EKA pop-up pood Telliskivi Loomelinnakus

1. aprillil kell 11.00 avaneb Telliskivi Loomelinnaku poetänaval moodsat disaini ja uut kunsti müütav EKA Pop-Up Pood. 

Enam kui nelikümmend tudengit toovad välja oma parima, uusima, jätkusuutlikuma ja silmatorkavama disaini ning kunsti.

Paljude EKA noordisainerite ja kunstnike seas on töödega välkpoes esil ka juba tunnustamist leidnud autorite teosed. Teiste seas esitleb poes oma loomingut 2021. aasta Wiiralti stipendiumi laureaat moetudeng Cärol Ott, keraamik ja ehtekunstnik Elize Hiiop, aksessuaaridisainer Sandra Luks, etenduskunstnik ja EKA keraamika magistrant ning Teatriliidu 2022. aasta Kristallkingakese auhinna võitja Keithy Kuuspu. 

Aprillikuu vältel, mil EKA Pop-Up Pood Telliskivi Loomelinnaku poetänaval avatud on, toimuvad ka töötoad ning meistriklassid linnaelanikele, turistidele, inimestele maalt ja mere tagant. Poe innustaja ning eestvedaja, EKA aksessuaaridisaini professori ning disaineri, Stella Runneli mehitusel leiab uuest müügisaalist loomingut, mis varieerub graafikast, joonistustest, maalidest ja fotodest rõivadisaini, aksessuaaride, ehete, keraamika ja sepisteni.  

Oma töödega on välkpoes esindatud autorid:

Markus Vernik
Kaisa Uik
Oliver Udeküll
Keithy Kuuspu
Helen Griffiths
Visa Eino
Triin Türnpuu
Sergei Saprykin
Evridiki Papaiakovou
Daria Dementeva
Kaileen Palmsaar
Natalia Mirzoian
Alp Eren Özalp
Helena Pass
Helen Tiits
Mirjam Aun
Riina Lii Parve
Elisa Margot Winters
Sirje Järv
Mia Felic
Anna Ovtšinnikova
Piibe Tomp
Erle Nemvalts
Cristopher Siniväli
Maria Elise Remme
Valeria Poljakova
Cärol Ott
Anu Kadri Uustalu
Samuel Eff Markkus Savimägi
Elize Hiiop
Villu Mustkivi
Liis Tisler
Zoe Koerbunner
Rita Volkov
Sandra Luks
Heli Haav
Rita Lenore
Valdek Laur
Gontsugova
Morris Motel
Elis Liivo
Kärt Heinvere

Lahtiolekuajad: E–R 11–19 ja L,P 11–17

Jälgi infot EKA Pop-Up Poe Facebooki lehel

Tõnis Jürgens „Dreaming of Babylon“ / „Paabeli ulmad“

Tartu Kunstimuuseum / Tartu Art Museum

18.03.2023–14.05.2023

Näituse peamiseks lähtepunktiks on viimaste aastate trend, une digitaalne mõõtmine. Oma argielu harjumuste jälgimist võimaldab üha suurem valik tavakasutajatele pakutavaid seadmeid: nutikellad, -võrud, -sõrmused, -kõlarid, -matid, äpid jpm. Need aparaadid jälgivad kasutajat ka siis, kui too magab, kogudes tasahilju andmeid tema uneharjumuste ja -tsüklite kohta.

Ühest küljest aitab une mõõtmine vägagi tervitatavalt tähelepanu pöörata magamisharjumuste olulisusele. Teisalt aga on mõõtmisega kogutud andmed ka ressurss ja kaup, mis suubub lõpuks jälgimisseadmete tootjate andmekeskustesse ning mida saab statistika ja turuinfona edasi müüa. Seega tähendab enda uneharjumuste jälgimine ja jälgida laskmine mingis mõttes ka une pealt töö tegemist.

