17. veebruaril 2017 toimus 21.koolis EKA õppejõudude teine inspiratsioonikohvik.
Sissejuhatusena tõi õppeprorektor Anne Pikkov välja, et “Harvardis viiakse läbi täiskasvanute arengu pikiuuringut (Harvard Study of Adult Development) ning selle peamine tulemus on, et rahulolu/õnnelikkuse peamiseks eelduseks on soojad suhted, armastus (Vaillant, 2012).
Toetavad suhted õppeprotsessis on üliõpilase arengu eelduseks. Õppejõud suhtleb muutuva kultuurilise tausta, kogemuse ja vanuses üliõpilastega ning suhtlemissituatsioonid ei ole alati kerged.
Kui seni pole ülikoolides õppejõu õpetamisoskustele tähelepanu pööratud, siis nüüd on see muutunud pigem mujal maailmas reegliks, et toetada õppejõudu ja seeläbi ka üliõpilast.”
Inspiratsioonikohvikus saadi osa David Mameti näidendist “Oleanna”, mille kohta saab lähemalt lugeda Ugala teatri kodulehelt.
Etendusele järgnes noorsootöö koolitaja ja õppejõu Urmo Reitavi juhtimisel arutelu, kuhu kaasati kõik osalejad ning kutsututena EKA professor David Vseviov ja psühholoog Kaire Cocker.
EKA psühholoog Kaire Cocker tõi arutelu käigus välja, et tema on poole pöördunud nii õppejõud, bakalaureuseõppe kui magistriõppe tudengid (sh Erasmus tudengid), peamised teemad on seotud iseendaga toimetulekuga. Üliõpilased tulevad ka küsimustega teemal, kuidas hindamine toimub? kuidas antakse tagasisidet? Jne.
Arutelus tõusis üles küsimus, kas tänane õppija on muutunud? Ühtpidi inimene on inimene – ta ei muutu. Teisalt me ei ela enam ühtses kultuuriruumis. David Vseviov tõi välja, et “Nõukogude ajal lõi ühtede allikate lugemine kontakti õppejõu ja üliõpilaste vahel. Täna on kultuuriline kontaktitus valdavam, me ei puutu enam samade teemadega kokku. Kui õppija ei tea, kus sündis Kristus, siis mina ei tea paljusid ansambleid.” Samuti loovad erisust muutunud ja varieeruvad arusaamad, väärtused ja hoiakud ning õppejõuna ei saa eeldada, et õppijad saavad hindamisest, õppimisest ja muust samamoodi aru nagu õppejõud. Eeldame suhtlemisel teineteiselt, kuid aitaks kui eeldame vähem ja küsime rohkem.
David Vseviov tõi välja, et “õpetamine EKAs on vägagi seotud õppejõu persooniga ning see kujundab suhteid. Õpetamine on kunst ja see nõuab annet. Miks peab arvama, et andekaid õppejõude on rohkem kui andekaid viiuldajaid? … Mind on alati üllatanud see, et kui tuleb hääl, et õppejõu loengud ei kõlba, satume ärevusse ja institutsioonid hakkavad tööle, et vallandada või mitte ning unustatakse ära, et vahepeal on olnud 10 000 tudengit, kes on olnud rahul.”
Minu jaoks toimub võõrkeele õppimine ainult läbi suhtluse, mina teisiti ei oska. Aga mul on hea sõber, kes teeb endale selgeks grammatika kui süsteemi. Kui teda õpetada nii nagu mind saab õpetada, siis ta kirjutab õppejõu peale kaebuse, et too õpetab keelt läbi suhtluse ja mängu. Me õpime erinevalt! Samuti ei ole õpetamine universaalne. Mis toetab üht, ei toeta teist õppijat. Kui tegemist ei ole just ahistamise või muu seesugusega, siis kui kellelegi õppejõu õppemeetod ei sobi, siis ei pea see üldse katastroof olema.”
EKA õppejõudude arengu toetamise programm toimub “EKA LOOVKÄRG – Eesti visuaal- ja ruumikultuuri õppe- ja teaduskeskus” projekti raames. Projekti rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond.