Arutelu teemal “Punamonumentide keeruline pärand”

Olete oodatud 16. novembril kell 15.00 EKA “söökla auku”, kus toimub paneel teemal “Punamonumentide keeruline pärand”. 

Kokkutulemise eesmärk on süvendada diskussiooni punamonumentide kõrvaldamise ja/või säilitamise teemal ning kuulata tudengite arvamusi kõrvuti ekspertide seisukohtadega.

Meie ajaloo ja pärandi keerulisus sunnib tähelepanelikumalt uurima ja vaatlema, mis väärtuseid kannab nõukogude perioodi pärand ka Ukraina sõja kontekstis. Kas tähendus peaks sellest tulenevalt üldse muutuma?

Paneeli osalejateks on UNESCO kultuuripärandi õppetooli juht ja ICOMOS’i asepresident Riin Alatalu, ajaloolane Linda Kaljundi, Tallinna Ülikooli ajalootudeng Mark Alexander Ummelas, kunstiteaduse ja visuaalkultuuri tudeng Hans Alla ja kultuurikriitik Mikael Raihhelgauz.

Modereerib Joonas Hellerma.

Sündmus Facebookis

„Metaversumis on üksildane“
Egle Ehtjen, Kelli Gedvil, Kristen Rästas, Sten Saarits
11.11.–11.12.2022
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses

Neli kunstnikku loovad Raplamaa Kaaseagse Kunsti Keskuse saali audiovisuaalse osalusnäituse, mis uurib erinevate ruumiseadete ja virtuaalreaalsus-tehnoloogiate vahendusel viimastel aastatel populaarsust kogunud „metaversumi“ (ingl k „metaverse“) hingeelu. Virtuaalmaailmade platvormid on kuum teema nii krüptomaailmas kui ka üha enam „tavamaailmas“ läbi väljajäämishirmu tootvate reklaamikampaaniate, kus kohtame paljutõotavaid lubadusi uutest sotsialiseerumis-, investeerimis- ja meelelahutuskeskkondadest internetis. Ülevõimendatud tulevikulubaduste taga peituvad tänasel päeval aga üksildased, interaktsioonivaesed ning äreva kaubandusliku alatooniga maailmad täis digimeeneid ja hasartmängurlust. Näitus „Metaversumis on üksildane“ esineb kui nelja kunstniku tõlgendus suurest kontrastist reklaamiorkaani ja selle varju langevate virtuaalmaastike vahel.
Graafiline disain: Henri Kutsar

Tänud: Markus Tiitus, Alexei Gordin, Ian-Simon Märjama, Hendo Kidron, Leegi Kiis, Marek Gedvil, Tiina Vändre, Laura Suur, Anna-Liisa Männik, Ingrid Algma, Ingrid Kääramees, Linda Zupping, Jüri Ruut, Mirko Känd, Erko Ever, Kristjan Koskor, Anni Koskor, Katarina Koskor, Ander Koskor, Kennet Lekko, Eesti Kunstiakadeemia

Näitus jääb avatuks 11. detsembrini 
T–P 15.00–18.00 

Asukoht: Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus, Tallinna mnt. 3b (Espaki maja 3. korrus), Rapla

Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital

Sara Blosseville “See on nagu maa, see on meie keha, see on meie voodi (It’s Like the Earth it is Our Body it is Our Bed)“

Sara Blosseville on Prantsuse kunstnik, kes elab Vantaa metsades. Ta tegeleb peamiselt piltide, skulptuuride ja kirjastamisega. Ta on lõpetanud Helsingi Kunstiülikooli 2021. aastal.

Sellel isikunäitusel on eksponeeritud teosed, mis on osa tema käimasolevast skulptuuriprojektist «Komposti lapsed», mis on materiaalse maailma kui viljaka huumuse uurimine erinevates kasvu- ja lagunemisfaasides, kus kõiki kehasid ja esemeid peetakse eluenergia hoidjateks. . Eesmärk on kasutada ainult materjali, mida ta ise valmistab, kasvatab, leiab, mis on taaskasutatud või kasutatud ning mille lähtepunktiks on olnud tema taluvanemate meisterdatud kaunitele esemetele uue elu andmine.

Näitus kestab 17.–22.nov
kell 14.00-18.00
Avamine kell 18.00, neljapäeval, 17. novembril. 

17. novembril, kell 17.30 peab keraamika töökojas B-602 avatud loengu keraamik ja õppejõud Neil Brownsword. 

Neil Brownsword on Staffordshire Ülikooli professor, kes uurib postindustriaalset keskkonda seoses keraamikatööstuse ajaloo ja arheoloogiaga. Oma loomingus käsitleb ta meistrioskuste avaldumist materjalis, vormis ning performatiivsetes kordustes.
www.staffs.ac.uk/people/neil-brownsword

„Nahk mäletab kõike“ Vabaduse galeriis
Avamine 14. novembril, kell 17.00

Me vananeme iga aastaga, iga tunniga, iga minutiga… Läbielamised, puudutused, rõõmud-mured talletuvad elukogemusena meie meeltesse, meie olekusse, meie nahale, meie kehale, söövitavad end meie ellusuhtumisse.

Millises suhtes oleme iseenda ja oma lähedastega? Kas suudame üksteist ja ka iseennast hoida? Kas ja kuidas suudame muutuda ja areneda? Kust ammutada jõudu?

Mind on juba ammu inspireerinud ägedad naised, kellest mõnigi oli minust üle 30 aastat vanem. Osa neist on mõtteliselt näitusele kaasatud, osa nähtaval käefotodel – kolm naist on tänaseks lahkunud, olles jõudnud 90ndatesse eluaastatesse, ent jäämata kunagi hingelt vanaks.

Näitus “Nahk mäletab kõike” räägib naistest, nendevahelisest võrgustikust ja naiste elujõust. Üheks elemendiks on niidistik, mis seob naisi ja nende tegevusi, mis on kõige otsesemalt nähtavad raamaturiiuli kudumites. Kunagi, meie emade ja vanaemade ajal, oli üsna tavaline, et perele kooti riideid. Mul on veel alles ema kootud esemeid või ka neid, mida ma ise olen kunagi kudunud näiteks isale või mehele või tütrele. Hea on kanda ihu ligi kalli inimese tehtud rõivast. Meie kogukonna naised koovad praegugi palju ja igal aastal lisandub midagi ka minu riidekappi. Skaneeritud kudumid on asetatud n-ö rullraamatutena riiulile ning varustatud siltidega, kes on kellele mida kudunud.

Tagumise ruumi taevakaarti tehes mõtlesin meie eelkäijatele ja esivanematele. Kui ma olin poole noorem kui praegu, jäi mu ema haigeks ja hääbus mu silme all. See oli üks sügavamaid eksistentsiaalseid kogemusi – aegapidi katkes justkui nähtamatu niidistik, mis sidus mind mu esiemadega, n-ö vereliin. Nähtaval kujul olen kirjutanud mind eluteel saatnud naiste nimed rullidena raamatuobjekti sisse ehk karpi.

Tagumise ruumi keskne installatsioon on inspireeritud kogukonna naiste keskis traditsiooniks saanud rituaalidest, üheks neist on täiskuusaun. Pöörlevad seitlid on ühtlasi nagu kompassid, mida peame ärksana hoidma, et mitte rajalt eksida.

Näitus peegeldab minu elutunnetust tänasel päeval, see on mõtteline järg ligi 25 aastat tagasi toimunud analoogsele näitusele „29 ½“. Ühe seose või vihje annavad kakskümmend üheksa ja pool joonistust tagumise ruumi seinal. Teine vihje on pesa, millesse on kogutud kaseoksad, mida mu maja kohal kõrguvad kased on ühe aastaringi jooksul langetanud – looduse võrgustik, millesse sulandumine on aja jooksul aina olulisemaks muutunud.

Uute doktorite loengusari: Kristina Jõekalda rahvusluse mõjust kunstiajalookirjutusele ja pärandiloomele

Aeg: 16.11 kell 17.00
Koht: EKA aula (A-101)

Eesti kunstiteaduse aastasaja raames toimuva uute doktorite loengusarjas esineb Kristina Jõekalda, kes tutvustab 2020. aastal Eesti Kunstiakadeemias kaitstud doktoritööd “Saksa mälestised ja Balti Heimat. Pärandi historiograafia „pikal 19. sajandil“” .

Kristina Jõekalda vaatab tagasi oma 2020. aasta novembris Eesti Kunstiakadeemia Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis kaitstud doktoritööle, mis vaatles rahvusluse ja kolonialismi avaldusi baltisaksa kunstiteaduses ja pärandiloomes ning nende mõju hilisematele eesti autoritele. Baltisaksa pärand kui ajalooline „võõras“ tõstatab endiselt küsimusi. Baltisakslasi on kombeks käsitleda ainiti ajaloolises võtmes, kuigi nende arhitektuuripärand vormib ruumilist keskkonda tänini. Väitekiri analüüsis siinmail avaldatud varaseid kohaliku arhitektuuri ajalugu ja kaitsmist puudutavaid kirjutisi, iseäranis neid, mis seotud kultuurimälu, identiteedi, kuuluvusega, enamik neist saksakeelsed. Põhifookus oli seatud õpetatud seltside ja Wilhelm Neumanni panusele.

18. sajandi lõpuga ei alanud mitte ainult rahvusluse, vaid ka kultuuripärandi tõusu periood, nii humanitaarteaduste kui kodanikuühiskonna väljakujunemise periood. Nii on eesti rahvusliku pärandi idee tagasiviidav baltisaksa patriootliku liikumiseni. Kuigi mälestusmärgid ja historiograafia peegeldavad poliitilisi ja sotsiaalseid protsesse, on kunstiteaduse ja muinsuskaitse ajaloolisi põimumisi vähe uuritud, veelgi vähem kummagi valdkonna populaarset mõõdet. Teoreetilises plaanis tõstataski väitekiri küsimusi kunstiteaduse, pärandiuuringute ja rahvusluse uuringute vahelistest distsiplinaarsetest piiridest. Nüüd on aeg küsida, mida oleks võinud teha teisiti ja kuhu edasi.

Rohkem infot Eesti kunstiteaduse aastasaja sündmuste kohta leiab siit.

Eesti Arhitektide Liit (EAL) ja Eesti Ehitusinseneride Liit (EEL) kutsuvad

uusi arhitektuuri- ja inseneeriavaldkonna termineid tutvustavale arutelule

neljapäeval 10. novembril algusega kell 17.30 Eesti Kunstiakadeemia suures saalis.

Inseneeria valdkonna termineid tutvustab Riho Oras (EEL).

Arhitektuuri valdkonna termineid tutvustab Katrin Koov (EAL).

Küsimustele vastavad EALi ja EELi ühise terminikomisjoni liikmed Katrin Koov, Margit Mutso, Riho Oras ja Targo Kalamees.

Päeva lõpetab kohvilaud.

! Palun anna oma tulekust teada 9. novembriks SIIN.

Terminipäeva toimumist toetab Haridus- ja Teadusministeerium.

Eesti Arhitektide Liit ja Eesti Ehitusinseneride Liit

18. novembril tähistab Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut oma 30. juubelit Marko Raadi filmide linastuse ja juubeliseminariga “Teise pilk”.

Seminar keskendub pilgule, mis on suunatud KVI poole teiste erialade ja valdkondade perspektiivist. Samuti on fookuses KVI vilistlased – esimesed lõpetajad ja ka need, kes peale lõpetamist on asunud tegutsema hoopis mõnel teisel erialal.