Tundub, et uni, mis on siiani säilinud justkui viimse müstilise pelgupaigana, kuhu kapitalism ei küüni, on salamahti saamas osaks jälgimisühiskonna mahhinatsioonidest. Une mõõtmisega on unenäod muutunud justkui kõrvalproduktiks mingi teise asja tootmisprotsessis. Nagu raadiosignaali ümbritsev müra või mahlapudelisse jäänud sete.

Näitusel „Dreaming of Babylon“ / „Paabeli ulmad“ käsitleb Tõnis Jürgens nii jälgimisühiskonnas kogutavate andmete kui ka üleskirjutatud unenägude järelelusid. Näituse keskmes on butafoorne magamistuba, mida täidavad kellegi elu jäljendid. Toas linastub film – stseenid inimtühjadel maastikel kõrguvatest serverikastidest –, mida saadavad ainiti muutuva narratiivina unenägude kirjeldused.

Näitus kuulub Tartu kunstimuuseumi näitustesarja Noor Tartu.

Tõnis Jürgens (snd 1989) on projektsionist, kirjutaja ja tühjusehuviline. Ta on omandanud bakalaureusekraadi kultuuriteaduse erialal Tallinna Ülikoolis ja magistrikraadi uusmeedia õppetoolis Eesti Kunstiakadeemias. Täiendavalt on ta veetnud aasta vahetusõpingutel Praha Kunsti, Arhitektuuri ja Disaini Akadeemias (UMPRUM). Näitus on jätk Jürgensi käimasolevale loovuurimusele Eesti Kunstiakadeemia doktorikoolis.

kuraator: Indrek Grigor

graafiline disain: Laura Merendi

tõlge: Peeter Talvistu

keeletoimetajad: Anti Saar, Richard Adang

koordinaator: Kristlyn Liier

trükk: Ecoprint

näituse meeskond: Joanna Hoffmann, Margus Joonsalu, Aadu Lambot, Katrin Lõoke, Jaanika Kuznetsova, Kristel Sibul

filmi meeskond:
helirežissöör: Joosep Ehasalu
operaatori assistendid: Erki Kase, Aadu Lambot
tegevprodutsent, värvimääraja: Fidelia Regina Randmäe

suur tänu: Toomas Jürgens, Raul Keller, Kalju Karl Kivi, Piibe Kolka, Paul Kuimet, Kulla Laas, Hans-Gunter Lock, Mihkel Oksmann, Allan Proos, Mikk-Erik Saidla, Mihkel Salk, Anu Salumaa, Rene Tamm, Erko Valdmets

toetajad: Balti Filmi- ja Meediakool, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Rahvuskultuuri fond, Jõelähtme vald, Kino Sõprus, Kuusalu vald, Paekivitoodete Tehas OÜ, Rae vald, Rahvusarhiiv, Silikaat AS, Tallinna Strateegiakeskus, Telia Eesti AS

Kristina Õlleku isikunäitus „Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes“ uurib Läänemere piirkonda, keskendudes selle mereökoloogiale, tsüanobakterile ja setetele. Läänemeri on paraku üks maailma saastatumaid meresid. Selle ökosüsteemi on mõjutanud intensiivne põllumajandus, ohtlikud kemikaalid, olme- ja tööstusjäätmed, mereprügi ja veealune müra. Läänemeri on poolsuletud ja aeglase veevahetusega, mistõttu on selle taastumisvõime suhteliselt piiratud. Vees leiduvad liigsed toitained (väetised jmt), ebapiisav reoveepuhastus ja meretemperatuuri kerkimine põhjustavad eutrofeerumist ning mõjutavad oluliselt tsüanobakteri ehk sinivetika kooslust. Kõik see toob kaasa igal aastal aina suuremad tsüanobakteri vohamised. Mürgine rohekassinine veeõitseng põhjustab hüpoksiat, kurnatud ja hapnikuvaeseid piirkondi. Neid piirkondi kutsutakse surnud tsoonideks ja nende mõju mereökoloogiale on suur. Lisaks iga-aastastele surnud tsoonidele on Läänemere põhjas ka umbkaudu 60 000–80 000 km2 suurune surnud ala, mis on tingitud merepõhja jääva soolasema ja tihedama vee mittesegunemisest, isoleerides selle pinnaveest ja atmosfäärist.

