Urmas Puhkan ja Lauri Kilusk. Foto: Andres Lõo
Teisipäeval, 10. novembril kell 17 avatakse EKA Galeriis Urmas Puhkani, Lauri Kiluski ja Martin Melioranski korraldatud rahvusvahelise keraamika töötoa-näitus „Keraamiline dimensioon” ja selle kõrval ka Juss Heinsalu isikunäitus „AL₂SI₂O₅(OH)₄”.
„Keraamiline dimensioon” raames tuleb EKA Galeriisse avatud saviprindi labor, mis on avatud kõigile. Kuna kunsti vallas on aina enam maad võtnud valdkondade ülene ja vaheline mõtlemine – suhtumine, et erineva ettevalmistusega inimesed kokku saaksid – on äge juhus, et selle näituse raames sellised eri taustaga inimesed kohtuvad. Tegemist on avaliku laboriga, mis kõneleb teaduskunsti keelt. Kui Juss Heinsalul on väljapanek pigem kunstipärane, siis „Keraamilise dimensiooni” rõhk on tehnoloogial.
Tore kohtuda, Urmas Puhkan ja Lauri Kilusk, teie olete nö keraamikaosakonna põhivara..
Lauri: Urmas on keraamikaosakonna juhataja, mina olen töökoja meister.
Urmas: Keraamikaosakonnast on küll rohkem inimesi. Meie oleme kõige rohkem seotud 3D-printimisega. Võib-olla taustast niipalju, et meid on Lauriga koguaeg huvitanud igasugune tehnika ja savi sidumine. Minu arvates me innustume kõikidest asjadest, mis näitavad savi või keraamikat suures kontekstis. Ja kui 3D-printimine maailma tuli – teati sellest küll juba ammu – aga kuidagi jäi see võrdlemisi kaugeks veel, sest meil ei olnud ka sellist viimast…
Lauri: … Meil ei olnud seadmeid.
Urmas: Ja siis oligi selline õnnelik juhus, et Madis (Kaasik: toim.), kes siit just välja läks, tegi 5 aastat tagasi EKAs ühe presentatsiooni, koos Ljudmilla Georgijevaga ja põhiline tuluke, mis siis süttis – Lauri siis veel EKAs tööl ei olnud, aga kuna tal oli kogemus 3D-failide loomises ja juba kasutas 3D-programme – sidus meid see kogemus.
Madis Kaasik on ju EKA prototüüpimise labori juhataja?
Urmas: Insener. Temaga moodustasimegi ideaalse koosluse. Meie soov, Madise inseneri nupp ja Lauri 3D-failide tundmine.
Lauri: Minu osa on kõige rohkem võibolla see materjali tundmine – savi. Kui Madis paneb masinaehitusliku know how sinna sisse, siis minule jääb vaadata, kuidas materjal käitub. Samal ajal annan masina kasutajana ka tagasisidet, et kuidas masin areneb.
Paneks laiemassse konteksti. Ongi ju üllatav seos, et savi uutmise laines on automatiseerumise ja digitaliseerumise väljundina sündinud 3D-saviprinter. See ei ole, 3D-le mõeldes, esimene materjal, mis pähe hüppab, plastmassi ja muude uustraditsiooniliste materjalide kõrval. Kuidas te ennast sellise arhailise materjali meistrite, kasutajate, propageerijate ja selle materjaliga töötajatena näete savi võimalusi automatiseerumise laines, mis nüüd ka kunstides toimub?
Lauri: Võimalused on head, muidu me sellega ei tegeleks. Oleme juba hästi palju rääkinud, kuidas savi on ju täiesti ökoloogiline materjal ja endiselt hästi kättesaadav. Savi on baasmaterjalina küllaltki soodne. Kiireks prototüüpimiseks ja ideede läbi töötamiseks kohane.
Mida te siis prototüübite? Mis ideed need on, millest räägite?
Urmas: Alustame sellest, millega me niikuinii juba tegeleme – nõud, näiteks. Igasugused väikevormid. Skulptorid ja arhitektid samamoodi saavad väikevormidega töötada. Kui ta on sul juba nö olemas – ideena, arvutis, failina – siis sul ei pea olema traditsioonilist keraamiku oskust. Lased selle faili lihtsalt nö välja – käega katsutavaks.
Lauri: Praegu me proovimegi igasuguseid võimalusi läbi.
