Juulis toimunud konserveerimispraktika raames külastasid EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna tudengid Naissaart, et anda uus väljanägemine endise sõjaväelinnaku klubihoones paiknevale nõukogude mereväelast kujutavale seinapannoole. Naissaare mereväelasepannoo restaureerimist alustati juba 2013. aastal, mil maaling oli katastroofilises olukorras – kunstiloomeks ebasobivate materjalidega (õlivärv tsementkrohvil) valmistatud 9m laiune teos koorus peaaegu täies ulatuses ning selle lahtiste värvitükikestena maha pudenemine oli vaid kuude küsimus. Toona kaitsti värvikiht avariitööde korras marlikleebisega, mis päästiski teose hävingust. 2017. aasta suvel algasid eksperimentaalsed restaureerimistööd. Riskid ja tehnilised väljakutsed olid suured – kas ja millises ulatuses on üldse võimalik kinnitada nii keerulises seisukorras värvikihti, mis ei allu klassikalistele töömeetoditele? Üle ootuste õnnestus ligi 95% maalingust päästa. Puuduvad osad taastati ulatuses, mis oli restaureerimise hetkel väljaloetav, ülejäänu markeeriti vaid tinglikult. Taastatud osad jäeti tooni võrra heledamaks, et hoolikal vaatlemisel oleks võimalik neid originaalist eristada. Restaureeritud pannoo juurde on kavas paigaldada protsessi kirjeldavad infotahvlid koos ajaloolise taustaga, mida aitab avada militaarpärandi spetsialist Robert Treufeldt:
Nõukogude sõjaväe kunstikeskkond
Nõukogude ametliku elu osa oli peatselt saabuva kommunismi ootus. Uut ühiskonda ja inimest vormiti kindla kunsti abil kujundatud keskkonnas, seda ka sõjaväes. Sealne kunst oli soovitavalt lööva vormi ning selge sõnumiga.Väeosade peasissepääsud, pidulikud rivistusplatsid, aumüürid ning klubid olid olulised poliitilise ja kunstilise kasvatustöö kohad. Sinna sobisid monumentidelt ja teatrilavadelt pärit suuremõõtmelised kujundused, mille temaatika anti ette kõrgemalt poolt. Teostamise detailides võis kaasa rääkida ka sõjaväekunstnik. Kunstnik oli 1980. aastate keskel sõjaväes hinnatud isik. Ta oli küll ajateenija ja pidi tihti töötama ööd läbi, et nõutav teos valmis mingiks ametlikuks sündmuseks. Töötas ta aga omaette, oli sellal vabastatud vahikordadest ja toimkondadest ning hinnatud ülemate poolt. Ametikoht oli nõutud ja sinna jagus kunstiharidusega sõdureid. Viimast näitavad ka tehniliselt küllaltki kõrge tasemega teosed. Eesti NSV-s võis umbkaudselt olla 1000 pidulikku väljakut ja teist samapalju monumentaalmaaliga ehitist. See arvukas, väheteadvustatud ja -hinnatud kunstinähtus on nüüdseks peaaegu hävinenud. Praegu on üle Eesti teada umbes 20 selleteemalist teost.
Naissaare mereväelase maaling
Nõukogude aja lõpupoole oli Naissaare kesk- ja lõunaosas mereväe miiniväeosa ja Männiku elamislinnak. Saare põhjaosas olid meresideväelased, õhutõrje raketiväelased, KGB-le alluv piirivalve ning poolsõjaväeline tulejaam. 1985. aasta paiku maalis keegi sõjaväekunstnik miiniväeosa klubis suure merepannoo, mille keskmes on Nõukogude sümbolid – tunnusomase mütsiga mereväelane, punane tähtviisnurk ja sõjalaevastiku lipp. Nõukogude mereväelase ametlikku “tugevat sidet rahva ajaloo ja tulevikuga” kujutasid väiksemad pildiväljad külgedel. Vasaku ülemise sisu pole enam teada, alumisel oli Nõukogude ühiskonna alguse müüdi jaoks oluline sõjalaev “Aurora”. Parema ülemise “NLKP XXVII kongressi” (veebruaris-märtsis 1986) auks tehti ka see maaling. Keskel kujutavad tööstust ja ehitust selle aja “tähtehitised” – 4300 km pikkune Baikal–Amuuri raudtee (BAM) ning Sajaani–Šušenskoje hüdroelektrijaam. Alumisel on Nõukogude ametlike ühiskonnakihtide (tööliste, talurahva ja haritlaste) idealiseeritud esindajad.
Töögrupp: Hilkka Hiiop, Kristiina Ribelus, Kristjan Müil, Varje Õunapuu ja Mirjam Averin
Vaata fotosid Alfonsoks ristitud mereväelase imelisest muutumisest ja loe lisaks Eesti Ekspressist ja Muinsuskaitse digiteegist.
Uue väljanägemise saanud pannoo pidulik avamine toimus 26.septembril Naissaarel. Heida pilk fotogaleriile Eesti Päevalehes ja vaata Postimehe videot.