Maarin: Palju õnne teile aasta õppejõuks valimise puhul, Eik ja Urmas! Ning palju õnne sulle, Marge, aasta õppekava juhiks valmise puhul! Küsiksin alustuseks, et kui te sõnastate oma õpetamiskreedo või põhimõtted, millest te seda tööd tehes lähtute, siis mis need oleksid?
Marge: Ma olen palju mõelnud bell hooksi lausele “Education as the practice of freedom” – haridus kui vabaduse praktiseerimine. Alguses ei saanud ma sellest võib-olla hästi aru, aga läbi oma kogemuse olen mõelnud, et haridus tõesti annab sulle tööriistad ja aitab avardada piire, näha võimaluste paljusust. Mina tulin EKAsse Tallinna Sidekooli fotograafia erialalt ja see, kuidas siin visuaalkultuuri ja kunsti mõtestati, oli võrreldes senise kogemusega meeletult avardav. See tunne, et olen leidnud valdkonna, kus enesearengu võimalused on nii mitmekesised ja lõputud, oli tohutult vabastav. Selline on mu enda kogemus ja ma väga loodan, et tudengid kogevad siin koolis midagi sarnast. Hiljuti oli mul just vestluse ühe BA tudengiga, kes on juba 40+ vanuses ja kes ütles, et EKAs õppimine on tema mõtlemise piirid kuidagi väga hästi lahti teinud. Kui seda ütleb inimene, kellel juba on nii palju enda elukogemust, siis meil on siin midagi väga hästi küll!
Urmas: Mul ei ole mingit ühte kreedot, aga tuli meelde ühe lavastaja jutt, kes ütles, et väga keeruline on praegu läheneda noortele näitlejatele, nad ei taha enam tulla teatrisse viieaastase töölepinguga, mis on teatris tavaline, sest nii pikki plaane ei taha keegi praegu teha. See lavastaja tõi aga välja, et kollektiivi sisse elamine võtabki umbes viis aastat, pärast seda oled sa saavutanud mingi lavatunnetuse, arusaamise, kuidas see teater üldse töötab, sa oled olnud piisavalt mitmes lavastuses ja hakanud tunnetama trupis olevaid lavapartnereid. Nii et peale viiendat aastat sul alles teatris töö algab. Mul saabki nüüd täis viis aastat EKAs ja hakkan vist järje peale jõudma, kuidas siin see asi käib. Ma ise õppisin Tartu maantee majas ja see oli palju teistsugusem keskkond kui siin, õpetamine oli ka teistsugune. Ma olen aru saanud, et noorema põlvkonna puhul enam mingi dogmaatiline õpetamine ei toimi. Minu ajal oli aga nõnda, et vahet ei olnud, mida Lapin ütles, kõik oli puhas kuld, mitte keegi ei tohtinud selles kahelda. Kas ta rääkis zen-budismist või lihtsalt purjuspeaga roppuseid – kõik oli puhas kuld. Ja praegu minu tudengid – mitte keegi neist ei võta mitte ühtegi minu väidet tõe pähe enne, kui ma olen seda põhjalikumalt selgitanud, mitu mõttekäiku teinud jne. Nii et ma pean ise kogu aeg õppima ja üritama kannul püsida. Priit Raud jagas kunagi meemi, mis üles, et kui sul neljakümnendates ei ole kahekümnendates aastates mentorit, siis sa ei tea, mis toimub. Võib-olla minu kreedo ongi see, et kogu õpetamine läheb luhta sel hetkel, kui ma pean õpetama hakkama!
