Tagasiside vana ja uus paradigma
Mida ja kuidas hinnata?
Hindamisalastest diskussioonidest ja praktikatest loomevaldkonnas
Kristiina Krabi-Klanberg, EKA kvaliteedi- ja arendusjuht
Olen mõned aastad jälginud, mida käsitletakse seoses õpetamise-õppimisega loomekõrghariduse valdkonnas erinevates uurimustes ning toon järgnevalt välja mõned hindamisega seotud teesid, sest nii õppekavade analüüsist kui EKA lõpetajate tagasisidest tuleb välja vajadus seda teemat rohkem mõtestada. Tuginen peamiselt Susan Orri poolt kirjutatule, kes on hindamist ja õpetamist loomeülikoolis käsitlenud üle kümne aasta, viinud läbi arvukalt uurimusi loomeõppejõududega, on ka ise õppejõud ja olnud pikalt seotud University Arts Londonis (UAL) õppimise-õpetamise valdkonna arendamisega. Orri viimase raamatuna tõstaksin esile „Art and Design Pedagogy in Higher Education”, mille täistekst on kättesaadav EKAs Perlego andmebaasis.
Üks oluline mõte, mis tuleb välja erinevates uurimustes ja millel on ka potentsiaali EKAs antava hariduse mõtestamisel, on, et õpe peaks olema lähedalt seotud valdkondliku praktikaga ja hindamine peaks jälgima praktikaväljal toimuvat (ehk õpetada ja mudeldada hindamiskompetentse, mida tegevusväljal praegu või tulevikus vaja läheb). Arutledes hindamise ja tagasiside andmise üle loomeülikoolide kontekstis, toob Susan Orr välja, et kõrghariduses levivad hindamisnõuded tekitavad loomevaldkonnas kitsaskohti. Õppejõud tunnetavad, et eelnevalt kirjapandud õpiväljundid ja hindamiskriteeriumid on suunatud ette ennustatavusele ning ei sobitu hästi loomepraktikaga. Kõrghariduse nõuetega konflikti minek on viinud mõnede kunstikõrgkoolide akadeemilisuse raamistikust väljaastumiseni (sõltumatud kunstikoolid).
Loomevaldkonnas on hindamine pigem tõlgendus – mõistmiseni jõutakse läbi töö nägemise, kogemise ja selle hindamise. Üldjuhul on hindamisel fookuses nii loomeprotsess, tulemus kui kujunev looja ja tulem ei saa olla ette määratud ei õppejõu ega õppekava poolt. Hinne on professionaalne otsustus ja tagasiside aitab kujundada asjatundlikust. Näiteks aitab hindamisel osalemine kujundada ka uute õppejõudude hindamisoskusi. Samas valitseb asjatundlikkusele suunatud hindamise ja tagasiside puhul oht, et see toob kaasa teatud ühtlustumise, annab võimaluse subjektiivsusele, st nende tööde väärtustamisele, mis kõige enam sarnanevad hindaja omaga.
Üldistes hindamiskäsitlustes soovitatakse objektiivsust ja pimehindamist, et hindamiskomisjonid eristaks üliõpilase töö tema isikust, et õppejõud saaks kiretult vaagida üliõpilastöö tugevaid ja nõrku külgi, ilma et ta tunneks üliõpilast, kelle töö on vaatluse all.
Selline distantseeritus loob aga vastuolusid kunstivaldkonna praktikaga, kus looja ja tema looming on põimunud. Loometudengid annavad oma töösse olulise emotsionaalse panuse, loomeharidus on väga lähedalt seotud ka isikliku arenguga, see on ühtlasi isikliku kasvamise ja endast teadlikuks saamise protsess.
Õpiväljundeid võiks kunsti valdkonnas käsitleda pigem verstapostide kui sihtkohtadena ja kui need on piisavalt avatud, jääb võimalus mitmekesiseks lähenemiseks ja eristumiseks. Ehk – loomevaldkonna hindamine paigutub selguse ja loovuse, reeglite ja kujutlusvõime vahele. Loomeprojekt ei sünni retsepti või valemi järgi, ülesannetega luuakse eelkõige keskkond eksperimenteerimiseks ja riskimiseks ning õppejõud peab leidma tasakaalu: ootused õppeülesandega seotult tehakse üliõpilastele küll selgeks, kuid teisalt jäetakse ruum, et üliõpilane saaks üllatada ootamatu loometööga.
Näide hindamiskriteeriumitest loomeülikoolis
University of Arts London viis 2019. aastal läbi hindamisreformi, millega ühtlustati üliõpilastööde hindamise kriteeriumid. Kriteeriumid töötati välja õppejõudude ja üliõpilaste tagasisidest lähtuvalt. Eesmärk on muuta hindamiskriteeriumid lihtsamaks ning mõistetavamaks.
