Maria Izabella Lehtsaar “your brain is a bedroom” / “turvaliselt lilla”

post-gallery.online
Avamine: 25/05/22 18:00 (EET)
Avatud kuni: 26/07/22

Esmalt otsige endale mugav koht, kus lõõgastuda ja sulgege silmad. Hingake nina kaudu sügavalt sisse, hoidke hetkeks ja hingake seejärel aeglaselt suu kaudu välja. Kui lõdvestute, püüdke keskenduda oma keha pingete leevendamisele. Tunnetage, kuidas pinged välja hingates lahkuvad. Nüüd püüdke kujutleda turvalist ruumi. Milline see on? Mis on esimene koht, mis teile meelde tuleb? Võib-olla on see vaikne põld või tuba täis kassipoegi. Mediteerides võite seda ette kujutada ning selles vabalt liikuda. See võib alguses olla veidi keeruline, kuid kui te seda täiustate, võib teie safe space’i saabumisest saada rahustav rutiin. Keegi ei saa siseneda ilma teie loata. See on koht, kus võite tunda end turvaliselt. Tagasi tulles saate seda täiustada oma maitse järgi ja lasta enda ruumil kujuneda nii, nagu te seda oluliseks peate. Kujutage ette kõige väiksemaid detaile. Mida te kuulete? Kuidas tunduvad kõik erinevad tekstuurid? Kas tunnete mingeid lõhnu? Laske endal lõõgastuda, hingates sisse ja välja. Pidage meeles, et võite igal ajal lahkuda. Teie käes on kontroll.

Vaimne safe space või vaimne varjupaik on kujuteldav keskkond meditatsiooni tõhustamiseks või stressi alandamiseks. Üldiselt viitab mõiste “safe space” ruumile, mis on loodud marginaliseeritud inimestele, et nad saaksid koguneda ja jagada rõhumisest tulenevaid kogemusi. See võib viidata ka sellele, et ruumis on nulltolerants vägivalla, vihakõne ja ahistamise suhtes.

“turvaliselt lilla” on projekt, mis uurib safe space’i ideed. Käesolev ruum loodi esmakordselt 2020. aastal, kui kunstnik Maria Izabella Lehtsaar hakkas keset pandeemiat kahtluse alla seadma kodu turvalisust. Kuidas tulla toime ebaturvalises keskkonnas ja kuidas muuta see võimalikult turvaliseks? Kunstnik leidis, et me saame seda luua enamasti veebiruumide ja vaimse safe space’i harjutuse kaudu. Selles mõttes võime pidada ka kapi metafoori mõtteliseks ruumiks, et hoida oma identiteeti sotsiaalse hukkamõistu tõttu turvalisuse huvides varjatud. Selles safe space versioonis saab lõõgastuda ja mängida riietumist.

post-gallery.online näituseid toetab Eesti Kultuurkapital.

Maria Izabella Lehtsaar on Tallinnas tegutsev kunstnik, kes tegeleb eelkõige kväärkogemuse ja vaimse tervise teemadega, mängides sageli reaalsuse ja fantaasia õrna piiriga. Tema teosed ja motiivid on korraga tagasihoidlikud, valjud ning kaasahaaravad. Oma loomingus ühendab ta popkultuuri esteetika ja tundliku must-valge graafika, kombineerides neid praktikas nii tekstiili, joonistamise kui tekstiga.

Lehtsaar õpib hetkel Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppes, ta on lõpetanud 2020. aastal graafika bakalaureuseõppe. Tema viimaste näituste hulka kuulub Tallinna XVIII Graafikatriennaali noortenäitus “AEGLASED MANÖÖVRID”, 2022 (EKKM, kuraatorid Riin Maide ja Brit Kikas) ja “Sarnasus kontakti kaudu. Graafika grammatika”, 2020 (Tartu Kunstimaja ja EKA galerii, kuraatorid Liina Siib ja Maria Erikson). Lehtsaar pälvis Edmund Valtmani fondi 2021. aasta stipendiumi.

Teisipäeval, 31. mail 2022 kell 17.00 avavad Sirja-Liisa Eelma ja Tiina Sarapu Draakoni galeriis ühisnäituse „Must peegel“. Näitus jääb avatuks 25. juunini 2022. 

Must pind neelab valgust ja värve, seda vaadates saab näha lõpmatusse, teadmatusse, üksindususse ja kaitsvasse sumedusse. Peegel ulatab otsekohese tõe. Oht jääda lõksu peegeldustesse ja peegelduste peegeldustesse on sama suur kui kiusatus puudutada nutiseadme kustunud ekraani, et avada hoopis muud maailmad.

