Põhja pst 7
Algus k.p.:
07.03.2019
Algusaeg:
16:00
Lõpp k.p.:
07.02.2019
Uus HÕSi formaat, lugemisgrupp, proovib kevadsemestril tempot, kus kohtutakse üle nädala ning loetakse paar peatükki korraga.
Esimene raamat, mille lugemiseks võtaksime, on bell hooks’i “Teaching To Transgress” (1994).
Teine raamat, millega loodaks enne mai lõppu ühele poole saada, on Maggie Bergi ja Barbara K Seeberi “Slow Professor” (2016), aga vaatame jooksvalt.
Esimene kohtumine toimub neljapäeval, 07.03 kell 16.00.
Lugemisplaan:
I kohtumine: peatükid Introduction, Engaged Pedagogy, A Revolution of Values (kokku 35 lk)
II kohtumine: peatükid Embracing Change, Paulo Freire, Theory as Liberatory Practice (42 lk)
III kohtumine: peatükid Essentialism and Experience, Holding My Sisters Hand, Feminist Thinking, Feminist Scholarship (52 lk)
IV kohtumine: peatükid Building a Teaching Community, Language, (48 lk)
V kohtumine: peatükid Confronting Class in the Classroom, Eros, Eroticism and the Pedagogical Process, Ecstasy (32 lk)
Lugemisgrupiga liitumiseks ja küsimuste korral palun kirjutage: maarin.ektermann@artun.ee!
Autorist ja raamatust:
bell hooks (1952) on kirjanik, professor, feminist, aktivist. Oma autorinime on ta laenanud vanavanaemalt ning see kirjutatakse alati väikeste tähtedega, et juhtida tähelepanu isikult ideedele. bell hooksi tekstide fookuses on olnud rassi- ja sooküsimused kaasaegses kapitalistlikus ühiskonnas, uurides, kuidas toimub igapäevases elus piiride põlistamine ning rõhumismustrite loomine. Ta on avaldanud üle 30 raamatu ning rohkelt nii teaduslikke kui laiemale lugejaskonnale mõeldud artikleid, hooks on ka armastatud avalik esineja ja õppejõud.
“Teaching to transgress” (1994) on tema esimene oluline raamat hariduse valdkonnas. Selles esseedekogumikus kirjutab ta isiklikus ja mitte-formaalses stiilis oma tõekspidamitest ja jagab oma õpetamisfilosoofiat. Raamat on mõeldud olema ligipääsetav väga laiale sihtgrupile ning see põhjendab ka autori valitud keelekasutust ja näiteid.
hooksi õpetamisfilosoofia toetub holistilisele haridusele, nn emantsipeerivale pedagoogikale, mille kõige tuntum (ja ka kunstiväljal kõige tsiteeritum) autor on Paulo Freire. Mõlema autori jaoks on olulisel kohal kirjaoskus, aga laiendatud tähenduses – pigem oma hääle leidmise ja selle võimestamise võtmes. Samuti on oluliseks märksõnaks kriitiline teadvus, mille kaudu jõuda enese-teostamiseni kõige laiemas humanistlikus tähenduses. Klassiruum on performatiivne situatsioon, kus julgustatakse ja toetatakse üksteist kammitsate äratundmisel ning siis nendest üle astumisel. Nn kaasav haridus (engaged pedagogy) toetub paljuski kriitilisele ja/ või feministlikule lähenemisele, kuid tähelepanu all on mitte ainult kriitilise mõtlemise arendamine, vaid ka pehmed väärtused nagu emotsioonide kaasamine, tundlikkus jms. Siinse protestntliku tööeetika kontekstis võib nende mõistete rõhutamine isegi mõnevõrra võõristavalt mõjuda. Lisaks tuleb ära märkida, et nii Freire kui hooks ning ka paljud teised emantsipeeriva hariduse autorid suunavad oma õpetused eelkõige marginaliseeritud ühiskonnagruppidega töötavatele õpetajatele, näiteks kohalikele koolidele getodes jne, nii et üks arutelu teema võiks olla ka, kuidas neid emantsipeeriva hariduse klassikuid meie konteksti “tõlkida”.
Teksti pani kokku
Maarin Ektermann
HÕS töögrupist