Merilin Talumaa
2012. aasta kevadel kirjutas VKG alla koostöölepingutele Eesti Kunstiakadeemiaga. Koostöö eesmärgiks on luua üliõpilaste jaoks võimalusi, mis toetavad regioonis nii õppetöö korraldamist kui ka praktikavõimalusi. Koos 19 teise ettevõttega asutas VKG 2012. aasta detsembris vastutustundliku ettevõtluse Eesti võrgustiku, mille eesmärgiks on selle kontseptsiooni populariseerimine ning edendamine Eesti ettevõtluses ja riiklikul tasemel.
VKG, kelle territooriumil asub ka mitukümmend aastat tuule ja vihma käes seisnud vana Kohtla-Järve õlivabriku torn, on selle ajaloolist ja kultuurilist väärtust mõistnud ja algatas 2012. aastal koostöös EKA ja TTÜga ainulaadse ühisprojekti torni taastamise kontseptsioonide väljatöötamiseks.
Käesoleva aasta veebruaris avaldasid oma tööd neli meeskonda, kuhu kuulusid restauraatorid, arhitektid ja sisearhitektid EKAst ja ehitusinsenerid TTÜst. Projekti EKA poolse koordineerija Maris Mändeli sõnul moodustati meeskonnad põhimõttel, et igas grupis oleks esindatud kõigi nelja eriala tudengid. Sooviks oli soodustada koolijärgses tööelus olulist erinevate spetsialistide omavahelise koostöö oskust – nii EKA-s kui ka TTÜ-s.
Erinevate distsipliinide koostöö organiseerimine ei jäänud meeskondade ainsaks väljakutseks. Hoone pikk ajalugu ja spetsiifiline kasutuseesmärk dikteerisid nii esteetilisest kui insenertehnilisest küljest nõudlikke lahendusi, mille keerukust ja ambitsioonikust võib võrrelda Lennusadama taastamisel tõusetunud küsimustega. Lisaks tuli arvestada tellija vajaduste ja muinsuskaitseliste ning kohalike elanike ootustega.
Kontseptuaalselt jäid kõik neli gruppi tellija poolt seatud üldise eesmärgi piiridesse, milleks oli õlivabriku torni kui põlevkivitööstuse sümboli säilitamine ning sellest õppe- ja turismiobjekti väljaehitamine. Valminud eskiisid kujunesid ülesande püstituse raames küllaltki omanäolisteks – kes eelistas torni säilitamist tema algsel kujul, kes pakkus välja juurdeehituse. Interjööri osas oli torni algse ruumi säilitamine veelgi keerulisem, sest erinevad väljapakutud kasutusprogrammid (klassiruum, puhvet, puhkeala, raamatukogu, näituseruum jne) eeldavad teatud sisearhitektuurilisi muudatusi, kus võis pigem rääkida hoone karakteri säilitamisest. Siinkohal jäi läbiva joonena silma kõiki töid ühendav vana ja uue vastandumise idee, industriaalsete detailide säilitamine, lihtsate/kontrastsete materjalide kasutamine.
Kuigi hoone välis- ja terviklahendustes jäädi pigem alalhoidlikuks, leidub igas eskiisis huvitavaid mõtteid, mis võivad VKG-le kujuneda mõtete allikaks lõpliku arhitektuurse projekti tellimisel. Silma jääb näiteks idee rajada väike raudtee külastajatele kasutamiseks, kino rajamine juurdeehitusse, erinevad valguslahendused igasse ruumi, läbipaistev lift läbi hoone, jne. Tore on ka see, et hoone välislahendus ja ümbritsev ala leidis töödes huvitavaid käsitlusi – näiteks astmelise maastiku rajamine hoone ümber, loomuliku aasa tekitamine, maa-aluse tunneli rajamine, suurte industriaalsete objektide ja detailide esiletõstmine.
Huvilistel on võimalik tutvuda EKA ja TTÜ tudengite poolt esitatud eskiisidega ja Kohtla-Järve keemiatööstuse ja seotud hoonete ajalooga kohapeal ja EKA arhitektuuriteaduskonnas.
Julia Piilmann, VKG ühiskondliku vastutuse juht: “VKG plaan tootmisterritooriumi asuva õlivabriku torni taastamise osas ulatub 2006. aastasse. Nii tol ajal, kui ka praegu tundub, et ees on veel hiiglaslik töö, aga vähemalt praegu, tänu tublidele EKA ja TTÜ õpilastele ja õppejõududele, on olemas selge visioon kuhu poole liikuda. Meie, kui suure tööstusettevõtte jaoks, oli see projekt ka parajaks väljakutseks. Kõik tekitas küsimusi alates tudengite laskmisest suure tööstuse tootmisterritooriumile kuni ligi 100-aastase vabrikutorni ohutuks tegemiseni. Õnneks, koos me lahendasime kõik tekkinud küsimused ja koostöö tulemuseks on valminud 4 kontseptsiooni, mis näitavad meile suunda edasises töös.
Meie, kui tööstusettevõtte esindajatele, oli see tulemus imeline. Olles igapäevatöös kaugel õppeprotsessist ja kaasaegsetest sisekujundus – ja arhitektuuri lahendustest, me olime lummatud ideede uudsusest. Meie torni alusel tehtud lahendused on väärt esitlemist parimates kaasaaegsetes arhitektuuriajakirjades. Meile pakuti lahendusi, millest me saame inspiratsiooni, mida me tahame ellu viia vaatamata projekti eeldatavasti suurele rahalisele mahule. Me saime inspiratsiooni, et minna alustatud tööga edasi ja kujundada õlivabrikutorni siseekspositsioon viimse detailini. Meie arvame, et töö käigus valminud kontseptsioonid on väärt tutvustamist ka meie lennuväravas Tallinna Lennujaamas. Juba septembrist kolib uuendatud õlivabrikutorni makett lennujaama vitriini, et kõik Ida-Viru piirkonna elanikud, kes tunnevad torni hoonet hästi ja samuti teised Eesti inimesed saaksid tutvuda julge ja ambitsioonika EKA tudengite ideega.
Ühesõnaga unistame suurelt! Suurimate tänudega imelisele EKA õppejõudude ja tudengite meeskonnale!”