Näituse “Pikem suhe” lõpetamine

Laupäeval, 28 jaanuaril, kell 16.00, toimub Viljandis, Kondase Keskuses tagurpidi kulgenud näituse “Pikem suhe”  pidulik lõpetamine. Näitus valmis publiku kaasabil. olles pidevas muutumises ja arengus.

Mullu 16. novembril avanes parandamisele, kui keskkonna aktivismi meetodile keskendunud näitus, mille kuraatoriks on Eesti Kunstiakadeemia lektor ja doktorant, Pärandilinn Viljandi linnameister Marta Konovalov.

Näitus uurib eri kihte meie suhetes rõivastega ning võimalusi riiete parandamise abil anda neile suhetele uus väärtus. Väljapanek otsib võimalusi tekstiilide parandamise, koosloome ja craftivismi toel moodi ümber mõtestada ja luua hoolivamat keskkonda. Iga kulumine ja parandamine jutustab mõne loo inimese ja rõiva ühisest teekonnast. Iga väike tegu, kasvõi nööbi tagasiõmblemine, annab meile võimaluse sekkuda globaalsetesse protsessidesse. Ka väike nõelapiste on revolutsiooniline samm, loomaks esemetega kauem kestvaid ja tähendusrikkamaid suhteid.

Näitusesaal on ruumiks, kus oma esemeid parandada, parandamist õppida ning koostegemise abil arutleda inimeste, rõivaste ja planeedi heaolu ning parema tuleviku üle. Vaataja saab mõtiskleda oma rolli üle – kas ollakse pelgalt rõivaste tarbijad, omanikud, kandjad ja kasutajad või nendega hoolivas suhtes?

Oma töid eksponeerivad kunstnikud ja disainerid Anna-Maria Saar, Terje Meisterson, Maris Taul, Kelian Luisk, Marika Jylha, Gary Markle ja Marta Konovalov, kes kutsusid publikut töötubadesse osalema ning oma parandustöid lisades panustama näituse valmimisse. Väljapanek kujuneb kunstnike-disainerite ja publiku koosloome tulemusena.

Kuna näitus kulges tagurpidi, arenedes publiku kaasabil, on avamise asemel korraldatud pidulik lõpetamine.

Viljandi kannab 2019. aastast UNESCO käsitöö ja rahvakunsti loovlinna ehk Pärandilinna nimetust. Näitus lõpetab Pärandilinn Viljandi parandamisele pühendatud teema-aasta. Pidulikul lõpetamisel kuulutatakse välja uus aastateema ja linnameistri konkurss. Pärandilinna tegevusi kureerib TÜ VIljandi kultuuriakadeemia.

Fotod: Kärt Petser

Töögrupp: Kerly Ritval, Mare Hunt, Mari Meister, Mari Vallikivi 

Kaasa aitasid: Eesti Kunstiakadeemia, Juulia Mikson, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, Ave Matsin, Lembe Lahtmaa

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital ja Viljandi linn

Avati Narva Kunstiresidentuuri (NART) ruumides EKA disainieriala magistrantide pop-up näitus Keha ja identiteet, mille kuraatoriteks moeosakonna professor Piret Puppart ning külalisõppejõud Annamari Vänskä Aalto ülikoolist.

Antud näituse eesmärk oli õppida tundma keha ja sellega seotud identiteedimarkerite (vanus, sugu, seksuaalsus, rahvus, sotsiaalne klass jne) kaasamise võimalusi loomeprotsessis. Tulemuseks on sel sügisel Eesti Kunstiakadeemia disainiosakonnas toimunud kursuse Keha ja identiteet tööd.

Aine käigus viidi õpilased läbi mitme identiteedi määramise kihi või nn membraani, alates kehast ja soost kuni meie kaasaegse identiteedini digitaalses valdkonnas.

Teooriat, töötubasid ja isiklikku praktikat aktiivselt kombineerides tutvustati õpilastele, kuidas identiteediga seotud kategooriaid, olgu siis kultuuriliselt konstrueeritud ja ajalooliselt muutuvaid nähtusi või isikupärase stiili otsinguid, saab disaini ja/või kunstide kaudu edasi anda. Töö asjakohase kirjandusega ja pidev analüüs viis erinevate projektideni, kus tudengid vaatlesid, kuidas nende eelistatud meedium saaks antud aine kaudu väljenduda.

