KVI pidulik uurimisseminar: Kai Lobjakas ja Kadi Polli

EKA 110. juubeli pidustuste raames korraldab Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut piduliku uurimisseminari, kus esineb vilistlane Kai Lobjakas.

Kai Lobjakas. Disaini leiutamine ja institutsionaliseerimine. Bruno Tomberg ja muuseumi kogud

Juttu tuleb ühe inimese kaudu avanevatest vaatetest disaini valdkonna kujunemisse Eestis ning seostest muuseumi kogudega.

Kogunemist alustame 17.30 koos veini ja suupistetega, ettekanded algavad kell 18.

Pärast ettekandeid siirdume otse suurele EKA 110 juubelipeole ja uue valge maja avamisele.

Palume huvlistel ka meile teada anda, kui plaanite tulla

Olete oodatud näitusele mis annab põgusa ülevaate disainiteaduskonnas valminud lõputöödest aastatel 1966-1994.

EKA graafilise disaini osakond toob välja põnevaid leide, kus disainerid unistasid lennukalt ja endale piire seadmata. Hulljulged katsetused nii automaailmast, lennundusest kui ka spetsiifilised seadmed, mille tähendust me isegi ei oska kirjeldada, fantaasiarikkad fondid, visuaalsed identideedid, mängud avaliku ruumiga ja palju muud! 

Tule tutvu murranguliste ideedega murrangulistest aegadest.

Näituse avamine 5. novembril, kell 16.30

A300, EKA Põhja pst 7

Korraldajad: Ott Kagovere, Björn Koop, Lauri Hirvesaar, Maarja Mõtus

Kirjatüüp: Niina, Patrick Zavadskis

Eesti Kunstiakadeemia traditsiooniline Jõuluturg leiab aset 08.12.2024 kell 11:00–17:00 EKA hoones Kotzebue 1 läbi viie korruse.

Müüma on oodatud kõik EKA tudengid, töötajad, ning muidugi ka vilistlased.

MÜÜJATE HINNAKIRI:

EKA tudeng/töötaja 20€
EKA vilistlane 50€
Laua rent 10€

Registreerimise viimane päev on 05.11.2024 (23:59)

Osalustasu maksmise info saadetakse turule pääsenutele hiljemalt 11.11.2024. Ühtlasi avalikustab EKA Üliõpilasesindus sel päeval ka turule pääsenud disainerid ning kunstnikud oma Facebooki ürituse kirjelduses ning järjepidevalt ka meie sotsiaalmeediakanalites.

REGISTREERI SIIN

1. novembril kell 18.00 avatakse Viimsi Kunstikooli galeriis Urmas Puhkani näitus „Läbi värviliste prillide“, mis peegeldab autori eriomast maastikunägemust ja -käsitlust.

Vaatajasõbralik väljapanek kannab endas naivismi parimaid väärtusi, värvi ja värskust.

Urmas Puhkani sõnutsi oli näituse algne tööpealkiri „Tähendusmaastikud,“ sest seos maa ja maastikuga on tema jaoks tähtis hingepide. „See on lihtne ja lähedane. Samas aga iga päev uus ja põnev. Vahetu looduskogemus maandab ja annab jõudu,“ selgitab ta viidates ühelt poolt omaenda koduaiale, aga laiemalt ka kodumaale, täpsemalt poliitikateadlase Kadri Liigi sõnadele: „Minu meelest on Eesti väga eriline koht. Ja eriline on see, et meil on oma riik. Tahaksin, et oskaksime teda paremini hoida – mitte ainult riiki, vaid ka maad ja maastikke. Ja inimesi.“

Näituseteostest moodustavad paarid ja kolmikud eri tüüpi värviküllastest loodusmaastikest, mis küll inspireeritud konkreetsetest kohtadest, kuigi pole selgelt äratuntavad – koduaed Meriväljal ja park Haapsalus, jõeäärsed rajad ja põldudevahelised maanteed, kohalikud ja kaugemad samblatemplid, akendest avanevad panoraamvaated. Lisatähenduse annavad ka autorile omased väikesed vimkad teoste vormistamisel, näiteks maalikihist läbikumav kareda pinnaga puitlaastplaat, antikvariaadist pärit väikekodanlikud raamid või lustakad pilveskulptuurid.