Jätkates teemadega, mida ta käsitles hiljutisel isikunäitusel „Filtering With Cyanobacteria, Double Binds and Other Blooms“ ISSP galeriis Riias, uurib Õllek geoloogilisi ja keemilisi muutusi Läänemeres. Ta vaatleb antud piirkonda läbi veeõitsengute, spekulatiivse perspektiivi ja settinud mineviku ehk sadu miljoneid aastaid vana merelise settekivimi. Eestis leidub umbkaudu sadat tüüpi paekivi, mis on moodustunud ligi 472–416 miljoni aasta eest. Iseäranis huvitab kunstnikku siluriaegne rõngaspaas ehk karplubjakivi, mis koosneb suuremalt jaolt käsijalgse Borealis borealis’e kivistunud kodadest. Usutavasti on Eesti rõngaspae lasund maailma suurim Borealis-pank. See settekiht moodustus umbkaudu 440 miljoni aasta eest, kui Eesti ala asus ekvaatoril ja oli kaetud madala troopilise merega, kus leidus ohtralt molluskeid, trilobiite, peajalgseid, koralle ja meriliiliaid.

Isikunäitust luues, töötas Kristina Õllek lubjakivi, meresoola, tsüanobakteri, bioplasti ja savi ning muude materjalidega, mis said osaks tema fototeostest ja installatsioonist, lisades neile täiendava füüsilise kihi ja ainelise agentsuse. Näitusel põimuvad fotograafilised ja skulpturaalsed elemendid, mille kaudu kunstnik vaatleb Läänemere piirkonda, mõtestades spekulatiivselt olevikku, minevikku ja tulevikuvaateid, piirkonna muutuvat ökoloogiat ja merekeemiat.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Tartu linn.

Produktsioon ja publikuprogramm: Stella Mõttus
Näituse kaaskorraldamine ja administreerimine: Šelda Puķīte ja Liina Raus
Kommunikatsioon: Karin Kahre ja Stella Mõttus
Installatsioon: Siim Asmer ja Urmo Teekivi
Graafiline disain ja kunstniku dialoogipartner: Kert Viiart

Eriline tänu: Kert Viiart, Mare Isakar, Carlotta Põdra, Tartu Ülikooli Loodusmuuseum, Põhjakivi OÜ.
Näituse avamist toetab jookidega Põhjala Pruulikoda.

Näitus kuulub Kogo galerii aasta programmi „Kväärime ära”.

4. aprillist alustab EKAs Tallinna Ülikooli tudengite Paul Raua (Võrdlev filosoofia MA) ja Markus Saare (Kirjandusteadus MA) eestvedamisel filosoofiaseminar, kus arutatakse Prantsuse filosoofi Gilles Deleuze’i teooriate ja mõistete üle.

Deleuze on mõtleja, kelle jaoks on tohutult olulised filosoofia seosed võimalikult paljude teiste ja erinevate distsipliinidega (alustades kunstist ja kirjandusest ning lõpetades matemaatika ja bioloogiaga), mistõttu on arutelu sihiks just interdistsiplinaarne filosoofia. See tähendab, et teretulnud on kõiksugu pikemad kõrvalepõiked kunsti ja muude kultuurivaldkondade, aga ka reaalteaduste juurde.

Igasugune tekstide kaasa lugemine on täiesti vabatahtlik (ehkki muidugi rõõmustav) ja Deleuze’ist (ega filosoofiastki) midagi teadma ei pea, sest Deleuze kipub olema ähmane igas keeles ja igal ajal.

Seminar toimub kuuel kevadisel teisipäeval kell 18.00 ruumis A202 ning iga kord võetakse ühiselt luubi alla mõni teema või mõiste, mida Deleuze põhjalikumalt käsitlenud on.

Saame kokku:

4. aprillil

18. aprillil

9. mail

16. mail

23. mail

30. mail 

Ootame EKA töötajaid ja õppejõude neljapäeval, 6. aprillil kl 10–12 aulasse hommikukohvile, et koos arutada, mis on viimasel ajal populaarsust kogunud uue põlvkonna keelemudelid, mis suudavad toota ladusat ja tõepäraselt kõlavat teksti, ja pildimudelid, mis toodavad tekstisisendi põhjal nii fotorealistlikke kui kunstilisi väljundeid. Nende tehnoloogiatega kaasnevad mitmed uued võimalused, ent ka küsimused.
Kuidas hinnata kirja- ja loometöid, mis on kas osaliselt või täielikult masina poolt toodetud? Kuidas suhtuda tehisaru poolt toodetud kunstiteosesse, taustamuusikasse, visandisse? Kas tehisintellekti-põhiseid tööriistu peaks integreerima õppetöösse, ja kuidas ennetada ebavõrdsust tudengite seas uues olukorras?

– Teeme kohvitassi juurde kiire ülevaate uutest AI tööriistadest, nende võimekusest ja ka piiratusest, ja kuidas neid seletada tudengitele, ennetamaks segadust ja väärkasutust.

– Toome näiteid tekstikesksetest ülesannetest hariduse kontekstis, mida AI suudab edukalt lahendada.

– Teksti- ja pildigeneraatorite demo, katsetame kui hästi nad töötavad.

– Teises pooles arutelu gruppides ja ühiselt, eesmärgiks liikuda konsensuse poole eespool mainitud küsimuste lahendamisel.

Seminari veab Andres Karjus (PhD keeleteadus, MSc tehisintellekt), Tallinna Ülikooli CUDANi uurimisgrupi kultuurianalüütika teadur ja Datafigure OÜ koolitaja.

Pane end kirja sellel lingil.

Laupäeval, 1. aprillil, on Tallinnast ligikaudu 12 km kaugusel Vaskjalas asuvas Copperleg residentuuris avatud uste päev.

Poola maalikunstnik Katarzyna Pitek ja Hollandi skulptor Jonathan Stavleu (EKA kaasaegse kunsti MA) tutvustavad oma kuuajalise residentuuri jooksul tehtud kunsti.

Esinevad Janno Bergman ja Erik Alalooga. Avatud uste päev toimub 13.30–16.30.

Vaskjala residentuur

Facebook

Õhtupoolik müramuusika, nostalgilise iroonia ja tordiga.
Nele Tiidelepa lavastus “Lause lõppu jõudes oleme unustanud kust see algas” etendub taas.

Peamiselt EKA taustaga etendajatest, kunstnikest, muusikutest ja kunstitöötajatest koosnev fluiidse koosseisuga kollektiiv – Riin Maide, Gregor Kulla, Henri Särekanno, Ekke Janisk, Andreas Kübar, Ats Kruusing, Oliver Issak, Raul Markus Vaiksoo ja Leon Allik – on Tiidelepa kaaslasteks sel teekonnal lause lõppu, kus valdavaks tegevuseks on proov minevikke unustada ning valdavaks meeleoluks selle võimatusest tingitud ängistus, kaoselisus, võõristus ja siirus. 

Lavastus: Nele Tiidelepp

Esitajad: Nele Tiidelepp, Riin Maide, Henri Särekanno, Gregor Kulla, Ats Kruusing, Andreas Kübar, Ekke Janisk

Kunstnik: Riin Maide

Dramaturgiline tugi: Oliver Issak

Valgustaja: Leon Allik

Koreograafia: Raul Markus Vaiksoo

Projektijuht: Kaie Küünal

Kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL, Nele Tiidelepp

Toetus: Eesti Kultuurkapital

Etendused toimuvad 29., 30. märtsil ja 1. aprillil kell 19:30 Kanuti Gildi SAALi Püha Vaimu saalis. Kohtade arv on piiratud – haara pilet kohe!

