Reedel Tartus avatava varjualuse KINO autor Alis Mäesalu vastab paarile küsimusele:
Mis oli eesmärk kui sa varjualust kavandama hakkasid? Millist ülesannet lahendama läksid ja millist lõpptulemust tahtsid saavutada?
Varjualuse kujundamisel anti meile üsna vabad käed, kilomeeter prussi ja viiskümmend tonni betoonplokke. Igaüks meist pidi püstitama endale lähteülesande. Mina seadsin endale eesmärgiks tekitada struktuur nö mentaalse vaikuse leidmiseks linnakeskkonnas. Tahtsin luua objekti, mille rüpes inimene leiaks varju müraajastu segajate eest. Oluliseks pidasin ka mulle sattunud üsna looduslikku asukohta Emajõe ääres. Vahendeid vaikuse tekitamiseks on mitmeid, mina valisin kõrgusse ronimise, piiravad seinad ja igavuse. Jaluse kuju on inspireeritud mägisest künkast, kust väikese pingutusega saab end üles vinnata, et üsna pisikesest avausest sisse pugeda. Inimesel on valida kolme erineva varjualuse vahel, et leida enda jaoks sobiv paik, kus istuda või visata selili ning jälgida kino laiekraani formaadis avausest ümbritseva aeglast muutumist ja ööliblikate tantsu ümber põleva tänavalambi. Nii saab sumbata läbi pealetükkiva igavuse ja sel teel jõuda mõttevaikuseni. Või siis vähemalt korraks puhata jalga ja võtta aeg maha. Teha paus, kõigest.
Varjualune on mõeldud eelkõige tartlasele, eks? Mida tahaksid, et nemad KINO vaadates tunneksid, märkaksid, mõtleksid? Või pidasid sa silmas mingit muud publiku-/kasutajagruppi?
Tartu on põnev linn, kus ei kardeta katsetada eriilmelisi lahendusi muutmaks linnaruumi paremaks, huvitavamaks ja jätkusuutlikumaks. Usun, et KINO installatsioonid leiavad väärt paiga tartlaste ja Tartu külaliste südames. Välisilmelt üsna toored, võibolla isegi mehhanistlikud või ulmelised, peidavad nad endas hubast keskkonda, kuhu üksi või kahekesi pugeda ja jälgida ainiti vaevuliikuvat pilti. Aeglast filmi. Ja lõpuks võibolla “näha” midagi, mis on silmale nähtamatu. Varjualuste jalused on lego- taolistest betoonplokkidest, mida võimalik hiljem ka taaskasutada. Taoliste konarlike plokkide kasutamine muudab ülesronimise seikluslikumaks ja meenutab looduslikul rajal liikumist.
EKA arhitektuuritudengid on varjualuseid – kontrollisin just üle, loodetavasti on õiged andmed – kavandanud 17 aastat: kas sa tead varasemaid projekte? On sul mõni oma lemmik?
Tutvusime kursuse raames sügisel põgusalt varasemate varjualuste ja nende lugudega ning alles hiljuti õnnestus Pedaspeal mõnda neist oma silmaga ka kaeda. Üks lemmik on kindlasti GIIK – selle vorm ja mängulisus. Kahju, et sellega enam kiikuda ei saa, aga kindlasti väga inspireeriv teos. Ehk ongi lemmikumad need projektid, kus väike üllatusmoment sees – näiteks veel SPIN, näeme seinu ja aknaid ja kõrgusesse pürgivat maja, aga mitte uksi – sisenemiseks peab esmalt ronima ehitise katusele. Või siis PAKK, järjekordne näide liikuvast majast ja põnevast ruumilis-füüsilise tunde tekitamisest. Mul on tunne, et selliste väikevormide puhul on oluline, et neist õhkuks mingit elurõõmu ja mängulisust.
Mis oli kogu projekti juures kõige keerulisem, nii individuaalses vaates kui tudengite tiimina? Mida kursusega õppisite?
