Oktoobri lõpus toimusid EKAs kõrghariduse tulevikuga tegeleva europrojekti FAST45 raames laborid – kahel päeval loodi “tuleviku-arhiive”, mis räägiksid meile soovitud/kardetud arengutest, mis järgmiste aastakümnetega kõrgahariduses juhtuda võivad.
Laborite üheks külaliseks oli Jaak Tomberg, Tartu Ülikooli nüüdiskirjanduse vanemteadur, kelle uurimisalaks on mh ulmekirjandus ja utopistika ning kes kuulub ka EKA juures tegutsevasse nüüdiskultuuri uurimise töörühma (vt siit).
Maarin Ektermann salvestas labori raames toimunud intervjuu, uurides, kuidas ulme aitab tulevikust mõtlemist käivitada, milliseid võiksid olla tuleviku-kujutlemise harjutused ning last but not least – kuidas Tomberg õppejõu tööd tulevikus ette kujutab. Lugemissoovituse saab ka!
Jaak Tomberg. Foto: Krõõt Tarkmeel
Maarin: Kuidas ja miks hakkasid sa kirjanduses tegelema (mh ka) just ulme ja utoopiatega? Mis sind nende teemade juures paelub?
Jaak: Ega see päris tavapärane uurimissuund tõesti pole, aga samas tundus mulle üleskasvamine 90ndate Eestis juba ka päris ulmeline kogemus. Mind mõjutas väga ka kusagil nullindate alguses ulmekirjanik William Gibsoni öeldu – kui ta väitis, et on otsustanud loobuda ulmekirjanduse kirjutamisest ning hakata kirjutama lihtsalt nüüdisaegseid romaane – et elu muutub nii kiiresti, et meil ei ole enam piisavalt kindlat jalgealust, kujutlemaks ette küllaldaselt üksikasjalikku tulevikku. Noore kirjandusteadlasena hakkasin sellest mõtlema ja jõudsin lõpuks järeldusele, et mida tehnilisemaks muutub kultuur, seda ulmelisemaks muutub realism, mis taotleb selle kultuuri usutavat-adekvaatset kajastamist ning ma hakkasingi uurima realismi ja teadusulme nüüdisaegseid suhteid. Ulmel on väga head vahendid tehnoloogiliste keskkondade üle mõtisklemiseks, nende võimaluste avamiseks ja kriitiliseks peegeldamiseks. Lisaks on mul tunne, et ulmekirjandus oma maailmade ulatusega haakub iseäranis hästi meie praeguse maailma ulatusega, näiteks üleilmastumise ja kasvava globaalse teadlikkusega, nüüdiskultuuri ühendatuse ja tihendatusega, suurte probleemidega, mida tuleb lahendada seoses keskkonnaga ning mis leiavad aset ju planetaarsel skaalal – ulmekirjandusel on alati olnud tööriistakast sedasorti suurte mõõtkavade haldamiseks. Näiteks kirjandusmaastikul toimub väga suur osa keskkonnateemalist arutelu praegu just ulmekirjanduses. Põhjus, miks ulmekirjandus on minu meelest nüüdiskultuuriga sünkroonis, seisneb selles, et nüüdiskultuuri sisemine intensiivsus ja asjad, mida siin oluliseks peetakse, haakuvad üsna hästi ulmekirjanduse poeetika sisemise intensiivsuse ja teatud laadi temaatiliste motiividega, mille üle ulme alati arutlenud on.
Foto: Evert Palmets
Maarin: Millised on need tulevikud, mida ulmekirjandus kipub tavaliselt ette kujutama? Mis on ulmekirjanduse ja utoopiate esile manamise nö mainstream ja mis on underground?
