EKA vilistlaste Elin Kardi ja Vano Allsalu keskel seisab President Alar Karis
Austatud ja lugupeetud eesti kunstipere,
palju õnne Eesti Kunstnike Liidu 101. sünnipäeva puhul. Alles mõne aasta eest te tähistasite oma 75. sünnipäeva ja nüüd juba 101. Aga eks aeg lendab kiirelt! Aga tegelikult on selge, et end Eesti Kujutavate Kunstnikkude Ühingu õigusjärglaseks pidamine on ainuõige tee. Ja on väga teie moodi pidada just 101. sünnipäeva suurelt – 100. sünnipäev olekski kunstnike jaoks liiga ebaoriginaalne ja tavaline.
Kui põgusa pilguga vaadata 1922. aasta 14. märtsil loodud Eesti Kujutavate Kunstnikkude Ühingu algimpulsse ja tegevust uurida, jääb mulje, et saja aastaga pole midagi muutunud. Sai ju ühingu ülesandeks eesti kunstnike koondamine nende materiaalsete ja vaimsete huvide kaitseks ning kunstikultuuri süvendamine ja levitamine Eestis. Ometi ei kestnud see ideaal kaua: juba aasta pärast tekib ühingus lõhe, esimees solvub ja vahetub.
Algusaastaid on 1932. aasta kuukirjas Olion vaimukalt kirjeldanud kunstnik August Jansen: „Kui meie kunstnikkonnal on olnud halbu instinkte, siis on need välja arenenud just pärast kultuurkapitali sündi. Kunagi pole nii isiklikuks ega sallimatuks mindud kui nüüd. Need saama-instinktid on ka hiljem Eesti Kujutavate Kunstnikkude Ühingule uue hoobi annud. Pärast seitsme-aastast koostööd Kunstnike Ühinguga „pallaslased” /…/ keelavad oma liikmetele olemast Kunstnike Ühingu liikmeiks. Vahepääl otsitakse küll teid mingi ebamäärase kunstikeskasutuse loomiseks, aga viimane kunstnike kongress, Tallinnas kevadel aastal 1929 näitas lõplikult, et kunstirahvas suuga rohkem suudab kui teoga korda saata. Tol kurikuulsal kongressil, kus muu seas rahvahääletuse korras tunnistati kunstnikeks suur hulk diletante ja kunstiõpilast, asutati mingi „Kunstnike kogu“, mis pidi Kunstnike Ühingu aset täitma. Loodetavasti oli see viimne kukerpall kunstirahva koondamiseks ühe mütsi alla, sest oleks küll liig, kui saaksime veel kolmanda üldorganisatsiooni meie väikesele kunstiperele. Parem oleks küll igal kunstnikul eneselt küsida, kas mitte meie rahva juures ei peitu viga ja ühise keele mittemõistmine igas üksikus eneses; kas ei tule mitte siin igaühel enese juures kindlam organisatsioon luua suu, südame ja pää vahel.“
Jah, pealiskaudne tänase ja toonase kõrvutamine ei päde kuidagi. Täna on olukord võrratult parem.
Meil on ühtehoidev kunstipere; on niivõrd palju oma- ja erinäolisi põnevaid loojaid; Eesti Kunstiakadeemia uus hoone on andnud kogu valdkonnale uue hingamise ja keskpunkti; on palju aktiivseid ja andekaid noori, kes tahavad kunsti õppida ja sellega oma elu siduda ja kellele EKA annab eluks kaasa suurepärase tutvusringkonna, tsunftisisese inimvõrgustiku; meie kunstnikud on kohal rahvusvahelistel suursündmustel ja residentuurides; toimub üha laiem koostöö eri valdkondade vahel alates kujutavast- ja tarbekunstist kuni arhitektuuri ja etenduskunstideni välja. Hea näide valdkondade ülesest koostööst on kindlasti tänavune Veneetsia Arhitektuuribiennaal.
Samuti on kunstnikupalk muutunud meie ühiskonnas loomulikuks nähtuseks. Ka pelgalt oma loomingust elatuvaid loojaid on pisitasa juurde tulnud. Ja kunsti hindavaid ja toetavaid ettevõtjaid lisandub vaikselt koos kunsti soetavate eraisikutega. Avalikku ruumi on jõudnud palju nn protsendikunsti, mida – tõsi – saaks paremini suunata ja selle kaudu kvaliteeti tõsta, kuid ometi on selle abil ka praegu elu saanud mitmed väärt teosed. Ka kuraatorite tööd on üha enam väärtustama hakatud ning nende tasud märgatavalt tõusnud.