Varjualuse projekti kõige keerulisem osa on ilmselt ehituse planeerimine ja ehitamine. Meid visatakse prauhti üsna sügavasse vette ja proovime siis välja ujuda. Minu enda jaoks on enim stressitekitav vastutuse koorem. Projekt arvutiekraanil ja minu peas võib erineda suuresti sellest, mis juhtub päriselus. Üks selle projekti eesmärk on tunde või seisundi tekitamine. Kui programmis saab kontrollida detailide pikkust, määrata neile värvi või kuju, siis arvutiga ruumis viibimise tunnet kontrollida ei saa. Tegemist on ka üsna keeruka insener-tehnilise objektiga, mille lahedamine on olnud paras peavalu. Kuna meil kellelgi ei ole suurt ehitamiskogemust, siis ebakindlust tekitab õigete vahendite ja töövõtete leidmine. Selles osas on suureks abiks juhendajad Ott ja Alvin ning mitmed teised professionaalid. Meil on väiksem tudengite tuumik, kellega juhendajate väärt nõu toel seda projekti juhime ja siiani kogeme iga päev õpimomente alates tarnijatega suhtlusest ehituslike detailide ning joonestuslike vormistusvõteteni. Aga need hetked on ka näidanud, et me oleme tugevalt üksteise selja taga ja kui keegi kuskil veidi libastub, siis on teised kohe konstruktiivsete lahendustega abis. Ehitusfaas on ees ja seal saavad rakendust kõik meie kursusekaaslased. Kindlasti õpime palju nii protsesside juhtimise kui ehituse kohta.
Aga mida õppisime – praegu veel raske öelda, kuna ehitusetapp on pooleli, see põhiline kollektiivne tegemine (intervjuu valmis ehituspraktika alguses). Varjualuse idee väljatöötamine oli meie esimene arhitektuurse projekti kursus. Õppisin, kui oluline on endale kujundada lähteülesanne ja seda siis samm-sammult täide viia. Tehnilise külje pealt saime korraliku kooli projekteerimisprogrammi kasutamises ning idee vormistamise osas.
Kuidas sa arhitektuuri õppima sattusid? Mis sind tõmbas?
EKAsse arhitektuuri õppima tulemine oli kaalutletud otsus, hull, aga kaalutletud. Olen haridusteel juba teise või kolmanda ringi peal ning pool oma elust tegutsenud filmi- ja fotograafia alal. Tegelen sellega kooli kõrvalt ka praegu. Operaatorina on su põhiülesanne tekitada atmosfääri valguse ja kadreeringu abil ning läbi selle aidata režissööril jutustada köitvaid lugusid. Arhitektina on sul lisaks veel mõned tööriistad, aga eesmärk on ju sarnane – organiseerida ruumi nii, et see oleks elamist väärt meile kõigile ja ka tulevastele põlvkondadele. Ühel hetkel tekkiski soov liikuda efemeersemast valdkonnast praktilisema poole. Unustamata, kust ma tulen. Oleme jõudnud maailmas murrangulisse ajastusse – peame õppima mineviku vigadest ja looma keskkondi, mis peegeldavad uut reaalsust – ressursside vähenemist, kliima muutmist, sotsiaalökonoomilisi protsesse. Küsimused “kas?” ja “kuidas?” on tähtsamad kui kunagi varem. Leian, et EKA arhitektuuriosakond pakub mitmekülgset haridust, mis võtab õppust minevikust, ent on tugevalt tulevikku suunatud. Loodan, et saan oma varasemaid kogemusi rakendades ja EKAst viimast võttes panustada põnevama ja jätkusuutlikuma keskkonna loomisesse.
Varjualuse KINO juhendajad, Arhitekt Must (Ott Alver ja Alvin Järving) vastavad:
Mille poolest KINO teiste Tartu jaoks välja töötatud ideede seast silma jäi?
Varjualune KINO oli huvitav, sest ta meenutab ehitise asemel pigem masinat. See on samal ajal kaamera, ekraan ja kinosaal. Tegemist on heas mõttes piire nihutava objektiga, mille ootamatu vorm tuleneb 100% sisust.
Mille poolest KINO varasemate varjualuste reas silma torkab?
Varjualuste ehitamise jaoks on iga aasta ettenähtud 1 km jagu prusse ja 100 betoonplokki. Ressursid on piiratud, kuid tudengid saavad ise valida kuidas neid kasutada. Varem on need koondatud üheks ehitiseks. Selle aasta varjualuses on materjal jaotatud kolmeks ning loodud kolm väiksemat objekti. Tulemuseks on keskkond, kus 3 objekti omavahel suhtlevad ja natuke erinevaid ruumikogemusi pakuvad.
Mida jalutajad / tartlased märgata võiks? Mida KINO neile pakub?
KINO ongi otseses mõttes kino. Tegemist on kolme objektiga, kuhu saab sisse ronida ja kinoformaadis kadreeritud vaateid jälgida. Võiks lausa öelda, et KINO varjualused automatiseerivad Eesti Filmi – igas varjualuses jookseb üks hästi komponeeritud eesti filmi kaader, mis aitab külastajal igavust tunda ja mõtestada oma eksistentsi.
Loe KINO kohta lähemalt: https://www.artun.ee/arhitektuuritudengite-loodud-installatsioon-varjualune-votab-kaadrisse-tartu-linna
Küsis Triin Männik