Prantsuse 17. sajandi maastikumaalija Claude Lorrain’i poolt kasutusele võetud must peegel toimib optilise abivahendina. Võrreldes kirka peegliga on selle pilt üldistatum ja detailid peidetud. Must peegelpind toob esile hele-tumeduse ja vähendab värvitoonide intensiivsust.

Peegelduvate ja maalitud maailmade kokkusaamine viitab olemise mitmekihilisusele. Klaasi kiht maali ees kaitseb teost, kuid tekitab ka distantsi vaataja ja maali vahele. Nii jääb vaataja ilma võimalusest kogeda vahetult värvi materiaalsust, selle hõngu ja lõhna. Klaasist tulenevad peegeldused, valgushelgid ja varjud toimivad kas häirijana või püsitu ja lummava finessina maali pinnal.

Sirja-Liisa Eelma (1973) on kontseptuaalne maalikunstnik, kelle pildikeelt iseloomustavad visuaalselt minimalistlikud struktuurid. Korduva kujundi aeglasel teisenemisel põhinevad maaliseeriad keskenduvad tühjuse, tähenduste ambivalentsuse, nähtava ja nähtamatu piiritlemise teemadele.

Sirja-Liisa Eelma on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti erialal (MA 1996), 2018. aastast jätkab õpinguid doktorantuuris. 2016. aastal tunnustati tema loomingut Konrad Mägi preemiaga. Eelma teoseid leidub nii erakogudes kui ka Eesti Kunstimuuseumi kogus. Tal on olnud arvukalt isiknäitusi ning ta on osalenud grupi- ja kuraatorinäitustel Eestis ja välismaal.

Tiina Sarapu (1971) loomingut iseloomustab minimalistlik vormikeel. Perfektselt teostatud vorm on peaaegu alati äärmiselt lihtne ja mõtestatud. Olles viimastel aastatel üles astunud peaaegu eranditult installatsioonikunstnikuna, on ta sageli muutnud ühe algidee tähendusi eri kontekstidesse viimisega (mitmed installatsioonid noodipultide ja peeglitega), loonud nii illusoorseid ruume, visualiseerinud helisid, avardanud tajupiire. Kontseptuaalse kunstnikuna kasutab ta klaasi elu mitmekihilisuse idee väljendamiseks, tegeldes klaasis kui materjalis olevate opositsioonidega. (Reeli Kõiv)

Tiina Sarapu on õppinud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonnas, mille ta lõpetas 1996. aastal magistrikraadiga. Aastatel 1996–2017 oli ta samas osakonnas õppejõuks, aastatel 2003–2017 dotsent. Ta on osalenud paljudel näitustel, sümpoosionidel ja töötubades nii kodu- kui ka välismaal. Ta on pälvinud tunnustust rahvusvahelistel klaasikunsti konkurssidel. Tema teoseid on mitmete muuseumide ja erakogujate kollektsioonides. Talle on omistatud aunimetus „Tunnustatud klaasikunstnik 2004–2005” ja „Tunnustatud klaasikunstnik 2018–2019”, Kristjan Raua preemia 2007, Kultuurkapitali aastapreemia 2019, ta on kunstnikupalga saaja aastatel 2021–2023.

Näituseid Draakoni galeriis toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium ja Liviko AS.

Näitus Facebookis

Disainist kirjutamise üle vestlevad Sandra Nuut, Urmas Lüüs, Karin Vicente ja Jüri Kermik.

Vestlust modereerib Taavi Hallimäe.

Diskussioon toimub eesti keeles.

Milliseid käsitlusi disainist me vajame, milliseid vajab disainer?
Kes on lugeja, keda peaksime disainist kirjutamisel silmas pidama?
Millisest disainist tuleks meil üldse kirjutada?
Mis on see, mida saab disainikirjutusega teha, kuid milleks disain ise ei ole alati suuteline?
Kas me vajame kirjeldavat, hinnangulist, kogemuslikku või tõlgenduslikku disainikriitikat?

Üritusel tutvustatakse ka EKA disainiteaduskonna uut ajakirja Leida, mille esimene number ilmub sügisel.

