FWBB2024 Tallinn. Foto: Erik Peinar
“On teada, et kliimasoojenemise vältimiseks peavad andma oma panuse kõik, kuid ehitussektoril on siinkohal eriti oluline roll. Kasutades betooni asemel puitu on mitte ainult võimalik süsiniku emissioone vähendada, vaid isegi süsinikku atmosfäärist siduda. Eesti soovib riigi tasandil ehitada kõik avalikud hooned puidust, kuid kuidas teha seda nii, et puitu on kasutatud enda parimal võimalikul moel? Mis on üldse puitarhitektuuri piirid ning kuidas neid tulevikus avardada? Neile küsimustele leiti vastuseid EKA Puitarhitektuuri Kompentsentsikeskuse PAKK kaaskorraldatud konverentsil Forum Wood Building Baltic 2024,” iseloomustab EKA arhitektuuritudeng Artur Raik Tallinnas korraldatud foorumi tagamaid.
Andrea Frangi, ETH Zürich ehituskonstruktsioonide professor, alustas konverentsi tugeva väitega, et kui peaksime hakkama kogu uut ehitatud keskkonda tõlkima puitu, siis meie metsad ei suuda sellele nõudlusele vastata. Seega peame küll puidu rakendamist ehituses kasvatama, kuid tegema seda nutikalt. Eesmärgiks sealjuures on mitte ühe materjali eelistamine teisele, vaid ehituse süsiniku jalajälje vähendamine. Puidu renessansi eestvedajaks nimetas Frangi hoonesüsteemide arendamist, mustrites projekteerimist ja tehastootmist.
Arhitekti ja EKA külaliskriitiku Gilles Retsini sõnul ei ole maailmas hetkel suuremat väljakutset, kui elamispindade taskukohaseks, jätkusuutlikuks ning skaleeritavaks muutmine. “Ehitatav elukeskkond põhjustab 40% maailma süsiniku emissioonidest. Meie eesmärgiks peab olema jõustada ehitajaid automatiseeritusega, mis lubab neil toota ilusaid, kestlikke ja mitte üle jõu käivaid kodusid. Ja seda protsessi peab saama ka skaleerida. Kuna põhimõtteliselt ei suuda me hetkel toota rohkem maju, kui pärast II maailmasõda,” tõdes Retsin.
Retsini ja Frangi ideed ehitussektori automatiseerimisest toetas ka EKA PAKKu teadur Renee Puusepp, kes tutvustas ringmajanduslikku Mustermaja ehitussüsteemi. Puusepp väitis, et me ei tohiks tekitada rumalat nõudlust puidu järele. Selle asemel peaksime enam rõhku panema jätkusuutlikule ehitusele, kus hooneid projekteeritakse plaaniga, kuidas nende funktsiooni muuta ning hoonete komponente või materjale taaskasutada. “Puidust ehitamine muutub järjest populaarsemaks ja see tõukab ehitussektorit suurema jätkusuutlikkuse poole. Aga puidust ehitamine üksi ei suuda seda veel tagada. Vaja on ühendada kokku kogu ahel alates jätkusuutlikust metsa majandamisest kuni taastuvenergial toimiva nutika toomise, hoone ning selle osade korduskasutuseni.”
Konverentsi kõrvalt jälginud tudeng Artur Raik tõi välja, et puit ei ole materjal, mida vaid pimesi betooni asendajana kasutada, vaid tuleb vaadata ka alternatiive. “Lahenduseks on hübriidlahendused, kus puitu kasutatakse kombinatsioonis teiste materjalidega. Näiteks arendab Soome teadlane Juha Päätalo puitraamides saviseinasid, mida on väga kerge taaskasutada ning on heade soojustusnäitajatega. Vahelagedeks on kasutusele võetud puibetoonkomposiitplaadid, mis suurendavad mürakindlust,” kirjeldas Raik.
Samuti on oluline vähendada puitarhitektuuris kadusid. CLT ristkihtpuitplaatidest seinapaneelide välja lõikamisel jääb tihti ülejääke, nagu näiteks akna ja ukseavad. Taolisest jääkmaterjalist tegid PAKKu teadurid Siim Tuksam ja Sille Pihlak bussipaviljoni, näidates, et puiduga projekteerides on võimalik kasutada ära pea kogu materjal.
Tuksami sõnul keskenduti ettekandes ristkihtliimpuitpaneelidest hooneelementide tootmisel tekkivate jääkide kasutamise arhitektuursele potentsiaalile. “Sellega seoses sai välja töötatud disainimeetod ja ehitussüsteem, mis selliseid väiksemõõdulisi jääke, tekkinud peamiselt ukse- ja aknaavade lõikamisest, parimal viisil ära kasutaks. Loodi taaskasutatav paneelisüsteem, mis võimaldab luua geomeetriliselt mitmekesiseid ja ootamatuid lahendusi standardiseeritud, lihtsa geomeetriaga elementidest, mida saab toota jäägivabalt,” kirjeldas Tuksam.
Tuleviku puitarhitektuur peab Tuksami ja Pihlaku sõnul olema toodetud säästlikult, jäägivabalt ja võimaldama taaskasutust. Selleks on puitehituses vaja rohkem standardiseeritust ning vähem erilahendusi sõlmedes ja tarindites. See aga ei pea tähendama, et ei saaks luua erilisi lahendusi. Küsimus on standardsete süsteemide paindlikkuses. Nende süsteemide ja standardite loomine ei saa olla ühest aspektist juhitud, olgu see siis inseneeria, tootmine või arhitektuur, vaid lahendused tuleb välja töötada koostöös – integreeritult.
“Integreeritus, või õigemini hübriidsus, ei ole oluline mitte ainult kavandamisel vaid ka konstruktsioonides endis. Ehitussektori eesmärk ei ole puidu kasutuse vaid sellest saadavate positiivsete efektide maksimeerimine. Puitu tuleb kasutada säästlikult ja koostöös teiste materjalidega, et saavutada suurimat keskkonna säästu ja luua parimat elukeskkonda,” võttis Tuksam teema kokku.
“Konverentsil rõhutati, et kui me tahame ehitada tulevikku silmas pidades, peame ületama puitarhitektuuri praegused piirid, avardama oma mõtlemist ja innovatsiooni, ning arvestama iga otsuse mõju meie planeedile. Forum Wood Building Baltic 2024 pakkus väärtuslikke teadmisi ja inspiratsiooni kõigile, kes soovivad anda oma panuse jätkusuutlikuma ja rohelisema tuleviku kujundamisse, kus puit on võtmekohal,” lõpetas EKA tudeng Raik oma mõtted.
Konverentsil publikatsiooniga on võimalik tutvuda siin: https://forum-woodbaltic.com/#articles
Eestis tegi Forum Holzbau konverentsi programmi loomisel koostööd Taltechi ja Eesti Kunstiakadeemia puitarhitektuuri uurimiskeskusega PAKK. FWBB 2024 konverentsi toetas Tallinna linn, teadus- ja arendusprogramm LIFE IP BuildEST ja Eesti Puitmajaliit.
