mahajäetud. Tema tööde kujundid ringlevad selgelt maapiirkondade, folkloorsete traditsioonide ja vaimse võimestatuse, näiteks nõiduse ümber. Oliveri kunstiline uurimustöö nõiakunsti kohta kaasaegses kontekstis tõstatab küsimusi ühiskonnas, mis januneb tähenduse ja vaimsuse järele, kuid kus need mõlemad samaaegselt ka kaduvate nähtuste alla liigituvad.

Loora Kaubi (s. 1998) on Tallinnas töötav kunstnik. Ta on omandanud bakalaureusekraadi Eesti Kunstiakadeemia Vabade kunstide teaduskonnas. Ta on end täiendanud Viini Kunstiakadeemias ja Mexico City’s Casa Lü residentuuris. Kaubi praktika keerleb ümber (naise) keha ja sellesse puutuvate ühiskondlike ja sotsiaalsete suhete. Ekseldes päris ja väljamõeldu vahealal, keskendub ta oma töödes kõhedusttekitavatele, intensiivsetele tundmustele, mida stseeniloome kaudu etendada. Kaubi on pälvinud Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu Nädalapreemia ja 2023 aasta jaanuaris toimus tema isikunäitus “Inimene ei näe kunagi unes päikest” Uus Rada galeriis. Lisaks on Kaubi osalenud näituste ja performance’itega Tallinnas, Narvas, Haapsalus, Valgas, Viinis ning Mexico Citys.

Mattias Velleri (s. 1998) kunstipraktikas on läbivad teemad füüsiline töö ning inimese ja materjali suhted. Otsuste tegemisel on ta minimalistlik ja materjalis täpne, tihti kasutades aeganõudvaid käsitöölisi tehnikaid. Hetkel huvitub ta enim kollektiivsest teadvusest ja ajaloost. Teda on autasustatud Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu Nädalapreemiaga. Velleri tööd on olnud grupiprojektides ARS projektiruumis ja Uus Rada Galeriis (2023), EKA galeriis (2022) ja paarisnäitusel Lõputu elu galeriis (2021).

Näitust toetavad: Eesti Kultuurkapital, UdK Berlin, Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Eestis

Täname: Ulvar Kaubi, Saara Liis Jõerand, Elss Raidmets, Patrick Zavadskis, Mirje Veller, Riina Veller, Karl Linnasmägi (OÜ NovaElement), Valge Kuup OÜ

EKA teadus- ja arendusosakond koos Tallinna Strateegiakeskusega korraldab igal aastal rakenduslike teadus- ja arendustööde konkurssi, mille eesmärk on motiveerida ülikooli liikmeid rakendama oma õppe- ja teadustöö tulemusi ettevõtlus-, avalikus ja mittetulundussektoris ning teavitada üldsust ülikooli oskusteabe rakendamisest majandustegevuses ja ühiskonnas.

Parima töö autorit/autoreid premeeritakse 1000 euroga. Kui konkursile laekub hulgaliselt huvitavaid töid, võib komisjon välja anda lisapreemia(d).

Konkurss sobib hästi EKA tudengitele, kelle kursuse- või lõputööl on rakenduslik väljund, st töö tulemust võidakse hakata kasutama kas ettevõtetes või muudes organisatsioonides. Konkursile on oodatud ka kõikide töötajate ja teadurite rakenduslike väljundiga uurimus- või projektitööd.

Tööd peavad olema teostatud (lõpetatud) perioodil 01.09.2022-31.08.2023.

Tööde esitamiseks tuleb saata täidetud ankeet vajalike materjalidega hiljemalt
14. septembril aadressile koostoo@artun.ee.
Kirja adressaatide hulgas peavad olema kõigi töö/projekti autorite e-posti aadressid.

Konkursi läbiviimist kaasrahastab Tallinna Strateegiakeskus.

Kandideerimismaterjalid:
Konkursi kord
Ankeet