Jaak: Mainstream avaldub võib olla kõige rohkem üheülbalistes düstoopiates või katastroofifilmides, mida sageli võime näha Hollywoodi kinolinal. Aga selle kõrval toimub päris vilgas mõtisklus väga paljude nüüdisajal oluliste ühiskondlike probleemide aadressil. Sest miks ulme tegelikult ikkagi oluline on, on see, et kujutledes olemasolevast lahknevaid maailmu, olgu see siis alternatiivajalugu, paralleelreaalsus, kauge universum või ka tulevik, siis need kõik on ju tegelikult metafoorid, mis võimaldavad meil võrrelda tulevikku või paralleelset või alternatiivset aega meie enda olevikuga. Sedakaudu võimaldavad erinevad ulmemaailmad ja nendes kujutatud motiivid väga head kriitilist distantsi meie praegusest igapäevast. Android võimaldab lihtsustada mõtisklust näiteks tehnika sissetungi üle meie kehadesse, selle üle, kuidas tehnika kujundab meie identiteeti jne. Ulmeuurijad tegelevad palju ka kõikvõimalike ebavõrdsuste ja vähemuste küsimustega, kasutades kriitilist distantsi, mida ulme võimaldab. Ulme saab aidata tulevikule mõelda, kuid mitte sedakaudu, et ulme käiks kuidagi sirgjooneliselt välja mingi veenva pildi näiteks aastast 2045. Ulme võib seda teha, aga tema põhiline väärtus on ikkagi just nimelt selles, et ulmes pannakse see aeg võrdlusesse meie kaasajaga ning seda tehes tuuakse meie ümber nähtavale väga palju neid asju, mida oleme pidanud enesestmõistetavaks, aga mis tegelikult on muudetavad.
Seda tõestavad hästi ka teadusulmelised momendid meie igapäevases ajaloolises olevikus, näiteks koroonapandeemia esimene laine. Millegipärast hakati minu käest äkitselt üsna palju küsima, et sina, ulmeuurija, ütle nüüd, mis saama hakkab! Ma ei olnud kunagi nii palju intervjuusid andnud. Toonane peapööritus pidi mõjuma ulmelisena ning tekkis veendumus, et ehk teadusulme uurija teab, kuidas sellises olukorras asjad minema hakkavad. Tundub, et see kriis sundis meid päris paljusid seni enesestmõistetavaks peetavaid asju ümber vaatama. Mingis mõttes teeb ulme sedasama kirjanduslikus vormis, viib meid kaugele tulevikku ja sealt hakkab meie olevik paistma muudetavana, ümber vaadatavana. Selleks, et kujutada midagi aastal 2045, selleks, et mõelda kastist välja, oleks esmajoones tarvis pihta saada nendele asjadele, mille kohta me justkui vaikimisi arvame, et neid nagunii muuta ei saa, aga mida tegelikult saab üsna lihtsalt. Ulme tegelik funktsioon on meie olevikku lahti raputada, mitte anda meile mingit üht kindlat nägemust tulevikust. Aga selle lahtiraputuse kaudu aitab ta meid ka tuleviku suunas.
Foto: Evert Palmets
Maarin: Üks asi, mida ma olen selle pooleteist aastaga selgeks saanud, mis FAST45 projekt kestnud on, on see, et tulevikust mõtlemine on kohutavalt keeruline. Me loksutame mõtteid edasi-tagasi, aga need on enamuses ikkagi juba tuttavad mõtted. Tahetakse, et me sooritaksime “future jump’i”, aga väga raske on (kunstikõrghariduse) tuleviku suhtes midagi täiesti uut ette kujutada. Kuidas sina oma tudengitega seda tulevikust mõtlemise harjutust oled teinud?
Jaak: Minu jaoks algas see tulvikupiltide harjutuse mõte ühest ajalooseigast: 1789.aastal läks kuningas Louis XVI jalgealune kuumaks ja ta korraldas sellise projekti, mille tulemust tuntakse “cahiers de doléance” nime all; sisuliselt oli see kaebuste ja ettepanekute kogumine. Kuningas küsis kõigilt kolmelt seisuselt, mis nende arvates valesti on ja kuidas Prantsusmaad parandada. Selle asja ajalooline väärtus on see, kui ajaloolased tahavad teada, mis õhku hingas Prantsusmaa tuhande seitsmesaja kaheksakümne üheksanda aasta alguses, revolutsiooni künnisel siis seal on umbes pool miljonit kaebust ja soovi kirjas. Aadlikud soovisid võib olla natuke kuningavõimu lõdvendada, aga talumees ütles, et kuulge parandage see kivisild seal ära, ma ei saa sealt hobusega üle; neid soove oli nii erineval tasandil.
