3D labori juhataja Martin Melioranskiga ajas juttu Kristiina Krabi-Klanberg.
Mida me Sinust teada võiksime?
Olen arhitekt, aga taustalt ka disainer – näiteks oleme Ingmar Melioranskiga disaininud koostöös Alfred Vassilkoviga Estelon XA ja XC kõlarite korpuse (neid nimetatakse ka kõlarite Rolls Royce’iks! – KKK.), millest esimesed said International CES Innovations 2011 Design and Engineering Award’i.
2016 valmis esimene järk TallinkCity’st – tennisekeskus Lasnamäel. Varasemas koostöös Martin Auniniga projekteerisime Järve tornid, Kalamaja-Küti nurgal oleva kompleksi, Zenith Plaza Narva maanteel jpm.
Olen doktorant – kombineerin teooriat oma arhitektuuripraksise ja teiste praktikate uurimisega. Ma olen pigem eksperimentaalse lähenemisega, mind huvitab värske mõtte loomine, mida päriselt ehitatavas arhitektuuris ja disainis materjalide ning tehnoloogiatega kokku viia.
Minu kujunemises on olnud väga oluline, et olen lisaks EKAle lõpetanud Columbia ülikooli GSAPP’i New Yorkis ja olen seal olnud kaasprofessor. Kurioosum on, et mul on kolm arhitektuuri magistrikraadi – kõik omamoodi erinevad – esimene EKAst klassikaline arhitektidiplom, mis hiljem võrdustati magistrikraadiga – projekteerisin kiirrongide jaama Ülemistes; järgmine oli EKAs eraldi arhitektuurimagister, mis oli teoreetilisem ning iseseisev uurimine, mille raames tegelesin isoleeritud avaliku ruumiga ning kolmas ehk viimane oli Columbias, kus sai õppida samaaegselt tipptehnoloogiat ja maailma tipparhitektide loomingut.
Peale seda olen EKAs töötanud – nüüd juba kakskümmend aastat. 2005. aastal sai 3D laborit / 3DL-i looma asutud.
Ma tunnen, et aitan igapäevaselt kaasa EKA maja arhitektide ideele majasisese sünergia loomisel. Olen olnud valdkonnaga pikka aega olnud seotud, mistõttu tean, keda kellega kokku viia, suunata nii Eestis kui rahvusvaheliselt. See on boonus, mida toob kaasa pikk kogemus.
Tahan öelda, et EKA töökojad ei ole lukksepatöökojad. Meie inimesed paistavad professionaalselt silma, kuna ollakse maailma erinevates kohtades end koolitanud. Nende kogemuste saamine pole olnud kerge ja neid on tükkhaaval kogutud. EKA on võimalus, et kõik saavad omavahel suhelda, arutada ja uut leiutada. Potentsiaali nii Eesti kui rahvusvahelisel tasandil on väga palju.
Näiteks viimase kümne aasta jooksul on mind laborit arendades inspireerinud Šveitsis Zürichis asuv ETH, mida juhivad arhitektid. Neil on laborist arenenud terve maja, oma riigi tippkeskus – nad leiutavaid ja loovad uudseid konstruktiivseid lahendusi ning tarkvarasid nende valmisehitamiseks. Minu arvates teevad arhitektid robotite ja uute tarkvaradega väga uuenduslikke asju mitmes maailma tippülikoolis – viivad ellu ideid, arendavad kontseptsioone füüsiliseks, materiaalseteks objektideks. ETH-lastel on see meist palju suuremas skaalas õnnestunud. Meil on analoogne PAKK prototüüpe loomas, aga Šveitsis on jõutud hooneosadeni ja enamani. Ülikoolis on see pigem eksperiment, kogu maja veel ainult uutest lahendustest valmis ei tehta, vaid kombineeritakse väljakujunenud ehituspraktikaga. Ometi on tervik-efekt kogu sektorit uuendav.
Mis on siinses töökojas kõige üllatavam asi/üliõpilastöö, mis on valminud?
Esimesena meenub, et mitmel tasandil uuenduslikuks ja toredaks tervikuks arenes 2017. aastal valminud Märten Petersoni magistritöö “Kohalike materjalide kombinatoorika turba ja põlevkivituha komposiidi näitel”, mis ühendab arhitektuuri, tehnoloogiat ja materjali uue mõttega ja see on olnud paljudele järgnevatele magistritöödele tähenduslik-mõttekas lähenemine. Ta tegi magistritööna ovaalse tuha-turba kombinatsioonis ehitusklotsi-tellise, mis oli sisuliselt Tartu Ülikoolis leiutatud materjali edasiarendus ja kasutas seda arhitektuurses projektis. See magistritöö valmis entusiasmist, olin selle juhendaja. Töö pälvis tähelepanu nii Eesti arhitektuuriringkondades ja tavameedias ning sai Baltimaade parima arhitektuurimagistritöö preemia. Sellel järgnevalt tegime temaga koos 3DL’is omal aja esimesi samme tööstusliku koostöörobotiga savi 3D printides. Jätkan seda EKA 3DL vertikaalstuudio aines koos Lauri Kiluskiga, kes ka siis juba meile tuge andis. Võib-olla tasub siinkohal mainida viimase stuudio tudengi Linda Li Arro tööd.