Puhkan nimetab neid ka sugestiivseteks maastikeks, psühholoogilisteks salapaikadeks. Olles tegelenud aastakümneid peamiselt keraamikaga mõtles ta varem pigem ruumiliselt ja tema kavandid olid must-valged, kuid nüüd, tervisest tulenevalt, on ta keskendunud maalimisele ning ka kavanditesse on tulnud rohkem värvi: „Hakkasin nägema olulisi kohti ja vaatama elu uue pilguga. Sain aru, kui tähtsad on tavalised paigad.“ Nii sai ka näitus koostöös kuraator Triinu Soikmetsaga pealkirjaks „Läbi värviliste prillide,“ mis haakub ka näitust avava autoportreega.

„Prillidega autoportree, mille taustal kunstniku õpinguaegadest pärit keraamiline skulptuur, tiivuline ratsu Pegasus, lisab maastikele personaalse prisma, mille läbi autor neid tajub ja stiliseerib,“ selgitab Soikmets teose tagamaid. „Keraamikuna on materjali modelleerimine Urmasele nii-öelda käe sisse kasvanud ning ehk just seetõttu on ka vormid tema maalidel justkui voolitud. Koloriit seevastu on senisest selgem ja kirkam, tulvil elujõudu ning andes tunnistust kohanemisest muutuvates ja ettenägematutes oludes.“

Urmas Puhkan (1967) lõpetas 1992. aastal Eesti Kunstiakadeemia keraamika erialal ja alates 2005. aastast töötas sealsamas 18 aastat keraamika osakonna juhatajana. Juba õpingute ajal osalenud näitustel, loonud skulpturaalset keraamikat, kureerinud keraamikanäitusi nii Eestis kui välismaal. Olnud üks ARS Keraamikakeskuse algatajaid ja Asuurkeraamika stuudio asutaja  ning kunstirühmituse NeoEksPrePost asutaja koos Andro Kööbiga.

Näitus „Läbi värviliste prillide“ jääb Viimsi Kunstikooli galeriis (Viimsi Artiumi esimesel korrusel, Randvere tee 20) avatuks kuni 29.11.2024 (E-R 8-21, L 10-21, P 12-16)

Pressialbum siin. Fotod: erakogu

Lisainfo: Urmas Puhkan / puhkanurmas@gmail.com

31. oktoobril kell 19.00 avab kunstnik Tõnis Saadoja Tütar galeriis kahest maaliseeriast koosneva isiknäituse „Siis“.

Tõnis Saadoja näitus koosneb kahest maalisarjast, mille eelmised osad on olnud nähtaval juba tema mullustes näituseprojektides „Maastik kulgeb läbi maja“ (koos Paul Kuimeti ja Eero Epneriga Tartu Kunstimuuseumis) ning „Kõrgus merepinnast“ (Kumus). Seeria „Mäletamise mudel“ maalid kujutavad „karpi püütud“ linnavaateid. Neist mõnesid pole enam reaalsuses olemas, nii et nad on pildid minevikust – või õigemini, nad on pärit silmapõhja mälust, kus põhiline on ere ja pehme suvine pärastlõuna- või õhtuvalgus. See on „valgushetkede arhiiv“, mis heidab pimedusse oma kuma; katse tõestada valgusemälu kadumatust keset kaduvat valgust.

Teine sari koosneb katsetest kasutada taeva ja pilvede kujutamisel vanaaegseid maalimis- ja lõuenditöötlustehnikaid ning on seega samuti teatav mäletamise ja meenutamise projekt, sedakorda otsesemalt maaliajaloo tasandil. Esimesest sarjast erinevalt on siin aega koheldud hoopis teisiti, võib-olla isegi „eba-saadojalikult“: enamasti üheainsa, vahel paari seansiga. „Siis“ asub nende maalide puhul ühemõttelisemalt maali sees, nad on selgemini jäljed maalimise enda ajast, nagu foto on jälg pildistamise hetkest, nende „siis“ on üsna „nüüd’i“ käeulatuses. Kui „Mäletamise mudel“ on subjektiivse mälu üksteisele järgnevatest pinnakihtidest läbi sügavusse langemine, siis taeva-etüüdid on objektiivsemad, „siis“ on neis sees korraga nii füüsilisemas kui ka intellektuaalsemas mõttes.

Näitusele saateteksti koostanud kirjanik Aare Pilve sõnul võib üldistavamalt öelda, et Saadoja on leidnud uue nurga, et läbi mängida oma loomingu püsivaid motiive: nostalgiline meelestatus, tähelepanu valguse kujutamise suhtes, „tähendusetute“ detailide taga metafüüsilise tähenduslikkuse otsimine, linnaruumi „elementaarosakesed“, erinevate representatsiooniviiside (foto, eri maalitehnikad) suhestamine, maalimise kui protsessi väärtustamine; ja mäletamine, nii tajupsühholoogilisel kui ka tehnilisel tasandil.

Tõnis Saadoja on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalieriala (BA, 2004) ja Ida-Londoni Ülikooli vabade kunstide eriala (MA, 2006). Teda on auhinnatud Vaal galerii noore kunstniku preemiaga (2004), Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemiaga (2006, 2008, 2012), Köler Prize’i publikupreemiaga (2011) ja Kristjan Raua preemiaga (2013). Tõnis Saadoja viibis 2019. aastal WIELS-i Kaasaegse Kunsti Keskuse residentuuris. Ta oli üks kunstnikupalga saajaid aastatel 2017–2020.

Tõnis Saadoja näitus Tütar galeriis jääb avatuks 8. detsembrini ning on publikule tasuta. Galerii asub Noblessneri sadamalinnakus aadressil Vesilennuki 24 ning on avatud neljapäevast reedeni 13:00-19:00 ning laupäevast pühapäevani 14:00-18:00.

Näituse valmimisele aitasid kaasa Aare Pilv (tekst) ja Ott Metusala (graafiline disain).

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tallinn.

Martina Mestrovici meistriklass
“Kunstiline teekond skulptuurist animafilmini” 

14. novembril, kell 17.00, EKA aulas

Selles meistriklassis uurib Horvaatia filmitegija ja kunstnik Martina Meštrović oma laiendatud tööd skulptuuri ja animatsiooni vallas.

Ta arutleb oma filmide loominguliste inspiratsioonide üle, sealhulgas animatsioonidokumentaalfilm “Kass on alati naine” (2019, kaasrežissöör Tanja Vujasinovićiga) ja hiljutine segatehnikas film “Her Dress for the Final / Tema lõpukleit” (2023) – mõlemad millest on palju reisinud rahvusvaheliste filmi- ja animatsioonifestivalide ringkonnas.

Loengul linastuvad kaks tema filmi ja Martina jagab väikest sissevaadet oma uude arenduses olevasse animeeritud dokumentaalfilmi. 

Erik Sigge peab loengu “Heaolu väärtus: avalike hoonete hinnastamise ja rahastuse ajalooline vaade”

28. oktoobril kl 17 ruumis A-501

Rootsi on alates 1993. aastast dereguleerinud paljusid oma hoolekandeteenuseid, suurem osa erastamisest leidis aset pärast 2007. aastat. Ajaloolises perspektiivis pikaajaline, ja klassikaline heaolumajanduse probleem – võime teha poliitilisi otsuseid sotsiaalsete vajaduste alusel – on järk-järgult kujunenud tõhususe ja konkurentsivõime küsimusteks.

Ettekandes käsitletakse hoolekandepoliitika ajaloolisi muutusi seoses ehitusega ning keskendutakse heaoluökonoomika varjatud loogikale, et mõista, kuidas arhitektuur ja kinnisvara sõltuvad majanduspoliitikast. “Arhitektuuri maksumuse” puhul on kesksel kohal see, kuidas kuluarvestus ja eelarvestamine kui peamiselt tootmiskuludega otseselt seotud tegevused, on muutunud rahaliste võimalustega arvestamise töövõtteks.

Erik Sigge on arhitektuuriajaloolane ning Rootsi Lundi ülikooli arhitektuuri ja ehituskeskkonna osakonna arhitektuuriteooria ja -ajaloo lektor. Ta on juhib osakonda ning õpetab peamiselt bakalaureusetaseme kursusi. Erik omandas arhitektuuriajaloos doktorikraadi Stockholmi KTH Kuninglikus Tehnoloogiainstituudis ning magistrikraadi muinsuskaitse erialal New Yorgi Columbia ülikoolis Graduate School of Architecture, Planning and Preservation (M.Sc. 2003).