Eik: Minul on see luksus, et ma õpetan filosoofiat, mis õppeainena ei ole tegelikult EKA tudengitele hädavajalik. See annab teatava vabaduse – kui ma õpetaksin kirurgidele operatsioonitehnikat, siis ma tunneksin oluliselt rohkem survet. Aga praegu ma näen ennast võimaluse pakkujana. Läbi aastate olen tajunud, et filosoofia on valdkond, mis tekitab inimestes hirmu ja kõrgendatud ootuseid, isegi mingit pühalikkust või õudust. Nii et esimene ülesanne minu jaoks on olnud turvalise eksimisruumi tekitamine, selle asemel et mängida politseinikku, kes kontrollib teadmiste omandamist. Lisaks arvan, et üldse võiks rohkem tähelepanu osutada mustandlikkusele ja mustandiprotsessidele. Kõik kunstiajalood räägivad ju õnnestunud puhtanditest ja vähem sellest, kuidas puhtanditeni jõuti ja veel vähem ebaõnnestumistest, mida on kõigil tegijatel vähemalt sama palju kui õnnestumisi ja mis on hilisemate õnnestumiste jaoks ülitähtsad. Õppejõu eesmärki ma näengi pigem kaasamõtleja, võimaldaja ja ässitajana. Aga kõiksugu võimaluste näitamise kõrvale peaks tulema ka struktureeritus: tuleks näidata ka viisi, kuidas neid võimalusi koondama ja ära kasutama hakata, kuidas oma positsiooni ehitama hakata. Võimaluste paljusus on tihtipeale ka lämmatav. Kui sa muudkui näitad, et saaks ka veel niimoodi ja niimoodi ja niimoodi – siis sa tõmbad aina vaipa alt ära, mingit kogunemisaega ei teki, aga see on väga oluline oskus, kuidas hoida ennast sihil. Eks elu on ju ka näidanud, et löövad läbi need, kellel on mingi obsessioon, kes ei lase lahti ja teevad ja teevad ja teevad…
Marge: Me olemegi kunstivaldkonnas kogu aeg silmitsi küsimusega kasulikkusest-kasutusest ja peame endale justkui ruumi tegema, ühelt poolt ennast õigustama ja teiselt poolt ikkagi jätkama seda oma joone ajamist – me ei saa kogu aeg tegeleda ainult sellega, et kuidas me oleksime ühiskonnale kasulikud.
Maarin: Seda kasulikkust võiks laiemalt mõtestada, see on ka ju EKA missioon, et see ei oleks nii kitsalt defineeritud. Aga on teil tuua mõni näide konkreetsest võttest või meetodist, mis aitas teil oma õpetamistegevust paremaks teha? Eikiga oleme näiteks rääkinud tema meetodist mitte küsida kursuse lõpus ühte esseed, puhtandit, vaid mitut mustandit läbi semestri.
Marge: Üks küsimus pika kunstiprojekti aine juures, mida annan, on läbi aastate olnud, kuidas saada tudengit tööle. Ma ei taha anda ette konkreetseid ülesandeid, sest kunstnik peab ise oma ülesande püstitama, tegutsemise motiiv peaks tema seest tulema, aga nüüd olen lähenenud nõnda, et sissejuhatuseks räägin, kuidas ma ise töötan, mis mind on inspireerinud, mis on see, mis mind käivitab. Leian, et kunstitudengi kõige olulisem ülesanne ongi see sisemine drive enda seest üles leida.
Maarin: See enesekohase näite toomine on hea võte, sest tihtipeale tundub, et sind õpetavad professionaalsed kunstnikud, keda sa näed näitustel, auhindu saamas jne., aga alati on see küsimus, et kuidas nad sellega hakkama saavad, kuidas nad seda teevad.
Marge: Jaa, ma katsungi just sellest tööprotsessist rääkida ja ka läbikukkumistest. Kui mina õppisin, siis sellest küljest üldse ei räägitud, see teadmine, et vahel ka ebaõnnestutakse, jõudis kohale pigem teiste kunstnikega suheldes. Aga seda on väga oluline tudengitele aeg-ajalt rõhutada, et pingeid maha võtta. Pidev õnnestumise surve on meie valdkonnas päris suur ja väljapoolt tundubki kõik ainult hästi – näitused, residentuurid, auhinnad jne.
Urmas: Esimene asi, millega ma ise kohe õppejõuna läbi kukkusin oli see, et minu jaoks on mingid asjad, mis on läbi proovitud ja kindlalt toimivad, aga kui ma lihtsalt ütlen tudengile, et näe, tee nii, niimoodi tuleb kindlalt parem – siis ta ei võta seda teadmist omaks. Sa võtad selle “ahhaa” momendi ära. Nii et kui ma näen, et tudeng on millegi lävel, aga ilma kogemuseta ei pruugi ta osata seda vajalikku sammu teha, siis märksa tulusam puust ja punaseks tegemise asemel on pakkuda mingit lisaülessannet või näidete läbitöötamist ja loota, et ta vihje üles korjab. Ja kui ei korja, siis pole ka miskit, sest kui ta pole selles etapis valmis korjama, pole ta valmis ka seda mõistma ja tulebki küpsemiseks-seedimiseks aega anda. Kuna dogmasid uus põlvkond enam ei usu ja mul ei ole nagu millestki kinni haarata, siis ma ütleksingi, et minu põhiline õpetamismeetod, põhiline töövahend on vestlus. Mulle väga meeldib inimestega juttu rääkida ja tihti need vestlused kestavad väga kaua, näiteks minu kõige pikem magistritöö konsultatsioon kestis kaheksa tundi! Vestlustest kolleegidega olen saanud selliseid väikeseid mõtteterasid, kuidas paremini vestelda. Näiteks Juss Heinsalu tuli Kanadast õppimast tagasi ja rääkis, et neil seal ei küsitud kunagi küsimust “miks”, see paneb lukku ja vestlusel on kriips peal. Tuleks alustada vähemat eksistentsiaalset pinget kruttivatest küsimustest nagu “kellega” ja “kelle jaoks”, “milliste vahenditega”, “mis on mõjutajad” ja “mida sa sellega mõjutad” ja siis see “miks” on selline lõpuboss.
Eik: Mul on ka oluline selle “ahhaa” momendi tekitamine, aga seda kirjutamise puhul, mille ümber on palju eelarvamusi ja hirme. Sooviksin, et inimestele jõuaks kohale, et kirjutamine ei ole peas valminud mõtete vormistamine, vaid lihtsalt üks tööriist, mõtete korrastamise vahend teiste vahendite seas. Üks viis, kuidas ma proovin eksimise turvalisust tekitada, on see, et ma rõhutan, et kui te ei saa loengus millestki aru, siis on see minu probleem – mitte teie. Veel üks asi, mida ma proovin teha, on komponeerida oma loenguid natuke nagu lavastuslikult, et inimesi sisse tõmmata: et see ei oleks lihtsalt info edasiandmine, vaid nagu terviklik kogemus, teadlikult mingi põnevuse tekitamine. Minu häda on see, et ma ei suuda rääkida peast koherentset juttu ja seega ma olen kõik need aastad kõik oma loengud läbi kirjutanud. Aga see on võimaldanud seda, et esimesel aastal annad info, teisel aastal dramatiseerid ja kolmandal aastal analüüsid, mis lavastuses ei töötanud.
Maarin: Aga millega te kõige rohkem maadlejate, mis on kõige raskem õpetamise juures?
Urmas: Minu jaoks kõige tähenduslikumad hetked enda õpingute ajast olid need, kus ma ei olnudki tunnis või loengusituatsioonis. Ma ei saa öelda, et Laurentsius oleks mulle väga palju maalitehnoloogiliselt õpetanud, aga palju vingemad olid need hetked, kus me lihtsalt istusime ja ajasime juttu. Nii et mõnikord tunnis tasub ka rääkida neid asju, mis ei ole kindlat seotud selle ülesande lahendusega. Või kui sa satud kellegagi peol rääkima. Kuna meie vanusevahe tudengitega ei ole nii suur, siis me paratamatult käime samadel pidudel, samades baarides ja samadel üritustel.
Maarin: Aga kui sa räägid sellisest täiesti horisontaalsest suhtlusest, mis piirid sul õppejõuna enda jaoks on?
Urmas: Ikka on piirid, nagu teatris – kui on kokku lepitud, et me teeme “Kolme õde”, siis sel hetkel teeme “Kolme õde”, kui oleme loengus, siis teie olete tudengid ja mina olen õppejõud.
Maarin: Aga sa nüüd tegelikult ei öelnud, millega sa maadled ….
Urmas: Kogu see suhtlemine ja rääkimine võtab meeletu aja. Näiteks magistrikonsultatsioon – esimese tunniga me saame alles soojaks. Aga kui sul on kursusel 13 tudengit, siis üks konsultatsiooniring on pool töönädalat ning see EAPde arv, mis selleks tööks mulle on ette nähtud, ei kajasta seda kuidagi. Mul on valida, kas ma jälgin ametlikku raami ja ei jõua tudengiga sihtmärgini või ma enda elu arvelt panen sinna väga palju ekstrat juurde ja saan aru, kui lõpuks inimesel läheb pirn väga eredalt põlema ja ta jõuab tõesti sihukse hea asjani.
Marge: Minu jaoks need ajalised piirid on väga-väga olulised, vastasel juhul ma ei saaks oma loominguga – mille pärast mind tegelikult sellele ametikohale on valitud – üldse tegeleda. Eks mõnikord selline optimeerimine käib endale ajudele ka, ma püüan ikkagi leida hetki majas olla, kus ma ei anna tundi, kus ma ei ole koosolekul, et ma lihtsalt hängin, lihtsalt olen olemas väikesteks vestlusteks. See tasakaalu leidmine ongi keskne küsimus – on väga palju hetki, kus töö EKAs ja oma loominguline praktika läheb tasakaalust välja, ma ei jõua üldse ateljeesse.
