Vestlusring Vent Space näitusel EKA galeriis. Foto: Aksel Haagensen
Lühendatult avaldatud Sirbis 8. V. 2020.
Teksti aluseks on EKA galeristi Pire Sova ja moderaator Maarin Ektermanni vahel toimunud vestlus näituse „Koristada ja valvata ja koristada” raames EKA Galeriis 5. veebruaril 2020. Kirjutas näituse „Koristada ja valvata ja koristada” kuraator ja EKA kuraatoriõppe magistrant Kati Ots.
Veidi enam kui poolteist aastat tagasi avatud Eesti Kunstiakadeemia hoones sai endale uue ruumi ka EKA Galerii. Esindusgalerii endisel pinnal (Vabaduse väljak 6/8) tegutseb teist hooaega EKA student-run projektiruum Vent Space, mille kontseptsiooni loomise ja esimese hooaja kokkuvõtteks lõime endiste tiimiliikmete Kaisa Maasiku, Katrin Enni ja Aksel Haagenseniga[1] EKA Galeriis näituse „Koristada ja valvata koristada” (28.01–08.02.2020), et muuhulgas küsida: millised on või peaksid olema väärtushinnangud ning arusaamad, mille EKA-st kaasa võtame? Kuidas tajume kunstiülikooli erinevaid näitusepindu ning milliseid küsimusi ja vastuolusid need tekitavad? Näitusel avasime oma kollektiivse kogemuse najalt EKA alla kuuluva galerii ja projektiruumi strukturaalseid ning sisulisi vabadusi ja piiranguid, rollijaotusi ja -mittejaotusi ning näitustega kaasnevat nähtamatut tööd. Publikuprogrammi raames kutsusime sellega haakuvalt omavahel vestlema poolteist aastat ametis olnud EKA galeristi Pire Sova ja Maarin Ektermanni, kes töötas EKA galeristina aastatel 2008–2009.
Galeristitööst
Sissejuhatuseks palub Maarin Pirel oma taustast rääkida ehk lühidalt öeldes: „Miks sa tulid EKKM-i Kohvikust EKA-sse?” Galeristirollini jõudis Pire tänu magistriõpingutele EKA fotoosakonnas, kus muuhulgas oli rõhk koostööl ja ürituste korraldamisel. Enne seda lõpetas ta esimese ja viimasena EKA-s vaid ühe tsükli tegutsenud tegevuskunsti bakalaureuseõppe. EKA Galeriisse tuli ta Eesti Kaasegse Kunsti Muuseumi Kohviku programmijuhi kohalt. Sealsete „lemmikinimeste” juurest sundis edasi liikuma proosaline põhjus: „Töökoormus polnud piisavalt suur, et ära elada.”
Pire tööpäevad, sh tööaeg ja -kohad on erinevad, aga igal juhul tuleb palju arvuti taga istuda. Uues majas olemise plussina toob ta välja hästi toimiva institutsionaalse tugistruktuuri, kuna ühe katuse all on koos väga erinevad eksperdid – näiteks saab ühiskontoris kõrvallauas istuvalt juristilt kiirelt küsimustele vastused. Kõige keerulisema, aga samas ka mõnusama osana oma tööst toob Pire välja programmi koostamise. Sellest poole moodustavad avatud konkursiga valitud näitused, mille komisjonis on lisaks galeristile vabade kunstide teaduskonna dekaan Kirke Kangro, disainiteaduskonna dekaan Kristjan Mändmaa ja kaasaegse kunsti magistriõppekava külalisdotsent Margit Säde. Teise poole moodustavad iga-aastane TASE festival, kaks korda aastas toimuvad vabade kunstide „Hindamismaratonid”, vabade kunstide korraldatud välismaa ülikooli vahetusnäitus ja EKA muuseumi näitus. Lisaks sellele korraldab Pire kord aastas rahvusvahelise näituse kutsutud kuraatoriga, et tuua tudengiteni kunsti, mida muidu Tallinnas ei näe.
Et galeristiroll nõuab palju iseseisvust, küsib Maarin, kas Pire tunneb end selles rollis üksikuna. „Teatud üksildus mulle sobib, olen omaette hoidev inimene. Aga mingitel hetkedel kuluks ära, et oleks keegi, kes teaks täpselt kõiki samu detaile, mida mina ja me saaksime koos arutada, mis me teeme.”
Esindusgalerii funktsioonist
EKA kontekstis pole poolteist aastat olnud uue maja ja sellega kaasneva elukorraldusega harjumiseks just kuigi pikk aeg, kuna viimati oldi ühes hoones koos kümme aastat tagasi (EKA Tartu mnt hoone lammutati aastal 2010). Nii on lisaks kõigele muule ka EKA Galerii identiteet alles paika loksumas ja oma teatava anonüümsusega inimestes küsimusi tekitanud.