Loengu korraldab Urbanistika õppekava.

25. novembril kell 16. 30 toimub ruumis A501 Hanna Norrna loeng “Metamorphosis in Weaving / Metamorfoos kudumisel”.

Loeng keskendub loomepraktikale, mille keskmes on siid.

Norrna kasvatab ise siidiusse, jälgib röövikute muutumist liblikateks ning töötleb nende kookonid siidiks, mis omakorda kangastesse kootakse. Tema praktikas põimuvad mütoloogiad, spirituaalsus ja materiaalsus.

–

Hanna Norrna töötab kudumisega kui alkeemilise valemi ja rituaalse žestiga – vaikiva teadmise ja vaimsuse, mütoloogia ja materiaalsuse põimumisega. Tema praktika puudutab seda, kuidas käsitöö, kirg, haavatavus, keha ja pühadus on omavahel seotud ning nõuab oma ruumi.

Norrna kudumisprotsessi keskmes on siidiuss. Algselt metsik liik, kodustatud tuhandeid aastaid inimeste vajaduste ja toodangu jaoks. Suviti kasvatab ta oma kodus siidiusse ja jälgib röövikute muutumist liblikateks. Ta töötleb nende kookonid niidiks ja värvib need sümboolsete taimedega.

Tema kangasteljes on omakasvatatud siid paigutatud metalliliste ja loomsete materjalide sidemete ja kohtumiste süsteemidesse. Kasvavad erineva raskuskeskme ja tihedusega kihid ja põllud. Näitustel ulatub kootud materjal ruumiliste ja kohaspetsiifiliste installatsioonideni.

Tekstiil 110 on EKA tekstiilihariduse 110. aastapäeva tähistav ürituste sari, mille raames toimub tekstiilile keskenduv avatud loengute sari, ilmub publikatsioonide sari ja saab näha valikut EKA Muuseumi tekstiilikogu töödest terve aasta vältel.

Loengusari avab tekstiili valdkonna mitmekesiste võimaluste spektrit nii disainis, tööstuses, kui ka loomepraktikates, tuues läbi erinevate kutsutud külaliste välja valdkonna erinevaid rolle ja loomise meetodeid.

Toetajad: EKA teadusfond ja Eesti Kultuurkapital

30. oktoobril kell 16.30, toimub ruumis A501 Hanna Kaisa Korolaineni loeng “The making of Inspiration / Inspiratsiooni loomine”

Loeng keskendub kunstniku uurimistööle ja avab tema loomingut, mis laieneb tekstiilidelt ka teistesse meediumidesse.

Hanna Kaisa Korolainen on disainer, kunstnik ja Aalto Ülikooli õppejõud. Ta kaitses oma doktoritöö The making of Inspiration Aalto Ülikoolis 2022.

Hanna-Kaisa Korolainen on visuaalkunstnik, kelle mitmekülgne looming hõlmab tekstiili, klaasi ja keraamikat. Ta on elanud ja töötanud Pariisis, Pekingis, Brüsselis ja Helsingis. Lisaks kunstnikukarjäärile õpetab ta Aalto Kunstiülikoolis disaini ja arhitektuuri ning kirjutab kunstist ja disainist.

Korolaineni töid on esitletud nii Soomes kui ka välismaal, mistõttu kuuluvad tema tööd mitmesse avalikku ja erakogusse. Tema hiljutised näitused on Emma Espoo moodsa kunsti muuseum, Helsingi disainimuuseum ja Hvitträsk, ajalooline juugendstiilis paik Helsingi lähedal.

Korolainen on lummatud ajarännakust väljamõeldud minevikku. Tema jaoks on see dialoog mineviku ja oleviku vahel ammendamatu inspiratsiooniallikas. Oma loomingulises praktikas on Korolainen pidevalt mõjutatud vanadest käsitöötehnikatest; ta on huvitatud nende uuendamisest tänapäeva maailma jaoks.

„Visandimine on kõige tuum; see on protsessi otsustav hetk. Püüan töötada võimalikult palju kätega ja võimalikult vähe arvutiga,” sõnab disainer.

Toetajad: EKA teadusfond ja Eesti Kultuurkapital