Foto: Presidendi Kantselei
Seekordse Proua Karise vabariigi aastapäeva vastuvõtu kleidi taga on ainult ja ainult EKA taustaga inimesed. Moedisaini professor Piret Pupparti poolt, rätsepatöö meie külalisõppejõu ja moeosakonna vilistlase Agne Talu poolt, origamitehnikas plisseeri valmistas paari aasta tagune moemagistri lõpetaja Anneli Johannson ning ehted EKA ehteeriala tasutaga Sigrid Kuusk.
Vanimast vöökirjast kolmedimensionaalseks sõnumikandjaks
2024. pidupäeva köidab kokku pärandkultuuri üks olulisemaid ja kesksemaid sümboleid – vöökiri, mis läbib kujunduselemendina vastuvõtusaali ja kontsertkava ning lõpetab oma kulgemise presidendi abikaasa kleidimademel. Sirje Karise kleidi loomise lähtepunktiks valisin teadaolevalt Eesti vanima kirivöötehnikas leiu, mis pärit 13-14.sajandist Iisaku lähedalt Jõuga kalmest. See üksnes siksakilist mustrit kandev kiri viib meid tagasi vöömustrite esiemade juurde, mis on meile tuntud 18.–19. sajandi talurahva pidurõivaste juurde kuulunud mängulistest mustritest palju askeetlikum ning tuletab meelde eelkõige rästiku kaitserüüd. Sellegipoolest võime leida mitmetes hilisemateski vöödes siksakkidest moodustatud mustriraami – seal on need enamasti kasutuses juba mitmes reas ja peegelpildis üks ühel ja teine teisel pool vöö keskjoont ehk vöö süda. Keeleuurijad on liigitanud sõna „vöö“ kõige vanemate omatüvede rühma ning selle vanus võib ulatuda lausa neli kuni viis tuhat aastat enne meie ajaarvamise algust, omades sestap sarnaseid vasteid mitmes meie suglaskeeles. Arvestades proua Karise julget suhtumist vomiga eksperimenteerimisse, otsustasin lisaks keebist inspireeritud vormile viia selle kaunistuseks mõeldud vöökirja aga hoopis uude dimensiooni ja muuta see ruumiliseks läbi origamis peituvaid võimalusi kasutades. Antud tehnika on kasutusel paberikunstist kosmoses rakendatavate päikesepurjede loomiseni välja, andes mõista, et iidesd praktikad on teinekord just kõige tulevikku vaatavamad.
Kleidi alla serva paigutatud üle kahe meetri pika kolmedimensionaalse vöökirja mesitriks on Anneli Johannson, Eesti ainukesi voltimistehnikaga tegelevaid kangakunstnikke. Tema sõnul seisnes sellise kanga disainimise keerukus selles, et materjal loodud vormis ka plisseeritav oleks, kuna mingist hetkest kolmemõõtmelisus seda enam ei võimalda. Lisaks oli soov säilitada ka kirivöödele omane harilik 2-3 pihaümbermõõduga võrduv pikkus. Seega oli kogu mustri arendus mäng ruumilisuse, saadud sisendi ja kanga omaduste põrkumise piiril.
Tänu kanga ruumiliseks muutmisele, hakakkas kiri kandma ka lisafunktsiooni – see moodustab omamoodi teravatipulise pinna, refereerides Pärnumaa kandis esinenud seelikute alaservadest tuntud hundihammastele ning Kihnust pärit küüsilisele kirjale. Milleks muuks kui ikka kaitseks olid need märgid mõeldud, nii ka minu silmis ei pea kleit kandjat hoidma üksnes oma vormi ja värvi sobivusega, vaid pakkuma ühtlasi seda nähtamatut maagiat. Kleidi rätsepatöö ja materjali peenhälestuse eest hoolitses seejuures Agne Talu.
Et tuua komplekt lähemale proua Karise enda juurtele, kujunes ehete eeskujuks talle südamelähedase kodukihelkonna Järva-Madise esemeline pärand. Selle lähtepunktiks kujunes ERMi kogudes leidunud südamekujuline suure kiviga kaunistatud sõlg (ERM 634), mis oma tüübilt enamsti tuntud küll Saaremaal, aga omab leviala ka meie põhjarannikul. Oma kaasaegses tõlgenduses sõlest lähtus ehtekunstnik Sigrid Kuusk soovist luua tervik, mis väärtustab Eesti kultuuri ja loodusvara olles samal ajal kandjale tema sära võimendajaks. Südamekujulise prossi keskel särab tsitriin (millel usutakse olevat stressi vähendav, energiat tasakaalustav toime) ja “tilgub metsa” ehk 2 kuusekasvu detaili rõhutamaks meie metsa olulisust ja looduse mitmekesisuse kaitsmise vajadust. Ehtekomplekt, mis koosneb käevõrust, kõrvarõngastest ja prossist, on valmistatud hõbedast – meie rahvapärimuse pühast metallist.
Piret Puppart