Oma tulemusi esitlesid moeeriala magistrandid Karolin Kärm, Kadri Vahar, Epp Vislapuu, Otto Antson, keraamika magistrant Rita Rebaine-Lonks nin ehte-ja sepakunsti magistrandid Katrin-Maria Terras, Ieva Laskevičiūtė (LTU), Matthieu Champion (FRA)

21. veebruaril kaitseb Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute eriala doktorant Anders Härm doktoritööd „Allumatud kehad. Radikaalsed performatiivsed praktikad 20. ja 21. sajandi kunstis ja kultuuris“ („Disobedient Bodies. The Radical Performative Practices in Art and Culture of the 20th and 21st Centuries“).

Avalik kaitsmine toimub algusega kell 15.30 Põhja pst 7, ruumis A501.
Kaitsmist kantakse üle ka EKA TVs.

Doktoritöö juhendaja: prof Andres Kurg (Eesti Kunstiakadeemia)
Eelretsensendid: dr Madli Pesti (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia), dr Jaak Tomberg (Tartu Ülikool)
Oponent: dr Madli Pesti

„Allumatud kehad“ on genealoogiline uurimus teatud radikaalsetest kunstilistest ja postkunstilistest (kunstilist ületavate) või transkunstilistest (kunstilist läbivate) performatiivsetest praktikatest, mida vaadeldakse läbi teisenemiste nende formaatides, strateegiates ja taktikates. Käsiteldava ainese kattuvus performance’i kunsti ja selle ajalooga on küll suur, kuid siiski mitte täielik.

Monograafias kasutatud uurimismeetod on laenatud Michel Foucualt’lt ja tugineb tema (omakorda Friedrich Nietzschelt laenatud) genealoogia mõistele, mida Foucault vastandab algupära otsivale etümoloogilisele kirjutusele. Genealoogiline ajalookirjutus tegeleb diskursiivsete protsessidega – nendega, mis avalduvad eelkõige kehades ja kehade kaudu, sest just keha on tema järgi sündmuste sissekirjutamise pind. Genealoogia ei tegele alguse ja lõpp-punkti fikseerimisega, vaid teatud protsesside esiletõusu (Entstehung) kaardistamisega, mis toimub alati teatud jõudude vahekorra tingimustes.

Küsimus, mille uurimust alustades püstitasin, oli õigupoolest lihtne: kui senised käsitlused performance’i ajaloost ei rahulda, siis milline oleks mõeldav alternatiivne narratiiv, mis nende praktikate sisemise loogika ja kujunemisega paremas vastavuses oleks? Samuti – milline pilt avaneb performatiivsete praktikate transformatsioonidest ajas, siis kui neid käsitleda läbi formaatide ja diskursuste genealoogia?

Ainus motiiv, mis näib olevat ühine kõigile töös käsitletud erinevatest aegadest pärit ja erinevatel ajenditel toime pandud performatiivsetele tegudele (kaasused peaasjalikult Lääne-Euroopast, USAst, Eestist ja Venemaalt), on allumatus. Need performatiivsed praktikad ja üksikperformance’id on teatud viisil allumatuse aktid. Need inimesed, rühmitused või grupeeringud käituvad kas kollektiivselt või üksi teatud kehtivate normide suhtes vaenulikult või vähemalt ükskõikselt, astuvad teadlikult neile vastu, käituvad veidralt või obstsöönselt, mingeid tavasid ja norme või suisa seadusi rikkudes, et seada kahtluse alla kehtiv konsensus, opressiivne või sellisena tajutud Sümboolne kord, kehtiv poliitiline või moraalne raamistik. Nad rakendavad selleks kõigeks erinevaid performatiivseid strateegiaid ja taktikaid ning aproprieerivad teatud olemasolevaid või loovad uusi formaate. Neil võib olla väga erinev arusaam sellest, mida ja kuidas teha või esitada, millised on aktsiooni eesmärgid ja kuidas neid saavutada, kuid kõik nad panevad mängu oma keha, n-ö toovad oma naha turule, et teha oma tegu teoks. Nad on allumatud kehad: nad mässavad, nad rikuvad reegleid, sõltumata sellest, kas neile allumatuse aktidele järgneb (võimude) repressioone või mitte. Need on praktikad, mis millegi representeerimise asemel on pigemini presentsed, kohal olevad, sekkuvad, häirivad, tülikad, nihestavad, aga vahel ka mängulised, meelelahutuslikud ja seksualiseeritud, naudingule suunatud või vastupidi, vägivaldsena tajutud naudingust keelduvad, abjektsed.

Raamatu üheksa peatükki moodustavad siin erinevate formaatide (rituaal, kunstnikukabaree, loeng-performance, linna-aktsionism, bänd) kronoloogilised kasutus- ja teisenemisajalood (üldjuhul) nii, nagu neis avalduvad muutused konkreetsetes juhtumites või fenomenides esile on kerkinud. Samuti on vaatluse all teatud poliitilise performance’i praktikad – otsene aktsionism, meediaaktsionism, taktikaline meedia jne –, mida oli võimalik poliitilise ja kunstilise ristteedelt leida ning mille strateegiate ja taktikate teisenemisi erinevatel perioodidel jälgida. Käsitlemist leiavad ka teatud performatiivsed sotsiaalsuse konstrueerimise ja suhete loomise viisid (nt performatiivsetest praktikatest välja kasvanud kommuuni, suhestuva esteetika, kommonismi praktikad), nende kriitika ning teisenemised ajas. Omaette suur teema on ka „subjektsuse mäss“, kõik need väikesed obstsöönsed ja transgressiivsed praktikad, kehade mäss subjektiveerimise, piiride ja allutamise vastu, mille poolest performance’i kunsti ajalugu tõepoolest nii rikas on, kuid mida ei saa otseselt käsitleda ei formaatide ega strateegiatena, vaid teatud kehalise allumatuse žestide, vastukäitumise ja normide rikkumisena.

Tegemist on uurimusega, mis pakub teistlaadse viisi vaadelda performatiivsete praktikate ajalugu, luues ühe võimaliku alternatiivse üldkäsitluse mudeli, mida on võimalik ka edaspidistes uuringutes aluseks võtta.

Doktoritöö kaitsmiskomisjoni liikmed: prof Krista Kodres, prof Virve Sarapik, dr Anu Allas, dr Anneli Randla, dr Luule Epner, prof Marek Tamm, prof Eneken Laanes.

Doktorikool kutsub ettevalmistuskursusele kõiki, kes soovivad astuda EKA loovuurimuslikku doktorantuuri. Loovuurimus lähtub kunstniku, disaineri ja/või arhitekti erialasest tegevusest ning selle väljundiks on uus teadmine, mis saab vormi nii loomepraktikas (teos, loomeprotsess, toode, teenus vms) kui ka kirjalikus uurimuses. Kursus tutvustab EKA doktoriõppe protsessi ja uurimustöid ning annab juhiseid ja suuniseid doktoriprojekti kirjutamiseks.

Kursus koosneb seitsmest kohtumisest ajavahemikus 20.02–17.03: neljast seminarist, kahest teemapäevast ning lõpuseminarist, kus on võimalik saada oma projekti kohta individuaalset tagasisidet. Kursust viivad läbi kunsti ja disaini doktoriõppekava juht dr Liina Unt, dr Jaana Päeva, esinevad doktorandid Ulvi Haagensen, Nesli Oktay ning teemapäevade külalislektorid.
Üks teemapäev, 21. veebruar, keskendub disainile, esinevad dr Oscar Tomico (ELISAVA School of Design and Engineering, Eindhoven University of Technology), dr Verena Fuchsberger (University of Salzburg), Claudia Núñez-Pacheco (KTH Royal Institute of Technology), dr Nithikul Nimkulrat (OCAD University).
10. märtsil toimub teine teemapäev, traditsiooniline „PhD Vitamin“, mis viib avalikes loengutes ja konsultatsioonides kokku loovuurimuse eksperdid ja doktoriõppesse astumisest huvitatud.