Esimene mõte, mis mul tekkis, kui saali sisse astusin, oli tunne, nagu oleksin kellegi teise klassiõhtule sattunud. See on teatav pseudo-nostalgiline tunne, mis seostub klassiõhtu kogemusega. Kogemus, mis on kusagil kunagi varem olnud ja sa igatsed selle järele. – Karin Allik, Kultuur ERR

Ka mõni stseen mõjus peaaegu nagu tsitaat millestki varasemast ja kaugemast, justkui nostalgitseksid esinejad irooniaprismast hoolimata mingite vaid kaugemate, kaudselt kogetud aegade järele, mil moes oli neoon ja Janika Sillamaa laulis heledal häälel lootusest. – Brigitta Davidjants, Sirp

Info Kanuti Gildi SAALi veebis

Varasemad etendused EKA veebis

Neljapäeval, 30. märtsil 2023 kell 11.00–15.30 toimub ruumis C204 KVI magistrikonverents.

Ettekanded:

Mailis Timmi, “Galerii – ärimaailma mõjuagent kunstiväljal või kunstniku loomekarjääri tugisammas?” Juhendaja Kaarin Kivirähk

Esitletava magistritöö põhiosa seisneb uue kaasaegse kunsti esindusgalerii loomises. Töö juurde kuuluvad ka teoreetiline raamistik galerii kui nähtuse paiknemise ja rolli kohta kunstiväljal ning põgus uurimus Eesti kunstnike seniste kogemuste kohta koostöödest galeriidega ja ootustest seoses tulevaste koostööstsenaariumidega. Kuigi galerii kui koht, kus kunstimaailm puutub kokku ärimaailmaga, on aja jooksul rohkelt kriitikat saanud, püüan oma töös välja selgitada, kas galerii võib olla ka positiivsete muutuste katalüsaatoriks kunstiväljal.

Saskia Lillepuu, “Tähelepanu ja kohalolu. Antropotseenist grupinäituse abil”. Juhendaja Anders Härm.

Minu magistritöö praktiline osa oli näitus “Taganemisteeta. Kohaoluharjutus”, mis oli avatud 2021. aasta kevadel Narva Kunstiresidentuuris. Näitusel osales 17 kunstnikku Eestist ja välismaalt ning kompas küsimusi inimeseks olemisest ökoloogilises rahutuses. Ettekandes keskendun näituse tegemise keskseks mõisteks kujunenud terminile “pühendunud tähelepanu”, mis oli oluline kriteerium kunstnike ja teoste valikul. Selle mõiste juured ulatuvad posthumanistlikest teooriatest kunstnike loome- ja uurimispraktikatesse. Avan termini teoreetilisi tagamaid, toetudes eelkõige Donna Haraway, Rosi Braidotti, T.J. Demose ja Deborah Bird Rose’i kirjutistele ning vaatlen, kuidas “pühendunud tähelepanu” suunas kuratoorseid otsuseid näituse ettevalmistuse ajal.

Reigo Kuivjõgi, “Kes on emerging artist?” Juhendajad Kristina Jõekalda, Triin Metsla.

Magistriprojekt keskendub enda teoreetilises osas rahvusvahelisel kunstiväljal sissejuurdunud terminile emerging artist sobiva vaste leidmisele eesti keeles ning segadusest termini ajaliste piiride seadmisel, mille järgi suudaks looja positsioneerida enda kohta kunstniku karjääri skaalal. Emerging artist’i mõiste kaudu määratletakse tavaliselt kunstnikku, kes on oma karjääri algfaasis ehk kes on haridusest või vanusest olenemata tegutsenud kunstnikuna vähem kui 10 aastat. Termini probleem seisneb selles, et mis hetke loetakse kunstniku alguseks? Teose praktilises osas vaadeldakse alustavate kunstnike teoste eksponeerimisele keskenduva galerii Art&Tonic näitusetegevuse kureerimist ning uusi algatusi kunstiväljal.