Üliõpilastöid hinnatakse viie erineva kriteeriumi alusel: 1) taustatöö (uuriv-avastav-kaardistav tegevus), 2) teadmised, 3) protsess, 4) presentatsioon, 5) teostus. Need kriteeriumid on lahti kirjutatud ka hindamisskaaladena iga kursuse jaoks (nt BA I-III kursus, MA jne). Olulise põhimõttena on UAL välja toonud, et kasutataks kujundavat hindamist ning et arendataks eelkõige üliõpilaste enesehindamise oskust.
Magistriõppe hindamiskriteeriumid ja hindamisskaala University of Arts Londonis, kuvatõmmis siit: https://www.arts.ac.uk/__data/assets/pdf_file/0034/179737/Assessment-Criteria-Level-7-PDF-94KB.pdf
Hindamise kohta loomevaldkonnas on põhjalik ülevaade ka Otis College of Art and Design (Los Angeles, USA) kodulehel, kus on palju huvitavat materjali, mis on hästi alateemade kaupa liigendatud. Kokku otsitud erinevaid artikleid ja raamatusoovitusi, mida sel teemal lugeda, eraldi on välja toodud “kriitika/critique” alateemana – kuidas rääkida teostest, anda tagasisidet kaastudengite töödele jne; veel on mitmesuguseid juhendeid, kuidas erinevaid õppetöö formaate hinnata (nt portfoolio, vabade kunstide ja disainistuudio hindamised, arhitektuurihariduses, rubriikhindamised jne).
Milline on mõjus tagasiside?
Nii eristav kui mitteeristav hindamine on seotud tagasisidega. Hindamise kavandamisel soovitatakse ühekordse tulemushindamise asemel kasutada kujundavat hindamist – luua teetähiseid, kus valmivale tööle antakse ülesande protsessis ja lõpus tagasisidet.
Üldiseks sissejuhatuseks tasub vaadata Primuse teavikut „Väljundipõhine hindamine kõrgkoolis“. Kokkuvõtlikult on hindamise teemat avatud ka meie õppejõududele mõeldud Moodle keskkonnas „Hea õpetamise pagas“ õppimise jälgimise ja tagasisidestamise osas.
Tagasiside-uuringutest (Winston & Carless, 2019) tuleb välja, et tagasiside on üks tugevamaid üliõpilase hea tulemuse mõjutajaid, kuid sageli ei osata sellest enda jaoks kasulikku välja võtta, isegi siis kui õppejõudude meelest on nad sama juttu juba korduvalt rääkinud (Sadler 2015). Seega on ka uurijate huvi keskendunud paljuski sellele, kuidas üliõpilased tagasisidet vastu võtavad, mida nad sellega teevad ning kuidas tagasiside mõjusust suurendada.
Õppejõud näevad mõistavad tagasisidet tudengi arengu toetamisena, hinde põhjendamisena, üliõpilaste vaiete ennetamisena ja üldiselt õppekvaliteeti näitava tegurina. Tagasiside ei ole lihtsalt jutustamine, oluline on, et tekiks seos tagasiside, üliõpilase töö ja edasisse õppimise vahel, kuid sageli jääb põhisõnum üliõpilase jaoks fookusest välja, ebamääraseks või on ta sel hetkel liiga keskendunud hindele ega pane seetõttu tagasisides sisalduvat iva tähele.
Tagasiside mõjususe üheks eelduseks on kui tagasisidet nähakse pigem protsessina, kus üliõpilane otsib, mõtestab ja kasutab tema tegevusele või õppimisele antud kommentaare. Rõhuasetus on õppejõu ja üliõpilase ühisel aktiivsusel, õppejõu ja üliõpilase poolsel ühisel mõtestamisel, dialoogil ja sellest lähtuvatel tegevustel. Võtmeks on üliõpilase aktiivsus tagasiside otsimisel – milline informatsioon aitab tal oma oskusi-teadmisi arendada? Ja tagasiside ei tule sugugi õppejõult, vaid ka kaaslastelt ja peaasjalikult ka iseendalt.
Eelolevast lähtuvalt võiks loomevaldkond tegusamalt mõelda, kuidas oma valdkonnas hinnata, märgates erinevaid lähenemisi partnerkoolides ning uurides tagasiside mõjusust. Millised on parimad praktikad EKAs ja kuidas hindamiste-tagasiside andmise teemat edasi arendada?
Allikad
Orr, S., & Shreeve, A. (2017). Art and Design Pedagogy in Higher Education (1st ed.). London: Taylor and Francis.
Sadler, D. R. (2015). Backwards assessment explanations: Implications for teaching and assessment practice. In D. Lebler, G. Carey, & S. Harrison. (Eds.), Assessment in music education: From policy to practice. Cham: Springer, 9–19.
University Arts London (2019). Assessment (13.12.2021). https://www.arts.ac.uk/study-at-ual/academic-regulations/course-regulations/assessment.
Winstone, N., & Carless, D. (2019). Designing Effective Feedback Processes in Higher Education (1st ed.). London: Taylor and Francis.