Erialast
Mis on museoloogia ja miks seda õppida EKA-s?
Museoloogia on teadusharu, mis uurib, analüüsib ja mõtestab muuseumide tegevust: nende ajalugu, rolli ühiskonnas, kogumis-, säilitamis-, uurimis-, näitamispraktikaid ja muid tegevusi ning funktsioone, samuti muuseumide tüpoloogiaid, hooneid jm.
Igal muuseumil on kahetine identiteet, mille üks osa põhineb tema muuseumiks olemisel ja teine osa sellel, mida muuseumis säilitatakse ja näidatakse. Kunstimuuseum kuulub ühtaegu muuseumimaailma ja kunstiväljale ning on mõlemas kontekstis natuke erandlikus olukorras. Paljudest teistest muuseumidest – nt ajaloo- või loodusloomuuseumid – eristab kunstimuuseumi tema sisu ehk säilitatavate kunstiobjektide spetsiifika. Kunstiväljal – paljude teiste näitusepaikade hulgas – tuleneb kunstimuuseumi eripära jällegi tema spetsiifilisest vormist ja toimemehhanismidest, mille üheks keskmeks on kogumine. Museoloogia õppesuund lähtub kunstimuuseumi kahetisest olemusest ning kasutab ära selle potentsiaali, hõlmates muuseumitöös vajalike praktiliste oskuste ja teoreetiliste teadmiste laialatuslikku välja.
20. sajandi viimastel kümnenditel alguse saanud muuseumide buum on kulgenud paralleelselt üha teravamate diskussioonidega muuseumide teemal ning kriitikaga nende aadressil. Muuseumidest kui võimu, teadmist, autoriteeti kehastavatest institutsioonidest mõtlemist on alates 1960. aastatest paljuski kujundanud kriitiline teooria, mille pinnalt kasvas 1980. aastatel välja nn uus museoloogia. Erinevalt traditsioonilisest museoloogiast on uue museoloogia lähtepunktiks arusaam, et ükski muuseumikogusse kuuluv või seal eksponeeritav ese pole muuseumis „objektiivsetel“ põhjustel, vaid see on kellegi subjektiivse ja kontekstist mõjutatud valiku tulemus. Muuseum ei talleta ega esita asju „nii nagu need on“, vaid loob aktiivselt narratiive, millel on oma allikad, põhjused ja varjatud agendad. Uue museoloogia eesmärk – millele toetub ka KVI museoloogia õppesuund – on olnud ühtaegu kriitiliselt ümber mõelda muuseumi vaieldamatu autoriteetsus ning samas juhtida tähelepanu muuseumi potentsiaalile foorumina, mis võib teha kuuldavaks palju erinevaid hääli.
Mida ja kuidas me õpetame?
Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute magistrantuuri esimesel semestril õpivad kõik üliõpilased koos ning läbivad sissejuhatavad kursused kunstiteaduse, visuaalkultuuri, semiootika, kunstisotsioloogia ning (vastavalt valikule) kureerimise või museoloogia alal. Samuti on ühine muinsuskaitse ja konserveerimise eriala esimese semestri õpe. Teisel semestril valivad üliõpilased õppesuuna ning keskenduvad oma kitsamale erialale, kuid õppesuundade vahelised kokkupuuted ja viljakad põimumised on endiselt soositud. Museoloogia õppesuund on jagatud kolmeks osaks, mis keskenduvad vastavalt kogumis- ja säilitamispraktikatele, muuseumiharidusele ja kommunikatsioonile ning näituseprojekti ettevalmistamisele ja elluviimisele. Kõigi õppetöö etappide juurde kuulub tutvumine praktiliste muuseumitegevustega, muuseumi institutsiooni kui terviku toimemehhanismide tundmaõppimine ning vastavasisulise kirjanduse läbitöötamine ja seminarides toimuvad arutelud. Õppetöö viimases faasis planeerivad ja teostavad tudengid näituseprojekti ühes Eesti muuseumis. Läbi kõigi semestrite külastatakse erinevaid muuseume, analüüsitakse nende ekspositsioone, näitusi, publikuprogramme jm; magistrantuuri jooksul toimub vähemalt kaks välisreisi teiste maade kunstimuuseumidesse. Suur osa õppetööst leiab aset Eesti Kunstimuuseumis, aktiivselt on kaasatud ka Tartu Kunstimuuseum, Eesti Arhitektuurimuuseum ning Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum.
Magistritöö
Museoloogia õppesuuna magistritöö võib olla nii teoreetiline uurimus, mis käsitleb mõnda kunstimuuseumidega seotud probleemi, või praktiline töö (näitus, süvendatud haridus- või publikuprogramm, kogudega seotud uurimuslik projekt mõnes kunsti-, disaini- või arhitektuurimuuseumis) koos teoreetilise kaaskirjaga.
VAATA ÕPPEKAVASID
Kunstiteaduse ja visuaalkultuuri uuringute MA õppekava ÕIS-is
Lae alla PDF
Muinsuskaitse ja konserveerimise MA õppekava ÕIS-is
Lae alla PDF