24.03.2022 toimus EKAs europrojekti Futures Art School Trends 2045 raames õppejõududele suunatud töötuba, mis pakkus võimaluse välja mõelda kunsti kõrghariduse platvorm Eesti konteksti aastaks 2045.
Ehk et kui me korraks mõtleme laiemalt kui tänane EKA – mis laadi haridusplatvorme oleks meil vaja, et anda tipptasemel kunsti-, disaini-, arhitektuuri-, muinsuskaitse ja kunstiteaduse haridust? Kuidas võiks õpe olla struktureeritud kui meid ei piiraks Bologna süsteemiga kehtestatud 3 aastane bakalaureuse- ja 2 aastane magistriõppe + 4 aastane doktoriõppe ülesehitus? Milline see tuleviku kunstikõrgkool oleks kui mõelda nö puhtalt lehelt? Võib-olla oleks see väga tänase EKA sarnane, võib-olla üldse mitte?
Töötuba viisid läbi projekti projekti partnerid Uniartsist, Kai Lehikoinen ja Satu Tuittila.
Osalesid: Tüüne-Kristin Vaikla, Kadri Kangilaski, Juss Heinsalu, Frederik Klanberg, Eva Liisa Kubinyi, Stella Runnel, Kristiina Krabi-Klanberg, Marge Robam, Katrin Koov ja Henri Hütt.
FAST45 kohta saab rohkem lugeda SIIT ja SIIT
Projektijuht Maarin Ektermann tegi töötoa esitluste põhjal kokkuvõtted kolmest tuleviku kunstihariduse platvormist, mida välja pakuti.
Mitte-kool ehk non-school
Aluspõhimõte – kunst kui viirus. Nopotismi ja elitismi vastaline struktuur, avatud võimalikult laiapõhjaliselt. Kujutledes ühte koolipäeva: sa ärkad üles niidul (selles mitte-koolis on oluline kasutada kõiki oma meeli ning meelte aktiveerimiseks toimuvad erinevad rituaalid). Et oma aistinguid loominguks vormida, et niit ümbritsetud töökodade ja stuudiotega. Päeva väga oluline osa – ideede vahetamine, eriti tüüpi teadmiste jagamine. Iga päev toimub selleks eri tüüpi festival – vahel on see Arvamusfestivali kujuline, kus poliitikud ja arvamusliidrid tulevad arutama teemadel, mis on ühiskonnas olulised; vahel on see nagu Woodstock, meeli avardav kunstide süntees; vahel on need väljasõidud jne. Päeva lõpetab reflektsioon – mida sa õppisid, milline sai sinu looming jne; selleks on omakorda spetsiaalsed ruumid.
Õppimine selles mitte-koolis on projektipõhine – algul kohtumised ja ideede kogumine, siis sukeldumine uurimistöösse, ajalukku, kohtumistelt tulnud jälgede ajamine jne. Seejärel projekti tegemine, kusjuures konstruktiivne (mitte heidutav!) tagasiside on pidevalt kättesaadav. Projektide pikkused võivad olla 2 kuud või 10 kuud vms.
Ja last, but not least – kui sa selle mitte-kooli lõpetad, võid alati uuesti tulla ja see on täiesti teistsugune ning värskelt inspireeriv!
Re-ülikool ehk re-university
Alustuseks võeti selles grupis tähelepanelikuma luubi alla termin “jagatud teadmised/shared knowledege” – mida see ikkagi tähendab, kelle vahel ja kuhu suunas teadmiseid jagatakse? Kuidas teha nii, et teadmised ei oleks ainult selles konkreetses koolis kinni, vaid leviksid laiaulatuslikult edasi, erinevatesse kontekstidesse, linnas ja avalikus ruumis, maapiirkondes jne? Üks selle platvormi mõte oleks luua sidemeid kogukondadega, kasutades struktuuris selle jaoks eeskuju kunstiväljal levinud residentuuri-mudelit. Samuti, “jagatud teadmised” on oluline märksõna ka platvormi enda sees – professorite ja lektorite asemel vahendajad (facilitators) ning selles koolis õpiksid koos nii algajad kui juba väga kogenud professionaalid, koos ja üksteiselt. Koostöö olekski üks põhilisi märksõnasid. Osaleja jaoks oleks valikus nii struktureeritud radu nagu EKAs praegu õppekavad, aga ka palju suuremat isiklikku vabadust ja valikuvõimalust pakkuva teekonna võimalused. Kokkuvõttes – kunstikoolid võiksid olla jõulisemalt ühiskondlike arengute eestvedajad, just ka selles mõttes, et kehastada ka ise, millised need uued koos-olemise, koos töötamise ja koos õppimise mudelid võiksid olla.
Nimetu, aga puu struktuuriga haridusplatvorm
Selle haridusplatvormi missioon – kasvatada indiviide, kes panustaksid ühiskonda nii loovisikute kui kodanikena, kes tunneksid vastutust ja aitaksid ühiskonda laiemalt, tõugates tagant ja vahendades erinevaid koostöö vorme ning muutuseid ühiskonnas; sellised inimesed kujundatakse isikliku ja kollektiivse jõustamise, inspireerimise ning kogukonna loomise kaudu. Rohkem võetakse seal kindlasti aega katsetamiseks! Ülikool olekski füüsiline ja mentaalne ruum, mis võimendab mõtteid, muutuseid ja innovatsiooni. Senised hierarhiad pööratakse ringi ja võim antakse neile, keda on enamus – osalejatele. Nendest, kes praegu on juhtivatel positsioonidel, saaksid vahendajad (facilitators). Palju arutati selles grupis ka eelnevate oskuste üle – mis on oskused osalejatel juba on kui and sellele haridusplatvormini jõuavad ja kuidas neid oskuseid edasi arendada. Üks keskne märksõna on kindlasti koostöö – ja igatepidi, igas suunas!! Kooli puhul peeti oluliseks, et see võiks rohkem tagada sujuvat lülitumist erialastesse võrgustikesse (nii ametlikul kui isiklikul tasandil), et peale lõpetamist ei tekiks paanikat ja abitut tunnet, et kuhu nüüd siis ikkagi minna ja mida endaga peale hakata.