Selle peale ma mõtlesin, et tuleks luua ka nüüd ja praegu selline tulevike arhiiv. Võib ju olla nii, nagu Gibson ütles – et meie lapselapsi huvitab meie tulevikunägemus umbes sama palju nagu meid huvitab meie vanavanemate kunagine tulevikunägemus. Kuid teisest küljest võib tuleviku kujutlemine olla esmane ligipääs teatud laadi kultuurilisse teadvusesse, sellesse, mis õhku me hingame. Ütle mulle, milline on su tulevik ja ma ütlen sulle, kus ja kuidas sa elad! Nii et minu meelest võiks ka siin Eestis hakata tegema süsteemset tulevikupiltide korjet, erinevates haridusastmetes, võiks luua andmebaasi, mida saab kogu aeg täiendada, kuhu on avalik ligipääs ja mis väga idealistlikult mõeldes siis kolme-neljakümne aasta pärast annab ehk mingeid üldistavaid tulemusi.
Ma olen ise oma loengutes tõesti natuke ka algust teinud. Eks see ülesanne tuleks paremini välja töötada, aga praegu ma palun oma tudengitel minna aastasse 2049 ja kirjeldada oma parema äranägemise järgi, absoluutselt vabas vormis viit valdkonda: poliitilis-majanduslikku, teadus-tehnilist, sotsio-kultuurilist, ökoloogilist ja veel üht olukorda omal valikul. Sellesse ülesandesse on suhtutud suurema ja väiksema loomingulisusega, tõsisemalt ja humoorikamalt. Aga kuna siin ei ole õiget vastust, annab kõik mingis mõttes tulemusi. Selle ülesande miinuseks on asjaolu, et see küsib liiga üldiste üksuste järele, nii et sageli on tulemused etteennustatavad. Kui küsida praegusel, milline on hariduselu aastal 2045, siis enam-vähem kõik ütlevad, et see on kohandumise-, loomingulisuse- ja õppijakeskne. Kui sa küsid liiga suurte üksuste järgi, siis on raskem kastist väljas mõelda, sest makroprotsessidel põhinevad kujutlusvõimelised stereotüübid neelavad erinevuste varu alla.
Nii et teine võimalus seda ülesannet üles ehitada on mõne väikese situatsiooni kirjeldamise kaudu, nt anda ette selle tulevikumaailma üks eeltingimus ja paluda selle kaudu hakata seda maailma üles ehitama. Ulmekirjanik Philip K. Dick luges kunagi Robert Heinleini romaani “Beyond this Horizon” (1942) ja tõdes, et selle algus oli täiesti realistlik, aga siis äkki ühel hetkel tungis teadvusesse, et mingisugune nihe on ikkagi sees – et oot-oot, läks lehekülje võrra tagasi ja seal see oli – ust ei avatud mitte konventsionaalse moel, vaid see „avanes laieneva pupilli kombel“ („the door dialated“) ja teda paisati ühe väikese elemendi sekkumisega kohe absoluutselt teistsugusesse aegruumi. Dicki lugevas teadvuses tekkis kohe küsimus, et mis siin maailmas veel on, kui siin on pupilli kombel laienevad uksed?! Sellist tulevikust kontsentriliste ringidena mõtlemise harjutust on võib-olla lihtsam teha, kui võtta fookusesse mingisugune tehniline seadeldis, ja raskem, kui võtta fookusesse laiem ühiskondlik informatsioon. Aga kujutlegem näiteks ühiskonda, kus kõikide inimeste kõige olulisem küsimus hommikul ärgates on, et mida ma täna võiksin lugeda? Millised oleksid sellise ühiskonna ühiskondlikud, poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised tingimused? Siit saaks hakata neid asju arendama ja see on väga põnev.
Foto: Evert Palmets
Maarin: Tegelikult ma ikkagi tahtsin küsida, et kuna sa ise oled ka õppejõud ja teadur, siis mis sa arvad, kuidas on olla õppejõud aastal 2045?
Jaak: Ma arvan, et õpetamine-õppimine on kindlasti palju personaliseeritum. Õppejõud on pigem mentor või eestvedaja, asjade siduja ja motiveerija, mitte kantslist jutlustaja nagu paljuski ikka veel tänapäeval. Kui nüüd püüda kujutleda end ärkamas üles õppejõuna aastal 2045, siis ma arvan, et ma lähen ülikooli ja seal vaatan kõigepealt mingit laadi tehisintellekti abiga läbi terved kuhjad tudengite eelistusi, parameetreid ja nii edasi. Ma ei veeda õppejõuna palju aega kuskil klassiruumis, aga ma veedan väga palju aega, et panna kokku konkreetsetele tudengitele konkreetseid õpikomplekte ja pakette, et õppimine oleks personaliseeritud. Ma kahtlustan, et selle peale hakkab selles tulevikumaailma kuluma kogu minu aeg. Siin on palju psühholoogilist tööd, mida aitab teha midagi tehisintellekti laadset, aga mis ei saa sellega ise lõpuni hakkama, vähemalt veel mõnda aega mitte. Ja minu töö ongi siis just nimelt personaliseerida tudengite jaoks õpikomplekte, sest õppimine saab olema ka palju rohkem distsipliinide vaheline, me ei õpi enam kunsti või kirjandust vms. Nii et ma istun oma laua taga tükk aega, mul on igasugust kogutud infot, aga põhiliselt ma süvenen inimestesse, kohtun nendega, räägin nendega, küsin neilt, mida nad teha tahavad jne. Selline on minu nägemus või unistus kõrghariduse tulevikust, millest lähtuvalt võiks siis edasi mõtlema hakata, et mis selles maailmas veel olla võiks? Milline näeb välja õpiruum sedasorti haridussüsteemis, kas õpiruumi üldse on olemas, jne. Aga võib-olla olen sedasi kujutledes liiga julge – suure tõenäosusega pole mina see, kes niimoodi üles ärkab, sest mina olen selleks ajaks juba liiga vana, et nendeks tegevusteks ümber õppida…
Foto: Evert Palmets
Maarin: Lõpetuseks ma küsiksin sinult lugemissoovitust!
Jaak: Soovitaksin lugeda William Gibsoni eelviimase romaani “The Peripheral” algusosta, umbes sada lehekülge. See oli minu jaoks äärmiselt kummastav lugemiskogemus: mind oli paisatud tulevikku, aga see oli nii katkendlik, et ma ei saanud mitte midagi aru, ma pidin kogu aeg guugeldama, millest seal jutt käib, jne. Ma lugesin seda mitu korda, enne kui sain lõpuks aru, mis on olnud kavatsus: näidata meile, mis meiega päriselt juhtub, kui me äkitselt teeme seda future jump’i, mida sa enne mainisid. Näidata, kui puudulikud on meie teadmised, kui me satuksime tulevikuaega. See on hea inspiratsiooni ammutamise kogemus selle kohta, milline oleks kognitiivne üleminek hüppes olevikust tulevikku. Too tulevikuaeg on meie omast kvalitatiivselt väga erinev ja seetõttu ei saagi selle kohta kõike lõpuni teada. Gibson on selle teadmatuse efekti peale panustanud ja see on hästi huvitavalt välja kukkunud. Edasi läheb juba lihtsamalt, aga just see algus oli väga põnev. Ulme on meile ju alati midagi tundmatut lihtsamaks teinud, aga teiselt poolt, võib-olla see tuleviku usutavus peitubki tema tundmatuses. Miks muidu teda üldse tulevikuks kutsuda?
Aitäh Jaak!