ÜLEKANNE

assotsiatsioonidel põhinev tähendusmuutus
(Eesti keele seletav sõnaraamat)

Viimased aastakümned on toonud meie kollektiivsesse alateadvusse märgatavaid muutusi, tehes seda tohutult mitmekesisemaks. Kohtame igal päeval rohkem sônumeid kui eelmisel ja kujutised on aina kiiremad. Seeria „Ülekanne“ koosneb seevastu väga aeglastest kujutistest. Need on äärest ääreni abstraktsed maalid, mis avavad end aegamisi ja loovad sildu alateadlikku kogemusruumi.

Sedasorti tööd on olemuselt materiaalse ja unenäolise maailma vahele jääv loor, mis inspireerib ühendust sügavama, argiselt puutumata jääva sisemaailmaga. Vormilt minimalistlikud, distantsilt lausa ühevärvilised meditatiivsed ristkülikud võimaldavad tähendustel sündida vaid kooskõlas vaatleja poolt kaasa toodud sisendiga. Seeläbi räägivad nad iga kord just sellestsamast inimesest, kes parasjagu maali ees peatub, luues tema mõtete ja tunnete jaoks isikliku ja ainulaadse lava. Tähendus sünnib siis, kui maali sisu ja vaatleja sisu kohtuvad.

Kui plahvatus plahvatab piisavalt kõvasti,
siis tolm ärkab ja hakkab endast mõtlema.

@JarodAnderson

Näitus on avatud perioodil 27.05—09.06 iga päev kell 11—19

Näitus on osa Eesti Kunstiakadeemia lõputööde festivalist TASE ’22

Kunstnik tänab EKA maaliosakonda ja Estmak Capitali.

olevkuma.xyz

Ehte- ja sepakunsti magistrantide Kaia Ansipi ja Yufang Hu näitus avatakse, 27. mail, kell 18.00, aadressil Rotermanni 7

Näitus on osa TASE’22 lõputööde festivalist. 

Näitus on avatud 9. juunini. 

4. juunil kell 17.00 toimub EKA auditooriumis TASE FILM.

Üritus toimub igal aastal EKA kraadiõppurite näituse TASE raames. TASE FILM pakub programmi täis erinevaid EKA tudengite tehtud videoid ja lühifilme. 

TASE FILM 2022 uurib unistuste maailma ja reaalsust. Programm koosneb kahest peatükist, millest esimene võtab vaatluse alla ühiskondlikult olulised teemad nagu ületarbimine ja väsimatu kaubanduskeskuste ehitamine ja sissevaade toidukullerite töösse. Lisaks sellele on videoteosed, mis võtavad vaatluse alla igapäevase eluolu meie ümber. Teises osas tuuakse vaatajate ette sürreaalsed ja abstraktsed videod, mille hulka kuuluvad performancite dokumentatsioonid, unenäolised maastikud ja identiteediküsimused.

Programmi pikkus on umbes 2 tundi.

Osalevad kunstnikud:
Aap Kaur Suvi | Potato, Seagulls, Reeds and cars
Camilla Prey | Blaue Stunde
Ditiya Ferdous | Family 1
Ivor Lõõbas | Tradition
Jamie Avis | The Wave
John Quirk | HIDE
Kadri Joala | Autoportree
Karl Joonas Alamaa, Lisette Sivard, Andreas Kübar | ONLY BASIC FASHION SHOW
Kush, Paul Simon, Timothee | TXMALL
Lauri Lest | Moulded
Maria Naulainen | KIHA
Martina Maria Semenzato | ALBAIONES
Moritz Simon | Sand, Stone
Paulina Schroeder, Christian Horner, Nabeel Imtiaz | Looking of Action
Santiago Ordoñez | The station´s seat
Xingpei Shen | Lotus Lantern

Üritus on tasuta!

Filmiprogrammi kuraatorid: Johanna Kuzmenko, Lígia Fernandes

Olete oodatud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna lõpukursuse tudengite näitusele lõputööde festivali TASE’22 raames 27. mail kell 18:00 ARSi Kunstilinnakus, Pärnu mnt 154.

Sel aastal lõpetab fotograafia osakonna rekordarv tudengeid. Nende grupinäitus esitleb väga eriilmelisi autoripositsioone ja formaate – muusikavideotest ja lavastusfotodest söejoonistuste ja skulptuurideni.

Näitus on avatud 28.05-09.06, iga päev kell 12.00-18.00.