Seda kõike kroonib meie lojaalne ja arvestatav kunstipublik, kelle hulk samuti pärast koroonapandeemia kunstlikku pausi järk-järgult tee galeriidesse ja näitustele tagasi leiab.
Jah. Nii palju on ju hästi, ent ometi…
Ometi me räägime riigipoolse kunstirahastuse ebapiisavusest ja Kulkale liigse koormuse panemisest, ravikindlustuse võimalusest kõikidele loojatele, Eesti Kaasaegse Kunstimuuseumi valusast olukorrast, EKA ruumikitsikusest, Tallinna Kunstihoone renoveerimise pausile panekust; sellest, et meie kunstivaldkond toetub liialt erakorraldajatele ja inimeste missioonitundele; sellest, et õppejõud ei jõua oma sõpru ära rääkida, et nad madala palga tõttu õppejõuks tuleksid; sellest, et kunstist ei ole võimalik ära elada.
Sellest, et see kõik ei ole normaalne.
Olen täiesti nõus. See ei ole normaalne ega jätkusuutlik. Need asjad peavad muutuma ja muutuvadki, kuid need muutused on aeganõudvad. Liiga aeganõudvad meie väikse riigi kohta. Me peame riigina pingutama, et me saaksime eesti kunstile häbi tundmata silma vaadata, sest suhtumine oma kultuuri teeb riigist riigi.
Ma tänan ja kiidan siinkohal teie valdkonna väsimatuid eestkõnelejaid – Kunstnike Liidu presidenti Elin Kardi ja Kunstiasutuste Liidu tegevjuhti Kadi-Ell Tähistet. Aga ma kutsun üles teid kõiki tegema avalikus aruteluruumis kunsti nähtavamaks ja kuuldavamaks.
Teie mõtted on vajalikud ja avalikku arvamusruumi rikastavad. Mida enam on kunstist kirjutajaid ja mõtlejaid, seda rohkem ühiskondlikku resonantsi on valdkonnale tervikuna. Ma räägin siinkohal nii kunstikriitikast ja retseptsioonist kui kunstnike monograafiatest ja käsitlustest. Seda ka tänapäeva loojate osas.
Samuti vajame laiemalt selge sõna ja avara ühiskondliku pilguga eestkõnelejaid kogu kultuurivaldkonna poolt. Et meie mõtteruumis ei domineeriks ainult majanduslik mõtlemine, pragmaatika ja poliitika, vaid ka vaimsed vajadused, inimlikud sihid ja sügavam mõte. Ka seda ei tee peale teie keegi teine. Ka see on teie vastutus.
Head inimesed.
Lõpetuseks tahaksin ma tsiteerida mitte küll Kunstnike Liidu loomises olulist rolli mänginud Noor-Eesti, vaid hilisema kirjandusrühmituse Siuru liiget August Gailitit: „Sest inimene on ometi loodud mingiks ülesandeks, mingi sügavam mõte on talle hälli kaasa antud, aga see ei või olla võim, hiilgus ja kaaslastele valu sünnitamine. Leida oma ülesande sügavam mõte, õilistada ja kaunistada elu – ainult see eraldabki sind kiskjast ning talutab uhkust sinu kojast sisse.
Sa kastad oma lille, et ta kauemini õitseks, miks ei kasta sa oma rõõmu ja armastust, et ta ei närtsiks juba järgmisel päeval? Miks oled avanud kõik oma südame uksed, et kurjus ja kahtlused jooksevad sinna nagu talvised tuisud sisse, aga usust ja lootusest pöörad näo kõrvale, nagu oleksid näinud mõnd inetust?
Selleks maalibki kunstnik, et näidata seda, mida sa ise pole tahtnud märgata või mis sulle on muutunud tavaks; selleks kirjutabki kirjanik, et sa loeksid seda, milleni su oma süda ja silma pole küündinud; selleks komponeerib helilooja, et sa laulaksid ja hõiskaksid kaasa noid helisid, mida oled matnud oma kivinenud südamesse. Kõik nad näitavad sulle suurt, pulbitsevat elu, sest sa ise oled oma ahnuses ja rühkimises unustanud peamise – et sa elad!“
Kallis Eesti kunstipere, ärge väsige meile näitamast inimese sügavamat ülesannet ja mõtet. Ärge väsige meile näitamast, et me elame.
Ma tänan teid.
Ma loodan teie peale.
President Alar Karis 19.03.2023 Eesti Kunstnike Liidu 101. aastapäeval Estonia kontserdisaalis.
Kõne viide: