Doktoritöö annab ülevaate kümne Eesti vanalinna – Haapsalu, Kuressaare, Lihula, Paide, Pärnu, Rakvere, Tartu, Valga, Viljandi ja Võru – linnaehituslikust kujunemisest alates keskajast kuni 1970. aastateni. Tähelepanu on suunatud erinevate ehitusperioodidel toimunud plaani- ja hoonestusstruktuuri muutuste ja nende põjuste esiletoomisele ning vanalinnade kaitse ettevalmistamisele. Vanalinnad on sarnase, aga samas erineva arengu sümbioos. Igal uuel perioodil on püütud saabuvale tulevikule ruumi teha. Vana asemele või kõrvale on kerkinud uus, olles märgiks erinevate aegade tõekspidamistest. Muutustega on kaasnenud varasemate kultuurikihistuste hävitamine ja uute loomine. Nii peegeldavad vanalinnade pikka ajalugu ühest küljest küll erinevate ajastute arhitektuurikihistused, teisalt aga ebaühtlane hoonestusstruktuur. Tänavapildis on tüüpiline hoonestuse kõrguse vahelduvus ja tühjade kruntide lüngad, tähistades kunagisi lõppe ja uusi algusi. Seega sai muinsuskaitse pärandiks sajanditepikkuse ajalooga, kuid vastuolusid peegeldavad vanalinna – need on linnad, mis asuvad üksteise peal ja all, linnad, millel on olnud palju algusi ja sama palju lõppe. Kuid ajaloo mitmekihilisus ja tähenduslikkus ühendavad sadade aastate vanuseid linnu ning lepitavad kontraste.
Juhendaja: dr Kaia Lehari
Konsultant: Kaur Alttoa
Eelretsensendid: prof Juhan Maiste ja dr Kaisa Broner-Bauer
Oponent: prof Juhan Maiste
Kujundanud ja küljendanud Indrek Sirkel
Dissertationes Academiae Artium Estoniae 4
288 lk, eesti keeles ingliskeelse resümeega
Eesti Kunstiakadeemia, 2010
ISBN 978-9949-467-00-6
ISSN 1736-2261
Doktoritöö väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.