AJAKAVA
20.02 17.30-19.00
21.02 10.30-17.00 teemapäev “Sensorial Design: Feel, Move, Interact!”
28.02 17.30-19.00
02.03 17.30-19.00
06.03 17.30-19.00
10.03 teemapäev “PhD Vitamin” (info peatselt!)
17.03 17.30-19.00

Kohtumised toimuvad EKAs, ruumis A501 (va teemapäevad).

Osalemiseks palume saata 13. veebruariks aadressil irene.hutsi@artun.ee lühike (max 1,5 lk) tutvustus, mis avab teie motivatsiooni õppima tulla, varasemat kogemust ning teemavaldkonda, mida te soovite uurida. Kohtade arv on piiratud, osalemise kinnituse saadame hiljemalt 15. veebruaril. Kursus toimub inglise keeles.

Vaata lisaks:

Doktoriõppe infotund 8. veebruaril

Vastuvõtutingimused doktoriõppesse

Eesti loovuurimuse raamlepe

Alates 21. jaanuarist näeb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis Raili Keivi näitust „Tuba“, kus Keiv on muuseumi kogust välja valinud Eesti keraamikute peamiselt 1960.–1980. aastatest pärinevad ja disainiklassikaks saanud nõud ning liitnud need koos enda loominguga uueks ja ajatuks koosluseks. 

Näitus tulevikuutoopiate, ennustuste ning arhitektuuri- ja kunstifantaasiate kohtumispunktidest.

Reedest, 20. jaanuarist on Rotermanni soolalaos avatud suurnäitus “Prognoos ja fantaasia: piirideta arhitektuur 1960.–1980. aastatel”, mis uurib tulevikuutoopiate, ennustuste ning arhitektuuri- ja kunstifantaasiate kohtumispunkti 1960.–1980. aastatel.

Mitmeid taasavastatud Ida Euroopa ja lääne autoreid koondaval näitusel on väljas tööd, mis tõukusid uuest sõjajärgsest tehnilisest reaalsusest, ent viisid seda edasi ootamatutesse suundadesse.

Näiteks ennustati arvutiseerunud ühiskonnas töö asendumist mängude ja kollektiivsete lõbudega, pöörduti masina loogikast lahti öeldes müütide ja romantilise inimesekujutuse juurde või otsiti kosmose vallutamise asemel jälgi sealsetest tsivilisatsioonidest. Mõõdetavuse ja teadusliku planeerimise, elu ja töö lahutamise utoopia vahetas välja terviklikkuse taotlus masina ja looduse, mõistuse ja keha vahel. Need projektid on tehnoloogiakeskse maailma edasiarendused, iroonilised ja absurdini viidud olukorrad, mis kritiseerivad ratsionaalset maailma ja kõnelevad hilismodernse ühiskonna vastuoludest, näidates samas selle ideelist horisonti – millest üldse saab fantaseerida.

Näitusel on teiste seas esindatud arhitektid, kunstnikud ja rühmitused: Archizoom, Yuri Avvakumov, Alexander Brodsky & Ilya Utkin, Igor Dřevíkovský & David Vávra, Dviženie, Stano Filko, István B. Gellér, Anna Halprin Jozef Jankovič, NER, Tiit Kaljundi, Jevgeni Klimov, Mari Kurismaa, Kai Koppel, Vilen Künnapu, Leonhard Lapin, Hardijs Lediņš, Avo-Himm Looveer, Kirmo Mikkola, Stefan Müller, Jüri Okas, OHO, Ain Padrik, Alessandro Poli, László Rajk, Toomas Rein, Sirje Runge, Superstudio, Tõnis Vint jt.

Pressipildid leiate siit.

Eesti Arhitektuurimuuseumi direktori Triin Ojari sõnul asetab näitus Eesti 1970.-1980. aastate arhitektuuri esmakordselt rahvusvahelisse konteksti ja teeb seda visuaalselt väga mõjusalt, kõrvutades meie kunstnike ja arhitektide töid lisaks Vene paberarhitektidele ka Poola, Tšehhi, Itaalia, Läti ja mitme teise maa autoritega. Näitusel hajub piir kunsti ja arhitektuuri vahel, sest mõlemad panustavad tuleviku kujutamisse võrdsel moel.