Eik: Mul on ka magistrantide juhendamised, aga arhitekte on sel aastal lihtsalt nii palju, et tuleb seada selged ajalised piirid. See pool tööst võtab aega, aga on ka puhas rõõm. Teine asi, millega ma maadlen, on filosoofia massiloengud, kus sa ei saa ühegi inimesega õieti rääkida. See on üldse üks suur järeleandmiste ja kompromisside tegemine, kuidas ikkagi arvestada kõigi äärmustega: ühes äärmuses on need, kes on hästi motiveeritud ja tahaksid veelgi rohkem teada ning teises äärmuses on need, kes ei saa üldse aru, miks nad filosoofiat õppima peavad. Tasakaalu leidmine nende vahel on päris keeruline.
Maarin: Mul on küsimus tagasiside kohta – kuidas te saate oma tööle tagasisidet ja kuidas te olete seda kasutanud?
Marge: Kui mind valiti professoriks, siis tõin õppekavasse 1 EAP suuruse kursuse kõigile BA tudengitele, mille raames ma semestri jooksul kohtun nende kõigiga vähemalt tund aega individuaalselt. Nad võivad näidata mulle oma töid vms., aga mõnikord tahavad nad lihtsalt vestelda ja siis ma küsingi, et mis sa selle semestri kursustest arvad, too midagi välja, mis sind praegu väga köidab jne. Kui sealtkaudu hakkab kogunema teatud hulk kriitilisi signaale mõne kursuse kohta, siis seda ma kindlasti arvestan ja räägin sel teemal kolleegidega kas teaduskonnas või osakonnas. Aga ma annan endale ka aru, et kui me seal kahekesi istume, siis minul on ikkagi võimupositsioon, loomulikult nad mulle kõike ei räägi. Selles mõttes tahaks, et see ametlik tagasiside, mida Tahvlisse korjatakse, et seal osaleks rohkem inimesi, et saaks hakata ka selle põhjal tegema mingeid järeldusi.
Eik: Mina saadan peale kursuse lõppu tudengitele enda tehtud küsimustiku, aga sellele vastab ka ehk 10%. Jälgin ka seda, mida Tahvlisse kirjutatakse, aga seal on ikkagi seesama küsimus, et tagasisidet on vähe. Kui kaks inimest ütlevad, et midagi on halvasti, siis kui tõsiselt ma peaks seda võtma, kui kursusel kokku on sada viiskümmend inimest?
Urmas: Mulle tullakse ikka peamiselt a la jõulupeol juurde ja öeldakse, mis meeldis või ei meeldinud, vahel isegi nii, et neli aastat tagasi käisin ja vot need asjad on meelde jäänud. Teine asi, mida ma olen teinud, olen palunud tudengitel kursuse lõpus vabas vormis kirjutada, mis neile korda läks, mis mitte, isiklikust vaatepunktist mingeid teemasid reflekteerida. Olen palunud ka näiteks kursusele kambakesi tagasisidet anda, anonüümselt ja nii nad julgevad ka päris avameelselt kirjutada.
Maarin: Aga kuidas nüüd EKA saaks oma õppejõude paremini toetada?
Marge: Kuna minul on administratiivseid kohustusi ka omajagu lisaks õpetamisele, siis oleks väga abiks kui koosolekud, mingites komisjonides osalemine jms. arvestaks ka seda, et ma pean oma aega jagama loomingulise praktika ja EKA vahel. Töökorraldus võiks seda rohkem toetada – et lepime kokku, et nädala alguses teeme koosolekuid, mitte et mulle võidakse helistada viiel päeval nädalas üheksast-viieni, eeldades, et ma olen kogu aeg teemas. Positiivse asjana tahaksin õpetamise poole pealt välja tuua Hea Õpetamise Seminarid, mis on minu meelest juba väga palju toetanud, just see, et võetakse läbi erinevaid õpetamisega seotud aspekte, saab teha ettepanekuid teemade osas jne. Ja Anneli Porri iga-aastane pedagoogikakursus on väga hea! Ausalt öeldes, kui ma tulin professoriks ja mulle öeldi, et ühte asja sul ei ole – pedagoogikakoolitust, siis ma mõtlesin, et mul on ju praktika, küll ma selle pealt saan hakkama. Aga nüüd ma olen käinud päris mitmel koolitusel ja aru saanud, et need asjad on ikkagi hästi abiks. Kasvõi, et saada kinnitust mingitele meetoditele, mida ma niikuinii intuitiivselt olen rakendanud. Ja nagu Urmas mainis, siis tõesti on õppijate osas toimunud tohutu paradigma muutus, et sa ei saa enam nende vanade arusaamade ja meetoditega peale lennata.
