EKA keskkonnaspetsialist Johanna Vahtra. Foto: Andres Lõo
EKA on keskkonnateadlik, jätkusuutlik Euroopa ülikool. Et veelgi enam keskkonna kujundaja rollis end õigesti tunda ning võimalusel teistelegi teed näidata, on Kunstiakadeemia kutsunud tööle keskkonnaspetsialisti Johanna Vahtra.
Räägime asjast lähemalt. Jutuajamisel värske EKA keskkonnaspetsialistiga näitab suunda, juhib tähelepanu ja selgitab asja vanemteadur Reet Aus. Intervjueeris Andres Lõo.
Andres Lõo: Kutsusin teid, et öelda tere EKA uuele ja esimesele keskkonnaspetsialistile, Johanna Vahtrale, et teha sissejuhatus olukorda ja eesmärkidesse, mis on püstitatud EKA jätkusuutlikkuses. Olukord on uus, Johanna, sina oled meil end juba sisse elanud… Püüame orienteeruda selles, mida te kaks EKAs teete.
Reet, kuna sina oled juba pikemat aega selle teemaga tegelenud – tean, et EKA on võrdlemisi rohelise meelestatusega olnud juba viimased kümme aastat ja rohkemgi – millisena selline rohetamine nüüd veel intensiivsem olema saab?
Reet Aus: Võin natuke tausta avada. Hirmsasti räägitakse rohepöördest, aga tegelikult räägime jätkusuutlikkusest – roheline räägib vaid ühest aspektist rohelises liikumises. Kui räägime jätkusuutlikkusest laiemalt, siis meie EKAs vaatame seda läbi nelja aspekti, mis on: kultuuriline keskkondlik majanduslik ja sotsiaalne jätkusuutlikkus. Seetõttu minu tagasihoidlik arvamus on, et peaksime rääkima jätkusuutlikkusest, mitte pelgalt rohe-EKAst – räägime organisatsiooni jätkusuutlikkusest.
Ja tõepoolest, EKAs on selle valdkonnaga juba pikalt tegeletud – ajalugu läheb juba üle 10 aasta tagusesse aega ja eks seda ole ainetena juba siin-seal antud – tudengite soovidele vastu tulles, jätkusuutliku disaini võtmes, on materjalide teemad aktuaalsed ning arhitektuuris on see ju erakordselt oluline. Aga võib öelda, et sellest õppeaastast alates on alanud uus laine. EKAga on liitunud uusi inimesi ja kunstnikke, kellele see on oluline ka isiklikus praktikas. Tugev on ka väline surve, et EKA jõuaks organisatsioonina arusaamisele, et tuleb hakata süsteemselt juurutama (jätkusuutlikkust – toim.). Ei piisa vaid rääkimisest. Protsessi, mida EKA praegu läbi käib, tuleb vaadata nö kolmest sektorist, kolmest organisatsiooni vaatepunktist – teaduse, arenduse ja õppekavade vaatest.
Et seda veel huvitavamaks teha, vaatame kõike läbi veel ühe aspekti – läbi jätkusuutliku arengu eesmärkide, mida on 17 tükki. Needki võtavad omakorda juba nimetatud neli aspekti pulkadeks lahti.
See on rahvusvaheline raamistik, mille läbi vaatame, mida EKA teeb – kus on vajaka jäämised, kus midagi ümber sõnastada vaja, midagi konteksti panna ja vaja teadvust sisse tuua ning õpet aktiveerida. See aga, et Johanna meiega nüüd liitus, on seotud organisatsiooni jätkusuutlikkusega – maja, inimeste, töötingimuste, meid ümbritseva ja meie kogukonnaga. Parajalt suur amps. Suurtes organisatsioonides on tavaliselt suured mees- ja naiskonnad, mis jätkusuutlikkusega tegelevad, aga EKA jaoks on juba see suur algus, et meil on selline inimene, kes vaatleb organisatsiooni protsesse võtmes, mis ei ole otseselt seotud õppetöö või teadusarendusega.
AL: Nii et see on justkui “EKA jätkusuutlikkuse I Ching” (muutuste raamat – toim.), kus eesmärgid ja omadused on jaotatud pulkadeks, mis omakorda jagunevad lõpmatuseni. Milline see roll sinu enda jaoks on, Johanna, kellega sa suhtled ja milliste palvetega soovid, et sinuga poole organisatsioonis sel teemal pöördutakse? Kuidas sina EKAs jätkusuutlikkust ellu viid?
JV: Peamine on hetkel see, et hakkan tegelema EKA rohelise kontori või rohelise ülikooli sertifikaadiga.