Seminaril osalemiseks on vajalik eelregistreerimine.

Programm:

14:00 filmid EKA aulas (A-101)

Marko Raat ”Esteetilistel põhjustel”, 1999

Marko Raat  ”Kivituur”, 1999
jt.

16.00 seminar “Teise pilk” (A-501, eelregistreerimisega).

Tartu Kunstimaja suures saalis maalikunstnik Kristi Kongi ja graafik Mare Vindi ühisnäitus „Selleks, et tajuda valgust, pead sulgema silmad“.

Esmapilgul näib nende kahe vägagi individuaalse käekirjaga looja positsioon olevat lausa vastandlik. Mare Vindi metafüüsilised, peaaegu mustvalged maastikud nõuavad oma tagasihoidlikus pingestatuses vaikset mõtisklust. Kristi Kongi seevastu rahmab vaataja oma lõputult värvikirevasse maailma, kus sügavad tumedad tooniüleminekud vahelduvad pastelsete variatsioonidega, ning rõhutab teoseid ümbritsevat ruumi kaasates veelgi oma loomingu kõikehõlmavust.

Kuid värvil ja selle (pea täielikul) puudumisel on siiski ühisosa: valgus. Mõlemad kunstnikud on seda oma teostes nii otseselt kui kaudselt kasutanud ning selle kohalolu, kui nii võib öelda, ka kujutanud. Kuna valgus on nende ühisosa, pakuvad nad vaatajale erinevaid viise ja võimalusi selle tunnetamiseks, mille tulemusel moodustub galeriisse erinevate aegade ja kohtade rütmis kulgemine, kus värv ja värvitus asuvad koos teine-teist esile tõstma.

Kuraator Peeter Talvistu tegi kunstnikele ettepaneku teha ühine näitus juba 2018. aastal ning mõlemad autorid läksid sellega koheselt kaasa. „Nägin neis mõlemas teatud sarnast läbitunnetatust ning mul polnud kordagi arvamust, et nad hakkaksid galeriis omavahel konkureerima, vaid pigem mõjuksid toetavalt. Kahjuks hakkas Mare tervis halvenema ning praegu pole teda enam meiega, et lõpliku tulemuse osas sõna sekka öelda. Samas on Kristi saanud mitu aastat Mare loomingu peale mõelda ning sellest inspireerituna nii enda töid kui tervet näitusekomplekti komponeerida.“

Kristi Kongi (s 1985) on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias. Muuhulgas on ta olnud Sadolini kunstipreemia (2013, nüüd Akzo Nobel), Konrad Mäe preemia (2017) ja Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia (2021) laureaat. Ajavahemikus 2022–2024 on ta üks kunstnikupalga saajaid. Kuigi Kongil on hiljuti Tartus toimunud isikunäituseid Kogo galeriis, oli tema viimane ülesastumine Tartu Kunstimajas 2013. aastal.

Mare Vint (1942–2020) lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi klaasikunstnikuna, kuid on peamiselt tuntud graafiku ja joonistajana. Kristjan Raua preemia ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi kõrval sai ta 2019. aastal Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia. 1987. aastal toimus tal koos Andres Toltsiga ühisnäitus Tartu Kunstimajas.

Näituse graafiline kujundaja on Tuuli Aule.

Täname: Ahti Lill, Gristel Mänd, Eesti Kultuurkapital, Akzo Nobel, Eventech.

Näitus toimub dialoogis Kogo galerii projektiga „Laura Põld Andres Toltsiga. Ühised jooned, jääkaru ja elevant“ (25.11.2022–28.01.2023, kuraator Šelda Puķīte). 10. detsembril kell 15.00 toimub Kogo galeriis algav ja Tartu Kunstimajas lõppev näituste jalutuskäik ning kunstnike ja kuraatorite vestlus.

„Selleks, et tajuda valgust, pead sulgema silmad“ on avatud 11. detsembrini.