Urmas: Hea Õpetamise Seminarid on head olnud jah. Aga mis mind praegu kõige rohkem häirib, on see, et ma olen poole kohaga õppejõud, ma nagu peaksin õpetama pool nädalat, aga ikkagi laotub kogu mu ajakava, koosolekud ja ained, kuidagi terve nädala peale laiali. Mul on vähemalt ateljee siin lähedal Hobusepea tänaval, ma saan kahe aine vahel minna sinna ja midagi teha, aga noh, see ei ole süvenemine. Sa nagu üritad kõike koos hoida, aga asjad hakkavad jätkeid ajama. Mul ei ole ühtegi sellist loengut, mida ma võiksin põhimõtteliselt linti lugeda ja siis kolm aastat järjest tudengitele ette lasta. Ma olen oma õpetamisstiili osas nö lugudejutustaja ja minu jaoks on vastuvõetamatu minna tudengite ette teksti maha lugema. Lugude jutustamine on elusorganism ja arenevat organismi ei saa kolmeks aastaks seisaku peale panna. Seetõttu kavandan ma kõik oma loengud ja kohtumised iga aasta uuesti läbi. Ma ise õpin pidevalt juurde. Tudengite omavaheline sünergia on aastati erinev ja seetõttu vajavad nad erisuguseid lugusid. Samuti kaasaegsest kultuurist rääkides on kaasaegsus aasta võrra edasi nihkunud ja uued head näited tekkinud. Juba kaks-kolm akadeemilist tundi kestva loengu värskendamine üksi võtab terve tööpäeva, uuest loengust rääkimata. Võiks ju öelda, et ise olen loll, et aega raiskan, aga kui tudengid valivad su aasta parimaks õppejõuks, siis see koheselt kompenseerib. Kui ma tööle tulin, siis anti mulle tööeeskiri. Seal loetletud ka, millega ma pean tegelema õpetamise kõrvalt – administratiivküsimused, pean seisma kooli nähtavuse eest jne. Tahaks nagu keskenduda õpetamisele, aga samas tuleb tegeleda ka sellega, kuidas luua osakonna Instagrami kontole sisu. Et see plejaad asju, millega sa pead tegelema, on lihtsalt nii hoomamatult suur.
Eik: Eks siit ongi juba välja tulnud tegelikult kõik need põhilised asjad, millega ka mina nõus olen. Lisaks tundub mulle, et mingid tendentsid lähevad EKA-s ohtlikult vales suunas. Et kui palk on niikuinii Eesti kõrgkoolidest üks väiksemaid, siis võiks ju meie väiksuse tugevus olla see, et siin saab inimesepõhiselt otsuseid teha, arvestada töö spetsiifikaga, mitte ühe vitsaga lüüa.
Urmas: Ma tean, et kusagil on mingisugune salapärane tabel, kus on märgitud sinu positsioon, et kas sa oled lektor või millise astme juht ja siis on seal erinevate värvidega, kui palju sa peaksid oma tööajast pühendab administratiivküsimuste, kui palju õpetamisele ja kui palju oma loominguga tegemisele.
Marge: No lepingus võib ju kirjas olla tõesti, aga ma tahaksingi siis võib-olla rohkem, et EKA täidaks neid lepingulisi kohustusi minu ees, mis on seotud tööaja jagunemise protsentidega. Mulle tundub, et mina oma kohustusi EKA ees täidan.
Urmas: Samas ma pean ära märkima, et kuidas ma ka ei sarjaks oma kaootilist töömustrit, siis ühtlasi on paindlikus ka EKA kõige suurem motivaator. Kui ma ütlen, et järgmine nädal mind pole, kuna ma installin Haapsalus oma uut näitust, siis kõik kolleegid saavad aru ja leiame koosolekuks sobivama aja. Väga tihti kipume seda luksust unustama ja võtame iseenesestmõistetavana. Kolleegide toetus siin majas hoiab vaimu virge.