Kui Maarin uurib, millise galerii Pire eest leidis, sh mis oli hästi ja mida ta soovis muuta, siis Pire rõhutab, et esimene aasta kulus EKA tudengite soovide ja vajaduste kuulamisele-jälgimisele, kuna üheks eesmärgiks on just neile eneseteostuse ja -tõestuse võimalust pakkuda. Ta selgitab, et galeriis on rõhuasetus pigem kaasaegse ja vabade kunstide osakondadel, kuna tihtipeale on kunstniku jaoks näitus eesmärk, mitte vahend. „Võib arutleda, kas see on halb või hea, aga see on kunstiväljal kõige tõsiseltvõetavam formaat. Näitusel mõtestab kunstnik oma tegevust ja selles kontekstis võetakse kunstniku loomingut tõsiselt.” Maarini küsimus, „Kui palju on teiste erialade tudengid galerii üles leidnud?” saab küll jaatava vastuse, aga jääb veenva põhjenduseta.
Korralik, avar ja hea asukohaga ruum on näitustele toonud rohkem publikut. „Nüüd tõmbab see ruum ligi ka suuri projekte ja galerii esindab EKA-t laiemalt. Kui enne oli EKA Galerii pigem kaasaegse kunsti pind, siis nüüd on see laiema ampluaaga, peegeldab eri erialasid ja teaduskondi ning on rohkem EKA nägu,” ütleb Pire ja lisab, et tegu pole ainult tudengite, vaid laiemalt kunstiakadeemia esindusgaleriiga. Kui siiani on olnud kohanemisperiood ja eri osapooltele on pehmemalt vastu tuldud, siis tulevikus on Pire sõnul plaanis programmi jõulisema käega suunata. Jääb aga lahtiseks, kas seda pigem vormiliselt-strukturaalselt või ka sisuliselt. Muuhulgas arutatakse, kas arhitektidel ja disaineritel võiks olla eraldi oma ruum ning EKA Galerii ainult kunstipind. Õhtu jooksul tekib korduvalt vastuolulisi momente, millest kumab läbi dilemma, kas tegu ikkagi on ja peaks olema pigem kujutavat kunsti või kõiki kunstiakadeemia tegevusvaldkondi esindava galeriiga.
„Tudengigalerii”?
EKA Galerii pole kunstiakadeemia ainus näitusepind: galeristi haldusalasse kuulub ka Väligalerii (EKA Kotzebue-poolsel välisseinal), raamatukogus oleva vitriiniväljapaneku eest hoolitsevad raamatukogu töötajad, sekkumisteks saab kasutada maja ees olevaid kunstiteoste tellimise seaduse raames valminud „Paatina” betoonmahte, fotoosakonna pikendusena tegutseb EKKM-i fassaadil Vitriingalerii ning teist hooaega jätkub tihe programm kaasaegse kunsti osakonna ja kuraatori õppesuuna tudengite juhitud projektiruumis Vent Space.
Vastusena Maarini küsimusele EKA Galerii „tudengigalerii” staatuse kohta kiidab Pire Vent Space’i, mis võtab seda koormust maha – paljud tudengid on seal saanud ka näiteks enne EKA Galeriisse tulekut näituse teha. Vent Space’i kontseptsiooni luues sai eesmärgiks seatud kiire reageerimisvõimega võimalikult paljudele tudengitele väljundi pakkumine, et eksperimentaalse, ent kunstnikele turvalise platvormi kaudu anda võimalus julgelt esimesi avalikke katsetusi teha, ilma et peaks kartma läbi kukkuda. Seda toetab ka projektiruumi asukoht, mis on EKA-st eemal, ühtaegu linna keskel, aga samas peidus Vabaduse väljaku selja taga Kunstihoone keldris, kuhu pääseb läbi kangialuste, tõkkepuude, väravate, hoovi ja parkla (aga mitte ratastooliga!). Esindusgalerii uhkem ja ligipääsetavam ruum koos korraliku eelarve ja tugistruktuuriga – galerist, valvur, installeerija, koristaja, graafiline disainer, kommunikatsiooniosakond jne – loob Pire sõnul eelduse pigem formaalsemaks väljundiks.