3DL vertikaalstuudio printimas savi näitusel “Keraamiline dimensioon”
3DL vertikaalstuudio teemal: sein-võlv-konsool
Keraamilised objektid-maketid
Mida siin teha saab ja kuidas laborit kasutada?
3DL asub ruumis C404 ning siin on nii tehnika kui seda käitavad programmid.
Laserlõikurit saab kasutada end Google Sheetil kirja pannes – aga vaid juhul kui olete varasemalt läbinud koolitus-aine selle kasutamiseks. Selle seadme valesti kasutamisel on ohud suured.
Suur tööstuslik 3D printer Stratasys Dimension SST 768 ABS plastiku 3D printer sai kunagi hangitud Rahvuskultuuri Fondi, HITSA jt grantide abil ning oli Baltimaade esimene sedalaadi masin – ära pestav tugimaterjal võimaldab ka näiteks mehhanismide loomist. Selle kasutamiseks on vaja väga head väljaõpet.
Nüüd on väliselt väiksem kuid tööalalt sama suur 3D printer Ultimaker 3 Extended seda suures osas asendanud, mis on paljuski sama hea või materjalide valiku ja kasutamise lihtsuse osas paremgi. Seda saab tudeng ise kasutada peale lühikoolitust ja kooskõlastust.
Kõige populaarsem ehk “tõmbenumber” on laserlõikur. Kui 3D printimiseks on vaja 3D modelleerimise oskust, mis vajab rohkem ettevalmistust, siis laseriga saab erinevaid plaatmaterjale (papp, interjööri vineer, pleksiklaas jpt) kasvõi Adobe Illustratori 2D joonise järgi lõigata.
Mis on kõige huvitavam seade?
Robot kindlasti – koostöörobot Universal Robots UR10, mis võimaldab palju rohkemat kui 3D print. Varasemalt on näiteks arhitekt-doktorant Kaiko Kivi ja Märten Peterson sellega tudengeid juhendades õhku joonistunud LED installatsioone protsessi kaameraga jäädvustanud. Selle seadmega on nii palju võimalusi, et võiks öelda, et igaühe oma fantaasia loob piirid – kas teha midagi materjalist, olemasolevaid objekte parendades või hoopis midagi efemeerset. Mujal maailmas on need seadmed pikalt populaarsed olnud – lõigatakse nii kerget kui rasket materjali (marmor) või freesitakse midagi, tõstetakse paika telliseid (ETH) nii, et tulemus on ainult inimtöö abil raskesti saavutatav.
Algusest peale on tundunud, et meie labor saab panustada erialade ja töökodade vahelisse koostöösse ja sünergiasse. Mul on mõne maalikunstnikuga koostööd olnud – näen teiste valdkonna inimestega koos töötades hoopis teistsugust mõttelaadi. Erinevad inimesed ja erialad mõtlevad oma nurga alt ja see värskendab mõtet. Selline impulss annab arengule vunki juurde.
Teeme koostööd protolabori – Madis Kaasiku jt poolt EKAs tehtav masinaehitus teeb loometöös mõnedki asjad lihtsamaks ning avab uusi horisonte. Nt me kasutame robotit saviprintimiseks, mille 4nda põlvkonna savipump ja juhtpea on sealt pärit. Sellest tulenevalt on rohkem koostööd näiteks Lauri Kiluski ja teistega keraamika töökojas. Minu arvates on see väga tore, et keraamika on nii arhitektuuri kui tarbeesemete materjaliks – see ühendab mingis mõttes ajastute pikkuseid traditsioone uuega.
Oleme algatanud või hostinud ka teisi püsivamaid ja ajutisemaid laboreid – nt VR ja prototüüpimise laborit. Toetasime ka Claudia Pasquerot, kes viis läbi biomaterjalide ja jäätmeringilusega workshoppi thes arhitektuuriteaduskonnas oma doktoritööd ja valmistades ette Tallinna Arhitektuuribiennaali TAB 2017. Osaleme rahvusvahelistes töötubades ja robootika laborites.
Kes siin laboris kõige rohkem käivad?
Arhitektuuri ja sisearhitektuuri tudengid, natuke urbanistika tudengeid. Laserit kasutavad ka teised.
Labori tulevik?
Tore oleks, kui uues töökodade majas saaks 3D printimise asjad kokku koondada seadmeid funktsionaalselt hästi mahutavasse ruumi. Lisaväärtus oleks, et me niikuinii teeme arhitektuuri osakonnas vertikaalstuudio raames erinevaid interdistsiplinaarseid aineid ja projekte. Soov on kõike seda veelgi laialdasemaks – transdistsiplinaarsemaks viia.
Olen varem vabade kunstidega koostööd teinud ning on huvitav, kui tehnoloogiad ei ole enam neid juba pikemalt kasutanud erialade kesksed, vaid et tulemused jõuavad huvitavamate teede kaudu päris objektiks, et ei jääks enam ainult maketiks või toote prototüübiks. Erinevate mõtete ja oskuste digitaliseerumine on ühiskonnas toimunud juba kaugelt üle poole sajandi – siit ka vastupidine tendents – osa sellest kogemusest tahab läbi edasiarenduse füüsilisse ruumi tagasi jõuda!
Aitäh Martin Melioranski ja jõudu 3D laborile!