Mae Variksoo, “Kunstikogu arheoloogia: Näitust “Armistunud pale” ettevalmistavast uurimistööst”. Juhendaja Anu Allas.

Minu magistritöö keskseks ja praktiliseks osaks on näitus pealkirjaga “Armistunud pale”, mis kõnetab küll teadlikult praegust hetke ja Ukrainas kestvat sõda, kuid keskendub sellele osale Tartu Kunstimuuseumi ajaloolisest kunstikogust, mis asus 1943. aasta pommitamise ajal Lai tänav 17 majas, mis kokku varises ning kogu enda alla mattis. Magistrikonverentsi ettekanne avab näitust ettevalmistava uurimistöö käigus ilmnenud problemaatikat.

Ulla Väljaste, “Kas raamat peaks olema kaunis? Küsitledes ilu hindamiskriteeriumina raamatukujunduse kontekstis”. Juhendaja Mari Laanemets.

Uurin kauni raamatu diskursust, toetudes peamiselt selle globaalse nähtuse kohalikule väljendusele raamatukonkursi “25 kauneimat Eesti raamatut” ja ürituse kriitilise retseptsiooni näitel. Ettekandes käsitlen mõiste kaunis raamat kasutamist raamatukujundust kirjeldava väärtushinnanguna Eestis, toetudes kunstiajaloolase Rein Looduse tööle ning 20. sajandil avaldatud kauni raamatu kontseptsiooniga tegelevatele tekstidele.

Aleksander Zahharov, “Solovjov, Kojève ja situatsionism: spiritualismi roll sekulaarse ühiskonna kunstis”. Juhendaja kinnitamisel.

Uurin spiritualismi rolli kaasaegse kunsti kriitilise sotsiaalse ja poliitilise diskursuse tekkimisel. Keskendun Vladimir Solovjovi ideede pärandile Alexandre Kojève’i filosoofias, Vene avangardkunstis ning sürrealismis. Soovin näidata, kuidas spiritualism mõjutas nii II maailmasõja järgset prantsuse filosoofiat kui kunstilist väljendust. Tõlgendan Guy Debord’i teost “Vaatemänguühiskond” sekulaarse spiritualismi kriitikana.

7. maini on Võru muuseumis, galerii suures saalis avatud Maria Kapajeva „Üksikud fotod ja muu tühi-tähi“. 

Näitus käsitleb Võrumaa inimeste lugusid ja peegeldavad seeläbi kogukonna ajalugu. Kunstnikku ühendab ka soov teemadega sügavuti minna, sestap on pealtnäha juhuslikest fotoleidudest rullunud välja üllatavad avastused. Millised täpsemalt, sellest juba näitusel.

Maria Kapajeva näituse puhul on tegemist kunstilise eksperimendiga, kus uurimisprotsessi esitletakse installatsioonina. Näituse idee hakkas idanema, kui Kapajeva sattus internetis portsu vanade fotode peale, mida müüs ameeriklasest kollektsionäär, kes arvas, et need fotod võivad olla seotud Eestiga. Kollektsioon seisis kaheksa aastat unustatuna ning kui Kapajeva püüdis talle fotosid müünud inimesega ühendust võtta, polnud see kahjuks enam võimalik. Edasi tuli hakata ise harutama ning näitus ongi selle uurimuse tulem. Uurimisel saladuseks jäänud osi on võimalik külastajatel endil tuvastada ja paljastada.

23. märtsil kell 18.00 peab Andrus Laansalu Kumus loengu „Kuidas kujutada lille? Looduse jäljendamine kunstis ja (digi)kultuuris“.

Osalemine muuseumipiletiga.

Üritus Facebookis.