Ja te kutsute selle näituse raames oma õuele teist know howd – nagu näiteks arhitektid, disainerid või muu ruumilise ja ümarplastilise kogemusega kunstnikud, insenerid, mistõttu kambas ka Madis Kaasik. Aga ka arhitekt Martin Melioranski. Milles seisneb arhitekti sisend selles projektis, mida on tema kogemus siia toonud?
Urmas: Arhitektid on natuke teistmoodi. Neil on oma nägemus, tehniline, programmide poolest. Näiteks, parameetriline disain Kaiko Kivilt, kes on toonud täiesti uut lähenemist.
Andres: Mida see täpselt tähendab – parameetriline?
Lauri: See tähendab, et me ei disaini enam lihtsalt objekte, vaid protsessi ennast. Parameetriline disain võimaldab seda, et programmi abil luuakse süsteem, mida võib nimetada ka algoritmiks, retsept või süsteem, millegi loomiseks. Samal ajal parameetrid, mida 3D loomiseks kasutatakse, on nö lahtised. Kogu protsess on muudetav.
Selle näituse raames saame näha mingit väljundit – mida?
Urmas: Paneme täiesti ausalt välja praktiliselt oma viie aasta kogemused, parimad palad – ja ka eksitused – parimad eksitused!
Lauri: Vahel on piiri raske tõmmata…
Urmas: Jah, tihtipeale eksitus muutub mingiks ägedaks katsetuseks või uueks ideeks…
Jah, kunsti, loodust või teadust pole ju olemas eksimismomendita…
Urmas: Aga me loome seda kõike 3D-töökojas, mis sest, et oleme liiga palju juba tegelenud tehnilisega. Nüüd me tahame uusi loomingulisi ideid näha – tahame näha tulevikku, et mida nüüd edasi teha saab? See on kogu meie tegevuse laiem alus. Loodame, et tekib sünergia. Oleme sisse kavandanud loengud headelt kollegidelt Inglismaalt ja Taanist.
Lauri: Jonathan Keep Inglismaalt ja (ühest suust Urmasega) Flemming Tvede Hansen Taanist.
Urmas: Nendega koos oleme üle neti suhelnud. Üheltpoolt loeng ja teisalt ümarlaud.
Tema saab ju läbi selle ekpserimentaalse protsessi, üle virtuaalse silla kasutada seda, mida te nimetate koostöörobotiks? Kas ta saab seda kätt ka virtuaalselt kasutada?
Urmas: Jah
Lauri: See on võimalik, aga ta esineb siiski loenguga. Kirjeldab oma kogemust. Täna just tabasin end mõttelt, et meie näituse osa ei ole ainult kunstnike näitus kunsti tarbijatele. Me tutvustame ühte tehnoloogia võimalust, mis on meie loodud, et sedasorti loomisviis ja mõtlemine leiaks suuremat kandepinda.
Publik on kaasatud, aga nad ei pea tingimata ainult EKA inimesed olema – nad saavad olla ka inimesed väljastpoolt maja, sest EKA Galerii on ju avatud kõigile?
Urmas ja Lauri: Jah! Avatud, loomulikult.
Urmas: Kutsume kaasa mõtlema, ütlema ja omaenda failiga kohale tulema
Kes veel on näitusega seotud – vaatan, et näitusega on seotud suurem inimeste ring, ka tudengid?
Lauri: Jah, osalejate nimekirjas on meie magistrandid ja ka kolmanda ja isegi nooremate kursuste tudengid.
Urmas: Kusjuures, mõte ongi selles – nagu sa isegi ütled, EKA on erialaüleseks läinud – et läbi selle näituse tekitada ka teistes erialades mõtteid ja ideid. Et kuidas ägedalt seda võimalust kasutada… Oleme nüüd juba päris kõvasti ise sellesse panustanud — läbi HITSA programmi (vaata, see pump , mis seal paistab – näitab laborisse käega). Oleme võimaluste volüümi suurendanud ja seda kõike teinud mugavamaks, täpsemaks ja paremaks. Loodame, et läbi “Keraamilise dimensiooni” näituse õnnestub tõestada ennast. Plaanid on ka tulevikuks.
Intervjueeris Andres Lõo.
Näitus jääb avatuks kuni 28. novembrini.
Sissepääs toimub Kotzebue tänavalt.
Palume kanda maski.