Selleks on vaja eelnevalt teha päris mitmed toimingud, et EKA selliseks organisatsiooniks kvalifitseeruks – oleks nii keskkonnahoidlik, nii jätkusuutlik ning oleksid kõik tingimused täidetud ja vajalikud dokumendid koostatud. Hetkel uurin, kuidas seis on, mida tuleks parendada ning juurde luua. Rohelise kontori tingimused võib jagada 17 valdkonnaks, mis hõlmavad endas nii hoone energia- ja veekasutust, transporti, jäätmeid, keskkonnateadlikkuse koolitusi, töötajate rahulolu, ürituste-konverentside toimumist kui ka näiteks keskkonnahoidlike hangete läbiviimist.
Need on tõesti päris mitmekesised valdkonnad, mida kõike tuleb pidevalt jälgida, analüüsida ja seetõttu on see ka väga huvitav. On oluline, et kaardistame, millega EKAs täpsemalt tegeletakse. On palju asju, mis võivad põhjustada erinevat keskkonnamõju. Neist tegevustest lähtuvad keskkonnaaspektid ja aspektidest tulenevad omakorda keskkonnamõjud. Mõjude puhul tuleb hinnata nii nende ohtlikkust kui ka sagedust.
Kui ülevaade on teostatud, siis tuleb koostada tegevuskava. Seada täpsed eesmärgid, mida ja kui palju soovime muuta, mis suunas liikuda – kindlad tegevused, millel on ka kindlad vastutajad.
Hakkan kokku panema ka töörühma, kes antud keskkonnaalaste toimingutega seotud oleksid. Töörühmas võiksid olla erinevate positsioonidega inimesed – nii tudengid, õppejõud, tugitöötajad kui ka juhid. Vaatame, et kõik teaduskonnad saaksid esindatud – lisaks võiks olla ka Avatud Akadeemia, doktorikool, EKA raamatukogu kaasatud. Selleks, et organisatsioon vastaks tingimustele, tuleks erinevad arvamused läbi arutada ja koostööd teha.
Üldiselt, jätkusuutlikkusega on alati olnud seotud sotsiaalne, majanduslik ja looduskeskkond. Kuid lisaks on ka neljas komponent – kultuurikeskkond – sild teiste keskkondade vahel. See aitab neid omavahel koordineerida ja ühendada ning pakub ainulaadsuse lisandväärtuse.
Mul on eriti hea meel, et ma olen just Kunstiakadeemias. Kuna tunnen ka ise suurt kunstihuvi, kuid õppinud olen loodusteaduste erialasid. Mul on rõõm, et siin saab see kõik üheks kokku. On tõesti väga meeldiv seda tööd EKAs teha.
AL: Ühesõnaga, tegemist on väga pikaajalise protsessiga ja selle alustamise-tõhustamisega. Küsiksin ka paar näidet, milles praegu EKA tunneb end eriliselt jätkusuutlikuna? Ei tahaks küll nüüd hakata erinevaid osakondi omavahel võrdlema või eri meediaid, aga jah, mõned näited, palun.
RA: EKA-l on ju mitmeid tugevusi ja üks neist on jätkusuutliku disaini labor, mis asutati 6 aastat tagasi ja mis on ristdisainile ja ristmajandusele ning jätkusuutlikkusele keskendunud teadussuund. Praegu on seal 2 teadussuunda koos – Kärt Ojavee materjalide ja minu ringdisaini teema. Vaatan praegu suure põnevusega, kuidas Tanel Kärp (jätkusuutliku disaini magistri õppekava juht) ja Stella Soomlais Runnel hakkasid oma õppekavasid vastavusse viima SDG-ga (Sustainable Development Goals). See on esimene päris väljund, mis on viidud ka õppesse. Väga äge. Kui nüüd Johanna saab valmis esimese analüüsi, siis julgen arvata, et kuna EKA maja on üsna energiasäästlik maja – pole küll veel numbreid näinud, aga meil on …
JV: Meil on arenguruumi saada B-kategooria majaks…
RA: EKA töökodades on nii palju energiat tarbivaid masinaid, see on üks kohti, mis on keeruline…
AL: On teil lähemal ajal plaanis ettevõtmisi, mis inimesi teie plaanidele rohkem lähemale toob?
RA: Plaanisime juba selle aasta algusesse, aga kuna aasta on olnud nii pagana keeruline, mistõttu järgmise aasta alguses on plaanis EKA rohenädal.
Tekkinud on väga sümpaatne koostöö EKA üliõpilasesindusega. Selle tarbeks alustab Johanna EKA ülejääkide kaardistamisega. Lisaks, soovime laiendada nn ringile saatmisega. Asjade ringkasutusega ja materjalide ringkasutusega. Plaanis on ringkasutus viia füüsiliseks – et oleks selline ruum, kus saame tegeleda asjade vahetusega, koguda ühte kohta asju. See nõuab küll kõvasti tööd, kuid võiksime juba promoda.
JV_EKA_Roheline_KontorAL: On selge, et plaan on nö imbuda kõikide selles majas tegutsevate inimeste tegevustesse ja töödesse, väljundisse, tööviisi, eluviisi.
RA: Nagu Johanna ütles, tuleb rohekontori sertifikaat – selle on EKA oma uude arengukava strateegiasse sisse kirjutanud. Eesmärgid hakkavadki tööle vaid siis, kui inimesed sellega kaasa ja eesmärkide taha tulevad. Seni ei ole me väga oma tegemisi läbi selle konteksti vaadanud – pole vb ka osanud niimoodi vaadata.
AL: Kõigel pole silti juures.
RA: Jaa, see ongi kaardistuse juures oluline. Miks need SDG on nii olulised? Sest see on selge rahvusvaheline raamistik, mis hõlbustab palju väliskoostööd. Kui meie teadussuunad ja meie magistritööd on ka selles suunas teadvustunud ja kui meie tööd on selles mõttes SDG hästi leitavad ja arusaadavad, siis on ka lihtne leida endale partnereid. Enamus rahastusprogramme on seotud sellega, et sa pead näitama, kuidas su teadusprojekt ja su eesmärgid suhestuvad jätkusuutliku arengu eesmärkidega. Ilma selle kontekstita on järjest keerulisem välismaiseid projekte ellu tuua.
AL: See on globaalne trend.
RA: Ta on. SDG. Kuna tegemist on juba ÜRO välja töötatud arengueesmärkidega, siis ta ongi globaalne.
A: Räägitakse palju rohepöördest, ent ka digipööre on inimeste meeltel ja keeltel – kuidas need kaks omavahel suhestuvad-sobituvad? Need kaks suurt protsessi paralleelselt toimumas, aga kas need on omavahel vastuolus või kuidas te seda näete? Ja seiklusküsimusena, kas nn krüptokunstiks nimetatud väärtuste vahetuse süsteem – NFT-d – on roheline?
JV: Need punktid on omavahel seotud – nii digi- kui rohepööre. Neil on oma kattumisala, aga samas tuleb lisaks looduskeskkonna hoidmisele ka kultuurikeskkonda hoida. On oht, et kui me enam üldse ei prindi magistritöid – kui me jätkame ainult elektrooniliselt, siis võibolla 20. a. pärast on tehnika nii palju muutunud, et on raske neid realiseerida ja kätte saada. Oluline on see, et tuleb teha seda, mis on eetiline ja mis on vajalik. Kui ei mõelda ringmajandusele – kas toode on kestlik – siisi kaua edasi ei sõua. Oleme liiga kaua nii läinud. Kuigi oluline on olla moodne, sest digiarendused on samuti olulised, on käes hetk arutada, kuidas edasi minna nii, et elukeskkond oleks sama elukõlbulik ja sobiv ka järgnevatele põlvkondadele.
Oluline on küll vähendada paberi tarbimist – printimist, jätame metsad alles – aga samas, loomulikult ka elektrooniline reostus on energia raiskamine. See lihtsalt võtab vähem energiat . Hoida oma infot elektroonilisel kujul – see võtab siiski vähem energiat.
–
Johanna Vahtra:
Lõpetanud olen Tallinna Ülikoolis keskkonnakorralduse bakalaureuse ja Tartu Ülikoolis ökoloogia ja elustiku kaitse (veekogude ökoloogia) magistri lisaks õppinud ökoloogia (botaanika ja mükoloogia) doktorantuuris Tartu Ülikoolis ja töötanud seal looduskaitsebioloogia spetsialistina ja Tallinna Tehnikaülikoolis sekretär-juhiabina. Eriala praktikad tegin Keskkonnakorraldus OÜ-s ja Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudis ning Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituudis. Maalimist vabaainena võtsin Tallinna Ülikoolis, lisaks olen maalimise, joonistamise ja kompositsiooniga tegelenud Eesti Kunstiakadeemia Avatud Akadeemias. Ema (Anne Vahtra) on mul nahakunsti eriala lõpetanud EKA-s (ERKI-s) 1983.a., vend on õppinud siin arhitektuuri ja restaureerimist. Hetkel tegelen peamiselt EKA keskkonnamõjude väljaselgitamise ja hindamisega.