Vent Space’i esimese hooaja väga tiheda, ent korrapäratu graafikuga programmiga kaasnes publiku kriitika, kuna ei jõutud kõigest osa võtta. Endise tiimiliikmena tunnen tagantjärele vaadates eelkõige kahetsust, et ei kasutanud ära võimalust kunstnikega rohkem koostööd teha. Kui Maarin uurib EKA galeristi seotuse kohta näituste sisulistes küsimustes, toob ka Pire välja, et hõredam programm annaks võimaluse projektidega sisulisemalt seotud olla. „Kui on nii tihe programm nagu praegu, siis see koormus on suur ka emotsionaalselt, sest avamistega kaasneb ju pinge ja pingelangus.” Aeglustumise vajadus on arutelukoht kunstiväljal laiemalt, kerkides üles ka vastuses Maarini küsimusele Eesti kunstielu hetkeolukorrast. „Ühest küljest on hea, et tehakse, aga teisest küljest on probleem laiem mentaliteet, et tahetakse tormata. See number, kui palju sa teed, on CV-s ja portfoolios kõigile oluline.” Galerii jaoks on see omakorda seotud näiteks eelarvega: kui tempot maha tõmmata ja aastas vähem näituseid teha, saaks muuhulgas maksta EKA-välistele kunstnikele tasusid – see on ka plaanis (kuigi kunstnikutasu ei peaks ideaalis niimoodi tekitama, aga…).
Uus maja, vanad mured?
Maarin mainib jutu käigus ka uhke läbipaistva maja, aga kõrgete osakondadevaheliste seinte probleemi ja koos publikuga arutatakse majasisese dialoogi edendamist. Minu enda õpingud EKA-s algasid vahetult pärast eelmise maja lammutamist, seega olen tudengina kogenud neid aastaid, kui osakondadevahelise koostöö puudumine aeti ühise hoone puudumise süüks.
Paratamatult kadus koos eelmise majaga ka tollaste ühiskondlike oludega kaasnenud mentaliteet – legendide kohaselt valitses EKA-s leegitsev, vaba ja loominguline sünergia, mida toitis lakkamatu pidu. Kui romantiline nostalgitsemine kõrvale jätta, on EKA inimeste fookus tegelikult jäänud vast enamvähem samaks: põhilisteks teemadeks tunduvad olevat loomingulise töö, palgatöö ja õpingute/õpetamise optimaalne kombineerimine (sisaldades kindlasti mingil moel ka rahvusvahelist mõõdet) ning füüsiline ja vaimne tervis (sh eraelu ja tööelu eristamine, prioretiseerimine ja balansseerimine). Viimastel aastatel on see kõik toimunud kliimakatastroofi argisel, ent hoomamatul taustal. Uus aeg nõuab uusi (või taasavastatud vanu?) võtteid, et EKA inimesi rohkem kokku tuua ja üksteisele tuge pakkuda.
Selliste võimaluste loomisel saab muuhulgas teha koostööd ka EKA Galeriiga. „Koristada ja valvata ja koristada” raames toimusid galeriis tugigrupi Artists Anonymous (ee „Anonüümsed kunstnikud”) kohtumised EKA tudengitele, võimaldades jagada oma muresid, saada teada teiste osakondade probleemidest ja rõõmudest ning kohtuda kaastudengitega täiesti uues olukorras. Erinevad kohtumisformaadid annavad tudengitele võimaluse leida mõttekaaslasi eri osakondadest ja loovad potentsiaali ka omavahelisteks koostöödeks.
Kuraatoriõppe ja vabade kunstide teaduskonna tudengite koostöö on toonud juurde eriformaadilisi sündmuseid ka väljaspool kooli ja ametlikke kuupe, viimase koroona-eelse näitena mitmekülgse publikuprogrammiga näitus „Arkaadia” ARS-is asuvas videomängude muuseumis LVLup!. Selliseid osakondadevahelisi eriformaadilisi koostöid tahaks muidugi rohkem näha, aga need ei saa juhtuda üleöö ja iseenesest. Lisaks ühes majas tegutsemisele nõuab see nii tudengitepoolset initsiatiivi kui ka institutsioonipoolset tuge. Probleemiks on eeldatavasti igakülgne ressursipuudus, aga juba prioriteetide ülevaatamine oleks samm lahenduse suunas. EKA Galerii saaks panustada, võttes majasisese dialoogi üheks lähtekohaks näituseprogrammi kokkupanekul, käies hindamistel ja viies omavahel kokku avalikul konkursil osalenud kandidaate nii osakondadesiseselt kui -üleselt. Sellesse protsessi saaks kaasata ka näiteks kuraatoritudengeid, et galeristi töömahtu optimeerida.
Igavusest ja mugavusest
Maarin võtab teemaks erinevate formaatide kadumise näituse kui praeguse kunstielu põhiformaadi kõrvalt ja vestlusepublikust kõlab kommentaar, et tuntakse puudust performatiivsetest elementidest galeriis. Tegevuskunsti ja interdistsiplinaarse kunsti õppekavad on EKA-st ammu kadunud. Kaasaegse kunsti õppekaval õpib praegu etenduskunstide ja koreograafia taustaga tudengeid, aga osakonnal puudub ressurss neile väikestest sellealastest töötubadest enama pakkumiseks. Performance on üleüldse juba ammu galeriist pigem etenduskunstide ruumidesse kolinud, mis on omaette laiem arutelukoht (ja mitte ilmtingimata probleem), kuid vestlusel jääb õhku lootus, et ehk kasutatakse EKA Galerii ja laiemalt uue maja, sh sisehoovi potentsiaali sel suunal tulevikus senisest rohkem ära.
Ka mulle tundub, et juba tüütult pikalt on näitus istunud väga üksildasel troonil, mis on nii publikule kui ka kunstitöötajatele ja kunstnikele kaasa toonud mugavust ja põhjustanud igavust. Pire toob välja, et galerii akadeemiline keskkond paneb sageli tudengeid end tagasi hoidma: „Tahaks saada programmi ka hulljulgeid ja vabadusetundega asju, et ei oleks kõik nii kramplik ja kinnine ja muretsev.” Et esindusgalerii näol on tegemist omamoodi EKA peegliga, ei saa minu arvates selle puuduse põhjust näha pelgalt tudengite vastutusena. Näiteks peegeldab galerii näituseprogramm muuhulgas väga selgelt avatud konkursi komisjoni valdkonnalist koosseisu. Kui tegu on esindusgaleriiga, siis mida ja keda õigupoolest esindatakse? Kellele on EKA Galerii põhjendamatult ligipääsmatu?
Publikust kõlas veel arvamus, et EKA-l on hetkel piisavalt näitusepindu: „Kunstnikud ja tudengid võiksid ise ka pingutada, et neil oleks ruum. Ei pea kogu aeg olema valges või mustas kastis. Koridor on ka huvitav koht.” Lisaksin omalt poolt, et võib-olla oleks vaja lisaks galeristile veel üht inimest, mitte veel üht füüsilist ruumi – ruumipuuduse osas on põletavamaks murekohaks vast pigem tudengite stuudiod (täpsemalt nende puudumine).
Kuidas edasi?
Intiimses vestlusringis sai informatiivselt kaardistatud EKA Galerii hetkeseis ja puudutatud ka teisi kunstiakadeemia näitusepindu. Kui seekordsed osalejad esindasid pigem kujutava kunsti valdkonda ja vestlusega ei jõutud minna just kuigivõrd süvitsi, siis järgmise sammuna võiks kriitiliselt analüüsida seda nägu, mis EKA-l hetkel läbi näitusepindade on ja milline see tulevikus võiks olla, kaasates diskussiooni rohkem erinevaid osapooli, sh eri osakondade õppejõude ja tudengeid, lisaks tuua näiteid teistest kunstiülikoolidest jm.
Mulle tundub, et muuhulgas vajab põhjalikumat läbimõtlemist, keda, milliseid väärtuseid ja millisele publikule EKA oma esindusgaleriiga peegeldada soovib. Kas kontseptsiooni fookuses peaks olema eelkõige mingi kindla sihtgrupi kaasamine, publiku prioritiseerimine, galerii juhtimise tööpõhimõtted, lähtekohad programmi kokkupanekul, tudengitele väljundi pakkumine või majasisese koostöö soodustamine? Võibolla tuleks rohkem tähelepanu pöörata publikuprogrammile, siduda galerii tegevust mitmekülgsemalt õppetööga ja teiste kunstiakadeemia näitusepindadega, lisades näitustele ka kiirema reaktsioonivõimalusega väljundeid? Hetkel pakub EKA Galerii veidi igavalt ja turvaliselt justkui kõike ja kõigile, aga ehk võiks kaaluda ka kaasavamaid ja ajakohases kontekstis vajalikke võimalusi ja lisakihistusi, et veenvamalt tänapäevase kunstiakadeemia esindusgalerii funktsiooni täita? EKA galeristi töömahukas roll on siiani nõudnud nii produtsendi kui programmijuhi tööülesannete täitmist, lisaks on kõigil nõudnud aega uue maja rütmiga harjumine, kuid ehk on nüüd kätte jõudnud õige hetk üheskoos olukorda analüüsida. Mõistan, et galerii ei saa lahendada kõiki EKA või kunstivälja probleeme ja kipun võibolla ratast leiutama, olles liialt kinni oma kuraatoriperspektiivis, aga teisalt midagi justkui kriibib.
Kati Ots, kuraator ja EKA kuraatoriõppe magistrant, möödunudaastase Vent Space kollektiivi liige
[1] Esimese hooaja tiimis oli kokku üheksa liiget, lisaks eelnimetatutele ka Hanna-Liisa Lavonen, Saskia Lillepuu, Olesja Semenkova, Silvia Sosaar ja Annika Üprus.
