Eesti Kunstiakadeemia on ainus otseselt muinsuskaitse ja konserveerimise kui teadusvaldkonnaga tegelev teadusasutus Eestis. EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna uuringute keskmes on materiaalne kultuuripärand – ajaloolised ehitised ja ehitatud keskkonnad, esemed ja esemelised keskkonnad, sh kunstiteosed. Teadustegevuses keskendutakse nii pärandiloomele ja muinsuskaitse sotsioloogiale, ajaloolise keskkonna jätkusuutlikkusele kui ka materjali- ja tehnoloogiauuringutele.
Üheks oluliseks teadussuunaks on tehniline kunstiajalugu – interdistsiplinaarne pärandiuuringute valdkond, mis rakendab kaasaegseid loodusteaduslikke ja IKT vahendeid andmete kogumisel, töötlemisel, arhiveerimisel, kontekstualiseerimisel ning visualiseerimisel. Kui tehnilise kunstiajaloo erinevaid uuringutüüpe (keemia, mikroskoopia, puidu-uuringud jmt) viiakse läbi koostöös teiste teadusasutustega, siis pildindustehnoloogiate (3D mudeldamine, IRR fotografeerimine, RTI fotografeerimine, erialaste andmebaaside/teadusveebide loomine jmt) rakendamisel on valdkondlikuks kompetentsikeskuseks Eesti Kunstiakadeemia.
Tänu teadustegevusele ja erialase teadustegevuse populariseerimisele on muinsuskaitsest ja konserveerimisest saanud meie teadusmaastikul aktsepteeritud ja tunnustatud valdkond.
Vt. ka EKA muinsuskaitse digiteek.
