Kateriin Ambrozevits ja tähtis aastaarv. Foto: Sakala
Suvepraktika viis EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna õppejõud ja tudengid augusti teisel nädalal Suure-Jaani, Johannese kirikusse siseviimistlust uurima.
Kui seni on arvatud, et Eesti kirikud olid keskajal valdavalt värvilised, siis nii nagu varem Pilistveres, leiti ka Suure-Jaanis kaheksa krohvikihi eemaldamisel vaid valget krohvi.
Keerulise ehituslooga Suure-Jaani kirik on ehitatud XIII sajandi teisel poolel, mis teeb sellest vanima kivist maakiriku Viljandimaal. Liivi sõja järgselt varemeisse jäänud ning alles 1699. aastaks taastatud pühakoda sai taaskord rängalt kannatada 1703. aastal Põhjasõjas, mil Vene väed selle maha põletasid. Päästa suudeti vaid 1652 aastal valatud kirikukell, mille kõla saame tänaseni kuulda Stockholmis. Järgnesid suuremad taastamistööd, millele tõenäoliselt viitab uuringute käigus seinalt välja puhastatud aastaarv 1733 ja mis dendrokronoloog Alar Läänelaiu sõnul klapib hästi ka katuse puitkonstruktsiooni uuringu tulemustega. Taastamise käigus asendati senised võlvid puitlaega. Leiti ka jäänuseid võlvidest ja keskaegsest krohvist. Võlve, mida toetasid arvukad sambad, oli kogu kiriku sisemuses. Keskajast on säilinud veel kooriruum koos võidukaarega, torni roosaken ja osa müüritreppe. 19.sajandi lõpuveerandil sai kirik uusgooti stiilis uue sisustuse, mis on tänaseni jäänud viimaseks suuremaks muudatuseks.
Uurijaile oli tööde läbiviimine paras väljakutse kuna krohvikihid sisaldasid mitmesugust ehitusprahti – tellise-, kivi- ja krohvimattide tükke. Uurimisgrupi hinnangul on kirik selle ajalugu arvestades siiski üllatavalt hästi säilinud ning suuremaks murekohaks on vaid vihmavett läbi laskev katus.
Loe lisaks:
Suure-Jaani kiriku sein hakkas kõnelema – Sakala, 14.august.2020