Veebileht: tase.artun.ee 

FB sündmus

Osalevad kunstnikud: Andra Junalainen, Elo Vahtrik, Imbi Sõber, Ivor Lõõbas, Jana Mätas, Joosep Kivimäe, Kertu Rannula, Laura Maala, Laura Ruuder, Markus Mikk, Meel Paliale 

Juhendajad: Marge Monko, Laura Kuusk, Reimo Võsa-Tangsoo 

Lõputööde avalik kaitsmine toimub 3. juunil 10:00 ARS Kunstilinnakus.

Lõputöid hindab žürii:
Kristi Kongi, EKA maaliosakonna dotsent ja õppekava juht (Tallinn, Eesti);
Liina Siib, EKA graafikaosakonna professor ja õppekava juht (Tallinn, Eesti);
Taavi Talve, EKA skulptuuri- ja installatsiooni osakonna juht ja õppekava juht (Tallinn, Eesti);
Tuukka Kaila, kunstnik, õppejõud (Helsinki, Soome)

Näitust toetab: Eesti kultuurkapital, Punch Drinks, Põhjala Pruulikoda, Tiks Veinibaar (EKA tudengipileti ettenäitamisel veinibaaris kohapeal soodustus!), Kuma Kombucha, Anora.

10:00-10:10 Introductions

10:10-11:10 (EEST)

Luisa Fernanda Ayala Torres

Precariousness in the Transformation of Labour: Through Working Class Identity in the city of Turin

Between the 1960s and 1980s, nine million Italians migrated from the agricultural regions of Italy to the productive areas of Turin, shaping the periphery of the city from a rural to an industrial area. The Post-War economic boom provided jobs in the northern plants, giving life to a workers’ hegemony and demographic, social, and cultural transformation. This socioeconomic transformation that affected the organisation of workers, labour, political activity, and society in general, was manifested in two cases. The Palace of Labour, an avant-garde building intended to celebrate the struggles of the working class with an exhibition focused on “man and his progress”, and the case of Mirafiori Sud, a working class neighbourhood symbolising the association of workers. In this way, this thesis explores the identity of the working class in the contemporary city of Turin, where security in neoliberal times no longer needs the scope of the protective techniques of the liberal social State, and as a consequence precarization is now the norm. This is reflected in the transformation of labour manifesting itsel through productive connection with others, where labour is not purely characterised by the increasing capitalization of social life but is effectively reflected with others, producing new social relations.

Examined by Alberto Vanolo (University of Turin) and Aro Velmet (University of Southern California)

11.15-12:15 (EEST)

Mira Samonig

the matter of right-wing populism in Polish LGBT-free zones; towards a with-standing xenourbanism?

Almost a third of Poland had been declared an ‘LGBT-free zone’ in 2020, stigmatizing the LGBTIQP+ community as a threat to Polish identity; this labeling remains a reality for many Polish towns. In this thesis, I am turning towards the concept of the ‘LGBT-free zones’ as a case to investigate the material reality of right-wing populism. I seek to develop a third position to a historical or new materialist understanding in order to investigate such material reality. By that, the ways values find physical expression and thus possibly mobilize oppressive attitudes into ever new futures ahead are traced. It becomes quite evident that the way structures of oppression are advanced and maintained within the public realm exists quite dominantly in everyday narratives. In a bottom-up manner, right-wing populism is advanced on the street; yet, it is by far not perceived by everyone. This marks the entry point for sketching out a possible approach to how the discipline of urbanism could position itself in social struggles. Drawing on Helen Hester’s Xenofeminism, the thesis introduces the concept of xenourbanism describing urbanism based on the conceptual notion of solidarity without sameness. I argue that the notion of xeno- as a prefix attached to urbanism focuses on an inherent transformational potential within the current, rendering a perceived unarming reality into a weapon of contestation and by that suggesting trajectories away from paralyzing no-alternative narratives.

Examined by Piotr Plucienniczak (Warsaw Academy of Fine Arts) and Helen Runting (Secretary)

12:25-13:35 (EEST)

Zahaan Khan

Tourism-Led Gentrification: The Case of Dal Lake in Kashmir

The dissertation explores tourism-led gentrification, its causes and the impact on the communities living in and around the ecologically-sensitive region of Dal Lake in Kashmir. The dissertation employs methodological triangulation using interviews, survey and policy document analysis, as methods. The policy document in question is the Srinagar Master Plan 2035 issued by the Srinagar Development Authority. Analysing the correlation between tourism and gentrification in a conflict-torn region and using displacement as a conceptual lens, the thesis maps the socio-cultural and economic aspects of touristification especially in relation to the everyday lives of the communities. The dissertation employs a two-pronged analytical approach by using two categories – land milieu and water milieu – to foreground the patterns and impact of gentrification in and around the lake. The analysis of the land milieu concerns itself with a detailed exploration into Boulevard, the long promenade along the lake’s periphery. It further discusses holiday rentals and issues of mobility and maps the city’s land-use patterns particularly in relation to expansion along the lake’s periphery. The study of the water milieu, on the other hand, is an exploration into the historical houseboats of Kashmir and the local hanji (or haenz) community; foregrounding the issues concerning policies of renovation and relocation of

houseboats. The dissertation also delves into the government’s land use and tourism-driven development plans around the lake, especially post abrogation of

Article 370 of the Indian constitution that gave ‘special status’ to the region.

Examined by Dr Mathew Varghese (Mahatma Gandhi University) and Karlis Ratnieks (EKA)

13:35-14:25 Lunch

14:25-15:25 (EEST)

Egemen Mercanlioglu

THE WORK OF A RIFT: Kanal İstanbul and Turkey’s Authoritarian Neoliberalism

Turkey under the leadership of Recep Tayyip Erdoğan and his Adalet ve Kalkınma Partisi was touted as a paragon of neoliberalism and a burgeoning democracy until the late-2000s. Two decades later, the positive portrayals of the country have decidedly shifted. Turkey is now considered to have retreated from neoliberalism; an emblematic case of authoritarian turn. However, this thesis rethinks authoritarian governance as the kernel of the Erdoğan-led AKP’s brand of neoliberalism. It does so by focusing on a to-be-built urban megaproject, Kanal İstanbul—a 45-kilometer long man-made waterway, aiming to locate İstanbul as a signature node in the global web of flooding money and commodities. Using the megaproject as a lens, the thesis shows how neoliberal reforms in the early-2000s have propelled İstanbul and the construction sector as financial growth generating engines of the country. Subsequently, these

reforms have buttressed contemporary coercive governance structure and a megaproject spree in the city. Finally, the thesis briefly explores a recent but growing counter-hegemonic contestation against Erdoğan and his Kanal İstanbul, posed by the mayor of İstanbul. The thesis does not give a final verdict but explores whether or not this challenge proposes an alternative to authoritarian neoliberalism.

Examined by Dr Cemal Burak Tansel (Newcastle University) and Mattias Malk (EKA)

15:30-16:30 (EEST)

Deniz Taskin

Architecture as a Practice of Care: Case Studies of Women’s Care-Based Architecture Practices

Care as a concept is becoming more crucial in architecture and urban practice as a result of the COVID-19 pandemic’s unpredictable spatial, social, and political circumstances. The attitude of urbanized capitalism towards contemporary urban problems and its refusal to acknowledge the urgency of the climate crisis result in uncaring urban practices. The important position of architecture as a measure for assessing our place in the ecosystem and the role of architects and related disciplines in determining with whom we live together requires them to reconsider the values and priorities that drive their practice. This thesis unpacks care as a concept and ethical practice through a feminist lens by focusing on the notion of “configuration of care,” which refers to how architects express their ethical and political objectives by arranging human and nonhuman materials to achieve caring relationships in urban spaces. (Suchman 2012). It does so by focusing on the practices of women from the field of architecture and related disciplines whose contemporary practice foregrounds care and employs feminist care ethics: Careful Mapping by Spolka, Performing Architherapy by Erika Henriksson, Mutfak (Kitchen) by Merve Bedir, The Blind Alley by Elin Strand Ruin. The thesis explores certain commonalities and recurring patterns of thought in how the practitioners’ encounter and apply feminist care ethics. Finally, it discusses the potential and limits of incorporating feminist care ethics into architecture practice, as well as the potential for architectural practice to become care practice.

Examined by Agata Marzecova (EKA) and Henriette Steiner (University of Copenhagen)

Kunstnikud: Anita Kremm, Estookin, Liisamari Viik, Linda Mai Kari, Kristel Zimmer
Kuraator: Ene-Liis Semper

EKA lõputööde näituse TASE ’22 raames, aadressil Lai tn. 31
Avamine 27.06, kell 18.00

Eelmisel sügisel viis Kujundliku Mõtte Labor bst19 tudengite kaasabil läbi eksperimendi teemal “ilus/kole”. Eksperiment sisaldas kahte ülesannet: luua terviklikke kompositsiooniseeriaid, dokumenteerides mõnd vabalt valitud lõiku meid ümbritsevast reaalsusest.

Teise ülesande kohaselt tuli terviklik seeria “lõhkuda” üksikelementideks ja langetada otsus, kas igast üksikust kaadrist saadav impulss on “ilus” või “kole”. Eksperimendi käigus leidsid osalejad, et vastav hinnang pole kunagi absoluutne, sisaldades suure tõenäosusega ka kõigi eelnevalt antud hinnangute tulemusi.

See on vaid üks Kujundliku Mõtte Labori sildi all läbi viidud kunstilistest aktidest. Labor sai ellu kutsutud, tegelemaks inimliku kogemuse paradokside ning kunsti kui keele toimemehhanismidega praktikas.

Erinevate ülesannete käigus on esitatud küsimusi, nagu: mis on keha- ja millist üleminekut tähistab nahk kui kehakontuur? Mis on mälu? Kas see ladestub inimestes või ümbritsevas ruumis? Kuivõrd on võimalik portreteerida indiviidi kitsalt läbi esteetiliste valikute? Kust algab assotsiatiivne mõte? jne.

Stsenograafia uuenenud õppekava sisaldab kaasaegse teatrivisuaali tehnoloogiate kõrval ka kujutava kunsti programmi, sealhulgas foto-, video- ja installatsiooniõpet ja helitöötlust.

Bst19 ehk dassemperdepot on selle õppekava “esimesed pääsukesed”— esimene BA lend, kes on läbinud õppekava täies mahus.

Lai 31 toimuval näitusel esitletakse lisaks BA lõputöödele dassemperdepot töid aastatest 2020-2022. Need on valitud materjalid viie noore kunstniku loomingust, kes kõik tegelevad aktiivselt oma kunstnikukäekirja avastamisega. 

6. juunil kell 10.00 toimub kunsti ja disaini eriala doktorandi Tõnis Jürgensi näituse „Dreaming of Babylon” eelretsenseerimine Zoomi vahendusel. Link osalemiseks SIIN

„Dreaming of Babylon” on esimene Jürgensi loovuurimusliku doktoritööga seotud isikunäitus. Doktoritöö juhendaja on dr Rolf Hughes (KU Leuven, Belgia). Näituse eelretsensendid on dr Eva Näripea ja Taavi Talve.

Virtuaalnäitus oli avatud 28.02.–10.04.2022 post-gallery.online platvormil ning on arhiveeritud lehel

https://www.post-gallery.online/archive/dreamingofbabylon/index.

„Dreaming of Babylon” („Unistades Paabelist”) on nostalgilis-satiiriline tulevikunägemus, mille keskseteks motiivideks on tähelepanu hajusus ja andmete materiaalsus.

Film ja veebinäitus on üks võimalik kujutluspilt inimjärgsest ajast, kus teadvus on parema elu, uuenduslikkuse ja tehnoloogilise solipsismi radadel muundatud täielikult koodiks – digitaalseteks varemeteks, millede ümber maine elusloodus omasoodu edasi õilmitseb.

Pealkiri on viide ameerika proosakirjaniku Richard Brautigani samanimelisele romaanile; 1940ndate noir-kirjanduse paroodiale, mille peategelane on eradetektiiv ja saamatu unistaja, kes takerdub juhtumit lahendades alatasa isiklikesse päevaulmadesse. Vastusena Brautigani teose rõhutatult, justkui lugejat umbusaldavalt kiiretele ja lühikestele peatükkidele, võtab film eeskuju hoopis aeglase kino venivast stiilist, tehes seejuures noogutuse 16mm filmilindi romantilisusele.

filmimeeskond
tegevprodutsent: Fidelia Regina Randmäe
operaatori I assistent: Erki Kase
operaatori II assistent: Aadu Lambot

post-gallery.online
programmeerija: Kelli Gedvil
haldus: Kristen Rästas

tänud
Joosep Ehasalu, Toomas Jürgens, Raul Keller, Kristo Kiis, Kalju Karl Kivi, Piibe Kolka, Paul Kuimet, Kulla Laas, Ian Simon Märjama, Allan Proos, Rene Tamm, Erko Valdmets

toetajad
Balti Filmi- ja Meediakool, Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond, Jõelähtme vald, Kino Sõprus, Kuusalu vald, Paekivitoodete Tehas OÜ, Rae vald, Rahvusarhiiv, Silikaat AS, Tallinna Strateegiakeskus, Telia Eesti AS