„Arhitektuurimuuseumi jaoks on olnud tegu erakordselt laenutusterikka protsessiga, sest eksponeeritavad tööd pärinevad ligi 30 erinevast nii riiklikust kui ka erakollektsioonist Euroopas ja Kanadas ning kõigi niitide kokku viimine on kuraatoritele olnud tõeline detektiivitöö,“ ütleb Ojari. „Hea meel on tõdeda, et meie arhitektuurimuuseum on usaldusväärne partner mitmele maailma tippmuuseumile nagu Tate, Nürnbergi Neues Museum, Canadian Centre for Architecture, Drawing Matter Collection Ühendkuningriigis ja Museum Folkwang Essenis.“

Näituse kuraatorid on Andres Kurg ja Mari Laanemets ning assistent Kristina Papstel. Kujunduse lõi Kaisa Sööt ning graafilise kujunduse Indrek Sirkel. Näitus valmib koostöös Eesti Kunstiakadeemiaga, sellele eelnenud uurimistööd on rahastanud Eesti Teadusagentuur (PRG530). Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

Laanemets ja Kurg on varem koos kureerinud näitused “Keskkonnad, projektid, kontseptsioonid: Tallinna kooli arhitektid 1972-1985” (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2008) ja “Me metamorfne tulevik: Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitektuur Nõukogude Liidus” (Vilniuse rahvusgalerii ja Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseum, 2011-2012).

Andres Kurg on Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur ja arhitektuuriteooria professor. Tema uurimistöö fookuses on 1960.-1980. aastate Nõukogude Liidu arhitektuur ja disain, selle seosed tehnoloogia ja igapäevaelu muutuste ning alternatiivsete kunstivooludega.

Mari Laanemets on Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur. Tema uurimisteemad on 1960. ja 1970. aastate alternatiivne kunst Nõukogude Liidus ja selle lõikumine arhitektuuri ja disainipraktikatega, sõjajärgne abstraktsionism ja moderniseerumise esteetika Ida-Euroopas.

Näitus Rotermanni soolalaos on avatud 30. aprillini ning näitusele toimuvad ka kuraatorituurid 28. jaanuaril, 11. märtsil ja 29. aprillil, algusega kell 14.00

Info
Facebook

Üritus toob kokku hiljutise uurimustöö Ukraina 20. sajandi kunstiajaloo kirjutamise võimalustest olukorras, kus kunstiajaloo kaanon siiani puudub. Keskendudes nõukogude perioodi ja selle järgsele kunstile, avavad kunstiajaloolased Olga Balashova, Lizaveta German ja Svitlana Biedarieva lühiettekannetes, kuidas on siiani muuseumid, näitused ja kunstnikud nende ajajärkude kunsti mõtestanud. Kuidas on 20. sajandi kunsti ajalugu esitanud hetkel sõja tõttu suletud Ukraina Rahvuslik Kunstimuuseum? Mida aitab esile tuua näituste perspektiiv sellele ajaloole? Mida võiksid paralleelid teiste postsotsialistlike riikidega, nagu Baltimaad, aidata esile tuua? Ja kuidas ning missuguste meetodite abil võiks Ukraina sõja järel oma kunstiajalugu kirjutada? Ürituse diskussandiks on ukraina kunstnik ja uurija Andrij Bojarov. Üritus on ingliskeelne ning seda modereerib Margaret Tali. Online ürituse korraldab Eesti Kunstiakadeemia ning see on jälgitav Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi Facebook’i lehel.

Olga Balashova on kunstiajaloolane, kuraator ja kriitik ning Kaasaegse Kunsti Muuseumi MTÜ juhataja Kiievis.

Lizaveta German on kuraator ja kunstiajaloolane, galerii The Naked Room (Kiiev) kaasasutaja, ja Ukraina paviljoni kaaskuraator 59. Veneetsia biennaalil.

Svitlana Biedarieva on kunstiajaloolane, kelle fookus on kaasaegsel ukraina kunstil, dekoloniaalsusel ning Venemaa sõjal Ukraina vastu; ta on väljaannete “Contemporary Ukrainian and Baltic Art, 1991–2021” (2021) ja “At the Front Line: Ukrainian Art, 2013–2019” (2020) toimetaja.

Andrij Bojarov on ukraina-eesti kunstnik, vabakutseline kuraator ja uurija, kes 2000ndate algusest on tegelenud unustatud avangardi kunsti ajalooga Kesk-Euroopa kontekstis, mille juures kureerimis- ja kunstipraktikad täiendavad uurimustööd.

Margaret Tali on kunstiajaloolane ja projekti “Vahendades keerulist ajalugu” üks algatajatest, mis on toonud kokku humanitaarteadlasi ja kunstnikke, et mõtestada 20. sajandi ajaloo kirjutuse ja sellega seotud meetodite üle laiemas Balti regioonis.

Lizaveta German ja Olga Balashova on EKA külalisteadurid Eesti Teadusagentuuri poolt Ukraina teadlastele loodud lühiajalise stažeerimise toetusmeetme raames.

25. jaanuaril, kell 16.00, toimub EKA töötajate tuur näitusel “Kunst või teadus” Kumu kunstimuuseumis.

Tuuri viivad läbi kuraatorid Kadi Polli, Kristiina Tiideberg ja Linda Kaljundi.

Näitus võtab esmakordselt põhjalikuma vaatluse alla kunsti ja teaduse suhete ajaloo Eestis. Lähtudes eeldusest, et piltide ülesandeks ei ole ainult teaduse vahendamine ja illustreerimine, vaid need mängivad aktiivset rolli uute teadmiste loomisel ja võimusuhete kujundamisel, käsitletakse näitusel peaasjalikult loodus- ja meditsiiniteaduste visualiseerimist 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. Tähelepanu alla võetakse ka naiste suuresti unustatud roll kohalikus teadus- ja kunstiloos. Ajalooliste teaduskogudega suhestub näitusel Kristina Normani loovuurimuslik teos “Võrdlev anatoomia” (2022), näituse kujundaja on Jaanus Samma. 

Näitus on valminud Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia koostöös, tuginedes mitmeaastasele uurimisprojektile: https://kunstimuuseum.ekm.ee/teadustegevus/teadusprojektid/kunst-voi-teadus/ 

Näitus kuraatorid on lisaks eelmainitutele Jaanika Anderson ja Ken Ird.

Näitusega kaasneb eri uurijate koostöös sündinud, mahukas ja pildirohke kataloog, mis võtab fookusesse kunstnike ja teadlaste vastasmõjud eri teadusalade, ennekõike botaanika ja bioloogia, meditsiini ja matemaatika ning geoloogia ja paleontoloogia uurimisel ja kujutamisel. Kataloog on müügil ka EKA raamatukogus ja kirjastuses.

Näituse kodulehekülg: https://kunstimuuseum.ekm.ee/syndmus/kunst-voi-teadus/

KVI uurimisseminaris tutvustavad Tiina Abel, Kristina Jõekalda, Krista Kodres, Liisa-Helena Lumberg-Paramonova, Kädi Talvoja ja Johannes Saar oma äsja lõppenud EKA teadusgrandi „Stiil ja tähendus. Eesti kunstiteaduse distsiplinaarsed teisenemised“ (2021–2022) tulemusi. Projekti lähtepunkt oli, et valdkonna ühe keskse, „stiili“ mõistega pole kriitiliste historiograafiliste uurimuste vormis tegeletud. Meid huvitas selle justkui äraleierdatud mõiste ideoloogiline, perioodist, diskursusest ja žanrist tulenev tähenduslikkus ning selle seosed periodiseerimisega, rahvusluse ja glokaliseerumisega, keskuse ja perifeeria konstrueerimisega. Nii keskendusime Eesti kunstiteaduse „kriitilistele mõistetele“, uurides nende rolli kunstiajaloo ja -kriitika kõneviisi kujunemises ning tähendusloomes läbi kahe viimase sajandi. Vt https://www.artun.ee/stiil-ja-tahendus-eesti-kunstiteaduse-distsiplinaarsed-teisenemised-eka-teadusgrant-2021-2022/