KVI uurimisseminar: Mari Laaniste

Siirdeaegse Eesti kultuuri ja ühiskonna üheks silmapaistvamaks iseloomustajaks oli rohujuuretasandist kuni riigivõimu tipuni ulatunud aktiivne ja kirglik suhestumine ajaloo ja mälu teemadega: Marek Tamm on taasiseseisvumisjärgsest mälupoliitikast kirjutades märkinud, et restauratsiooni vaimus riiklik mälupoliitika on olnud lahutamatu osa taasiseseisvunud Eesti poliitikast.* Selle tulemusel tõusis ühena uue iseseisvusaja kultuuri läbinud jõujoontest esile restauratsioonile häälestatud mälupoliitikaga kaasas käinud nostalgia kultiveerimine varasema, sõdadevahelise iseseisvusperioodi vastu, mis vormus erinevates eluvaldkondades mitmesugusteks katseteks seda kujutletavat ideaali taaselustada või (re)konstureerida.

Ettekandes vaatleb Mari Laaniste ajastuomase nostalgilise vaimu väljendusi 1990. aastate alguse ja keskpaiga Eesti mängufilmides, mis valmisid kohaliku filmitööstuse jaoks erakordselt keerulisel ajal, mil rinda tuli pista nii üldise majanduskaose kui rahastamismudelite ja valdkonna institutsionaalse maastiku ulatusliku teisenemisega. Ometi andis taas kätte võidetud vabadus filmindusele uut hoogu enneolematu võimalusega arendada teemasid, mis Nõukogude filmisüsteemis oleks ideoloogilistel põhjustel olnud mõeldamatud või takerdunud tsensuuri kammitsatesse. Näideteks on kolm nostalgilise mõõtmega mängufilmi, mis kõik kõlavad moel või teisel kaasa kuulsa kaasaegse poliitloosungiga “Eesti tuleb tagasi”: “Need vanad armastuskirjad” (lavastaja Mati Põldre, 1992), “Tulivesi” (Hardi Volmer, 1994) ja “Minu Leninid” (Hardi Volmer, 1997).

* Tamm, Marek 2012, Mälupoliitika. – Raivo Vetik (toim), Eesti poliitika ja valitsemine 1991-2011. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 174. (144-185).