Postkaardid Keeniast 2
Jambo!
Tänaseks olen Keenias olnud juba poolteist kuud ja see aeg on olnud äärmiselt kogemuste ja elamuste rohke.
Alustades ugali (maisijahupuder, mida enamus söövad igapäevaselt) söömisest, kohtudes hõimudega, kelle seas leidub mehi, kes uhkusega omavad kuut naist, saanud aimu, et viis minutit ootamist on tegelikult poolteist tundi ja saanud osa ka kohalikust pulmast.
Vastavalt võimalusele olen ka Keenias ringi liikunud. See on mind viinud kokku erinevatesse suguharudesse kuuluvate inimestega, näidanud selle maa muutuvat loodust, kogenud Nairobi hektilisust, nautinud Mombasa valget liiva ja sinist ookeani ning kogenud Kisumu inimeste külalislahkust. See kõik on mind inspireerinud ja viinud mind kokku kohaliku kingameistri Oliveriga, kelle juures enda teadmisi täiendan.
Keeniasse reisides oli meid jagatud gruppidesse ning meile määratud ülesandes pidime tegema koostööd kohaliku tekstiiliettevõttega. Minu grupikaaslased Anette ja Kerttu jätkavad seda rada, ent sellest õlevaade juba järgmises postkaardis. Mina teekomd muutus peale kohaliku kalanaha parkimise ettevõtte külastust. Seal kohtusin kingsepa Oliveriga ja otsustasin tema juures oma praktikat jätkata.
Projekti lõpuks on eesmärgiks teha jalatsikollektsioon, mille tegemisel kasutan kohalikku toormaterjali. Katsetan kalanahka, mis on looduslike värvidega värvitud, puuvilla kangast, loomanahka ja kasutatud autorehve. Viimane on kohalike jalatsitegijate igapäevane töövahend.
Kõige suuremaks väärtuseks peangi just oma teadmiste ning kogemuste vahetamist kohalikega. Neilt on mida õppida ja loodetavasti saan omalt poolt midagi neilegi õpetada.
Piibe